Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 30. aprill 2025, Tartu 3-24-1600
Haldusasi
X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses tervisekahju tekitamisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. novembri 2024. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. novembri 2024. a otsus muutmata.
2.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X.X. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/24/246-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sellega, et 15. märtsil 2024 kambrisse nr 1166 paigutamise järgselt sai kaebaja endale sügelised ning talle ei osutatud sellega seonduvalt õigeaegselt ravi.
2.Kaebaja esitas 28. mail 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju 7000 eurot hüvitamiseks seoses sügeliste saamisega 15. märtsil 2024 kambrisse 1166 paigutamisega ning õigeaegselt ravi osutamata jätmisega. Kaebuse kohaselt 4000 eurot hüvitisest moodustab tervise kahjustamine ning ülejäänud 3000 eurot palub ta välja mõista kui moraalse kahju, s.t stress, hirm, depressioon, nördimus, kergelt vallanduva ärrituse põhjustamine. Kaebaja paigutati vastuvõtu osakonda kambrisse nr 1166. Talle väljastati uus voodivarustus – padi, tekk, madrats, väike ja suur rätik. Mõne päeva möödudes hakkasid kaebaja kätele tekkima täpid, mis asetsesid kõrvuti ja need sügelesid. Kaebaja sai sügelised vangla hooletuse tõttu.
Meedik, kes tuli järgmise päeva hommikul, vaatas, et ravi ei ole vaja. Kui kaebaja käis 21. märtsil 2024 meditsiiniosakonnas, siis tuli välja, et kaebajal on sügelised. Selleks ajaks olid sügelised jõudsalt levinud. Määrati ravikuur 4 nädalat. Kui ravi oleks alustatud kohe, kui kaebaja end esimest korda meedikule näitas, siis ei oleks sügelised nii hullult levinud. Tähtsust ei ole, kas kaebaja sai sügelised kambrist nr 1166 või mujalt, süüdi on ikkagi vangla.
3.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et sügelised nakkavad kas otsesel kokkupuutel nahaga või nakatunu ihu vastu puutuvate riiete kaudu (aluspesu, voodipesu). Käesoleval juhul ei ole võimalik kindlaks teha nakatumisteekonda, mistõttu ei ole võimalik öelda, et kaebaja nakkus pärines kambrist 1166. Sellise nakatumisvõimaluse teeb ebausutavaks seegi, et Terviseameti infolehe kohaselt on esmakordselt nakatunud isikul peiteperioodi pikkuseks 2 kuni 6 nädalat enne sügelemise teket ja ainult eelnevalt sügelisi põdenud isikul tekivad pärast korduvat ekspositsiooni sümptomid 1 kuni 4 päeva pärast. Vangla tervisekaardi kohaselt ei ole kaebajal enne sügelisi diagnoositud. Enne sügeluse ilmnemist kuuenädalase ajavahemiku sees paiknes kaebaja erinevates vangla kambrites (psühhiaatriaosakonnas, kartseris), aga samuti 21.-26. veebruarini 2024 oli tavapaigutus kambrisse 3090 ja kaebaja viibis avatud osakonnas. Haiguse suhteliselt leebest vormist (ja kuna temal avalduvad nähud võivad olla sarnased mõnele muule nahaprobleemile) tingituna ei tehta ja ei saagi teha üldjuhul väga täpselt kindlaks nakkuse levikuteed või algallikat. Sotsiaalministri määruse nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“ (edaspidi määrus nr 123) lisa p 48 ja selle alapunktide kohaselt on olulised just diagnoositud nakkusega inimesega tehtavad toimingud ning tervishoiutöötaja ei ole kohustatud kogu võimalikku sügeliste patsiendi kontaktsete isikute ringi kindlaks tegema või korraldama nakatanu avastamisel nt kogu vanglat või eluosakonda hõlmavat uuringut. Tervishoiutöötaja korraldab selle, et vangla saadaks nakatanu pesu ja riided desinfitseerimisele/eripessu ja see on vangla tavapraktika.
20.märtsil 2024 kaebas kaebaja esimesi sügelevaid täppe ja juba 21. märtsil 2024 pandi kliinilise pildi alusel diagnoos ja alustati raviga. Seega vastustaja ei viivitanud kaebaja raviga.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 19. novembri 2024. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et Vangistusseadus ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Küll aga sätestavad NETS § 17 lg 3 p-d 1 ja 2, et Justiitsministeeriumil tuleb korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega oli vanglal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada.
6.Vangla on võtnud asjakohaseid meetmeid, et vältida isikute nakatumist. Kuna sügelised levivad inimeselt-inimesele ning voodipesu kaudu toimub levik vaid lühikese aja jooksul pärast nendega kokkupuudet, on vähetõenäoline, et kaebaja sai sügelised kambrisse nr 1166 paigutamisel talle väljastatud puhtalt voodipesult. Vangla tervisekaardil vastava info puudumine ei kinnita lõplikult, et kaebajal ei oleks enne vanglakaristuse kandmist sügelisi olnud. Kui kaebaja põdes sügelisi korduvalt, ei ole välistatud, et ta sai need kambrisse nr 1166 paigutamisel. Kuid asjaoludest nähtuvalt täitis vangla üldist hoolsuskohustust ja kasutas asjakohaseid meetmeid.
7.20. märtsi 2024. a hommikuse valve üleandmisel edastas valveõde info, et kaebajal on lööve/punnid ning paluti pereõel patsiendi kaebus üle vaadata. Vaidlust ei ole, et kaebaja 2
vaadatigi samal päeval üle. Kuna kaebaja näitas paremal ja vasakul käel randme piirkonnas kahte väikest heleroosakat vistriku sarnast moodustist, leiti, et kaebaja hetkel ravi ei vaja. Samas selgitati, et kui tekib rohkem vaevusi, siis peab kaebaja sellest teada andma. Kaebaja tervisekaardi väljavõtte (dtl 21) kohaselt 21. märtsil 2024 meditsiiniosakonnas tuvastati kaebajal sügelised ning kaebajale korraldati vastav ravi. Terviseameti kodulehel oleva info kohaselt on sügelisi mõnikord raske eristada nahapõletikust või nõgesetõvest, samuti putukahammustustest. Efektiivseim tõrjemeede on nakatunud isiku ravimine, seejuures tuleb ravi alustada hiljemalt kolme päeva jooksul pärast avastamist/diagnoosimist. Seda ongi kaebaja puhul tehtud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas hiljem korduvalt täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et meditsiiniõde ei tulnud sel päeval, kui kaebaja teavitas valvurit, et soovib meditsiiniõele näidata täppe käel. Järgmisel päeval vaatas meditsiiniõde käe üle ja ütles, et on ainult mõni üksik täpp ja ravi ei vaja. Käsi ei olnud aga ainus koht, kus täpid olid. Need olid veel naba ja kubemevahelisel alal. Arusaadav on, et kaebaja ei hakanud naisele neid näitama. Sellegi poolest oleks pidanud alustama kohest ravi, sest sügeliste tunnus oli olemas. Kui vangla täidaks oma töö korraldamisel hoolsuskohustusel, siis ei leviks vanglas sügelisi ja muid nakkusi. Terve inimese paigutamine kambrisse, kus ta saab sügelised, on õigusvastane.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja osutab, et kui kaebaja oli varem sügelisi põdenud, oleks ta selle eeldatavalt vangla tervishoiutöötajale avaldanud. Samas ei ole kaebaja praeguseni esitanud tõendeid varasema haiguse kohta. Kuna sügelised ei ole raske nakkushaigus, siis ei pruugigi olla võimalik tõsikindlalt järeldada, kuidas konkreetsel juhtumil nakkus saadud on – olgu selleks otsene füüsiline kontakt, ühiselt kasutatav ese vms. Seetõttu oligi oluline kohtu järeldus, et vangla tagas tavapärase hügieeni järgimise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
11.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et tema haigestumine on etteheidetav vastustajale, vangla vastutab hoolsuskohustuse rikkumisega kaebajale tekitatud kahju eest. Samuti põhjustas vastustaja kaebajale kahju sellega, et kaebajal ei diagnoositud sügelisi kohe, kui see oli võimalik ning seetõttu viibis haiguse ravi, põhjustades kaebajale täiendavaid kannatusi. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama, et vastustaja rikkus hoolsuskohustust seoses kaebaja haigestumise või haiguse raviga.
12.Kaebaja hinnangul saab järeldada, et vastustaja ei rakendanud piisavat hoolsust haiguse leviku tõkestamiseks juba ainuüksi kaebaja haigestumise faktist alates. Kehtiv õigus ei toeta kaebaja seisukohta. Halduskohus selgitas põhjendatult, et NETS § 2 lg 1 p 3 järgi ei kvalifitseeru sügelised eriti ohtlikuks nakkushaiguseks, mille tõrjele on ette nähtud rangemad nõuded. Sügelistele kehtivad 3
NETS § 22 lg 3 alusel kehtestatud Sotsiaalministri määrusega nr 123 „Nakkushaiguste tõrje nõuded“ spetsiifiliselt sügeliste tõrje kohta kehtestatud nõuded. Määruse nr 123 p 48 järgi sügelised ei levi puhanguna. Sügeliste levikut aitab piirata võimalikult suure hulga nakatunud inimeste efektiivne ravimine, tervisehariduse andmine, hügieeni õpetamine, pesemisvõimaluste, sealhulgas regulaarse saunaskäimise tagamine ning ülerahvastuse vältimine. Haiguse tuvastamisel haigega kokku puutunud isikuid ei isoleerita, küll selgitab tervisekaitseametnik koostöös perearstiga täiendavalt välja nakatunud inimesi sügelistehaige sõprade ringkonnas, seksuaalkontaktsete või pereliikmete seas. Perearst korraldab haige tekkide, patjade ja voodivarustuse desinfektsioonikambrisse saatmise. Haige pesu keedetakse. Ka Tervisamet ei näe ette meetmeid sügeliste ennetavaks tõrjeks, märkides, et efektiivseim tõrjemeede on nakatunud isiku ravimine1.
13.Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eelnevast, et vastustajal ei olnud kohustust rakendada erimeetmeid kaebaja sügelistesse haigestumise ärahoidmiseks. NETS § 17 lg 3 p-dest 1 ja 2 tuleneb vangla üldine hoolsuskohustus eesmärgiga tagada võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Vastustaja hoolsuskohustuse täitmiseks kaebaja suhtes oli seega piisav tavapäraste hügieeninõuete täitmine. Asja materjalidest ilmneb, et seda ka tehti. Kaebaja haigestumisele eelneval perioodil kaebaja paigutamisel vangla erinevatesse kambritesse väljastati kaebajale korduvalt puhas voodipesu. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebajale oleks väljastatud voodivarustust, mis olnuks eelnevalt tuvastatud sügelistehaige kasutuses või olnuks sügelistehaige kasutuses varem, kuid ei läbinud enne uuesti kasutusse võtmist desinfektsiooniprotsessi. Vastustaja kinnitusel on voodivarustuse pesumajas pesemine ja vahetus vanglas tavarutiin. Kuigi seda eraldi ei dokumenteerita, pole põhjust kahelda, et vangla seda rutiini järgib, sest ringkonnakohtule ei ole teada, et kohtumenetluste raames oleks kinnipeetavad heitnud vastustajale ette hügieenirikkumisi seoses voodivarustusega.
14.Pidades silmas määruse nr 123 asjakohast regulatsiooni on ilmne, et kaebajal puudus alus nõuda, et vastustaja pööraks erilist tähelepanu kaebaja sügelistesse haigestumise vältimisele olukorras, kus puudus alus arvata, et konkreetsesse kambrisse paigutamisel on haigestumine tõenäoline. Kuna kaebaja väidete pinnal ei ole vastustajale etteheidetav ka üldine hoolsuskohustuse rikkumine, siis tuleb eitada vastustaja õigusvastast tegevust seoses kaebaja sügelistesse haigestumisega. Tegemist oli eeldatavalt juhusliku kokkupuutega haigust põhjustavate parasiitidega, mille ärahoidmist tavapärase hoolsuskohustuse raames ei saanud vastustajalt eeldada.
15.Asja lahendamist ei muuda see, kas kaebaja põdes sügelisi esmakordselt ja seetõttu oli haiguse peiteperiood 2 kuni 6 nädalat või oli tegemist korduva haigestumisega ja seetõttu oli haiguse peiteperiood 1 kuni 4 päeva. Asja materjalide pinnal ei ole tuvastatav vastustaja hoolsuskohustuse rikkumine kummagi perioodi vältel. Halduskohus saanuks asjaolusid täiendavalt uurida juhul, kui kaebaja selgitanuks täpsemalt, millise tegevuse või tegevusetusega võis vangla hoolsuskohustust rikkuda. Selliseid andmeid ei ole kaebaja kohtule esitanud. Üldine etteheide hoolsuskohustuse rikkumise kohta on aga sedavõrd üldist laadi, et ei ole kohtumenetluses sisuliselt kontrollitav või nõuaks kohtult ilmselt ülemäärast jõupingutust.
16.Seoses ravi viibimisega väidab kaebaja, et ta soovis kohtuda meditsiiniõega juba 19. märtsil 2024, kuid meditsiiniõde tuli alles järgmisel päeval. Seejuures jättis õde sügelised diagnoosimata, kuigi kaebaja kätel olid juba sügelistele iseloomulikud punased kublad. Samas ei vaidle kaebaja vastu meditsiiniõe poolt tuvastatud asjaoludele, s.o et kaebaja kätel oli üksnes kaks punetavat kohta. Terviseameti selgitava materjali kohaselt diagnoositakse sügelisi 1
tüüpilise nahalööbe ja kaebuste järgi. Raskeks teeb hindamise tugevalt ärritunud nahk ja kratsimisjäljed. Sügelisi on mõnikord raske eristada nahapõletikust või nõgesetõvest, samuti putukahammustustest. Eelnevat silmas pidades ei saa järeldada, et 20. märtsil 2024 kaebaja ülevaatuse ajal oli meditsiiniõel võimalik kahtlusteta järeldada kaebaja haigestumine sügelistesse. Kaebaja selgitusel oli haigus vaidlusalusel ajal ägenemas. Seega on ilmne, et kui kaebaja kätel olevad kublad ei olnud haiguse diagnoosimiseks piisavalt selged indikaatorid 20. märtsil 2024, siis ei saanud need seda olla ka eelneval päeval, s.o 19. märtsil 2024. Seega ei saanud ravi algus sõltuda sellest, et meditsiiniõde külastas kaebajat alles päev pärast seda, kui kaebaja selleks soovi avaldas.
17.Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidetest saab tegelikult järeldada, et sügeliste diagnoosimine võis siiski olla võimalik meditsiiniõe visiidi ajal 20. märtsil 2024. Nimelt selgitab kaebaja, et lisaks punetavatele kohtadele kätel olid sarnased kublad ka kaebaja kubeme piirkonnas ning neid oli seal mitmeid. Seda kaebaja aga meditsiiniõele ei öelnud ega näidanud. Seega varjas kaebaja ise meditsiinitöötaja eest infot, mis aidanuks haigust varem diagnoosida. Seetõttu ka juhul, kui objektiivselt oli võimalik haiguse diagnoosimine ka enne 21. märtsi 2024, ei ole tegemist vastustaja raviveaga, kuna kaebaja enda tegevus takistas meditsiinitöötajal sügeliste esinemist tuvastamast. Vastustajale ei ole siinkohal etteheidetav, et kaebaja ei soovinud näidata oma kubemepiirkonda vastassoost meditsiinitöötajale. Ilmselt saanuks kaebaja selgitada meditsiiniõele, et mitmed kublad asusid kubemepiirkonnas. Kaebaja meditsiinilise läbivaatuse küsimus tulnuks seejärel lahendada juba meditsiiniõel. Kuna aga kaebaja varjas haiguse sümptomeid meditsiinitöötaja eest, siis ei ole alust etteheiteks, et sügelistesse haigestumine tuvastati ja ravi alustati alles järgmisel päeval, s.o 21 märtsil 2024. Kokkuvõttes ei saa järeldada õigusvastast viivitust kaebaja raviga alustamisel, arvestades, et raviga alustati koheselt kui kaebaja haigestumine oli kindlaks tehtud.
18.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus põhjendatult jättis rahuldamata kaebaja nõude kaebaja haigestumise ja raviga viivitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi nõutav kahju hüvitamise nõude eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus – ei ole täidetud. Seetõttu ei saa kaebaja nõuet rahuldada. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
20.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.