Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 28.03.2024, Tartu 3-22-2651 Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ravimi andmata jätmisega Tartu Halduskohtu 19.05.2023. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.05.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.03.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 14.09.2022 Tartu Vanglale taotluse nr 1-13/2951, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist mh selle eest, et vangla piiras ja takistas kaebajal ravi saamist.
2.Tartu Vangla jättis 27.12.2022. a otsusega nr 1-13/295-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, põhjendades oma otsust järgmiselt. Patsiendile on ravi tagatud vastavalt tervishoiutöötajate ettekirjutustele. 04.07.2022 Tartu Vanglasse saabudes, oli kaebajal kaasas kolm Vimovo tabletti, millest ühe sai ta kohe ja kaks paigutati ravimipinalisse kahel järgmisel päeval manustamiseks. Puuduvad andmed, et vanglasse saabudes oleks olnud kaebajale määratud alaline Vimovo ravi. Tartu Vanglas ordineeriti haigusjuhu A14237 2022 järgi Vimovo kuuks ajaks alates 06.07.2022 kuni
06.08.2022. 08.08.2022 laekus vangla meditsiiniosakonda info, et patsient soovib Vimovo ravi jätkamist ning talle ordineeriti see veelkord 30-päevaks ja ravi lõppes 09.09.2022. 16.09.2022
toiminud tervishoiutöötaja vastuvõtul ordineeriti ravim talle juba püsivalt. Käsimüügi valuravimid on vanglas kättesaadavad valvemeeskonnalt, millega saab samuti valu vaigistada.
3.X esitas 12.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot seoses ajavahemikul 03.07.2022 kuni 14.09.2022 korduvalt ravist ilmajätmise ja ravi katkestamisega. Kaebaja hinnangul oli tegemist tema inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Kaebaja reumatismi raviks ja selle sümptomite leevendamiseks on kaebajale määratud vastavad ravimid, mida tuleb manustada kaks korda päevas. Tartu Vanglasse saabudes teavitas kaebaja arsti, et põeb reumat ning kaebaja vajab selle raviks vastavaid ravimeid, mis on välja kirjutatud tema perearsti poolt. Seega pidi vastustaja olema teadlik kaebaja diagnoosist ning pidi tagama ka vastava ravi.
3.2.Tartu Vanglasse saabudes oli kaebajal kaasas kolm tabletti oma rohtu, mille kirjutas välja perearst. Kui kaebajal said tabletid otsa, küsis kaebaja korduvalt, et talle kutsutaks arst või et kaebaja saaks meditsiiniosakonda minna. Kui kaebaja sai meditsiiniosakonda vastuvõtule, sai ta soovitud ravimid. Umbes kahe nädala pärast reede õhtul teatas valvur aga kaebajale, et ravi on läbi. Lõpuks sai kaebaja oma rohud neljapäeval tagasi. Alates 03.07.2022 kuni 2022. a septembri keskpaigani leidis selline olukord aset neli korda. Kaebaja täpseid kuupäevi ei mäleta.
3.3.Ravi katkestamine põhjustas kaebajale tugevaid liigese- ja randmevalusid ning kõndimine oli ebamugav. Kaebaja jaoks oli alandav, kui ta pidi vangla töötajate ees ennast tugede najal püsti ajama ja samas mõne valvuri ülbet nägu vaatama.
4.Tartu Vangla vaidles esitatud kaebusele vastu.
5.Tartu Halduskohus jättis 19.05.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu rahuldamisele. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks rõhutada eelkõige järgmist.
5.1.Kahju hüvitamise eelduseks on riigivastutuse seaduse (RVastS) järgi kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
5.2.Pole vaidlust selles, et kaebajal diagnoositi 05.05.2022 muu seropositiivne reumatoidartriit ning pärast seda Tartu Vanglasse saabudes teavitas kaebaja vanglat eelmainitud diagnoosist ja ka igapäevaselt Vimovo ravimi kasutamisest. Samuti ei ole vaidlust selles, et vanglasse saabumise päeval oli kaebajal kaasas kolm tabletti Vimovot, millest ühe tableti sai kaebaja samal päeval, ning ülejäänud kaks tabletti pandi järgmisel hommikul kinnipeetava ravipinalisse. Käesoleval juhul on vaidluse all, kas Tartu Vangla tegevus, kus kaebaja sai ajavahemikul 04. – 05.07.2022 ettenähtud kahe Vimovo tableti asemel ühe tableti Vimovo ravimit ning 07.08.2022 ja perioodil 10. – 14.09.2022 ei saanud ühtegi tabletti Vimovo ravimit, oli õiguspärane või mitte.
5.3.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 järgi on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel. Arst on VangS § 52 lg 2 järgi kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kinnipeetavale tagatakse VangS § 53 lg 1 järgi ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus.
5.4.Riigikohtu üldkogu 28.06.2021. a määrusest asjas nr 3-21-30 tulenevalt saab kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS)
tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid. Seega on diagnoosimine ja ravi määramine mh osa VÕS-ga reguleeritud tervishoiuteenusest. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Vastavalt VÕS § 758 lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 lg 1 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (RKHK 03.10.2006. a otsus asjas nr 3-2-1-78-06, p 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest.
5.5.Tartu Vangla poolt kohtule esitatud selgitustest nähtuvalt saabus kaebaja Tartu Vanglasse 04.07.2022. a öösel, mil ta peeti KrMS § 217 alusel 48 tunniks kinni. Vanglasse saabudes teostas tervishoiutöötaja kaebaja suhtes esmase läbivaatuse, mille raames avaldas kaebaja, et põeb reumat ning kaebaja vajab selle raviks vastavaid ravimeid, mis on välja kirjutatud tema perearsti poolt. Kaebajal oli kaasas kolm Vimovo tabletti, millest ühe sai ta kohe ja kaks paigutati ravimipinalisse kahel järgmisel päeval manustamiseks.
5.6.Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloogi 04.05.2022. a epikriisist nähtub, et reumatoloog nägi kaebajale NSAID-grupi valuvaigistit ette ajutise vahendina kuuks ajaks, kuni haiguse kulgu modifiseeriv ravim ehk DMARD hakkab mõjuma. Vimovo on Tartu Vangla kinnitusel NSAID-gruppi kuuluv ravim. Seega ei olnud enne vanglasse saabumist Vimovo-ravi kaebajale ette nähtud alaliselt.
5.7.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd 04.07.2022 Tartu Vanglasse saabumise hetkel ei olnud teada, kas kaebaja viibib seal ajutiselt kuni 48 tundi või jääb kaebaja vanglasse kinnipeetavana, ning vanglal puudus kontrollitav ja kinnitatud info, et kaebajale on määratud raviks kaks Vimovo tabletti päevas, pole vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kui andis kaebajale 04. ja 05.07.2022 kahe Vimovo tableti asemel ühe tableti Vimovo ravimit. Vangla on kohtule selgitanud, et on Vimovo ravim on olemuselt valuvaigistav. Vangla väidet kinnitab ka kohtuasja materjalides sisalduv ravimi kasutajale mõeldud Vimovo pakendi infolehe p-s 1 toodud teave ravimi omaduste kohta. Et ajavahemikul 04.- 05.07.2022 võimaldati kaebajal vajadusel manustada üks tablett Vimovot, Tartu Vangla poolt kohtule edastatud Vimovo ravimi omaduste kokkuvõtte p 4.2 kohaselt on Vimovo ravimi kasutamisel soovitatav annus kaks tabletti päevas, kusjuures ravimi kasutajale mõeldud Vimovo ravimi omaduste kokkuvõtte p 3 järgi ei ole välja toodud, et ühe tableti manustamisel peaks patsient võtma tarvitusele erimeetmeid, ning kaebajale oli sel ajal tagatud ka ibuprofeeni manustamine, mis mõjub sarnaselt Vimovoga valuvaigistina, pole vangla tervishoiutöötaja toime pannud raviviga.
5.8.Nii Tartu Vangla põhjenduste kui ka kaebaja tervisekaardi kohaselt määrati kaebajale ühekuuline ravikuur 06.07.2022 (kestusega 06.08.2022) ning seejärel 30-päevane ravikuur 08.08.2022, mis kestis kuni 09.09.2022. 16.09.2022 toiminud tervishoiutöötaja vastuvõtul ordineeriti ravim kaebajale juba püsivalt.
5.9.Kohtu hinnangul käitus Tartu Vangla õiguspäraselt, kui otsustas pärast 05.07.2022 tekkinud teadmist, et kaebaja jääb vanglasse, korraldada esimesel võimalusel, s.o 06.07.2022
täiendava konsultatsiooni arstiga otsustamaks, kas ravi vajab korrektiive, ning seejärel määranud kaebajale ajutise ravikuuri 06.07.2022 ja 08.08.2022. Ka ravimi omaduste kokkuvõtte p-s 4.2 on rõhutatud ravi jätkamise vajaduse sõltuvust individuaalsete ravieesmärkide täitmise saavutamisest ning tervishoiutöötaja kohustust järgida ravimit manustavat patsienti. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks enne Tartu Vanglasse saabumist määratud Vimovo ravim pidevalt, Vimovo pakendi infolehe p-s 3 on toonitatud, et Vimovot tuleb kasutada võimalikult lühikese aja jooksul, et vähendada kõrvaltoimete tekkeriski ning arst hindab seetõttu korrapäraste ajavahemike järel, kas patsient peab endiselt Vimovot kasutama, on vangla arst kaebajale Vimovo ravikuuride määramisel järginud nõuetekohaselt ravijuhist ning olnud kaebaja ravimisel hoolas. Ravikuuride vahele jäänud ajavahemikke, mille pikkused olid vastavalt üks päev ja viis päeva ning mille kestel kaebaja Vimovo ravimit ei manustanud, ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ja õigusvastaseks. Kohtule arusaadavalt peabki ajutiselt määratud ravikuuride vahele jääma periood, mil ravimit ei manustata, selleks et hinnata ravimi edaspidise manustamise vajadust. Eeltoodust tulenevalt puudub vastustaja tegevuses õigusvastasus, mistõttu jääb rahuldamata kaebaja kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 06.06.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 19.05.2023. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt tühistada otsus ja saata asi tagasi halduskohtule selle uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kaebaja leiab, et teda ei teavitatud vanglasse saabumisel sellest, et ta võib valvemeeskonnalt valuvaigistit (ibuprofeen) küsida. Ka ükski arst ei selgitanud seda.
6.2.Tervisekaardile ei ole tehtud ühtegi sissekannet selle kohta, et ravi katkestati vahepeal põhjusel, et hinnata Vimovo manustamise vajadust edaspidi.
6.3.Halduskohus jättis tähelepanuta, et ajal, kui kaebaja vanglas Vimovot ei saanud, esinesid tal reumatismi sümptomid – liigesevalu, liikumisvõimetus.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.Tartu Vangla rõhutab, et Vimovo ei ole artriidiravim. Tegu on NSAID-gruppi kuuluva ja eeskätt valu vaigistava toimega valuravimiga. Reumatoidartriidi raviks oli kaebajale määratud treksaan+foolhape ning käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et antud ravi kaebaja sai. Artriidiravi määrati kaebajale enne vanglasse saabumist ja ei ole mingit põhjust uskuda, et kaebajale seal ei selgitatud erinevate ravimite omadusi, sh ei toimunud Vimovo esmamääramine vanglas.
7.2.Seega on vaidluse sisuks küsimus valuravist. See, et valvemeeskonnalt on võimalik saada esmaseid valuvaigisteid, on vanglas üldteada ning seda infot kinnipeetavatele ka alati antakse. Mingit põhjust ei ole arvata, et seegi kord, kui vang kaebas valu, oleks ametnikud jätnud talle valuvaigisti pakkumata/võimaldamata.
7.3.Vanglale kättesaadavate tervisedokumentide põhjal ei määranud reumatoloog kaebajale NSAID-ravi (sh Vimovo) püsivalt. Kaebaja ei ole tõendanud, et kohe vanglasse saabudes oleks vangla arst pidanud tegema teistsuguse otsuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Xi apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 19.05.2023. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus ei rikkunud vaidlusaluse otsuse tegemisel ka menetlusnorme, mis annaks HKMS § 199 järgi aluse apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivse taotluse, tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kaebaja väide, et teda ei teavitatud vanglasse saabumisel sellest, et ta võib valvemeeskonnalt valuvaigistit (ibuprofeen) küsida, on tõendamata ja ei anna iseenesest ka alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kaebaja tervisekaardist (tl 14-18) ja ka kohtute infosüsteemi andmetest nähtuvalt ei sattunud kaebaja 04.07.2022 Tartu Vanglasse esimest korda, vaid on samas vanglas viibinud ka varem – aastatel 2018-2019 ja 2021. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et see, et kinnipeetaval on võimalik valvemeeskonnalt saada esmaseid valuvaigisteid (käsimüügiravimid), on vanglas üldteada ning seda infot kinnipeetavatele ka alati jagatakse ning ei ole usutav, et kaebaja sellise võimaluse olemasolust ei teadnud. Asjaolu, et Tartu Vanglas annavad kinnipeetavatele ravimeid, sh käsimüügiravimeid vanglateenistujad (valvurid), tuleneb vähemalt kaudselt ka Tartu Vangla kodukorra p-dest 20.7 ja 20.13.2. Seda, et Tartu Vanglas oli kaebajal võimalik vajadusel küsida ja saada vanglateenistujatelt ka muid valuvaigistava toimega käsimüügiravimeid, sh ibuprofeeni, samuti valuvaigistina kaebajale välja kirjutatud Vimovo asemel, selgitas vastustaja oma 06.04.2023. a vastuses halduskohtule (tl 52). Ringkonnakohtul puudub alus selles selgituses kahelda seda enam, et oma 16.02.2023. a selgituses halduskohtule (tl 75) kinnitas X ise, et talle pakuti vanglas valuvaigisteid, mida ta vahest ka võttis.
10.Ka see kaebaja väide, et tema tervisekaardile ei ole tehtud ühtegi sissekannet selle kohta, et ravi katkestati vahepeal põhjusel, et hinnata Vimovo manustamise vajadust edaspidi, ei anna alust halduskohtu 19.05.2023. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Halduskohus märkis õigesti, et käesoleval juhul tuli hinnata olukorda, kus kaebaja sai ajavahemikul 04. – 05.07.2022 ettenähtud kahe Vimovo tableti asemel ühe tableti ravimit ning 07.08.2022 ja perioodil
10.– 14.09.2022 ei saanud ühtegi tabletti Vimovo ravimit. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja millegagi tõendanud oma väidet, et Vimovo oli talle igapäevaseks kasutamiseks püsivalt välja kirjutatud juba tema perearsti poolt enne 04.05.2022, kui toimus kaebaja vastuvõtt TÜ Kliinikumis ja tal diagnoositi reumatoidartriit (tl 12-13). Reumatoloogi 04.05.2022. a epikriisist nähtub, et ka reumatoloog nägi kaebajale NSAID-grupi valuvaigistit (Vimovo) ette ajutise vahendina kuuks ajaks, kuni haiguse kulgu modifiseeriv ravi (treksaan ja foolhape) hakkab mõjuma. Kuna 04.07.2022 kaebaja Tartu Vanglasse saabumise hetkel ei olnud teada, kas ta on seal ajutiselt kuni 48 tundi või jääb vanglasse edasi kinnipeetavana, ning vanglal puudus kontrollitav ja kinnitatud info, et kaebajale on määratud raviks kaks Vimovo tabletti päevas, tuleb nõustuda halduskohtuga, et vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kui andis kaebajal vanglasse saabudes kaasas olnud kolm Vimovo tabletti nii, et 04. ja 05.07.2022 sai ta kahe Vimovo tableti asemel ühe tableti ravimit ööpäevas. Ühekuuline Vimovo ravikuur määrati kaebajale juba alates 06.07.2022, kui vanglale oli selge, et kaebaja jääb vanglasse. Järgmine 30-päevane ravikuur sama valuvaigistiga määrati kaebajale 08.08.2022 ja see kestis 09.09.2022. 16.09.2022 toiminud tervishoiutöötaja vastuvõtul ordineeriti ravim kaebajale püsivalt. Kuna Vimovo ei ole spetsiaalne artriidiravim, vaid NSAID-gruppi kuuluv valuvaigisti ja reumatoidartriidi raviks oli kaebajale määratud treksaan+foolhape, mida ta ka vanglas sai, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et Vimovo ravikuuride vahele jäänud
ajavahemikke pikkusega üks päev ja viis päeva, ei saa pidada ebamõistlikult pikaks ega ka õigusvastaseks. Halduskohus viitas igati õigustatult ka sellele, et Vimovo infolehe järgi tuleb seda valuvaigistit kasutada võimalikult lühikese aja jooksul, et vähendada kõrvaltoimete tekkeriski ning arstil on õigus hinnata, kas patsient peab endiselt Vimovot kasutama, või mitte. Kuna ei ole tõendatud, et enne kaebaja vanglasse saabumist oleks valuvaigisti Vimovo talle määratud püsivalt, valuvaigisti infolehe kohaselt tuligi seda kasutada võimalikult lühikese aja jooksul ning kaebajale olid vajadusel vanglas kättesaadavad ka muud valuvaigistid (käsimüügiravimid), siis ei ole põhjust pidada raviveaks või hooletuseks seda, et kaebaja ei saanud seda konkreetset valuvaigistit kahe ühekuulise kuuri vahel 07.08.2002 ja teise kuuri lõpust alates perioodil 10.-14.09.2022, s.o ajani, kui talle määrati Tartu Vanglas püsiv ravi ka valuvaigistiga Vimovo. See, et kaebaja tervisekaardile ei ole kantud andmeid selle kohta, miks ravi Vimovoga vahepeal katkes ja kas ning kuidas nendel ajavahemikel hinnati kaebajal Vimovo manustamise vajadust edaspidi, ei muuda sellist olukorda õigusvastaseks. Nagu juba märgitud, tekkisid sellised perioodid kahe ravikuuri vahel ja lõpus ning nende kestus oli väga lühike.
11.Samuti ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide, et siis, kui ta vanglas Vimovot ei saanud, esinesid tal reumatismi sümptomid – liigesevalu ja liikumisvõimetus, millega tekitati tervisekahju ja alandati tema inimväärikust. Kaebaja tervisekaardi andmetest nähtuvalt on kaebaja 08.08.2022 väitnud, et tema jalad valutavad. Reumatoidartriit on krooniline süsteemne autoimmuunhaigus, mis hõlmab peamiselt liigeseid ja selle haiguse sümptomite hulka kuuluvad nii liigeste valu, turse, jäikus ning ka liikumispiirangud (https://arst.ee/haigused-ja-seisundid/reumatoidartriit/#). Seega võimalik jalavalu on käsitletav kõnealuse autoimmuunhaiguse tavapärase sümptomina, mitte haiguse ägenemisena, mille põhjustas väidetavalt kahe tableti Vimovo mittesaamine 07.08.2022 kahe ravikuuri vahel. 16.09.2022 toimunud vastuvõtul on kaebaja väljendanud soovi saada valuvaigistit Vimovo pideva ravina reumatoidartriidiga seotud kaebuste leevendamiseks, kuid ei ole välja toonud, et neil paaril päeval, kui ta seda konkreetset valuvaigistit ei saanud, oleks tema tervis oluliselt halvenenud võrreldes diagnoositud liigesehaiguse tavapäraste sümptomitega.
12.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
13.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks ja tema kulud (riigilõiv) jäävad kaebaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.