Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.01.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-9284
Tsiviilasi
IS hagi Tallinna Ülikooli vastu ebaõigete väidete ümberlükkamiseks kohustamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.04.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IS apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
159 581.37 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant IS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad v/adv-d Mari Männiko ja Margus Poola Kostja/vastustaja Tallinna Ülikool, lepinguline esindaja v/adv Kristina Laarmaa
Kohtuistung
30.11.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 04.04.2016 otsus tühistada osaliselt osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Samuti tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada uuesti menetluskulud. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Kohustada Tallinna Ülikooli lükkama ümber Tallinna Ülikooli 12.07.2014 kirjas toodud ebaõiged faktiväited, saates hiljemalt 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates WMT-le ingliskeelse kirja, milles avaldatakse järgnevat:
a) Väide: „Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja IS vallandama“ on ebaõige; b) Väide: „IS ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes“ on ebaõige; c) Väites: „Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasiside IS tööle oli küllalt kriitiline ning teda süüdistati ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises.“ on ebaõige osa, mille kohaselt Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasisides peamised kaebused puudutasid ebaõiglast hindamist IS poolt. 3) Mõista Tallinna Ülikoolilt välja IS kasuks tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 38 996.16 eurot, millest 37 529.76 eurot on hüvitis saamata jäänud tulu eest ja 1466.40 eurot on hüvitis kohtueelsete õigusabikulude eest; 4) Mõista Tallinna Ülikoolilt välja IS kasuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 eurot; 5) Mõista Tallinna Ülikoolilt välja IS kasuks viivis põhinõude (38 996.16+3000=41 996.16 eurot) tasumisega viivitamise eest alates 19.05.2015 kuni käesoleva otsuse tegemiseni 17.01.2017 5626.68 eurot ning alates 18.01.2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras; 6) Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.18.06.2015 esitas hageja kostja vastu hagi ebaõigete faktiväidete ümberlükkamisele kohustamiseks ja varalise kahju 120 000 eurot, mittevaralise kahju 25 000 eurot, õigusabikulude 1466.40 eurot ning viivise kuni hagi esitamiseni 1324.42 eurot ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda
2.Hageja oli kostjaga töölepingulistes suhetes alates 14.08.2006. 28.01.2013 esitas kostja, keda esindas professor AT, hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse, millega soovis lepingulised suhted poolte vahel erakorraliselt lõpetada hagejapoolse rikkumise tõttu. Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise töövaidluskomisjonis ja 25.04.2013
kompromissilepinguga lepiti kokku, et leping loetakse lõpetatuks poolte kokkuleppel alates 28.01.2013.
3.2014.a kandideeris hageja nõuniku ja analüütiku ametikohale Saksamaal. Tulevaseks tööandjaks pidi saama WMT. 2014.a suvel pöördus WMT Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi direktori AT poole ja palus eelmise tööandja hinnangut hageja töökogemustele ja sobivusele. 12.07.2014 edastas AT vastuse, milles esitas hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid, ebakohaseid väärtushinnanguid ning avaldas õigustamatult hageja isikuandmeid, mille töötlemiseks puudus kostjal õiguslik alus. 2014.a augustis teatas WMT, et tuginedes kostja kirjast saadud informatsioonile ei ole tal võimalik hagejaga töölepingut sõlmida.
4.Tallinna Ülikooli 12.07.2014 kirjas esitati hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid ja hageja soovis nende ümberlükkamist 29.10.2015 hagi täienduses esitatud järgmise kirjatekstiga: a) Väide: Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja IS vallandama. See väide on vale; b) Väide: IS ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes. See väide on vale; c) Väide: Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasiside IS tööle oli küllalt kriitiline ning et teda süüdistati ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises. See väide on vale; d) Väide: IS ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, ta keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele. See väide on vale.
5.Sama kiri sisaldas kostja kohta järgmiseid ebakohaseid väärtushinnanguid: a) hageja poolt läbiviidud õppetöö kvaliteet oli keskmine; b) hageja on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmselt põhjuseks, miks ta ei ole mitmetes Eesti ülikoolides saanud püsivat tööd.
6.Kostja avaldas 12.07.2014 kirjas oma töötaja AT kaudu hageja ja tema töötamise kohta kostja juures omamata selleks hageja nõusolekut. Tegemist on isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lõikes 1 sätestatu rikkumisega. Ainuüksi fakt, et hageja andmeid on tema nõusolekuta avaldatud, annab talle IKS § 10 lõikest 1 ja lõike 23 punktist 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 1043 ja § 1045 lõike 1 punktist 7 tulenevalt õiguse nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist.
7.Kui kostja ei oleks hageja kohta ebaõigeid andmeid avaldanud ega esitanud ebakohaseid väärtushinnanguid, oleks hageja sõlminud WMT-ga töölepingu ja talle oleks lepingu kehtivusaja 1 aasta jooksul makstud kokku vähemalt 120 000 eurot. Arvestades kui intensiivselt kahjustasid kostja esitatud andmed hageja mainet ning kuivõrd oluline on temale mainekahju tagajärg, leidis hageja, et minimaalseks mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks on 25 000 eurot.
8.Kostja käsitlus saamata jäänud tulust mahaarvestuste tegemiseks ning kahjuhüvitise vähendamiseks tuleb kostjal esitada vastavaid asjaolusid tõendavad tõendid. Saamata jäänud tulu hüvitisest ei saa hageja poolt 2014–2015 teenitud tulu maha arvestada, sest sõltumata töösuhtest Saksamaal oleks hagejal olnud võimalik tegutseda mittekoosseisulise õppejõuna ka Eestis, andes loenguid nädalavahetusel või puhkuse ajal. Kostja vastuväited
9.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid viidatud isiku WMT kui potentsiaalse tööandja reaalse olemasolu, hagejale väidetavalt pakutud töökoha tegeliku olemasolu kohta ega viidatud isiku maksevõime kohta.
10.AT tegevus 12.07.2014 kirjas arvamuse avaldamisel ei ole käsitletav faktiväidete avaldamisena kostja poolt. WMT pöördus hageja kohta arvamuse saamiseks nimelt AT kui eraisiku poole, mitte Tallinna Ülikooli kui juriidilise isiku poole. AT-l ei olnud volitust kostjat esindada.
11.Isegi kui 12.07.2014 kiri on käsitletav arvamuse avaldamisena kostja poolt, ei ole kostja avaldanud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid hinnanguid ega rikkunud isikuandmete kaitse regulatsiooni.
12.Esitades väidetava tööintervjuu protsessis ise WMT-le andmeid enda töötamise kohta Tallinna Ülikoolis, tekitas hageja ise olukorra, kus WMT pöördus hageja esitatud andmetele tuginedes tema eelnevate tööandjate poole hinnangu saamiseks. Hageja pidi WMT-le andmeid esitades mõistliku isikuna aru saama, et võimalik tööandja kontrollib andmete tõele vastavust ning pöördub eelnevate tööandjate poole iseloomustuste saamiseks, kuna see on tööintervjuude protsessis sõltumata tulevase töötasu suurusest tavapärane ja üldlevinud praktika.
13.Hageja nõutavad kahjuhüvitised on ebamõistlikult suured, tõendid väidetava mittevaralise kahju kohta puuduvad. Kui kohus leiab, et kostja on hageja suhtes ebaõigeid andmeid avaldanud, tuleb tekkinud mittevaraline kahju lugeda heastatuks ebaõigete andmete ümberlükkamise avaldusega. Lisaks tuleb arvestada, et andmed avaldati vaid ühele isikule. Samuti taotles kostja mittevaralise kahju vähendamist VÕS § 140 alusel.
14.Varalise kahju hüvitisest tuleb maha arvata tulu, mille hageja samal ajal Eestis töötades teenis. Hageja jätkas perioodil, mil ta pidanuks olema WMT teenistuses, tegevust õppejõuna vähemalt ühes kõrgkoolis, ja sai selle eest tasu. Kuivõrd hageja teenis 100% töökoormusega kostja juures õppejõuna igakuist töötasu vähemalt 1050 eurot, siis arvestades võimalust rakendada end vähemalt samadel tingimustel täiskoormusega, pidi hagejal olema võimalik teenida 2014–2015 elatist Eestis vähemalt 12 600 eurot. Samuti nähtub 21.10.2015 WMT kirja punktist 2, et võimalik pakutav töötasu hagejale oli 10 500 eurot (brutos). Saksamaal kehtivate tööjõumaksude kalkulaatori kohaselt oleks reaalselt saadavaks tuluks maksimaalselt olnud 5877.48 eurot kuus. WMT 18.06.2014 e-kirja kohaselt oleks võinud eeldatav üüritulu kuus olla 30-40% netosissetulekust, st 1700–2200 eurot. Eeldatava üüri summa tuleks samuti kahjuhüvitisest maha arvata. Eelnevat arvestades ei saanud hagejale tekkida saamata jäänud tulu näol kahju enam kui ca 4000 eurot kuus.
15.Kuna kostja ei ole õigusvastaselt toiminud, puudub alus ka õigusabikulude väljamõistmiseks. Alternatiivselt taotles kostja hüvitise vähendamist mõistliku suuruseni. Hagiavaldus vastab sisult pea täielikult kostjale 08.05.2015 saadetud kirjale, mistõttu on põhjendatud järeldada, et sisuliselt oli tegu õigusabikuludega menetluskulude raames.
16.Juhul kui kohus peaks leidma, et hageja kahjuhüvituse nõuded või mõni neist kuulub rahuldamisele, taotles kostja viiviste vähendamist VÕS § 162 alusel nullini. Esimese astme kohtu otsus
17.04.04.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 9575.05 eurot koos viivisega.
18.Võttes arvesse, et kostja on esitanud vastuväite, et hageja on esitanud nõude vale isiku vastu, analüüsis kohus esmalt küsimust, kas kostja vastutab prof AT poolt esitatud avalduste eest. Teise isiku eest vastutamist reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lõiked 1 ja 2. Puudub vaidlus, et AT töötab Tallinna Ülikoolis instituudi direktorina. Seega on tegemist isikuga, kes on kostja töötaja ning keda kostja kasutab oma majandus- ja kutsetegevuses. Samuti on AT saatnud WMT-le hagejat iseloomustava kirja seoses oma ametikohaga, kuna WMT pöördus AT kui kostja töötaja poole ning küsis hageja osas arvamust AT-lt kui Tallinna Ülikooli instituudi direktorilt (t I kd lk 14). AT on WMT-le ka vastanud kui kostja töötaja, mis nähtub kirjast, kus ta iseloomustab ennast Tallinna Ülikooli instituudi direktorina (t I kd lk 15). Lähtuvalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et AT tegutses WMT-le hageja kohta kirja saates kostja nimel ning see tegevus oli seotud kostja majandus- ja kutsetegevusega. Seega vastutab kostja AT vastava tegevuse eest TsÜS § 132 lõike 1 alusel.
19.Seoses kostja vastuväitega, et AT-l ei olnud kostja esindamiseks pädevust, kuna puudus rektori volikiri, nõustus kohus, et Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi põhimääruse (t I kd lk 87-93) § 11 reguleerib instituudi direktori pädevust. § 11 punkti 2 kohaselt esindab direktor ülikooli suhetes teiste isikutega rektorilt saadud volituste alusel. Samuti tuleneb Tallinna Ülikooli põhikirja (t I kd lk 65-86) § 32 lõike 2 punktist 4, et akadeemilise üksuse juht esindab ülikooli suhetes teiste isikutega rektorilt saadud volituste alusel. Lähtuvalt eelviidatud asjaoludest ei saaks kostja AT sõnavõtu eest vastutada TsÜS § 132 lõike 2 alusel, kuna tegemist ei olnud kostja poolt AT-le antud põhimäärusest ja põhikirjast tuleneva pädevusega. Samas on kohus eelnevalt tuvastanud, et TsÜS § 132 lõigetes 1 ja 2 sätestatud asjaolud ei pea esinema samaaegselt, piisab, kui leiab tuvastamist ühe sätte kohaldamise alus. Võttes arvesse, et kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja vastutab AT tegevuse eest TsÜS § 132 lõike 1 alusel, ei pea täiendavalt esinema TsÜS § 132 lõike 2 kohaldamise alus, mistõttu kohus asus seisukohale, et hagi on esitatud õige kostja vastu ning kohtul tuleb hagis esitatud nõuet sisuliselt analüüsida.
20.Poolte vahel puudub vaidlus küsimuses, et Tallinna Ülikooli professor AT saatis 12.07.2014 WMT-le kirja, milles esitas mh järgmised avaldused: „Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja hageja vallandama“; „Hageja endised töölepingud Tallinna Tehnikaülikooli, Balti Filmi- ja Meediakooli, Estonian Business Schooli ja Eesti Ettevõtluskõrgkooliga Mainor (Estonian Entrepreneurship University of Applied Sciences) lõpetati lühikese aja möödudes“; „Üliõpilaste tagasiside hageja korraldatud õppetegevusele oli üsna kriitiline“; „Peamised kaebused puudutasid ebaõiglast ja läbipaistmatut hindamist ja kostja sisestes aktides õppejõududele sätestatud tähtaegade rikkumist“; „Hageja ei suutnud EESTI TERVISETURISMI ÜHENDUS’ega sõlmitud lepingu kohaselt tööd organiseerida ega kinni pidada kokkulepitud ajakavast ja eelarvest“; „Hageja ähvardas
müüa EESTI TERVISETURISMI ÜHENDUSe projekti käigus kogutud andmed (sh Spaühingutelt saadud isikuandmed) mõnele teisele uuringuid läbiviivale ühingule“; „Hageja rikkus oluliselt uurimiseetikat“; „Hageja poolt läbiviidud õppetöö kvaliteet oli keskmine“; „Hageja on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmselt põhjuseks, miks ta ei ole mitmetes Eesti ülikoolides saanud püsivat tööd“ (t I kd lk 15, tõlge II kd lk 87). Täpsustatud nõude kohaselt on hageja seisukohal, et kostja esitas hageja kohta järgmised valeväited: „Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja IS vallandama“; „IS ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes“; „Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasiside IS tööle oli küllalt kriitiline ning teda süüdistati ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises“; „IS ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, ta keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele“ (t II kd lk 52-53). Hageja soovis, et kostja lükkaks eelnimetatud väited ümber.
21.Kohus lahendas esmalt küsimuse sellest, kas kostja on eelviidatud avaldustes hageja suhtes esitanud faktiväiteid või väärtushinnanguid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1166-12 punktis 12 asunud seisukohale, et kui avaldaja on väljendanud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11-04, punkt 10). Sellised väited on põhimõtteliselt kontrollitavad, nende tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kui isiku mainet kahjustavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ja kohus saab kohustada kostjat mainet kahjustavad andmed ümber lükkama.
22.Väide „Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja IS vallandama“ sisaldab kohtu hinnangul faktiväidet, mille kohaselt jaanuaris 2013 AT vallandas hageja. Kostja on esitanud tõendi selle kohta, et 28.01.2013 esitas AT hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (t I kd lk 135). Avaldusest nähtuvalt on hagejaga sõlmitud tööleping erakorraliselt üles öeldud töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, tööandja korralduste eiramise ja tööandja vastu usaldamatuse põhjustamise tõttu (t I kd lk 137). Kohus leidis, et eeltoodud tõendiga on kostja tõendanud, et esitatud väide on tõene – AT on 2013 jaanuaris esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse ehk sisuliselt hageja vallandanud. VÕS § 1047 alusel saab nõuda üksnes ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist, seega tuleb hageja nõue kohustada kostjat vastavat faktiväidet ümber lükkama jätta rahuldamata. Seoses kostja seisukohaga, et väide on vale, kuna tegelikkuses lõpetati hageja töösuhe kompromissi sõlmimisega, märkis kohus, et asjaolu, et pooled on 25.04.2013 sõlminud kompromissi (t I kd lk 132), ei muuda olematuks töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitamist tööandja poolt.
23.Väide „IS ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes“ sisaldab kohtu hinnangul väärtushinnangut, et hageja ei ole mitmes kõrgharidusasutuses saanud püsivat tööd. Kohus leidis, et mõiste „püsiv töö“ hõlmab endas arvamuse andja subjektiivset hinnangut töösuhte kestvusele ning ei ole faktiliselt kontrollitav.
24.Väide „Üliõpilaste tagasiside hageja korraldatud õppetegevusele oli üsna kriitiline ja teda süüdistati ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises“ sisaldab kohtu hinnangul
väärtushinnangut, et üliõpilased on andnud hageja õppetegevusele kriitilise tagasiside. Kohus asus seisukohale, et tegemist on väärtushinnanguga, kuna AT on pärast hageja kohta esitatud tagasisidega tutvumist asunud seisukohale, et see oli kriitiline, mis on isiku subjektiivne hinnang. Samas sisaldab antud lause faktiväidet, et hagejat on süüdistatud ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises. Kostja on esitanud tõendina Õppekvaliteedi tagasiside uuringu 2012/2013 õppeaasta kohta (t I kd lk 139-169), millest nähtub, et aines Turunduse alused, kus hageja oli õppejõud, on tudengid asunud seisukohale, et ei ole võimalik aru saada, kuidas hinne kujuneb (t II kd lk 150). Samuti on välja toodud, et hageja ei ole vastanud üliõpilaste meilidele, mistõttu on tudengid vastustest ilma jäänud (t I kd lk 147). Eeltoodud tõendiga on tõendamist leidnud, et hagejale on tudengite poolt ette heidetud, et ei ole võimalik aru saada, kuidas tema pandud hinne kujuneb. Seega ei ole kostja väide, et hagejat on süüdistatud ebaõiglases ning läbipaistatus hindamises, ebaõige.
25.Väide „IS ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, ta keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele“ sisaldab kohtu hinnangul faktiväiteid, et hageja ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, keeldus üle andmast andmeid ning ähvardas neid müüa kolmandatele isikutele. Kostja on esitanud tõendid, millest nähtuvalt on MTÜ Eesti Terviseturismi Ühenduse esindaja saatnud 31.10.2012 e-kirja, milles on märgitud: „/.../ nii uuringu ettevalmistustegevused kui -korralduslikud küsimused ei ole IS poolt korrektselt teostatud. Seda tõsiasja kinnitab asjaolu, et kahjuks ei vasta IS poolt läbiviidud tegevused ettevõtetes (Värska, Pühajärve, Kubija) varasemalt kokkulepitule. Näiteks, töötajate küsitlust ei ole läbi viidud üheski külastatud spaas. Lisaks oleme palunud korduvalt IS-l esitada klastrile spa töötajate küsitluseks ettevalmistatud küsimustikke, mis on töötajate koolitusvajaduse uuringu põhitööriist. /.../ IS on lubanud küsimustikud saata, kuid tegelikkuses ei ole neid klastrile esitatud. /.../ Ettevõtjate esindajad on rahulolematud, nende hinnangul ei suju uuring ootuspäraselt. Kaks spaettevõtet on juba loobunud uuringus osalemast (Toila, Viimsi). Põhjuseks: IS poolt on esitatud hulgaliselt nõudmisi mugavuste ja tingimuste osas uuringumeeskonnale, IS poolt ettevõtetes juba läbiviidud tegevused ning ettevalmistaval perioodil nõutud andmed olnud segadusttekitavad“ (t I kd lk 176-177). Samuti on MTÜ Eesti Terviseturismi Ühenduse esindaja märkinud 08.11.2012 e-kirjas, et varasemalt planeeritud tegevused on ära jäänud, küsimustikud on puudu, kokkulepitud kohtumisele hageja ei tulnud, mistõttu ei saanud ka uuringu läbiviimiseks vajalikke ettevalmistusi teha (t I kd lk 178). Ka AM 08.11.2012 e-kirjast ilmneb, et hageja töös esinevad puudused, kuna ettenähtud ankeetidest on täidetud üksnes osa (t I kd lk 179).
26.Täiendavalt on kostja esitanud tõendid selle kohta, et hageja edastas kostjale 02.01.2013 e-kirja, milles on märkinud, et soovib ära klaarida terviseturismi projektiga seotud tasud. Hageja kinnitusel teeb klaarimise kiireks see, et hageja peab kindla vastuse andma kahele ettevõttele, kes on samade andmete ostmisest huvitatud. Hageja peab oma tööde hinnanguliseks väärtuseks 6000-7000 eurot, mis vastab kahe andmete ostust huvitatud firma hinnapakkumisele (t I kd lk 187-188). Pärast nimetatud kirja on kostja palunud hagejal allkirjastada kinnituskiri (t I kd lk 194) selle kohta, et tagab MTÜ-ga Eesti Terviseturismi Ühendus seotud andmete kaitse, kuid hageja ei ole seda teinud. Kostja on hagejale vastava palve esitamist tõendanud 15.01.2013 e-kirjaga (t I kd lk 195). Samuti on hageja edastanud 10.01.2013 kostjale e-kirja, milles on
leidnud, et: „kui Sa soovid, et käsitleksime spaaprojekti vaidlust nagu vaba turu osapooled, siis teeme seda, sel juhul on minul vabadus müüa oma töö tulemust ja töö käigus kogutud infot ükskõik kellele, ka Terviseturismi klastri konkurentidele, ja suhelda kellega iganes, sh Terviseturismi klastriga, ning Sina kui ülikooli esindaja mind selles keelata ei saa.“ Kohus leidis, et antud e-kirjades on hageja asunud seisukohale, et soovib, et kostja tasuks hagejale tehtud töö eest 6000-7000 eurot, ning olukorras, kus kostja seda ei tee, annab hageja kogutud andmed üle hoopis teistele ettevõtetele, kes on samuti nende ostmisest huvitatud. Eelviidatud tõenditest tuleneb, et hageja ei ole korrektselt täitnud oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, samuti on hageja keeldunud andmete üleandmisest ähvardades neid samaaegselt teistele ettevõtetele müüa. Seega ei ole kostja esitanud antud avalduses ebaõigeid faktiväiteid.
27.Tulenevalt eeltoodust on kohus tuvastanud, et kostja ei ole esitanud hageja suhtes ebaõigeid faktiväiteid. VÕS § 1047 alusel saab nõuda üksnes ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist. Seega tuleb nõue kohustada kostjat faktiväidete ümberlükkamiseks jätta rahuldamata.
28.Lisaks ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks kohustamise nõudele on hageja esitanud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses asjaoluga, et kostja on esitanud hageja suhtes ebakohaseid väärtushinnanguid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-13 punktis 35 asunud seisukohale, et mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse tekkimine VÕS § 1045 lõike 1 punkti 4 alusel isiku kohta andmete avaldamisel eeldab mh seda, et avaldatud väide on hageja au teotav (õigusvastane) ja au teotavate andmete avaldamine on õigusvastane (ka nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-169-11, punkt 12). Lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahenditest tuleb kohtul kindlaks teha, kas kostja tegevus on olnud õigusvastane.
29.VÕS § 1046 lõike 1 kohaselt on isiku au teotamine, mh ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lõikest 2 tulenevalt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
30.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on esitanud hageja kohta järgmised väärtushinnangud – hageja ei ole mitmes kõrgharidusasutuses saanud püsivat tööd ning üliõpilased on andnud hageja õppetegevusele kriitilise tagasiside. Täiendavalt on hageja asunud seisukohale, et kostja on hageja kohta esitanud ebakohaseid väärtushinnanguid ka lausetega „hageja poolt läbiviidud õppetöö kvaliteet oli keskmine“ ja „hageja on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmselt põhjus, miks ta ei ole mitmetes Eesti ülikoolides saanud püsivat tööd“.
31.Esmalt analüüsis kohus küsimust, kas kostja hinnang, et hageja ei ole saanud mitmes kõrgharidusasutuses püsivat tööd, on ebakohane ning sellest tulenevalt õigusvastane. Antud juhul on hageja esitanud tõendid selle kohta, et töötas töölepingu alusel
Tallinna Tehnikaülikoolis kahe aasta jooksul ning tööleping lõpetati tähtaja möödumise tõttu (t I kd lk 37). EBS-i osas on hageja esitanud tõendi, et töötas seal töölepingu alusel perioodil 01.09.2005–28.04.2006, so vähem kui aasta ning tema tööleping lõpetati koondamise tõttu (t I kd lk 36). Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor osas on hageja esitanud tõendi, et tal ei ole Mainoriga kunagi olnud sõlmitud töölepingut, kuid hagejalt on tellitud õppetöö läbiviimist töövõtulepingu alusel ning seda plaanitakse teha ka edaspidi (t I kd lk 35). Eelviidatud tõenditest tulenevalt ei ole kostja antud hinnang, et hageja ei ole saanud mitmes kõrgharidusasutuses püsivat tööd, ebakohane. Hageja on ühes ülikoolis töötanud vähem kui aasta, teises kaks aastat ning kolmandaga hagejal püsivat töölepingut ei olegi. Kohus leidis, et mõistliku isiku seisukohalt ei ole vähem kui kaheaastane tööperiood akadeemilises mõttes pikaaegne,. Samuti nähtub eeltoodust, et kolmest ülikoolist kahes on hageja tööleping lõppenud. Seega ei olnud kostjast ebakohane väita, et hageja ei ole mitmes kõrgharidusasutuses saanud püsivat tööd.
32.Järgnevalt analüüsis kohus kostja väärtushinnangut, et üliõpilased on andnud hageja õppetegevusele kriitilise tagasiside ning samuti väärtushinnangut, et hageja poolt läbiviidud õppetöö kvaliteet oli keskmine. Kohus on eelnevalt juba käsitlenud küsimusi, et tudengid leidsid, et hageja oli õppejõud, kelle puhul ei ole võimalik aru saada, kuidas hinne kujuneb, samuti, et hageja ei vasta üliõpilaste meilidele, mistõttu on tudengid vastustest ilma jäänud. Riigiteaduste Üliõpilasnõukogu õppekvaliteedi tagasisidest 2011/2012 õppeaastale (t I kd lk 38-63) nähtub, et hageja ainega Turunduse alused kerkisid sarnaselt eelmise aastaga üles probleemid, muret valmistas õppejõu emotsionaalne reageerimine, õppejõul oli tudengitega konflikte, moodle’ist puudus aineprogramm (t I kd lk 40). Eeltoodud asjaoludest ilmneb, et tudengid on hageja kohta välja toonud mitmeid puudusi. Seega oli kostjal põhjendatud alus asuda seisukohale, et üliõpilased on andnud hageja õppetegevusele kriitilise tagasiside. Samuti ei ole kostja andnud ebakohast väärtushinnangut küsimuses, et hageja õppetöö kvaliteet oli keskmine. Nimelt nähtub Tasemeõppe kursuste 2011/2012 õppeaasta tagasisideküsitluse auditist (t I kd lk 2-29), et üliõpilased on viie punkti skaalal hinnanud hageja poolt õppeaine selgelt ja arusaadavalt esitamist hindega 2,84, võimalust õppejõuga kontakti saada hindega 2,75, kursuse raames tehtava töö tegelik maht vastas kursuse eest saadavate ainepunktide mahule hindega 2,7, kutseprogrammis sisalduv õppematerjal oli kättesaadav hindega 2,95. Kohus leidis, et kõik eelviidatud hinded on viie punkti skaalal keskmised tulemused, mistõttu oli kostjal põhjendatud alus asuda seisukohale, et hageja õppetöö kvaliteet oli keskmine.
33.Hageja on asunud ka seisukohale, et kostja on põhjendamatult leidnud, et hageja on emotsionaalselt ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga. Kohus on juba eelnevalt käsitlenud asjaolu, et hageja tudengid on leidnud, et muret valmistas õppejõu emotsionaalne reageerimine (t I kd lk 40). Samuti on Balti Filmi- ja Meediakooli direktor KS leidnud, et kolleegidega koos töötamisel ei olnud hageja parim võistkonnamängija ning tema tugevuste hulka ei kuulunud oskus leida teistega koostööks vajalikke konstruktiivseid lahendusi (t I kd lk 64). Eeltoodud tõenditest tulenevalt ei olnud kostja arvamus hageja isikuomaduste kohta põhjendamatu ega ebakohane, kuna hageja enda tudengid on viidanud emotsionaalsest reageerimisest tulenevatele puudustele ning samuti on Balti Filmi- ja Meediakooli direktor viidanud hageja isiksusest tulenevale vähesele võimekusele teistega koostööks.
34.Tulenevalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et eeltoodud asjaolusid arvesse võttes ei ole kostja hageja suhtes avaldanud VÕS § 1046 lõigete 1 ja 2 mõttes õigusvastaselt ebakohaseid väärtushinnanguid. Seega asus kohus seisukohale, et hageja nõuded, mis puudutavad ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks kohustamist ning ebakohaste väärtushinnangute avaldamisest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamist, tuleb jätta VÕS § 1045 lõike 1 punkti 4, § 1046 lõigete 1 ja 2 ning § 1047 alusel rahuldamata, kuna vastavate sätete kohaldamise eeldused ei ole täidetud.
35.Hageja on esitanud kostja suhtes ka varalise kahju väljamõistmise nõude summas 120 000 eurot seoses asjaoluga, et kostja on avaldanud hageja nõusolekuta hageja isikuandmeid ning tekitanud hagejale seeläbi varalise kahju. Hageja tugineb vastava nõude puhul IKS § 23 punktile 2. Kohus leidis, et hageja vastava nõude alus saab tuleneda VÕS § 1043, § 1045 lõike 1 punkti 7 ning IKS § 23 punkti 2 koostoimest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-13 punktis 15 märkinud, et VÕS § 1043 alusel nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja VÕS § 1050 lõike 1 järgi vastutusest, kui tõendab, et ei esine ühtegi seaduses sätestatud (eelkõige VÕS § 1045 lõike 2 punktides 1-4) õigusvastasust välistavat asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-21-13, punkt 15). Tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist kuulub hageja nõue rahuldamisele üksnes siis, kui ta tõendab, et kostja on seoses hageja isikuandmete avaldamisega pannud toime teo, mis on õigusvastane, tekitanud hagejale kahju ning kostja tegu ja hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses. Kohus on hagejale vastavat tõendamiskoormist selgitanud 15.10.2015 e-kirjas (t II kd lk 51).
36.Hageja leidis, et kostja on tekitanud talle tema isikuandmete avaldamise läbi kahju, kuna esitas WMT-le hageja nõusolekuta hageja isikuandmeid, millest tulenevalt kaotas hageja WMT pakutava aastase kestvusega töökoha kuupalgaga 10 000 eurot. Kohus on 15.10.2015 e-kirjas selgitanud, et hageja kohustus on tõendada endal kahju tekkimist ning hagejal tuleb esitada tõendid, millest nähtuks, et töökoht, mille hageja väidetavalt kaotas, eksisteeris ka tegelikkuses ning selle eest oli ettenähtud töötasu 120 000 eurot aastas.
37.Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud endal varalise kahju tekkimist 120 000 euro ulatuses. Hageja on esitanud WMT kirja, millest nähtub, et nimetatud isik soovib kostja arvamust hageja isiklike ning tööalaste omaduste kohta (t I kd lk 14, tõlge II kd lk 86). Nimetatud kirjast ei nähtu, et WMT garanteerib hagejale töökoha, mille kuupalk on 10 000 eurot, vaid üksnes mainib, et arvamuse küsimine on enam kui 10 000-eurose kuupalgaga töökohtade puhul tavaline. Täiendavalt on hageja esitanud WMT 19.10.2015 kirja, mille hageja esindaja on palunud kirjutada spetsiaalselt käesolevast vaidlusest lähtuvalt. Nimetatud kirjas on WMT kinnitanud, et tema näol on tegemist finantskonsultandi ning analüütikuga ja ta soovis hagejat palgata nooremkonsultandiks kuupalgaga 10 500 eurot miinus maksud (t II kd lk 63-64, tõlge lk 67-68). Hageja on esitanud ka 17.02.2014 WMT kirja hagejale (t II kd lk 69), milles kirjeldab tulevast töökohta ja töökoha nõuded (t II kd lk 72-75), 14.05.2014 ekirja kutsega intervjuule (t II kd lk 76-77) ning 18.06.2014 e-kirja kommentaaridega tööintervjuu käigu osas (t II kd lk 82-83).
38.Kohus asus seisukohale, et vaatamata eelnimetatud tõenditele ei ole hageja teinud kohtu jaoks veenvaks asjaolu, et WMT või temaga seotud ettevõte oli võimeline palkama hagejat kuupalgaga 10 000 eurot ning vastav töökoht reaalselt eksisteeris. Nimelt ei ole hageja esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit peale WMT enda kinnituste selle kohta kellena või kus ta tegelikkuses töötab. Samuti ei ole hageja vaatamata kohtu selgitustele esitanud tõendeid selle kohta, et väidetud töökoht olemas oli ning sellel töökohal töötavale isikule makstakse töötasu 10 000 eurot kuus. Olukorras, kus WMT on väidetavalt Saksamaal suuremahulist klientide portfelli omav isik, seotud mitmete finantsinstitutsioonidega ning tegutsemas prominentse finantskonsultandina, ei tohiks kohtu hinnangul olla keeruline kõigi vastavate asjaolude kohta esitada peale WMT enda paljasõnaliste kinnituste ka objektiivseid tõendeid, millest vastavad asjaolud nähtuksid. Hageja seda teinud ei ole. Seega ei ole hageja tõendanud endal varalise kahju tekkimist, mis tähendab, et VÕS § 1043 kohaldamise eeldused on täitmata.
39.Eeltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja tasuga 10 105.05 eurot. Kohus luges kostja menetluskulud põhjendatuks summas 9575.05 eurot ning märkis, et vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal tasuda menetluskuludelt TsMS § 177 lõike 4 alusel viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
40.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ning kohaldanud vääralt materiaalõigust.
41.Kahju hüvitamise nõue põhines IKS § 23 punktil 2 ja VÕS §-l 1043 ja § 1045 lõike 1 punktil 7. Kohus ei võtnud seisukohta kostja väite kohta, et 12.07.2014 WMT-le saadetud kiri ei sisaldanud hageja isikuandmeid. Samuti ei võtnud kohus seisukohta, kas kostja poolt hageja isikuandmete töötlemine toimus õigusliku aluseta. Vaidlust ei saa olla, et kirja saatmisel töötles kostja hageja isikuandmeid. Maakohtus asus seisukohale, et hageja oma endise töökoha avalikustamisega CV-s andis nõusoleku oma isikuandmete edastamiseks uuele potentsiaalsele tööandjale. Andmekaitse inspektsiooni juhendis „Isikuandmete töötlemine töösuhetes“ on selgitatud, et CV alusel võib endise tööandjaga ühendust võtta, kui kandideerija on märkinud endise tööandja soovitajaks. Hageja selgitas nimetatut ka maakohtus, kuid kohus õiguslikku hinnangut ei andnud. Kuna kostjal puudus hageja nõusolek tema isikuandmete töötlemiseks, siis toimus vaidlusaluse kirja edastamisel isikuandmete töötlemine ebaseaduslikult.
42.Saamata jäänud tulu osas on kohus ebaõigesti tuvastanud tõendamiseseme ja vääralt jaganud tõendamiskoormuse. Maakohus asus seisukohale, et kahju tekkimise tõendamiseks pidanuks hageja tõendamata, et WMT oli võimeline palkama hagejat kuupalgaga 10 000 eurot ja et vastav töökoht reaalselt eksisteeris. Vaidluse seisukohalt ei oma tähtsust WMT varaline võimekus endale töötajaid palgata. Juhul, kui hageja oleks WMT-ga töölepingu sõlminud ning viimane ei oleks hagejale töötasu maksnud, olnuks hagejal tööandja suhtes vastav nõudeõigus. WMT varalise seisundi tõendamine väljub käesoleva vaidluse raamidest. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud endal varalise kahju tekkimist mh sellega, et ei tõendanud, et WMT väidetud töökoht
oli olemas ning sellel töökohal töötavale isikule makstakse töötasu 10 000 eurot kuus. Eraõiguslikus suhtes ei pea isiku töölevõtmiseks olema loodud ühtegi ametikohta kui iseseisvat ja formaaljuriidiliselt kinnitatud üksust. Hagejal puuduvad andmed, kas WMT palkas tema asemel kellegi teise. Samuti puudub tal alus selliste andmete nõudmiseks WMT-lt, kuna tegemist ei ole avaliku infoga. Samas ei tee see asjaolu vähemusutavaks fakti, et WMT oleks kostja õigusvastase tegevuseta hageja tööle võtnud ja talle 10 000 eurot igakuist töötasu maksnud. Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja mh tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel ei oleks seda tulu tõenäoliselt saadud. Seega on maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Hageja on tõendanud, et WMT kavatses sõlmida temaga töölepingu ja maksta talle töötasu 10 000 eurot kuus. Väidet, et vaatamata WMT kavatsusele sõlmida hagejaga tööleping, ei oleks hageja siiski tulu saanud, peab tõendama kostja. Hageja on tõendanud ka põhjusliku seose kostja poolt väljastatud valeinfo ning töökoha mittesaamise vahel. Kahjunõude sisustamiseks ei ole hagejal vaja tõendada, et kostja esitatud väited olid valed. Hagi rahuldamiseks varalise kahju nõude osas piisab, kui kostja on avaldanud hageja isikuandmeid omamata selleks õiguslikku alust.
43.Seoses ebaõige faktiväitega, mille kohaselt jaanuaris 2013 oli AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja hageja vallandama, leidis maakohus, et asjaolu, et pooled sõlmisid 25.04.2013 kompromissi, ei muuda olematuks asjaolu, et AT esitas jaanuaris 2013 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Kostja avaldatu teeb ebaõigeks see, et avaldatud andmed on ebatäielikud, jättes lugejale ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Selle väite puhul saab mõistlikult eeldada, et tööleping hagejaga lõpetati ülesütlemisavalduse alusel. Sõna „vallandama“ viitab, et tööleping lõpetati hageja rikkumise tõttu. Tegelikult lõpetati töösuhe hageja ja kostja vahel kokkuleppeliselt kompromissiga ning seetõttu on väide, et hageja vallandati, vale.
44.Seoses ebaõige väitega, et hageja ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes, leidis maakohus, et see sisaldab väärtushinnangut. Hageja kohtuga ei nõustu. See fakt on kontrollitav, vastates küsimusele, kas hageja oli kahe või enama Eesti kõrgharidusasutusega püsivas lepingulises suhtes. Hageja on töötanud püsivatel ametikohtadel Tallinna Tehnikaülikoolis, EBS-s ja Tallinna Ülikoolis (sh Balti Filmi- ja Meediakoolis ning Riigiteaduste Instituudis). Hageja töötas Tallinna Ülikoolis kokku 7 aastat. Hetkel töötab hageja Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning loeb loenguid ka Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Järelikult on hageja tõendanud, et tal on olnud püsiv õigussuhe enam kui kahe (vastab kriteeriumile mitmete) kõrgharidusasutusega ning kostja väide on vale. Motiveerimata on ka kohtu põhjendus, miks ta leiab, et mõistliku isiku seisukohalt ei ole vähem kui kaheaastane tööperiood akadeemilises mõttes pikaaegne. Isik ei saagi töölepingu alusel täiskohaga töötada samaaegselt rohkem kui ühe tööandja juures. Tavapraktika akadeemilistes asutustes on, et õppejõud töötab ühes kohas põhikohaga ning juhul, kui ta pakub teenust ka teistele kõrgharidusasutustele, teeb seda tähtajaliste lepingutega. AT kasutas oma ingliskeelses kirjas väljendit „permanent job position“, mis eesti keeles ei tähenda ilmtingimata pikaajalist töösuhet. Väljend „permanent job“ (mille sünonüümiks on ka „regular job“) viitab inglise keeles pigem põhitöökohale ning sellele, et sellel töökohal töötav inimene on koosseisuline töötaja. Hageja on olnud koosseisuline õppejõud nii TTÜ-s,
EBS-s kui kostja Tehnikakõrgkoolis.
juures
ning
on
hetkel
koosseisuline
töötaja
Tallinna
45.Seoses väitega, et üliõpilaste tagasiside hageja korraldatud õppetegevusele oli üsna kriitiline ja peamised kaebused puudutasid ebaõiglast ja läbipaistmatut hindamist, leidis maakohus, et tegemist on väärtushinnanguga, kuna AT asus pärast hageja kohta esitatud tagasisidega tutvumist seisukohale, et see on kriitiline, mis on isiku subjektiivne hinnang. Samas sisaldab antud lause faktiväidet, et hagejat on süüdistatud ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises. Kostja esitatud tõendis Õppekvaliteedi tagasiside uuring 2012/2013 õppeaasta kohta on väidetud, et hetkel ei ole võimalik aru saada, kuidas hinne kujuneb. Tegemist oli hetkelise probleemiga, mis ei anna alust väita, et hageja hindamine oli läbipaistmatu. Tegu on faktiväitega, sest väidet, et üliõpilaste tagasiside on kriitiline, on võimalik tõendada või ümber lükata. Kostja esitatud tõend selle väite tõesust ei tõenda, sest üliõpilaste tagasiside oli esitatud tõendite alusel pigem positiivne. Hageja esitatud Riigiteaduste Instituudi Üliõpilasnõukogu CIVITAS õppekvaliteedi tagasisidest võib lugeda, et üliõpilased pidasid hagejat üheks huvitavamaks õppejõuks ning ühtki kostja viidatud märkust ei ole üliõpilased hageja kohta teinud. Ka prof KS on märkinud, et hageja tegi üliõpilastega head tööd. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta faktiväitele (või väärtushinnangule) hinnangu andmisel esitatud tõendeid ainult pisteliselt uuris ning hageja esitatud tõenditele hinnangut ei andnud.
46.Seoses ebaõige väitega, et hageja ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele, märgib hageja järgmist. Väites viidatud leping oli sõlmitud kostja ning MTÜ Eesti Terviseturismi Ühendus vahel, hageja ei olnud selle pooleks. Seega ei ole nimetatud lepingus sisustatud hageja kohustused, mida ta väidetavalt rikkus. Kohtu viidatud 31.10.2012 e-kirjas sedastatakse, et nimetatud e-kirja manuses on kostja ning MTÜ vahel sõlmitud lepingu lisa 2, mis määratleb mh tegevused ning uuringu läbiviimise perioodi klastri spa-ettevõtetes. Teadmata, millised olid hageja ülesanded, andis maakohus viidatud e-kirja alusel hinnangu, et faktiväide, mille kohaselt ei täitnud hageja korrektselt oma kohustusi seoses kõnealuse projektiga, on õige. Kohus on sellise järeldusega rikkunud motiveerimiskohustust. Väite, et hageja keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele, loeb kohus tõendatuks hageja kirjaga, milles ta nõuab kostjalt lepinguga võetud kohustuste täitmist. Spa-projekti käigus ei kogutud isikuandmeid ning kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks ähvardanud kostjat kogutud isikuandmete müümisega. Kohus luges isikuandmete müümisega ähvardamise tõendatuks sellega, et pärast hagejalt kirja saamist palus kostja hagejal allkirjastada kinnituskiri selle kohta, et tagab MTÜ-ga Eesti Terviseturismi Ühendus seotud andmete kaitse, kuid hageja seda ei teinud. Kostja kirja projekti edastamisega ei ole võimalik tõendada hageja väidetavaid ähvardusi. Hageja on selgitanud, et selleks ajaks, kui tema töösuhe kostjaga lõppes, ei oldud spa-projekti käigus veel jõutud andmete kogumiseni, kuna AT seatud piirangud projekti läbiviimisele ei võimaldanud trükkida uuringuankeete.
47.Ebakohane väärtushinnang – et hageja poolt läbiviidud õppetöö kvaliteet oli keskmine – koos järgneva lausega, et üliõpilaste tagasiside oli üsna kriitiline ja palju oli kaebusi ebaõiglase ja läbipaistmatu hindamissüsteemi osas, jätab lugejale mulje, justkui oleks hageja korraldatud õppetöö olnud vähemalt küsitava, aga pigem kehva kvaliteediga.
Tegelikult võib Riigiteaduste Instituudi Üliõpilasnõukogu CIVITAS õppekvaliteedi tagasisidest lugeda, et üliõpilased pidasid hagejat üheks huvitavamaks õppejõuks ning töötamise käigus ei olnud kostjal hageja õppekvaliteedi kohta mistahes pretensioone. Maakohus on lugenud väärtushinnangu kohaseks tuginedes Tasemeõppe kursuste 2011/2012 õppeaasta tagasisideküsitluse auditile, mille puhul isegi formaalset loogikat järgides on arusaadav, et 5-palli skaalal hinnates on keskmine tulemus 2,5. Kõikides hagejale antud hinnangukriteeriumides oli hinnang talle üle keskmise. Seega ei põhine väärtushinnang, et hageja õppetöö kvaliteet oli keskmine, õigetel faktidel.
48.Seoses ebakohase väärtushinnanguga, et hageja on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmselt põhjuseks, miks ta ei ole mitmetes Eesti ülikoolides saanud püsivat tööd, märgib hageja, et mitte ükski kohtu väidetest, mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis, ei anna alust anda hageja kohta hinnangut, mille kohaselt oleks ta väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga. Väärtushinnang ei põhine tõestel faktidel. Emotsionaalselt ebastabiilne tähendab isiksusehäiret, mis on meditsiiniline diagnoos, ning see ei ole võrdsustatav hinnanguga emotsionaalne. Hageja on pikki perioode töötanud stabiilselt ühe tööandja juures ning teda ja tema tööd on valdavalt hinnatud väga positiivselt.
49.Lisaks ebaõigete andmete ümberlükkamisele taotleb hageja ka mittevaralise kahju hüvitamist, kuna andmete ümberlükkamine ei ole piisav hageja hea nime taastamiseks määral, mis võimaldaks tal tulevikus erialasele tööle kandideerida. Arvestada tuleb ka WMT kirjas väljatoodut, et rahanduse valdkonnas on usaldusväärsus üks olulisemaid tööle saamise kriteeriume ning igasugune negatiivne info, isegi kui see osutub hiljem vääraks, kahjustab inimese mainet oluliselt ja pöördumatult. Arvestades, kui intensiivselt kahjustasid kostja esitatud andmed hageja mainet ning kuivõrd oluline on temale mainekahju tagajärg, on minimaalseks mõistlikuks kahjuhüvitiseks 25 000 eurot. Suurus on põhjendatud ka seetõttu, et kostja ei ole oma senises tegevuses soovinud kaasa aidata hageja mainekahju vähendamisele. Kostja on näidanud hageja suhtes välja erilist lugupidamatust, pahatahtlikkust ja lisaks on kostja tegevus olulisel määral vastuolus hea usu põhimõttega. Olukorras, kus kostja AT isikus esitas hagejale tühise ülesütlemisavalduse, mis sisaldas ebaõigeid etteheiteid, ning pooled sõlmisid seejärel ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks alustatud töövaidluses kompromissi, milles kostja ütles, et tal hagejale etteheiteid ei ole, ei saa kuidagi pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks kostja seisukohta, et ta võib jätkuvalt väita nagu oleks hageja vallandatud. Vastustaja seisukoht
50.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
51.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osaliselt osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud otsuse põhjendamise ja § 232 lõikes 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, nõustub kolleegium osaliselt maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6
tulenevalt neid ei korda. Seoses hagi osalise rahuldamisega muudab kolleegium maakohtumenetlusega seotud kulude jaotust.
52.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagi on esitatud õige kostja vastu, st kostja vastutab TsÜS § 132 lõike 1 alusel professor AT tegevuse eest WMT-le vaidlusaluse kirja saatmisel. Selles osas nõustub ringkonnakohus täielikult maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.
53.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõuet. Hageja soovis, et kostja lükkaks ümber järgmised hageja kohta avaldatud ebaõiged faktiväited: 1) „Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja IS vallandama“; 2) „IS ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes“; 3) „Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasiside IS tööle oli küllalt kriitiline ning teda süüdistati ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises“ (väide esineb kirjas kujul „Üliõpilaste tagasiside hageja korraldatud õppetegevusele oli üsna kriitiline ja peamised kaebused puudutasid ebaõiglast ja läbipaistmatut hindamist“; selliselt käsitleb hageja väidet ka apellatsioonkaebuse põhjendustes, paludes selle siiski ümber lükata kujul „Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasiside IS tööle oli küllalt kriitiline ning teda süüdistati ebaõiglases ning läbipaistmatus hindamises“); 4) „IS ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, ta keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele“. Kostja leidis, et osade väidete puhul on tegemist väärtushinnangutega, milliste ümberlükkamist nõuda ei saa, ning faktiväidete puhul tugines VÕS § 1047 lõikele 2, leides, et tegemist on tõeste väidetega.
54.Maakohus märkis iseenesest õigesti, et Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-166-12 punktis 12 asunud seisukohale, et kui avaldaja on väljendanud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes ning et sellised väited on põhimõtteliselt kontrollitavad, nende tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kui isiku mainet kahjustavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ja kohus saab kohustada kostjat mainet kahjustavad andmed ümber lükkama.
55.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga osaliselt, st väidete nr 1 ja nr 4 faktiväideteks lugemisega ja väite nr 3 osas hinnanguga, et see sisaldab endas nii väärtushinnangut kui faktiväidet. Selles osas nõustub ringkonnakohus ka maakohtu põhjendustega ning neid üle ei korda. Täiendavalt vastuseks kaebusele märgib kolleegium, et väites nr 3 sisalduv avaldus, et üliõpilaste tagasiside oli küllalt kriitiline, on väärtushinnang, kuna selle tõesus või väärus ei ole kohtumenetluses kontrollitav. Sõna „kriitiline“ omab erinevaid tähendusi ning seda võib kasutada nii positiivses kui negatiivses võtmes. Kriitika all võidakse silmas pidada ka nt konstruktiivset kriitikat, mida sageli ei kasutata negatiivses tähenduses. Väite nr 2 osas nõustub kolleegium erinevalt maakohtust hagejaga, et tegemist on faktiväitega, kuna selle tõelevastavus on põhimõtteliselt kontrollitav vastates küsimusele, kas hageja oli kahe või enama („mitmetes“) Eesti kõrgharidusasutusega püsivas (vastand on ebapüsiv või ajutine) töösuhtes. Mõiste „püsiv töösuhe“ on küll mõistena veidi ebaselge, kuid tegemist ei ole sellise hinnangulise kategooriaga, mille tõelevastavust kontrollida ei saaks. Seda saabki kontrollida hinnates, kas hagejal on olnud kõrgharidusasutusega pigem püsiv või pigem ajutine töösuhe ning selle hinnangu
andmisel tuleb arvestada ka akadeemiliste asutuste tavapraktikat selliste lepingute sõlmimisel.
56.Väärtushinnangute ebakohasust analüüsib kohus otsuses allpool. Esmalt käsitleb ringkonnakohus faktiväiteid ja nende ebaõigsust. Kolleegium ei nõustu osaliselt maakohtu seisukohaga, et ükski eespool käsitletud faktiväidetest ei ole ebaõige.
57.Väide nr 1, mis sisaldab faktiväidet, et jaanuaris 2013 prof AT vallandas hageja, on kolleegiumi hinnangul ebaõige. Nõustuda ei saa maakohtuga, et 25.04.2013 töövaidluskomisjonis sõlmitud kompromiss ei muuda olematuks asjaolu, et AT esitas hagejale jaanuaris 2013 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Kaebuses on õigesti leitud, et selleks, et kellegi vallandamise väide oleks õige, peab tööleping olema lõppenud tööandja kehtiva ülesütlemisavaldusega. Praegusel juhul ei nõustunud hageja ülesütlemisavaldusega ja vaidlustas selle TVK-s, kus aga sõlmiti kompromiss (t I kd lk 132). Kompromisslepingu punkti 5 kohaselt lugesid pooled töölepingu lõppenuks kokkuleppel töölepinguseaduse (TLS) § 79 alusel. Nimetatud kokkuleppepunkti alusel saab nõustuda hagejaga, et poolte tahe pidi olema suunatud mh ülesütlemisavalduse tühistamisele (tühisuse tunnustamisele), sest vastasel korral ei oleks nad saanud kokku leppida uut töölepingu lõpetamise alust – juba lõppenud lepingut ei saa uuesti lõpetada. Ka VÕS § 578 lõike 1 esimesest lausest tuleneb, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Sama paragrahvi teise lõike järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Järelikult ei saa peale 25.04.2013 kompromisslepingu sõlmimist väita, et hageja oli Tallinna Ülikoolist vallandatud.
58.Nagu eelnevalt märgitud, leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et väide, mille kohaselt hageja ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes, on käsitletav faktiväitena. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tegemist on ka ebaõige faktiväitega. Kostja ei ole tõendanud väite tõesust, st asjaolu, et hagejal on Eesti kõrgharidusasutustega olnud üksnes ajutised/ebapüsivad töösuhted. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb vastava hinnangu andmisel arvestada ka akadeemiliste asutuste tavapraktikat selliste lepingute sõlmimisel. Hageja on muutnud usutavaks, et sageli sõlmitakse akadeemilistes asutustes lepingud õppejõududega loengute andmiseks semestrite kaupa. Seega ei saa lugeda hageja töösuhteid nt Eesti Ettevõtluskõrgkooliga Mainor ebapüsivateks põhjusel, et hagejaga on sõlmitud üksnes lühiajalised lepingud. Mainori 13.02.2015 tõendist (t I kd lk 35) nähtuvalt on hagejalt tellitud õppetöö läbiviimist ettevõtete vahelise töövõtulepingu alusel magistritaseme ainetes; hageja on lugenud eelnevate õppeaastate jooksul loenguid Strateegiline turundus ja Kliendisuhete juhtimine, seda ka 2014/2015 õppeaastal; õppetöö läbiviimist plaanitakse tellida hagejalt ka tulevikus. Eeltoodust nähtuvalt on hageja töötanud nimetatud kõrgkoolis vähemalt alates 2012/2013 õppeaastast (kuna tõendis viidatakse hageja tööle 2014/2015 õppeaastast „eelnevatel õppeaastatel“) ja vähemalt 3-aastast töösuhet ei saa kolleegiumi hinnangul lugeda ebapüsivaks või ajutiseks. Lisaks on hageja esile toonud, et töötas kostja enda juures aastatel 2006-2013 ehk ca 7 aastat. Kostja ei ole viidatule vastu vaielnud. Samuti on tõendatud, et hageja töösuhe Tallinna Tehnikaülikooliga kestis vähemalt kaks aastat (t I kd lk 37). Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja ei suutnud saada tööd püsival ametikohal Eesti
kõrgharidusasutustes, kuna vähemalt kolmes kõrgharidusasutuses on hagejal olnud kolleegiumi hinnangul püsivad (enam kui üks aasta kestnud) töösuhted.
59.Väide nr 3 osas, milles see sisaldab faktiväidet, st väide, et üliõpilaste peamised kaebused puudutasid ebaõiglast ja läbipaistmatut hindamist (ringkonnakohus käsitleb väidet sellisel kujul, kuna selliselt esines ta vaidlusaluses kirjas ning ka kaebuse põhjendustes on hageja käsitlenud väidet selliselt), on kolleegiumi hinnangul osaliselt ebaõige. Kostja on tõendanud õppekvaliteedi tagasiside uuringuga 2012/2013 õppeaasta kohta (t I kd lk 139-169) nimetatud väite tõesust osas, milles üliõpilaste kaebused puudutasid läbipaistmatut hindamist (t I kd lk 150). Kaebuses leiab hageja, et viide õppekvaliteedi uuringule ei ole kohane, kuna see kajastab „hetkelist“ probleemi, kuivõrd uuringust nähtuvalt on õpilased hageja poolt antava aine Turunduse alused kohta märkinud, et „hetkel pole võimalik aru saada, kuidas hinne kujuneb“. Kolleegium nõustub selles osas kostjaga. Võib eeldada, et õppekvaliteedi uuring kajastab olukorda 2012/2013 õppeaasta vältel, mistõttu pidi tegu olema kogu õppeaasta jooksul püsiva ja olulise probleemiga, et see tagasisides esile toodi. Tagasiside uuringu dokumendiga täies mahus tutvumise tulemusena on kolleegium seisukohal, et selles väljendatud üliõpilaste hinnangu – „ei ole võimalik aru saada, kuidas hinne kujuneb“ – kohta saab üldistavalt öelda, et see puudutas hageja poolt esinenud läbipaistmatut hindamist, mistõttu oli kostja väide selles osas tõene. Mis puudutab aga väite teist osa, st hindamise ebaõiglust, siis nimetatud tõendist ega muudest maakohtus kogutud tõenditest ei saa teha järeldust, et üliõpilased oleksid kaebuses esile toonud hagejapoolset ebaõiglast hindamist. Seega selles osas ei ole kostja oma väite õigsust tõendanud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, nagu oleks üliõpilaste hinnangust tulenenud ka hindamise ebaõiglus. Seda ei saa järeldada ka kostja viidatud samasisulisest dokumendist 2011/2012 õppeaasta kohta (t I kd lk 3863). Viidatud uuringus märgiti, et „laidetakse hageja tagasiside kvaliteeti“ (t I kd lk 44), millest aga ei saa teha järeldust ebaõiglase hindamise kohta. Seega on faktiväide osas, milles üliõpilaste peamised kaebused puudutasid ebaõiglast hindamist, ebaõige. Väite nr 3 väärtushinnangut sisaldava osa kohta võtab kolleegium seisukoha allpool.
60.Väitele nr 4 (IS ei täitnud korrektselt oma kohustusi seoses Eesti Terviseturismi Ühenduse projektiga, ta keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning ähvardas müüa isikuandmed kolmandatele isikutele) antud maakohtu hinnanguga, et kõnealune väide ei ole ebaõige, ning kohtu vastavate põhjendustega, kolleegium nõustub ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et asjas esitatud tõenditega on kostja tõendanud nimetatud väite tõesuse. Kostja ja MTÜ Eesti Terviseturismi Ühendus vahel 21.06.2012 sõlmitud teadmusteenuse lepingu (t I kd lk 170-173) punkti 2.10 järgi oli hageja ülikooli vastutav täitja tellijale vajaliku informatsiooni andmiseks. 21.11.2012 sõlmitud lepingu lisa 3 (t I kd lk 174) punkti 2 järgi tunnistatakse eelnevalt viidatud lepingu punkt 2.10 alates 22.11.2012 kehtetuks. Ka projekti puudutavast e-kirjavahetusest nähtuvalt oli hageja kostja uurimismeeskonna esindajaks (e-kiri t I kd lk 176). Seega on kostja tõendanud, et hageja oli kõnealuse uurimisprojektiga seotud isik ja seda vähemalt kuni 22.11.2012. Hageja vastupidist ei tõendanud. Samuti on kostja tõendanud, et hagejapoolse projekti kohase täitmise üle tekkis osapoolte vahel vaidlus (nähtuv e-kirjavahetusest t I kd lk 176-198). Ka fakt, et projekt jäi lõpetamata, viitab, et selle täitmisel tekkisid probleemid. Sellises olukorras tulnuks hagejal tõendada, et vaatamata kostja poolt esiletoodud probleemidele, täitis hageja oma kohustused korrektselt. Nimetatud asjaolu hageja ei tõendanud. Kaebuses on hageja esitanud väite,
et projekti käigus ei kogutud isikuandmeid ning kostja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et hageja oleks ähvardanud teda kogutud isikuandmete müümisega. IKS § 4 lõike 1 järgi on isikuandmed mistahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Esitatud tõendid kinnitavad kostja esiletoodut, et hageja ülesandeks oli projektis mh koguda spaade töötajate kohta andmeid ankeetidel, kuhu tuli kanda mh töötajate isikukood, ees- ja perekonnanimi, töösuhte algus jne (vt e-kiri t I kd lk 196). Nimetatud andmed on IKS § 4 lõike 1 mõistes isikuandmed. Puudub vaidlus, et hageja käis vastava projekti raames spaades uurimisülesande jaoks vajalikke andmeid kogumas (nähtub mh hageja enda saadetud 02.01.2013 e-kirjast, milles ta viitab kogutud andmete ostust huvitatud firmade pakkumistele; t I kd lk 187). Kui hageja soovis väita, et andmed, mida ta kogus, ei ole käsitletavad isikuandmetena, oli tal kohustus tõendada, et tema kogus muid andmeid. Asja materjalidest nähtuvalt oli tegemist isikuandmetega. Hageja ei ole tõendanud kaebuse väidet, et projekti käigus koguti vaid hinnanguid spaade toimimise kohta, mitte isikuandmeid. Eelnevalt viidatud hageja 02.01.2013 e-kirjaga (t I kd lk 187-188) on tõendatud ka väide, et hageja keeldus üle andmast projekti käigus kogutud andmeid ning andis hagejale teada, et kaalub müüa kogutud andmeid kolmandatele isikutele. Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Seega on kostja tõendanud, et kõnealune faktiväide on õige.
61.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus VÕS § 1047 lõike 4 alusel hageja ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõude osaliselt. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-5-07 punkti 29 järgi saab reeglina ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati, so kui andmed avaldati meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes või kui andmeid avaldati konkreetsetele isikutele, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samade konkreetsete isikute ees. Antud juhul avaldati andmed ingliskeelse kirja teel konkreetsele isikule, seega on kohaseks ebaõigete andmete ümberlükkamise viisiks samuti kostja poolt ingliskeelse avalduse saatmine WMT-le. Hageja taotluses märgitud kirja saatmise aeg, so 15 päeva kohtuotsuse jõustumisest on mõistlik ning kostja ei ole selles osas ka vastuväiteid esitanud. Küll aga tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata osas, milles hageja soovib, et kirja allkirjastaks lisaks kostja seadusjärgsele esindajale (rektorile) ka 12.07.2014 kirja allkirjastanud prof AT. Seda, kes kostja nimel pädeva isikuna ümberlükkava kirja allkirjastab, on õigus otsustada kostja kui avalik-õigusliku juriidilise isiku organil. Eeltoodust tulenevalt kohustab kohus kostjat lükkama ümber Tallinna Ülikooli 12.07.2014 kirjas toodud ebaõiged faktiväited, saates hiljemalt 15 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates WMT-le ingliskeelse kirja, milles lükatakse ümber esitatud valeväited alljärgnevalt: a) Väide: „Jaanuaris 2013 oli prof AT sunnitud kasutusele võtma erakorralised meetmed ja IS vallandama.“ See väide on ebaõige; b) Väide: „IS ei ole suutnud saada tööd püsival ametikohal mitmetes Eesti kõrgharidusasutustes.“ See väide on ebaõige; c) Väide: „Tallinna Ülikooli üliõpilaste tagasisides peamised kaebused puudutasid ebaõiglast hindamist.“ See väide on ebaõige.
62.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus hageja kohta avaldatud väärtushinnangute väidetavat ebakohasust. Hageja leidis, et kostja on avaldanud hageja kohta järgmised ebakohased väärtushinnangud: 1) „Hageja poolt läbiviidud õppetöö kvaliteet oli keskmine“; 2) „Hageja on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmseks põhjuseks, miks ta ei ole mitmetes Eesti
ülikoolides saanud püsivat tööd“. Eelnevalt leidis kolleegium, et väärtushinnanguna on käsitletav ka väide, et „üliõpilaste tagasiside hageja korraldatud õppetegevusele oli üsna kriitiline“. Maakohus leidis, et avaldatud hinnangud ei ole ebakohased. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga osaliselt. VÕS § 1046 lõike 1 järgi on isiku au teotamine, mh ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
63.Kolleegium nõustub maakohtu seisukoha ja vastavate põhjendustega väite „üliõpilaste tagasiside hageja korraldatud õppetegevusele oli üsna kriitiline“ kohaseks väärtushinnanguks hindamisel. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-67-10 punkti 20 järgi võib väärtushinnangu ebakohasus olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Üliõpilaste tagasiside uuringutest nähtuvalt on hageja kohta esitatud nii negatiivses mõttes kriitilist kui ka positiivset tagasisidet. Apellatsioonkaebuses on hageja kokkuvõtlikult leidnud, et väite avaldamisel ei arvestanud kostja hageja kohta antud positiivset tagasisidet. Kolleegiumi hinnangul, kuivõrd on tõendatud, et mh oli hageja osas üliõpilaste tagasiside negatiivne (nagu maakohus õigesti tuvastas, nähtuvad asjas esitatud üliõpilaste tagasiside uuringutest mh järgmised kaebused: hagejal oli konflikte üliõpilastega; muret teeb hageja emotsionaalne reageerimine olukordadele; laidetakse hageja tagasiside kvaliteeti; pole võimalik aru saada, kuidas hinne kujuneb; õppejõud meilidele ei vasta; hageja poolt antud aine seminaridega esines palju probleeme), ei ole kostja väide, et üliõpilaste tagasiside oli üsna kriitiline, ebakohane väärtushinnang. Seega ei olnud kostja poolt kõnealuse hinnangu avaldamine selle kohasuse seisukohalt õigusvastane.
64.Kolleegium nõustub maakohtu seisukoha ja vastavate põhjendustega ka selles osas, et väide, et hageja poolt läbiviidud õppekvaliteet oli keskmine, ei ole ebakohane väärtushinnang. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebuses on iseenesest õigesti viidatud, et aritmeetiliselt võttes on 5-palli skaalal (nagu üliõpilaste tagasisides hinnati) hinnates keskmine tulemus 2,5, mida maakohtu poolt viidatud hagejale 2012 kevadsemestril antud hinnangud ületavad kõigis kategooriates, siis kuivõrd hagejale antud hinnangud jäid vahemikku 2,65-2,95 (t II kd lk 35), ei ole kostja hinnang tagasiside keskmise skaala kohta, oluliselt erinev eelnevalt esiletoodud aritmeetilise arvestuse alusel saadud numbrilistest näitudest ega ole konkreetses situatsioonis ebakohane, st ülemäära hagejat halvustav või kahjustav. Lisaks on kostja apellatsioonkaebuse vastuses asjakohaselt esile toonud, et tagasisideküsitluse auditit ei saa hinnata, võttes arvesse vaid aritmeetilist keskmist, vaid hagejale antud hinnangut tuleb vaadelda kooskõlas teistele õppejõududele antud hinnangutega. 2011/2012 õppeaasta tagasiside küsitluse auditist nähtuvalt oli 2012.a kevadsemestril Riigiteaduste Instituudi õppejõudude tööle antud keskmine hinnang 4,27 (t II kd lk
35), millest hagejale antud hinnang vahemikus 2,65-2,95 jääb oluliselt alla. Ka kostja esitatud Anneli Kommeri 17.01.2013 e-kirjast hagejale (t II kd lk 155) nähtub, et hageja kursustele on üliõpilased andnud keskmisest halvema tagasiside. Seega ei ole kostja eeltoodu näol avaldanud õigusvastaselt ebakohast väärtushinnangut.
65.Mis puudutab kostja hinnangut hageja isikuomadustele ehk väidet, et „hageja on emotsionaalselt väga ebastabiilne ja liiga kõrge enesehinnanguga ning tema isiksus on ilmseks põhjuseks, miks ta ei ole mitmetes Eesti ülikoolides saanud püsivat tööd“, siis selle puhul nõustub kolleegium hagejaga, et tegemist on ebakohase väärtushinnanguga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-5-07 punktis 31 leidnud, et au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Maakohus ei ole kõnealuse väite ebakohasuse analüüsimisel arvestanud selle avaldamise viisi ja konteksti. Isegi, kui kostja on tõendanud, et hageja tudengid on leidnud, et muret valmistas õppejõu emotsionaalne reageerimine (t I kd lk 40) ning Balti Filmi- ja Meediakooli direktor on viidanud hageja isiksusest tulenevale vähesele võimekusele teistega koostööks (t I kd lk 64), siis arvestades sellise hinnangu avaldamise konteksti, mh kostja saadetud kirja valdavalt negatiivset alatooni ning kirja autori prof AT ja hageja keerulisi suhteid (nähtuvad mh nn spa-projekti puudutavast kirjavahetusest t I kd lk 187-195), võib öelda, et tegemist on halvustava, alandava ja AT subjektiivset hinnangut väljendava väitega. Eeltoodust tulenevalt on tegemist õigusvastase väärtushinnanguga VÕS § 1046 lõike 1 mõttes. Kostja ei ole ka esile toonud VÕS § 1046 lõikes 2 sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Lisaks sisaldab analüüsitav väide faktiväidet, et hageja ei ole saanud mitmetes Eesti ülikoolides püsivat tööd, millise puhul leidis kolleegium eelnevalt, et tegu on ebaõige faktiväitega.
66.Hageja on esitanud kostja suhtes ka varalise kahju hüvitamise nõude IKS § 23 punkti 2 ja VÕS § 1043 ning § 1045 lõike 1 punkti 7 alusel kogusummas 121 466.40 eurot (sh saamata jäänud tulu nõue 120 000 eurot ja kahjuhüvitis 1466.40 eurot seoses hageja poolt kahjuhüvitise saamiseks kantud kuludega õigusabile), samuti mittevaralise kahju 25 000 eurot hüvitamise nõude seoses ebaõigete andmete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega. Maakohus jättis varalise kahju hüvitamise nõude selle tõendamatuse tõttu rahuldamata ning mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjusel, et kostja ei ole hageja suhtes avaldanud õigusvastaselt ebakohaseid väärtushinnanguid. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldustega osaliselt.
67.Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja varalise kahju nõuet. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja varalise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui hageja tõendab, et kostja on seoses hageja isikuandmete avaldamisega pannud toime teo, mis on õigusvastane, tekitanud hagejale kahju ning kostja tegu ja hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses. Seejärel leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud endal varalise kahju tekkimist 120 000 euro ulatuses. Kohtu selline seisukoht põhines arvamusel, et hageja ei ole teinud kohtu jaoks veenvaks asjaolu, et WMT või temaga seotud ettevõte oli võimeline palkama hagejat kuupalgaga 10 000 eurot ning vastav töökoht reaalselt eksisteeris. Kohtu hinnangul ei olnud hageja esitatud WMT kinnitused käsitletavad objektiivsete tõenditena, millest vastavad asjaolud nähtuks. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab, et hageja saamata jäänud tulu nõue on tõendatud ning hageja on muutnud kohtu jaoks piisavalt usutavaks, et sellise tulu saamise võimalus oli reaalne. VÕS § 128 lõike 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,
tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
68.Ringkonnakohtul ei tekkinud kahtlust WMT kui isiku ja kui tööandja olemasolus, millise vastuväite kostja on esitanud. Kolleegiumi hinnangul kinnitab kostja poolt vaidlusaluse kirja WMT-le saatmine, et ka kostjal puudus (vähemalt kirja saatmise ajal) kahtlus nimetatud isiku olemasolus. Kohtumenetluses esitatud vastupidised väited, sh kahtlus hageja poolt varalise kasu saamise eesmärgil tõendite fabritseerimises, ei ole eluliselt usutavad ega põhjendatud. Hageja on kaebuses õigesti märkinud, et WMT varalise seisundi tõendamine väljub käesoleva vaidluse raamidest. Saamata jäänud tulu nõude puhul peab kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Saamata jäänud tulu ei ole võimalik tõendada lõpuni, kuna see on tulevikku suunatud. Samuti tuleb nõustuda hagejaga, et eraõiguslikus suhtes ei pea tõendama, et konkreetne ametikoht eksisteeris, kuna alati saab luua uusi töökohti lähtuvalt vajadusest. Seega ei oma tähendust ka asjaolu, kas WMT palkas hageja asemel kellegi teise konsultandi ametikohale. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asjas esitatud tõenditest, et WMT pakkus hagejale töökohta brutokuupalgaga 10 500 eurot (T 17.02.2014 e-kiri hagejale, t II kd lk 69, tõlge lk 7071; ametikoha kirjeldus samas lk 72-73, tõlge lk 74-75; T 19.10.2015 kiri hageja esindajale, samas lk 63-64, tõlge lk 67-68), hageja läbis edukalt põhjaliku kandideerimisprotsessi (T 14.05.2016 e-kiri hagejale, samas lk 96, tõlge lk 97), mille tulemusel kõnealuse töökoha saamine oli väga reaalne – 18.06.2014 e-kirjas (samas lk 82, tõlge lk 83) WMT sisuliselt teatab hagejale, et ta on osutunud valituks ja soovitab hagejal juba Saksamaale kolimiseks ettevalmistusi tegema hakata. Eeltoodud tõenditega kogumis on tõendatud varalise kahju tekkimine saamata jäänud tulu näol VÕS § 128 lõike 4 mõttes.
69.Kuivõrd maakohus ülejäänud kahju hüvitamise nõude eelduseid ei analüüsinud, teeb seda ringkonnakohus alljärgnevalt. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja on õigusvastaselt töödelnud hageja isikuandmeid. IKS § 23 punkti 2 kohaselt, kui isikuandmete töötlemisel on rikutud andmesubjekti õigusi, on andmesubjektil õigus nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist VÕS-s sätestatud alustel ja korras, kui õigusi rikuti eraõiguslikus suhtes. IKS § 4 järgi on isikuandmed mistahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Seega hõlmab nimetatud definitsioon sisuliselt kõiki andmeid inimese kohta, mille puhul on võimalik konkreetne inimene kindlaks teha. Kostja esitas maakohtus vastuväite, et vaidlusalune kiri ei sisaldanudki hageja isikuandmeid. Arvestades IKS § 4 definitsiooni ning eelnevalt käsitletud kirjas avaldatud faktiväiteid ja väärtushinnanguid, on selge, et 12.07.2014 WMT-le hagejat iseloomutava kirja saatmisel töötles kostja hageja isikuandmeid. Seega on olemas kostja tegu VÕS § 1043 mõttes. Apellatsioonimenetluses ei tuginenud ka kostja enam vastuväitele, et kõnealune kiri ei sisaldanud hageja isikuandmeid.
70.IKS § 10 lõike 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 11 lõige 1 sätestab, et kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud IKS § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sh käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel, ei kohaldata isikuandmete töötlemisele käesoleva seaduse teisi paragrahve. Kostja leidis nii maakohtus kui leiab jätkuvalt apellatsioonimenetluses, et antud juhul on hageja oma eelneva töökäigu, sh Tallinna
Ülikoolis eelneva töötamise kohta tööintervjuu protsessis WMT-le andmete avaldamisega, andnud nõusoleku eelnevate tööandjate poolt ka isikuandmete töötlemiseks tööintervjuu eesmärki silmas pidades. IKS § 12 sätestab nõuded isiku nõusolekule isikuandmete töötlemiseks. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt peab nõusolek olema väga konkreetne – mh peavad selles olema selgelt määratletud andmed, mille töötlemiseks luba antakse, andmete töötlemise eesmärk ning isikud, kellele andmete edastamine on lubatud. IKS § 12 lõike 8 kohaselt vaidluse korral eeldatakse, et andmesubjekt ei ole oma isikuandmete töötlemiseks nõusolekut andnud. Andmesubjekti nõusoleku tõendamise kohustus on isikuandmete töötlejal. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja tõendama, et hageja oli andmete avaldamisega nõus. Kostja ei ole vastavat asjaolu tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, mille kohaselt CV-s oma eelmise tööandjate avaldamisega on kostja andnud nõusoleku isikuandmete töötlemiseks. Hageja on asjakohaselt viidanud andmekaitse inspektsiooni poolt välja antud juhendile „Isikuandmete töötlemine töösuhetes“ (kehtestatud 24.01.2011 IKS § 33 lõike 1 punkti 5 alusel), mille lk-l 81 on märgitud, et endine tööandja võib endise töötaja isikuandmeid (nt iseloomustus, töölt lahkumise asjaolud) uuele tööandjale anda vaid endise töötaja nõusolekul. Lisaks on märgitud, et samas võib nii töötaja endistele kui tulevastele tööandjatele väljastada infot, mis ei ole töötaja isikuandmed, nt osakonna või ametikoha tööülesannete kirjeldus. Kostja vastuses apellatsioonkaebusele märgitu, et samuti tuleneb viidatud juhendist (lk-lt 33), et juhul kui andmed on CV-s märgitud, siis võib eeldada, et kandidaat annab CV-sse andmete märkimisega ka ühtlasi nõusoleku enda kohta andmete küsimiseks (kui just CV-st vastupidist ei järeldu), ei ole täpne. Juhendi lk-l 33 käsitletakse CV-sse soovitajate märkimist ja seoses sellega on leitud, et kandidaat annab CV-sse soovitajate märkimisega ka ühtlasi nõusoleku soovitajatega ühenduse võtmiseks ning nendelt enda kohta andmete küsimiseks. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja märkis kostja oma CV-sse soovitajaks. Seega on kostja vastuväide tõendamata. Kuna kostjal puudus hageja nõusolek ning puudus ka seaduslik alus isikuandmete töötlemiseks, siis järelikult toimus 12.07.2014 hageja isikuandmete edastamisel WMT-le isikuandmete ebaseaduslik töötlemine, mille näol on tegemist õigusvastase teoga VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 7 mõttes.
71.Hageja on esile toonud ja tõendanud ka põhjusliku seose VÕS § 127 lõike 4 mõttes kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel. WMT on kirjas hagejale (t I kd lk 16, tõlge t II kd lk 88) kinnitanud mh, et hageja oli eelistatud kandidaat antud kohale ja kirja kirjutajal oli kindel otsus teha hagejale tööpakkumine; hageja eelnevalt tööandjalt saadud lisainformatsioon sundis teda töölepingu pakkumise osas viivitamatult ümber mõtlema; ning et kui kostja ei oleks soovituskirja saatnud või kui see oleks olnud neutraalse sisuga, oleks ta hagejaga töölepingu sõlminud. Ka 19.10.2015 kirjas hageja esindajale (t II kd lk 63-64, tõlge samas lk 67-68) märgib WMT konkreetselt, et informatsioon, mille ta sai kostjalt, muutis tema otsust hageja palkamiseks. Seega on kostja tegu, so hageja isikuandmete ebaseaduslik töötlemine WMT-le saadetud kirjas hagejale tekkinud kahju põhjuseks.
72.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha hüvitise suuruse osas. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud tulu väljamõistmist summas 120 000 eurot arvestades, et WMT pakkus hagejale 1-aastast töölepingut kuupalgaga vähemalt 10 000 eurot. Kostja esitas varalise kahju hüvitise suurusele vastuväited, mille kohaselt on võimalik pakutav töötasu toodud brutosummana, millest tuleb maksud maha arvestada, samuti tuleb kahjuhüvitisest maha arvata tulu, mille hageja perioodil, mil ta oleks WMT juures
töötanud, Eestis teenis. Lisaks eeltoodule leidis kostja, et hüvitisest tuleks maha arvestada ka WMT 18.06.2014 e-kirjast nähtuv eeldatav üürikulu kuus 1700–2200 eurot. Eelnevat arvestades leidis kostja, et hagejale ei saanud saamata jäänud tulu näol tekkida kahju enam kui ca 4000 eurot kuus.
73.Kolleegium nõustub kostjaga, et hageja nõutav hüvitis kuulub VÕS § 127 lõikest 5 tulenevalt vähendamisele. VÕS § 127 lõige 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, va juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kostja on õigesti leidnud, et hageja poolt nõutav summa on brutotöötasu, millest tuleks maha arvestada maksud. Hageja ei ole iseenesest ka viidatud seisukohale vastu vaielnud. WMT on 19.10.2015 kirjas hageja esindajale (t II kd lk 63-64, tõlge samas lk 67-68) kinnitanud, et pakkus hagejale töökohta brutopalgaga 10 500 eurot, lisaks viitab „kõrgetele maksudele, mis on pea pool sellest summast“. Kõnealune asjaolu järeldub kaudselt ka WMT 18.06.2014 e-kirjast hagejale (t II kd lk 82, tõlge samas 83), milles märgitakse, et üürikulu ei tohiks ületada 30-40% hageja netosissetulekust, st 1700-2200 eurot. Kostja on tõendina esitanud Saksamaal kehtivate tööjõu maksude kalkulaatori väljavõtte (t II kd lk 182, tõlge samas lk 181), mille kohaselt on 10 500 euro suuruse brutopalga puhul reaalselt saadavaks tuluks 5877.48 eurot kuus. Hageja ei ole nimetatud summas maksude mahaarvestamisele vastu vaielnud ega toonud nt välja, et kalkulaatori arvestus sisaldab mingeid maksusummasid, mida ei tuleks maha arvestada või et on arvestatud liiga kõrgete maksumääradega. Ka WMT viitab 19.10.2015 kirjas maksudele, mis on pea pool töötasust. Antud juhul on maksudena maha arvestatud 4622.52 eurot. Seega leiab kohus, et kostja on muutnud eluliselt usutavaks ja tõendanud, et hageja reaalne tulu oleks pakutaval ametikohal olnud 5877.48 eurot kuus.
74.Samuti leidis kostja, et saamata jäänud tulust tuleks maha arvata tulu, mille hageja sel ajal Eestis töötades teenis. Kostja seisukohale on hageja esitanud vastuväite, et sõltumata töösuhtest Saksamaal oleks hagejal olnud võimalik tegutseda mittekoosseisulise õppejõuna samal ajal ka Eestis, andes loenguid nädalavahetusel või puhkuse ajal. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja vastuväide usutav, kuna 17.02.2014 e-kirjas hagejale (t II kd lk 69, tõlge samas lk 70), milles WMT kirjeldab pakutavat töökohta, märgib ta, et tööle kandideerija peaks taluma suurt töökoormust, mis sageli toob kaasa täiendavaid töötunde. Sellises olukorras ei ole hageja väited Saksamaal töötamise kõrvalt veel nädalavahetuseti või puhkuse ajal Eestis õppejõuna töötamisest usutavad. Seega nõustub ringkonnakohus kostjaga, et arvestades VÕS § 127 lõikes 5 sätestatut, tuleb hageja nõutavast hüvitisest maha arvestada tulu, mille ta samal ajal Eestis teenis. Asjas puuduvad tõendid konkreetse tulu suuruse kohta. Samas on hageja mh ringkonnakohtu 30.11.2016 istungil (protokoll t III kd lk 73-74) märkinud, et ta töötas perioodil august 2014 kuni august 2015 Eestis Mainori kõrgkoolis käsunduslepingu alusel. Kuivõrd kostjal puudus võimalus hageja tulu suuruse tõendamiseks ning maakohus jättis kostja taotluse vastava päringu saatmiseks EMTAle rahuldamata, samas on hageja tõepoolest kinnitanud oma töötamist Eestis, leiab kolleegium, et mahaarvestatava tulu määramisel saab aluseks võtta kostja poolt 29.10.2015 menetlusdokumendis märgitu, mille kohaselt hageja teenis kostja juures täiskoormusega õppejõuna töötades põhipalgana 1050 eurot kuus (millele lisandusid ka lisatöö kokkulepetest tulenevad tasud). Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõutavast saamata jäänud tulust mahaarvestamisele eeldatav samal ajal Eestis teenitud töötasuna 1050 eurot kuus.
75.Lisaks leidis kostja, et kahjuhüvitisest tuleks maha arvestada ka eeldatav üürikulu Saksamaal. WMT 18.06.2014 e-kirjast nähtuvalt võiks eeldatav üürikulu kuus olla mitte rohkem kui 30-40% netosissetulekust, st 1700-2200 eurot. Kolleegium nõustub kostjaga ja arvestades mh VÕS § 127 lõike 6 esimeses lauses sätestatut, samuti asjaolu, et WMT viitab e-kirjas n-ö maksimaalsele üürikulule, võtab eeldatava üürikuluna arvesse 1700 eurot kuus. Hageja ei ole ka T e-kirjas märgitud eeldatavale üürikulule vastuväiteid esitanud ega nt toonud esile, et tema plaanis üürida Saksamaal oluliselt soodsama eluruumi.
76.Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus hageja saamata jäänud tuluks netosissetuleku 5877.48 eurot kuus, millest tuleb maha arvestada hageja poolt samal ajal Eestis töötades teenitud eeldatava tuluna 1050 eurot kuus ning eeldatava üürikuluna Saksamaal elades 1700 eurot kuus. Seega jääb saamata jäänud tuluks kuus 3127.48 eurot. Kolleegium rahuldab hageja saamata jäänud tulu nõude osaliselt ja mõistab kostjalt kahjuhüvitisena välja 12x3127.48=37 529.76 eurot.
77.Hageja on esitanud ka kahjuhüvitisena 1466.40 euro väljamõistmise nõude seoses hageja poolt kahjuhüvitise saamiseks kantud kuludega õigusabile. VÕS § 128 lõike 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sh mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, mh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostjale 08.05.2015 nõudekirja seoses vaidlusaluse nõudega. Hagis tõi hageja esile, et ta kandis selle pöördumisega seoses õigusabikulusid 1466.40 eurot (koos käibemaksuga), milline summa sisaldab advokaadi kulu asjaolude väljaselgitamiseks, õigusliku positsiooni analüüsimiseks ja kirja koostamiseks. Advokaadi ajakulu kokku nimetatud toiminguteks oli 9h 24min (tunnihinnaga 130 eurot + käibemaks). Hageja märkis, et kulud on põhjendatud, kuna tal ei ole õigusalast kõrgharidust ning temalt ei saa eeldada nõude esitamist iseseisvalt. Kostja leidis, et nõue on tõendamata ning kuivõrd hagiavaldus vastab oma sisult pea täielikult kostjale 08.05.2015 saadetud nõudekirjale, on sisuliselt tegu õigusabikuluga menetluskulude raames.
78.Kolleegium kostja vastuväitega ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et vastav nõudekiri (t I kd lk 17-24) on koostatud ja kostjale esitatud (mh on kostja sellele vastanud). Hageja esindaja on 09.10.2015 menetlusdokumendis märkinud, et kehtiva seaduse kohaselt piisab kahju väljamõistmiseks nõudeõiguse olemasolust, ning kinnitanud, et viidatud õigusabikulude osas on advokaadibürool hageja suhtes nõudeõigus. Õige ei ole kostja käsitlus, et kuna hagi ja nõudekiri on sisult väga sarnased, on sisuliselt tegu õigusabikuluga menetluskulude raames. Nõudekirja koostamise kulu näol on tegemist kohtueelse õigusabikuluga, mis on VÕS § 128 lõike 3 ja VÕS § 115 lõike 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatav (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-14, punkt 24). Menetluskuluna on hüvitatavad kulud, mis tekivad alates hagi ettevalmistamisest ja hagiavalduse koostamisest ning milliseks kuluks kõnealuse nõudekirja koostamise kulu pidada ei saa. Kui kostja vastuväite mõte seisnes selles, et kuna nõudekiri ja hagi on väga sarnased ja sama esindaja koostatud, siis tuleks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kriitiliselt hinnata esindaja ajakulu hagiavalduse koostamisele (eeldusel, et asjaoludega tutvuti juba nõudekirja
koostamise eelselt jne), siis selle vastuväite saab kostja vajadusel esitada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Ringkonnakohus, arvestades kõnealuse nõudekirja sisu ja mahtu (mh sellele lisatud tõendite hulka), samuti asjaolu, et käesoleva vaidluse puhul on tegemist keskmisest keerukama vaidlusega, leiab, et hageja esindajal asjaolude väljaselgitamiseks, õigusliku positsiooni analüüsimiseks ja kirja koostamiseks kulunud 9h 24min on põhjendatud ja mõistlik ajakulu. Samuti on kooskõlas asja keerukuse ja esindaja kvalifikatsiooniga esindaja tunnihind 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude täielikult summas 1466.40 eurot.
79.Lisaks varalise kahju hüvitamise nõudele esitas hageja VÕS § 1043, § 1046 ja § 134 lõike 2 alusel seoses ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kolleegium leiab, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt. VÕS § 134 lõike 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt, isiku au teotamise, mh ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Kolleegium nõustub hagejaga, et arvestades kostja avaldatud ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute sisu ja ulatuslikkust ning kostja suhtumist hagejasse peale vaidlusaluse kirja saatmist, on kostja tekitanud hagejale mainekahju ulatuses, mis ei ole heastatav üksnes ebaõigete andmete ümberlükkamise teel. Samuti arvestab kohus hageja hingelisi läbielamisi olukorras, kus talle oli juba teatatud, et ta on antud töökohale valitud ja et ta võib hakata endale Saksamaale elamist otsima jne. Seejärel saab hagejale teatavaks, et üksnes kostja kirja tõttu jääb tal kõnealune töökoht saamata. Hageja on muutnud ka usutavaks, et rahanduse valdkonnas on usaldusväärsus üks olulisemaid kriteeriume, mida kostja poolt avaldatud ebaõiged väited ja ebakohased hinnangud oluliselt kahjustasid. Samas on hageja taotletav hüvitise suurus 25 000 eurot kolleegiumi hinnangul ebamõistlikult suur, arvestades mh ebaõigete andmete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamise konteksti, st asjaolu, et andmed avaldati siiski vaid ühele konkreetsele isikule, mitte nt avalikkusele. Seega on ka WMT kirjal (t I kd lk 16, tõlge II kd lk 88) põhinev hageja arvamus, et kuna usaldusväärsus on rahanduse valdkonnas määrava tähendusega kriteeriume ning WMT on kinnitanud, et võib talle teatavaks saanud informatsiooni ka kolmandatele isikutele avaldada, kui nad peaks hageja kohta järelepärimisi esitama, mistõttu võib hagejal olla võimatu või äärmiselt keeruline saada tööd rahanduse valdkonnas, liialt hüpoteetiline ja eluliselt ebausutav. Seda eriti olukorras, kus WMT saab kostja ebaõigeid andmeid ümberlükkavast avaldusest teada, et osad talle avaldatud andmed olid ebaõiged. Samuti arvestab ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisel asjaoluga, et kohus tuvastas hageja taotletud kahest väärtushinnangust vaid ühe puhul selle ebakohasuse, samuti tuvastas kohus neljast faktiväitest kahe puhul nende ebaõigsuse ning kolmanda puhul leidis, et n-ö ühest väärtushinnangust ja kahest faktiväitest koosnev väide on ebaõige üksnes üht faktiväidet puudutavas osas. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks on antud juhul 3000 eurot.
80.Hageja esitas ka nõude kostjalt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks alates 08.05.2015 ehk ajast, mil hageja kostjale oma nõudest teatas (VÕS § 113 lõige 2). Kostja on taotlenud viivise VÕS § 162 alusel vähendamist nullini, kuid ei ole välja toonud ühtegi põhjendust, millele kostja taotlus tugineb. Seega jätab ringkonnakohus kostja taotluse selle põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Asjas on tõendatud, et hageja on 08.05.2015 kirjas (t I kd lk 17-23) nõudnud kostjalt kahju hüvitamist ning andnud selleks tähtaja hiljemalt 18.05.2015. Kostja on 22.05.2015 kirjas (t I kd lk 25-33) teatanud, et ta keeldub kahju hüvitamisest. Kuivõrd eelnevalt on kohus leidnud, et hageja kahjunõuded on osaliselt põhjendatud, on hagejal õigus nõuda VÕS § 113 lõike 1 alusel viivist. Viivise alguskuupäevaks tuleb aga praegusel juhul lugeda hageja nõudekirjas märgitud kohustuse täitmise kuupäevale (18.05.2015) järgnev kuupäev, st 19.05.2015. Kuivõrd hageja on ise viidatud kirjas määranud kohustuse täitmise aja, siis antud juhul ei kohaldu VÕS § 113 lõikes 2 sätestatu, mille kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, mh kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega tuleb viivist arvestada perioodil 19.05.201517.01.2017. VÕS § 113 lõike 1 teise lause järgi loetakse viivise määraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb perioodil 19.05.2015–30.06.2016 (408 päeva) kohaldada viivisemäära 8,05% aastas ning perioodil 01.07.2016–17.01.2016 (201 päeva) kohaldada viivisemäära 8% aastas. Eeltoodust tulenevalt on viivisesummaks põhinõudelt 41 996.16 eurot perioodil 19.05.2015–30.06.2016 3769.58 eurot ja perioodil 01.07.2016-17.01.2017 1857.10 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista otsuse tegemise seisuga viivis kokku 5626.68 eurot.
81.TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on vastava taotluse esitanud.
82.Eelnevalt rahuldas ringkonnakohus nii hagi kui apellatsioonkaebuse osaliselt. Seega tuleb jaotada ümber ka menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 alusel. Arvestades hagi ja kaebuse rahuldamise ulatust (hageja varalise kahju nõue 146 466.40 eurot kuulub rahuldamisele summas 41 996.16 eurot, so u 30% ulatuses, ning ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue u 70% ulatuses), jäävad menetluskulud mõlemas astmes poolte endi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist selliselt juhul ei toimu.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.