Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 24.10.2023, Tartu 3-20-1169
Haldusasi
Rene Vainiku kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5260 eurot
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 27.10.2022. a otsus Rene Vainiku apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Rene Vainik Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rene Vainiku korduv taotlus apellatsioonimenetluses istungi korraldamiseks ja tunnistajana K. Õunapu ülekuulamiseks läbi vaatamata.
2.Jätta Rene Vainiku taotlus vaatluse läbiviimiseks Viru Vanglas rahuldamata.
3.Jätta Rene Vainiku apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.10.2022. a otsus muutmata.
4.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 24.10.2023, arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rene Vainik (kaebaja) esitas 25.03.2020 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada talle alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud kahju 16 460 euro ulatuses. Taotluse kohaselt alandas vangla R. Vainiku inimväärikust sellega, et hoidis teda kambrites, kus ei ole piisavalt ruumi ehk vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. R. Vainiku õigusi on rikutud alates 04.11.2010 ehk kokku 3411 päeva (seisuga 06.03.2020). Nõutava hüvitise suuruseks on 5 eurot iga päeva eest, mil R. Vainik viibis Viru Vanglas (v.a 119 päeva, mil ta viibis kartseris). Kahjunõude suuruseks on seega 3292x5 ehk 16 460 eurot.
2.Viru Vangla jättis 25.05.2020. a otsusega nr 6-16/43-2 R. Vainiku kahju hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.
2.1.Viru Vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning vangla ei rikkunud oma tegevusega R. Vainiku õigusi ja pole talle mittevaralist kahju tekitanud. Viru Vangla tuvastas kinnipeeturegistri andmete põhjal, et kaebaja viibis perioodil 04.11.2010–06.03.2020 erinevates Viru Vangla kahekohalistes elukambrites (v.a viibimised kartserikambrites, mille eest kaebaja kahju hüvitamist ei taotle). Kõik Viru Vangla elukambrid on üldpinnaga 9,8–9,9 m2, millega on tagatud kambris ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda 4,9–4,95 m2.
2.2.Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktikale tuleb põrandapinna arvestusest välja jätta kambris asuva WC pindala, samas mööblialust pinda ei tule välja arvata, vaid oluline on, kas kinnipeetav saab tavalisel viisil kambris liikuda. Arvestades maha kambris asuva WC pindala 1,8 m2, on Viru Vangla kambrites põrandapinda ühe kinnipeetava kohta minimaalselt umbes 4 m2, mis on vastavuses justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatuga. Kambris on kahekorruseline voodi, kahekohaline kapp, laud ja kaks tooli, seega on usutav, et kambris saab ka tavapärasel viisil liikuda. Tingimused Viru Vangla kambrites on head, tegemist on ühe kõige kaasaegsema vanglaga Eestis ja kambrid vastavad vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ning VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetele. Samuti nähtub vangiregistrist, et R. Vainik töötab järjepidevalt majandustöödel, alates 17.01.2020 töötab ta toidujagajana ning enne seda on ta töötanud koristajana ja köögitöölisena. Seega ei pea R. Vainik üldiselt viibima terve päeva oma kambris ning tal on olnud võimalik liikuda ka väljaspool kambrit.
3.Kaebaja esitas 16.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu ebapiisava kambripinna võimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 16 460 euro ulatuses. Kambrites, kus kaebaja Viru Vanglas viibis, oli üldpindala ühe inimese kohta ca 2,5 m2 või vähem. Vaba pind, millest on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jäänud ruum, moodustab ca 1,5 m2 ühe inimese kohta. Kaebaja hinnangul on oluline arvestada mööblialust pindala, sest kambris ei ole koos mööbliga piisavalt ruumi liikumiseks. Mööbli mõõdud vähendavad põrandapinda selliselt, et ruumi on väga vähe ja inimesel on peaaegu võimatu kambris liikuda. Nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna. Kaebajat vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Viru Vangla poolne inimõiguste rikkumine on olnud pidev ja süstemaatiline.
4.Tartu Halduskohus lõpetas 08.12.2021. a määrusega menetluse perioodil 04.11.2011-03.11.2014 tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning jättis kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutab perioodidel 04.11.2010-03.11.2011 ja 04.11.2014-24.03.2017 tekitatud kahju. Kohtu menetlusse jäi seega hüvitamisnõue, mis puudutab perioodi 25.03.2017- 06.03.2020. Halduskohtu määrus jõustus 16.08.2022.
5.Viru Vangla leidis vastuses kaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, paludes kohtul arvestada 25.05.2020. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendustega
6.Tartu Halduskohtu 27.10.2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
6.1.Pärast menetluse osalist lõpetamist ja kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist on kohtu menetluses kaebus vastustajalt 5260 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks kaebajale mittevaralise kahju tekitamise eest nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega 1052 päeval ajavahemikus 25.03.2017-06.03.2020. Kaebaja arvutuste järgi ei saanud tal olla kambris rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja sõnul tundis ta end sel ajal alandatuna ja allasurutuna ning teda vaevasid stress, hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja abitustunne. Kohus järeldab kaebaja avaldustest, et tema hinnangul on Viru Vangla õigusvastaselt alandanud tema väärikust.
6.2.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike
ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
6.3.VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kinnises vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisse kambrisse (VangS § 7 lg 2, § 11 lg 2, VSkE § 6 lg-d 1 ja 2). Vastavalt VangS § 45 lg-le 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suurus ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestatakse vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSkE § 6 lg-le 6 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.
6.4.Kohtupraktikast tulenevalt on mitme kinnipeetavaga kambris soovituslik minimaalne põrandapind isiku kohta 4 m2 (EIK 10.01.2012. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p-d 144–145; 19.12.2013. a otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44; Riigikohtu 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 14). Kohus nõustub kaebajaga selles, et põrandapinna arvestamisel tuleb kambripinna koguhulgast välja arvata eraldi ruumis asuva WC alune pindala, kuid ei nõustu sellega, et põrandapinnast tuleks maha arvata ka mööblialune pind. EIK selgitas põrandapinna arvestamise metoodikat Suurkoja 20.10.2016. a otsuses asjas nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, ning leidis, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, kuid kambripinna arvutamisel ei tule välja arvata mööblialust pinda (otsuse p 114). Küll on EIK-i hinnangul oluline hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Samu põhimõtteid on enda praktikas korduvalt käsitlenud ka Riigikohus (14.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 12 ja seal viidatud praktika; 21.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 12).
6.5.Viru Vangla 20.01.2020. a vastusest kaebaja esindaja teabenõudele (tl 6) ning vangla vastusest kaebusele (tl 31) nähtub, et kaebaja viibis ajavahemikus 25.03.2017-06.03.2020 Viru Vangla kambrites kas üksi või maksimaalselt koos ühe kaaskinnipeetavaga järgmiselt: 25.03.2017-20.02.2018 kambris nr 8157 (K218), pindalaga 9,9 m2, WC-ga mõõtudega 1,2x1,3m (1,56 m2); 20.02.2018-18.06.2018 kambris nr 8203 (K314), pindalaga 9,9 m2, WC-ga mõõtudega 1,21x1,29m (1,5609 m2); 25.06.2018-09.04.2019 kambris nr 8251 (K414), pindalaga 9,9 m2, WC-ga mõõtudega 1,2x1,3m (1,56 m2) ning 09.04.2019-06.03.2020 kambris nr 8104 (K114), pindalaga 9,9 m2, WC-ga mõõtudega 1,2x1,3m (1,56 m2). Vastustaja esitas kohtule samade kambrite joonised koos mõõtudega (tl 40-43), mille põhjal arvutatuna on kambrite pindalad ilma eraldi ruumis paikneva WC-ta järgmised: kamber nr 8157 (K218) –
8,1081 m2 (3,51x2,31); kamber nr 8203 (K314) – 8,1081 m2 (3,51x2,31); kamber nr 8251 (K414) – 8,119 m2 (3,53x2,3) ja kamber nr 8104 (K114) – 8,073 m2 (3,51x2,3). Veel nähtub joonistelt, et kõigis kambrites oli üks (nari)voodi, üks kaheosaline kapp, üks laud ja kaks tooli.
6.6.Kohus andis kaebajale võimaluse esitada omakäelised joonised sellest, kuidas paiknes kõnealustes kambrites mööbel. Kaebaja kasutas seda võimalust ja esitas selle kohtule (tl 56). Kuigi kaebaja on kahe joonisel kajastatud kambri numbriteks märkinud K310 ja K308 ning selliste numbritega kambrites viibimine ei ole asjas vaidluse all, kattuvad need joonised vangla esitatud joonistega. Seega on usutav, et kaebaja visandatud joonis on asjakohane hinnangu andmiseks ka kambritele K218, K314, K414 ja K114. Kaebaja jooniselt on näha WC paiknemine ülejäänud kambrist uksega eraldatud ruumis, samuti mööbli paiknemine selliselt, nagu see on toodud vangla esitatud joonistel. Kaebaja on joonisele märkinud, et voodi pindala oli 1,875 m2 (2,5x0,75), kapi pindala 0,32 m2 (0,8x0,4) ning laua pindala 0,561 m2 (1,1x0,51). Lisaks tuleneb kaebaja visandatud jooniselt ja selle alla tehtud märkmetest, et kambris laua ees olid kaks ümmargust tooli läbimõõduga ca 31 cm.
6.7.Eeltoodud andmeid ja poolte selgitusi arvestades ei ole vastustaja tegevus kaebaja paigutamisel kõnealustesse kambritesse olnud õigusvastane. Kambrite nr 8157 (K218), nr 8203 (K314), nr 8251 (K414) ja nr 8104 (K114) mõõtudest nähtub, et kaebajale oli nendes kambrites teise kinnipeetavaga koos viibimise ajal tagatud ca 4 m2 põrandapinda (8,1081/2=4,05405; 8,1081/2=4,05405; 8,119/2=4,0595; 8,073/2=4,0365), mis on kooskõlas VSkE § 6 lg-ga 6 ning vastab eespool viidatud EIK-i praktikast tulenevale soovitusele. Selle pinna hulgas on küll kambris asuva mööblialune pind, kuid hõlmatud ei ole eraldi ruumis asuva WC alust pinda.
6.8.Kohtule esitatust ei nähtu, et kaebajal ei oleks olnud kõnealustes kambrites võimalik mööbli tõttu tavalisel viisil liikuda. Kaebaja enda visandatud jooniselt nähtub, et kambris paiknenud voodi, kapp ja laud olid paigutatud kambri seinte äärde ning üksnes istumiseks kasutatavad toolid paiknesid laua ees. Sellist mööbli paigutust arvestades on kohtu hinnangul olnud tegemist tavapärasel ja mõistlikul viisil sisustatud kambritega, kus viibivad kinnipeetavad saavad mugavalt kasutada nii selles paiknevaid mööbliesemeid kui ka vaba põrandapinda. Kaebaja poolt välja toodud mööbliesemete mõõdud ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks. Kaebaja ei ole viidanud tema kinnipidamisega seoses muudele asjaoludele, millest saaks järeldada vastustaja õigusvastast tegevust ja kaebaja alandavat kohtlemist. Vangla esitatud joonistelt nähtub, et kõnealustes kambrites paiknes ülejäänud kambrist seintega eraldatud WC-ruum ning kaebaja visandatud jooniste kohaselt oli kambrites aken. Lisaks on olnud kaebajal võimalus viibida igapäevaselt vähemalt üks tund päevas värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vastustaja kinnitusel töötas kaebaja vaidlusalusel perioodil järjepidevalt nii koristajana, toidujagajana kui ka köögitöölisena, millest tulenevalt oli tal samuti võimalus viibida päevasel ajal väljaspool kambrit. Seega olid kaebajale tagatud inimväärikuse põhimõttele vastavad kinnipidamistingimused.
6.9.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud ning kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja poolt 28.11.2022 esitatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel. Kaebaja arvates on Tartu Halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni HKMS § 180 lg 1 mõttes.
7.1.Kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tekitanud inimväärikust alandavates kambri tingimustes kinnipidamisega. Selliselt on olnud peaaegu võimatu kambris liikuda, mis pani kaebaja end tundma alandatuna ja allasurutuna. Olukorrast tingituna vaevasid teda stress, hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja abitustunne.
7.2.VSkE § 6 lg 6 järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. See tähendab, et kambris peab olema 3 m2 iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks. Kohus on praegusel juhul sisustanud sätet endale meelepäraselt. Põrandapinna arvutamiseks arvestatakse kogupindalast välja WC ja kõik mööbliesemed ning arvutatakse, kui palju on ülejääv ruum. Kui WC-st ja mööblist ülejääv ruum on liiga väike, siis kvalifitseerub see rikkumisena EIÕK art 3 mõttes. Kui arvestada kambris olevat mööblit, siis praegusel juhul hindab kaebaja, et vaba põrandapinda liikumiseks oli talle tagatud umbes 1,5 m.
7.3.Kambris olev mööbel on põrandapinnale kinnitatud selliselt, et selle liigutamine ei ole võimalik. HKMS § 2 lg 4 järgi tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise. Näiteks oleks kohtul olnud võimalik paikvaatluse käigus veenduda mööbli paiknemises ja saada kinnitust, et kambrid ei ole nõuetekohased. Kaebaja taotles, et viidaks läbi paikvaatlus. Kui kohus oleks rahuldanud taotluse paikvaatluse läbiviimiseks, siis oleks ta kambrite mittevastavuses ka ise veendunud ja jõudnud otsuse tegemisel teistsugusele järeldusele.
7.4.Halduskohtu otsuses on välja toodud, et kaebaja töötas vaidlusalusel vanglas. EIK on märkinud, et töötamine väljaspool kinnipidamiskambrit ei kompenseeri ebapiisava isikliku ruumi mõju (Lutanyuk vs Kreeka, 25.06.2015, nr 60362/13; Verdes vs Rumeenia, 24.11.2015, nr 6215/14). Seega ei saa kambrist töökohustuste tõttu eemalviibitud ajaga rikkumist õigustada. Euroopa Vanglareeglistiku p 18.2. a) järgi peavad ka aknad olema piisavalt suured, et vangid saaksid tavatingimustes loomuliku valgusega lugeda või töötada ning need peaks võimaldama värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Kõikidel kambritel aknaid ei ole ja kui on, siis lahti need ei käi. Seega on ilmselge, et kambrites ei ole tagatud lisaks vabaks liikumiseks mõeldud pindalale ka muud nõuded.
7.5.Halduskohus oleks pidanud asjaolude väljaselgitamiseks teostama (paik)vaatluse kõnealustes Viru Vangla kambrites ja vaatama kaebuse läbi kohtuistungil.
7.6.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohus korraldaks asjas istungi ja teeks (paik)vaatluse selgitamaks välja, et vaidlusalustes kambrites ei olnud võimalik normaalselt liikuda. Samuti taotles kaebaja tunnistajana Viru Vangla ametniku K. Õunapu ülekuulamist.
8.Viru Vangla palub oma vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on halduskohtu 29.04.2022. a otsus õige ja põhjendatud. Apellatsioonkaebusest ei tulene põhjendusi, mis tingiks halduskohtu otsuse tühistamise või muutmise. Kaebaja küll taotleb, kuid ei esita ühtegi põhjendust, miks on vajalik kohtuistungi korraldamine ja tunnistajana vanglaametniku K. Õunapu ülekuulamine. Vastustaja on seisukohal, et istungi korraldamine ja tunnistaja ülekuulamine vajalik ei ole. Vastustaja esitas dokumentaalsed tõendid, mis tõendavad kambrite suurust, milles kaebaja viibis ning ühelgi juhul ei ole see olnud väiksem, kui seda sätestab VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud miinimumnõue. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei tule kambri pinnast, kus viibib kaks kinnipeetavat, mööbli mõõte maha lahutada. Apellatsioonkaebuse rahuldamist ei too kaasa ka asjaolu, et mööbel on vangla kambrites kinnitatud põranda külge. Suurem mööbel on vangla kambrites põranda külge kinnitatud julgeolekukaalutlustel.
9.19.09.2023 esitas R. Vainik täiendava seisukoha, milles soovis, et kohus mõistaks vastustajalt tema kasuks välja varasemalt tasutud riigilõivusummad. Samuti märkis kaebaja, et tema pole kunagi olnud nõus kirjaliku menetlusega ja see oli üksnes tema advokaadi viga. Kaebaja kordas taotlust vaatluse teostamiseks, (väljasõidu)istungi korraldamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebaja poolt teistkordselt 19.09.2023. a täiendavas seisukohas esitatud taotluse osas korraldada apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks kohtuistung (väljasõiduistung) ja kuulata tunnistajana üle K. Õunapu. HKMS § 55 lg 3 sätestab, et kohus võib jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui HKMS ei näe ette teisiti. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja esitas taotluse asjas istungi korraldamiseks ja tunnistaja ülekuulamiseks ka apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohus jättis 13.09.2023. a määruses kaebaja taotlused rahuldamata, määrates asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus jääb eelnimetatud taotluste rahuldamata jätmise osas jätkuvalt kõnealuses määruses toodud põhjenduste juurde. Ringkonnakohtu 13.09.2023. a määruse sai kaebaja kätte 18.09.2023. Kaebaja 19.09.2023 uuesti esitatud samasisulistest taotlustest ei nähtu, et võrreldes varasemalt lahendatud avaldusega oleks käesolevaks hetkeks asjaolud muutunud. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus on varasemalt juba lahendanud kaebaja 19.09.2023. a taotlusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud taotlused, jätab ringkonnakohus kaebaja viimati nimetatud taotluse asjas istungi korraldamiseks ja tunnistajana K. Õunapu ülekuulamiseks HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
11.Ringkonnakohus jätab rahuldamata ka apellatsioonkaebuses esitatud taotluse Viru Vangla kambrites nr 8157, nr 8251, nr 8203 ja nr 8104 (paik)vaatluse läbiviimiseks. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, mille on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakoht hinnangul piisab praeguses asjas vajalikuks tõendusteabeks juba halduskohtu poolt Viru Vanglalt välja nõutud kambrite joonistest ning kaebaja omakäelisest joonisest kambrites mööbli paiknemise kohta, millelt on leitavad ka kambrite mõõdud ja mille põhjal tegi halduskohus ka vaidlusaluse otsuse.
12.Ringkonnakohus leiab, et R. Vainiku apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud menetlusnorme, samuti on halduskohtu otsus väga põhjalik, selle selgitused jälgitavad ning kooskõlas uuritud tõendite ja seisukohtadega ning kehtiva kohtupraktikaga, mistõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele ja kaebaja täiendavale seisukohale märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks halduskohus pidanud asja läbi vaatama kohtuistungil ja läbi viima ka (paik)vaatluse Viru Vanglas. Halduskohus jättis vaatluse läbiviimise taotluse rahuldamata 08.12.2021. a määruses ja ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et HKMS § 62 lg 2 alusel ei olnud sellisel viisil tõendi kogumine vajalik, kuna halduskohus nõudis kõnealuse nelja kambri joonised välja Viru Vanglalt ja andis ka kaebajale võimaluse esitada omakäeline joonis kambrites mööbli paiknemise kohta. Taotluse asjas kohtuistungi korraldamiseks jättis halduskohus rahuldamata vaidlusaluse 27.10.2022. a otsusega ja halduskohtul oli selleks ka seadusest tulenev alus – HKMS § 131 lg 2 ja lisaks ka
lg 1 p 2. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja ei olnud kaebuses oma eelistust märkinud, kuid teatas advokaadi kaudu 14.10.2020. a vastuses kohtunõudele (tl 28), et soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. HKMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt võib menetlusosaline nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses tagasi võtta üksnes menetlusolukorra olulisel muutumisel. Taotluse korraldada asjas istung esitas kaebaja advokaat alles 14.10.2022 ja pärast halduskohtu 04.10.2022. a määrust, millega määrati asja läbivaatamine kirjalikus menetluses. Seda, milles seisnes kaebaja jaoks menetlusolukorra oluline muutus pärast 14.10.2020, ei ole 14.10.2022. a taotluses põhjendatud. Halduskohtumenetluse ajal oli kaebaja esindajaks advokaat ning HKMS § 31 lg 2 järgi on esindajal õigus teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Esindajal on olemas kõik tema poolt esindatava isiku menetluslikud õigused ja kohustused ning ta tegi menetlustoiminguid menetlusosalise nimel ning selliseid toiminguid tuleb lugeda menetlusosalise enda ehk kaebaja toiminguteks. Seega ei anna halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks menetlusnormi olulise rikkumise tõttu alust kaebaja väide, et tema pole kunagi olnud nõus asja kirjalikus menetluses lahendamisega ja vastav avaldus halduskohtule oli tema advokaadi viga. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et käesolevas asjas puudus ka sisuliselt kaebajal ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu.
14.Ringkonnakohus märgib veel, et jätab tähelepanuta alles apellatsioonkaebuses välja toodud asjaolu, mille kohaselt ei ole Viru Vanglas kõikidel kambritel aknaid ja kui on, siis ei käi need lahti, mistõttu ei olnud kambrites lisaks nõutava põrandapinna suurusele tagatud ka muud nõuded ja seega tuleb vanglapoolne rikkumine lugeda tõendatuks. Vanglale esitatud kahjunõudes, halduskohtule esitatud kaebuses (tl 2-3 ja 9-10) ega hilisemas halduskohtumenetluses ei ole kaebaja oma hüvitamisnõude alusena sellist asjaolu välja toonud. Tegemist on esmakordselt apellatsioonkaebuses väljatoodud asjaoluga, mistõttu kaebajal ei ole eeltoodud osas läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust (VangS § 11 lg 8, HKMS § 47 lg 1) ning ka halduskohus pole saanud hinnata kahjunõude põhjendatust sellist aspekti silmas pidades. Seega ei saa kaebaja alles apellatsioonimenetluses sellisele asjaolule tugineda ning ringkonnakohus kaebaja eelmärgitud väidet seetõttu lähemalt ei käsitle.
15.Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks tulnud kambrite nr K114, nr K218, nr K314 ja nr K414 kogupindalast maha arvutada nii WC kui ka mööblialune pind ja mööbel paiknes kambrites selliselt, et kahel kinnipeetaval ei olnud kambrites normaalne liikumine võimalik, ei ole asjakohased ega ka tõendatud ja ei anna alust halduskohtu 27.10.2022. a otsuse tühistamiseks.
15.1.Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 25.03.2017-06.03.2020 kambrites nr K114, nr K218, nr K314 ja nr K414 kas üksi või koos ühe kaaskinnipeetavaga. Kõigi nimetatud kambrite kogupindala oli 9,9 m2 ning WC pindala oli ligikaudu 1,56 m2. Seega oli viidatud kambrites põrandapinda ühe kinnipeetava kohta isegi natuke üle 4,0 m2. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (20.10.2016. a lahend Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Samas otsuses leiti, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme, kuid kambripinna arvutamisel ei tule sellest välja arvata mööblialust pinda (p 114). EIK-i hinnangul oli oluline hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda. Kui ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (p 140 ja seal toodud viited). Lähtuvalt EIK-i lahendist Muršić vs. Horvaatia muutis ka Riigikohus oma varasemat praktikat ning leidis, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala ning hinnata tuleb seda, kas kambri mööbel takistab kinnipeetaval tavalisel viisil kambris liikuda (16.03.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 11). Senise kohtupraktika kohaselt ei arvata seega
kambri pindalast maha mööbli alla jäävat pinda. Kaebaja tegi oma väidete aluseks olevad arvutused nii, et arvas kambrite üldpinnast maha ka sisustuse alla jääva pinna, mida aga teha ei saa. Samuti tuleb nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebaja enda esitatud kambri plaan (tl 56) näitab, et selle sisustus ei takistanud kambris liikumist isegi kahel kinnipeetaval, kuna mööbliesemed paiknevad seinte ääres ning kambri keskele jääb liikumiseks piisavalt vaba ruumi. Ka kambrite kogupinda (ilma WC-ta) arvestades oli kaebajal võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei olnud seega põhjust kambripinna arvestusest maha arvata. Seega ei ole leidnud tõendamist kaebaja väide, et neis kambrites oli perioodil 25.03.2017-06.03.2020 kambripinda kinnipeetava kohta alla 3 m2.
15.2.Halduskohus leidis igati põhjendatult ka seda, et kaebaja ei ole viidanud kõnealustes kambrites viibimisega seoses muudele asjaoludele, millest saaks järeldada vastustaja õigusvastast tegevust ja kaebaja alandavat kohtlemist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli võimalus viibida igapäevaselt vähemalt üks tund päevas värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning kaebaja ka töötas vaidlusalusel perioodil vanglas, millest tulenevalt oli tal veel üks lisavõimalus viibida päevasel ajal väljaspool kambrit ka olukorras, kus talle oli iseenesest tagatud kambripind 4 m2 kinnipeetava kohta.
15.3.Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) avaldas 2019. a raporti 27.09.2017-05.10.2017 toimunud Eesti külastuse kohta (CPT/Inf(2019)31, kättesaadav https://www.coe.int/en/web/cpt/estonia). CPT ei teinud selles raportis etteheiteid seoses Viru Vangla kambrite suurusega. Vastupidi, raporti p-s 42 on öeldud, et CPT tunnustab Eesti ametivõimude jõupingutusi tagada vangidele piisav elamispind, näiteks Tartu ja Viru vanglates tagati kõikidele vangidele vähemalt 4 m2 inimese kohta. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et Viru Vangla kambrite tingimused oleks kambrite suuruse mõttes olnud erinevad kõnealuses raportis märgitust näiteks varasemalt (25.03.2017-26.09.2017) või pärast 05.10.2017.
16.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus kõiki kaebaja ja vastustaja väiteid kõnealuste kambrite suuruse ja selles mööbli paiknemise kohta piisavalt põhjalikult hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et sellised tingimused ei olnud inimväärikust alandavad ega õigusvastased. Viru Vangla ei rikkunud kaebaja õigusi ega alandanud tema inimväärikust ajavahemikul 25.03.2017-06.03.2020, kui kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli isegi rohkem kui 4,0 m2. Seega jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.10.2022. a otsus muutmata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv) R. Vainiku enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.