Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. september 2023, Tartu 3-22-669
Haldusasi
Xi kaebus Viru Vangla 17. jaanuari 2022. a käskkirja nr 63/36-1 tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 14. detsembri 2022. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. oktoober 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla 17. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 6-3/36-1 tunnistati kaebaja süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ning talle määrati distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt 15. detsembril 2021 õhtuse loenduse käigus andis vanglaametnik kaebajale kätte ravimid. Seejärel hakkas kaebaja nõudma vanglaametnikult kahemeetrise vahe hoidmist ja keeldus täitmast vanglaametniku korraldusi ravimite manustamiseks või tagasi ravimite pinalisse panemiseks. Pärast 3-4 korda antud korraldust kaebaja siiski allus.
Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu halduskohtule kaebuse Viru Vangla 17. jaanuari 2022. a käskkirja tühistamiseks. Kaebaja selgitas, et vaidlusaluses olukorras tundis ta end ohustatuna, sest valvur ei hoidnud vangla direktori 3. novembri 2021. a käskkirjaga nr 1-1/143 nõutud kahemeetrist vahemaad. Vanglas oli tõsine Covid-19 pandeemiaolukord ja kaebaja oli vaktsineerimata. Valvur ebaõigesti tõlgendas allumatusena kaebaja palvet hoida vahemaad. Ravimite manustamine tähendab kinnipeetaval maski eemaldamist, suu avamist ja vajadusel keele liigutamist. Selleks, et veenduda selles, kas kaebaja
ravimid manustas, ei pidanud valvur olema kaebajale lähemal kui kaks meetrit. Kaebaja eesmärk ei olnud näidata protesti Covid-19 piirangute vastu ja selle eest karistuse määramine on ebaproportsionaalne.
3.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul on otsitud kaebaja põhjendus vanglaametniku korraldusele allumata jätmisel, et ta ei ole vaktsineeritud. Üksnes kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgiti vormi- ja menetlusnõudeid ning vaidlusalune käskkiri on asjakohaselt põhjendatud. Määratud karistus ei ole kaebaja poolt toime pandud rikkumist ja tema isiksust arvestades ebaproportsionaalne.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 14. detsembri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus selgitas, et vanglaametniku ettekande kohaselt 15. detsembril 2021 õhtuse loenduse ajal kaebaja kambris andis ametnik kaebajale ravimid. Kaebaja hakkas koheselt nõudma kahemeetrist vahet. Vanglaametnik selgitas, et ta peab kontrollima tablettide manustamist. Kaebaja nõudis endiselt kahemeetrist vahet. Vanglaametnik andis kaebajale korralduse tabletid manustada või tagastada ravimite pinalisse. Kaebaja keeldus ravimite tarbimisest või nende tagastamisest enne, kui ei ole kahemeetrist vahet. Vanglaametnik andis kaebajale uue samasisulise korralduse. Peale mitmendat korraldust manustas kaebaja ravimi. Kaebaja ei vaielnud sündmuse kirjeldusele vastu.
6.Kaebaja viidatud Viru Vangla direktori 3. novembri 2021. a käskkirja 1-1/143 resolutsioonist ei nähtu ei kohustuslikke ega soovituslikke korraldusi vanglaametnikele hoida ametiülesannete täitmisel kinnipeetavatega kahemeetrist vahet. Teadaolevalt kasutasid vanglaametnikud Covid-19 pandeemia ajal isiklikke kaitsevahendeid (maskid ja visiirid). Seega, isegi juhul, kui vanglaametnik oleks andnud kaebajale korralduse avada suu, et kontrollida ravimite võtmist, ei oleks kaebaja Covid-19 nakatumise eest täiesti kaitsetu. Ilmselt ei saanud vanglaametnik kontrollida kaebajale jagatud ravimite tarbimist kahemeetriselt distantsilt.
7.Kokkuvõttes ei esine asjaolusid, mis viitaksid, et kaebajale antud korraldus(ed) vastasid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele.
8.Iseenesest ei ole alusetu kaebaja väide, et ravimite manustamise korraldus, millele järgneks vanglaametniku poolt tema suu kontroll, on lähikontakt kaebaja ja vanglaametniku vahel. Üldteada on asjaolu, et Covid-19 viiruse levik toimub just inimesest inimestele lähikontaktide kaudu, mistõttu kaebaja hirm olla nakatatud Covid-19 viirusega vanglaametniku poolt kaebaja suu kontrollimise käigus on asjakohane. Haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebajale korralduse andnud vanglaametnik oleks isikukaitsevahendite kandmise kohtustust eiranud. Järelikult oli kaebaja terviseohutus siiski piisavalt tagatud ka juhul, kui pärast ravimite manustamist oleks vanglaametnik olnud vahetult kaebaja juures ja kontrollinud tema suud visuaalselt. Seetõttu ei ole kaebaja poolt vanglaametniku korduvate korraldusete eiramine õigustatud ka terviseohu põhjendusel.
9.Korralduse eiramisega rikkus kaebaja VangS § 67 p-st 1 tulenevat kohustust. Kaebaja tegutses tahtlikult, tema tegevus oli suunatud vanglaametniku korralduste eiramisele.
10.Kaebajal oli sellel ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks olid määratud vanglaametniku korraldusele allumata jätmise eest. Seda arvestades on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud ja valitud karistuse liik on proportsionaalne. Karistuse määramisel ei arvestanud vastustaja, et kaebaja viivitusega siiski täitis korralduse, kaebaja
ei olnud vaktsineeritud ja korralduse allumata jätmise põhjuseks oli kaebaja soov kaitsta enda elu ja tervist. See ei ole aga oluline diskretsiooniviga, mis võinuks mõjutada asja lõplikku otsustamist. Kaebaja on juba varasemalt kaks korda keeldunud vanglaametnike korralduse täitmisest, see annab aluse pidada allumatust kolmandal korral raskeks rikkumiseks. Vastustaja ei määranud kaebajale maksimaalset karistuse määra.
11.Kaebaja pani rikkumise toime 15. detsembril 2021. Järelikult distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg lõppes 15. jaanuaril 2022. Nimetatud kuupäev langes aga laupäevale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 8 alusel tuli karistuse määramise viimase päevana käsitada 17. jaanuari 2022, kuna see oli puhkepäevale järgnev esimene tööpäev. Eelnevast tulenevalt pole vastustaja andnud vaidlusalust käskkirja tähtaega ületades.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et ei jätnud täitmata ravimite manustamise korraldust. Ta ei keeldunud ravimeid võtmast või neid ravimipinalisse tagastamast. Kaebaja täitis korralduse kohe, kui selgus, et kaebaja soovituslikule ettepanekule vaatamata ametnik kaebaja lähedusest ei taandu. Kaebaja oli COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimata, kuna kaebaja korduvatele taotlustele vaatamata vangla ei võimaldanud kaebajale vaktsineerimist. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et intsidendi käigus ei olnud kaebaja tervis ohus. Kaebajale korralduse andnud ametnik ei kandnud maski. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja jättis karistuse määramisel arvestamata kaebaja kasuks rääkivate asjaoludega. Samas jõudis kohus arusaamatule järeldusele, et vaktsineerimatusest tuleneva ohu olemasolu ei saanud mõjutada asja lahendamist.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
15.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et ta ei ole rikkumist toime pannud, samuti et karistus on määratud diskretsiooniveaga. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
16.Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul ei olnud vastustaja ametniku korraldus avada suu pärast ravimi manustamist seaduslik ja kaebaja ei pidanud korraldust täitma. Kaebaja arusaamine on paraku vastuolus VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse olemusega.
17.Riigikohus on selgitanud, et VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Isegi, kui hiljem tuvastatakse, et kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku
korraldus vastab (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.1
18.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebajale 15. detsembril 2022 õhtuse loenduse ajal antud korraldused ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Vaidlust ei ole, et korraldus oli suunatud kaebajale, talle arusaadav, antud selleks õigustatud ametniku poolt ja kaebajale arusaadav, täidetav ega kohustanud kaebajat panema toime õigusrikkumist. Kaebaja ise ei ole täpsemalt selgitanud, miks tuleks talle antud korraldusi tühiseks pidada. Pigem saab kaebaja väidetest järeldada, et kaebaja peab talle antud korraldust õigusvastaseks, korralduse õigusliku aluse puudumise või õigusvastasuse tõttu. Kuid nagu Riigikohus selgitas, siis isegi olukorras, kui korralduse õiguslik alus puudunuks, olnuks kaebaja siiski kohustatud korralduse täitma. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et korralduse täitmata jätmine oli õigusvastane ja kaebaja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, s.t rikkus vangistusseaduses sätestatud kohustust. Korralduse õigusvastasus võib omada tähendust distsiplinaarkaristuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel. Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne.2
19.Ravimite jagamise korraldus tuleneb justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 38 lg-st 1 ja on vastustajale täitmiseks kohustuslik. Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud ja hiljem korduvalt muudetud Viru Vangla kodukorra p 20.7 järgi manustab kinnipeetav ravimi koheselt vanglaametniku juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Nii määrus üldaktina kui ka kodukord üldkorraldusena panid ametnikule kohustuse veenduda, et kaebaja suukaudsena võetava ravimi tegelikult manustas. Teisalt nägid samad aktid ette kaebaja kohustuse alluda selleks ametniku korraldusele ja võimaldada ametnikul veenduda, et ravim on võetud. Nii määrus kui ka kodukord on antud selleks pädeva organi poolt ja mõlema puhul on täidetud nende kehtivuse eeldused. Viru Vangla direktori 3. novembri 2021. a käskkiri nr 1-1/143, millega kehtestati täiendavad piirangu Viru Vanglas Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks, ei näinud ette muudatusi ravimite manustamise korras. Käskkirjast ei saa järeldada sedagi, et kinnipeetavatele oleks antud õigus nõuda vanglaametnikelt kahemeetrise vahemaa hoidmist ravimite manustamise või ka muude toimingute teostamisel. See on ka mõistetav, kuna kõrvalekalded arsti määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) ilmselt võivad ohustada kinnipeetava tervist. Ravimi võtmata jätmisel võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Seetõttu on ravimi manustamise visuaalne kontrollimine eesmärgipärane ning vajalik meede. Suu avamise kohustus kahtlemata riivab kaebaja isiku puutumatust ja privaatsusõigust, kuid riive intensiivsus ilmselt ei ole sedavõrd suur, et pidada kohustust ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub, et kohustuse täitmise kontrollime distantsilt ei pruugi olla efektiivne ning oli eelkõige ametniku otsustada, millise vahemaa kaebajaga ta ravimi manustamise ja kontrolli ajaks jättis.
20.Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus, et kaebajale antud korduv korraldus ravimite manustamiseks või pinalisse tagastamiseks ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama sellestki, et tal võinuks olla põhiseadusest tulenev õigus seada tingimusi korralduse täitmiseks eesmärgiga kaitsta oma elu ja tervist. On ilmne, et kiirem viis lähikontakti lõpetamiseks valvuriga oli ravimite kiire võtmine. Valvuriga sõnavahetuse alustamine soovituste andmiseks kaebajast eemale astuda üksnes viivitas toimingu lõpetamist ega teeninud seetõttu kaebaja
Vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18 ja seal viidatud praktika).
Sealsamas (p 24).
elu ja tervise kaitse eesmärki. Teadaolevalt on COVID-19 viiruse ülekandumist soodustavateks teguriteks peetud nii vähest distantsi isikute vahel kui ka kontakti kestust. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus kaebaja seisukohta, nagu võiks ravimi manustamise tingimuste seadmine olla õigustatud.
21.Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu ei oleks ravimi manustamise asemel vanglaametnikule eemaldumise ettepaneku tegemine käsitatav kaebajale antud korralduse täitmata jätmisena. Nagu eelnevalt viidatud, on VangS § 67 p 1 eesmärgiks muu hulgas vältida vaidlust ametniku ja kinnipeetava vahel selle üle, kas või millistel tingimustel tuleb korraldust täita. Kaebajale antud korduvale korraldusele vastamine omapoolsete soovituste või tingimuste seadmisega viib paratamatult vaidluseni ametnikuga. Omapoolsete tingimuste esitamisega seadis kaebaja ühtlasi kahtluse alla vanglaametniku autoriteedi ja vanglas kehtivad reeglid üldiselt. Seega on kaebaja käitumine selgelt kvalifitseeritav allumatusena, s.o VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisena.
22.Kaebaja leiab täiendavalt, et rikkumiste eest määratud kartserikaristus oli rikkumise iseloomule mittevastav, s.t ülemäärane. Kaebaja on selle seisukoha põhjendamiseks osutanud, et halduskohus tuvastas, et vastustaja karistuse määramisel jättis arvestamata kaebajat soodustavad asjaolud, s.o et kaebaja tegutses intsidendi ajal oma elu ja tervise kaitse eesmärgil olles COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimata. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole karistuse määramisel jätnud oluliste asjaoludega arvestamata. Nii asjaolu, et kaebaja oli vaktsineerimata kui seegi, et kaebaja põhjendas oma käitumist elu ja tervise kaitse eesmärgiga, oli vastustajale teada. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas ei olnud kaebaja käitumine tegelikkuses kooskõlas kaebaja enda väidetud eesmärgiga ega aidanud kaasa kaebaja tervise kaitsele. Ka halduskohus sedastas, et kaebaja pani toime tahtliku rikkumise. Ringkonnakohus ei näe, et rikkumise subjektiivsele küljele saaks anda leebema hinnangu või, et vaktsineerituse puudumisel oleks karistuse määramisel kaebajat soodustav tähendus. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud kaebajale määratud karistuse liiki ja määra. Ringkonnakohus nõustub, et korduv allumatus on raske rikkumine, mille eest raskeimat liiki distsiplinaarkaristuse määramist ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajat karistati seitsmeks päevaks kartserisse paigutamisega, s.o kohaldati karistust sanktsiooni alammäära lähedaselt. Seetõttu ei saa pidada karistust ülemääraseks ka kohaldatud karistuse määra tõttu.
23.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
25.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega vastavalt kaebaja taotlusele. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.