1.Osaühing NEWCAPITAL (võlausaldaja) esitas 9. detsembril 2015 Harju Maakohtule avalduse T.M-le (võlgnik) ajutise halduri nimetamiseks ja tema pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgnikult võlausaldaja kasuks tsiviilasjas nr 2-13-44133 Harju Maakohtu 28. märtsi 2014. a otsusega (kohtuotsus) välja mõistetud 20 000 eurot. Võlausaldaja edastas 14. juulil 2015 võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõuet ja suutmatus ei ole ajutine.
3-2-1-144-16
2.Võlgnik palus jätta pankrotiavaldus läbi vaatamata ja ajutine haldur määramata. Menetluskulud palus võlgnik jätta võlausaldaja kanda. Võlgniku arvates tuleb pankrotiavaldus jätta läbi vaatamata, kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 ei võimalda juriidilisel isikul olla tsiviilkohtumenetluses lepinguliseks esindajaks. Avaldusest ja sellele lisatud volikirjast nähtuvalt on võlausaldaja esindajaks Üheksavägine OÜ seaduslik esindaja Tarmo Noot, kes on avalduse ka allkirjastanud. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tulnuks keelduda pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg 1 p 3 ja TsMS § 371 alusel, menetluse alustamise tõttu tuleb avaldus jätta TsMS § 423 alusel läbi vaatamata. Võlgnik ei ole maksejõuetu ja võlausaldaja nõue on põhjendamatu. Kohtuotsus ei olnud pankrotihoiatuse tegemise ajal jõustunud ja võlausaldaja ei esitanud PankrS § 10 lg 2 p 1 järgi pankrotihoiatust. Võlgnik ei ole oma vara peitnud. Kuna võlgnikule on edastatud nõude loovutamise leping, mille järgi on võlausaldaja nõue loovutatud 5. juunil 2015 Üheksavägine OÜ-le, ei ole võlgnikule selge, kes on tegelik võlausaldaja. Võlausaldaja nõue võib juba olla rahuldatud.
3.Harju Maakohus nimetas 29. jaanuari 2016. a määrusega võlgnikule ajutise pankrotihalduri ja tegi muud pankrotimenetluse ettevalmistusega seotud korraldused.
4.25. veebruaril 2016 esitas võlgnik Harju Maakohtule võlgade ümberkujundamise avalduse, paludes kujundada ümber oma kohustused võlausaldaja ja Vassili Krjukovi ees.
5.Harju Maakohus liitis 29. veebruari 2016. a määrusega võlgade ümberkujundamise asja võlgniku pankrotiasjaga.
6.Harju Maakohus keeldus 11. märtsi 2016. a määrusega võlgniku võlgade ümberkujundamise avaldust menetlemast ning rahuldas võlausaldaja pankrotiavalduse, kuulutas välja võlgniku pankroti, nimetas pankrotihalduriks Jüri Truutsi, määras ajutise halduri tasu ja tegi menetluslikud korraldused. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, mõistes temalt võlausaldaja kasuks välja riigilõivu 300 eurot. Määruse kohaselt tuleb võlgniku võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest keelduda, sest avalduse lisad ei vasta võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 17 lg 1 p-s 4 sätestatud nõuetele ning võlgnik on esitanud kohtule tahtlikult ebaõigeid andmeid oma vara kohta. Võlgnik on lisanud ümberkujundatavate nõuete nimekirja põhjendamatult kohustuse V. Krjukovi ees, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud ja mida ei saa seetõttu ümber kujundada. Kuna on tõendatud, et võlgnik on maksejõuetu ja maksejõuetus ei ole ajutine, tuleb võlgniku pankrot välja kuulutada (PankrS § 1 lg 2 ja § 31 lg 1). Võlausaldaja nõude aluseks on kohtuotsusest tulenev võlg 20 000 eurot. Võlausaldaja esitas 14. juulil 2015 võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik ei täitnud kohustust. Pankrotihoiatuse esitamise vältimatuks eelduseks ei ole asjaolu, et kohtuotsus on jõustunud. Võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu. Võlgnik on asunud vara peitma. Ta avaldas kohtuistungil, et sissetulekutest suuremad väljaminekud on võimalikud sularaha säästude tõttu. Võlgniku arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et ajal, mil võlausaldaja nõue oli sissenõutav, on võlgnik teinud erinevaid kulutusi, kuid ei ole võlausaldaja nõuet rahuldanud. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku ainsaks likviidseks varaks on sissetulek 1000 eurot kuus, millest võlgnik maksab iga kuu elatist 500 eurot. Võlgniku kinnistu väärtus oleks hüpoteekideta ca 40 000 eurot, kuid hüpoteekide tõttu ületavad võlgniku kohustused kinnistu 2(6)
3-2-1-144-16 väärtust. Võlgniku kohustuste suurus on vähemalt 850 209 eurot 12 senti, millest sissenõutav on võlausaldaja 20 000 euro suurune nõue. Kuna võlgniku kinnistule seatud hüpoteegid tagavad kohustusi, mille suurus ületab oluliselt kinnisasja väärtust, ei saa seda kinnisasja käsitada varana, mille arvel saaks võlausaldajale kohustuse täita. Seega on tõendatud, et võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ja see suutmatus ei ole ajutine. Pankrotivara moodustamise aluseks saavad olla tagasivõitmise hagid. Vara tagasivõitmise võimalusi tuleb pankrotimenetluses täiendavalt uurida võlgniku kinnistule kolmanda isiku kohustuse täitmise tagamiseks seatud hüpoteegi tõttu. Ajutisele haldurile ei ole esitatud andmeid, et võlgnik oleks saanud selle eest kohase vastusoorituse.
7.Võlgnik palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta pankrotiavaldus rahuldamata või saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Pankrotihaldur leidis, et maakohus kuulutas õigesti võlgniku pankroti välja. Võlausaldaja ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohta. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. juuli 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud võlgniku kanda. Ringkonnakohus märkis, et võlausaldajal ei ole määruskaebuse menetlemisest kulusid tekkinud. Ringkonnakohtu määruse kohaselt esitas pankrotiavalduse võlausaldaja lepingulise esindaja juhatuse liige T. Noot, kes andis maakohtu 18. jaanuari 2016. a istungil võlausaldaja osaniku
17.jaanuari 2016. a otsuse, mille järgi nimetati ta võlausaldaja täiendavaks juhatuse liikmeks. Seega osales T. Noot alates osaniku otsusest kohtumenetluses võlausaldaja seadusliku esindajana äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 1 esimese lause alusel. Kuna juhatuse liikme volitused tekivad osaniku otsusest (ÄS § 184 lg 1 esimene lause), ei ole oluline, kas täiendav juhatuse liige on kantud äriregistrisse. Osaniku otsuse vorminõuet käsitledes on võlgnik jätnud tähelepanuta ÄS § 184 lg 13 teise lause, mille kohaselt ei pea sama paragrahvi lg-s 12 sätestatut järgima, kui juhatuse liikme registrisse kandmise avaldusele kirjutab alla juhatuse liige, kelle kohta on tehtud kanne äriregistrisse, või osaühingu osanik. Kuna uus juhatuse liige jäi pankrotiavalduse juurde, siis isegi kui selle esitamisel ei olnud avalduse esitaja esindusõigus selge, kiitis juhatuse liige võlausaldaja nimel maakohtu menetluse ajal avalduse esitamise heaks. Vastuväite selle kohta, et ta ei ole pankrotihoiatust kätte saanud, esitas võlgnik hilinenult, mistõttu jättis maakohus selle õigesti tähelepanuta. Maakohtu järeldused võlgniku maksejõuetuse kohta on kooskõlas asjas esitatud tõenditega, mh nähtub võlgniku maksejõuetus ajutise halduri aruandest. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu on tõendatud maakohtu jõustunud kohtuotsusega. Asjaolu, et otsus ei olnud pankrotihoiatuse esitamise ajal veel jõustunud, ei anna alust jätta võlausaldaja tahteavaldus pankrotihoiatuseks lugemata. Kohtuotsus on täitedokument, mille jõustumine on oluline täitemenetluse algatamiseks täitemenetluse seadustiku mõttes. Võlausaldaja nõue oli muutunud sissenõutavaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 järgi ajast, kui võlausaldajal oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlgnik on võlausaldaja solidaarvõlgnik ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist ainult temalt
3(6)
3-2-1-144-16 (VÕS § 65 lg 1). Võlgnik ei ole väitnud, et keegi teine solidaarvõlgnikest on 20 000 euro suuruse võla võlausaldajale tasunud. Kuigi võlgnik palus tühistada maakohtu määruse tervikuna, ei sisalda määruskaebus põhjendatud vastuväiteid võlgniku võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. Seega ei ole ringkonnakohtul võimalust maakohtu otsustust selles osas kontrollida ja määruskaebust rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Võlgnik palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks ning jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud võlausaldaja kanda. Määruskaebuse kohaselt esitas võlausaldaja nimel pankrotiavalduse esindusõiguseta isik. Ringkonnakohus kohaldas valesti ÄS § 184 lg 13 teist lauset. Kuna võlausaldaja üldkoosoleku protokolli ei ole registrile esitatud ning täiendava juhatuse liikme olemasolu ei selgu äriregistrist, ei ole juhatuse liikme registrisse kandmise avaldust tehtud ja ringkonnakohus ei saanud sellele sättele tugineda. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus tugineda ka TsMS § 227 lg-le 7. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tulnuks PankrS § 14 lg 1 p 3 ja TsMS § 371 alusel keelduda. Võlausaldaja ei olnud võlgniku maksejõuetust põhistanud, mistõttu ei võinud maakohus tema pankrotti välja kuulutada. Ringkonnakohus eksis, kui leidis, et maakohus jättis õigesti tähelepanuta võlgniku vastuväite selle kohta, et ta ei saanud pankrotihoiatust kätte. Kohtud ei rakendanud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi ega selgitanud välja olulisi asjaolusid.
10.Võlausaldaja ei vastanud määruskaebusele.
11.Võlgniku pankrotihaldur leidis võlgniku pankrot on õigesti välja kuulutatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 691 p 5, § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta määruse põhjendusi.
13.Võlgniku kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale tuleneb PankrS § 32 teisest lausest.
14.Määruskaebuses Riigikohtule ei ole võlgnik enam väitnud, et võlausaldaja on kohtuotsusest tuleneva nõude loovutanud, ega ka seda, et tema võlgade ümberkujundamise avaldus jäeti alusetult menetlusse võtmata. Neid küsimusi kolleegium ei käsitle.
15.Kolleegium nõustub kohtutega, et võlausaldaja pankrotiavaldus on esitatud nõuetekohaselt, kuid muudab selles osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
15.1.Pankrotiavalduse on võlausaldaja nimel esitanud T. Noot (I kd, tl 5-8), kes on esindanud võlausaldajat ka edasises menetluses, mh maakohtu istungil (I kd, tl 133-134). Pankrotiavaldusega koos esitas T. Noot maakohtule volikirja, millest nähtuvalt on võlausaldaja volitanud ennast
4(6)
3-2-1-144-16 pankrotiavalduse esitamisel esindama Üheksavägine OÜ-d, mille seaduslik esindaja (st juhatuse liige) on T. Noot (I kd, tl 20 ja 21).
15.2.Kohtule pankrotiavalduse esitamine on menetlustoiming, mille jaoks peab isikul olema esindusõigus. Õige on võlgniku väide, et menetlusosalise lepinguliseks esindajaks tsiviilkohtumenetluses saab olla vaid TsMS § 218 nõuetele vastav isik, kelleks saab vähemasti üldjuhul olla vaid füüsiline isik. Toimikust ei nähtu asjaolusid, et Üheksavägine OÜ võiks olla võlausaldaja esindaja. Seega saab võlausaldaja lugeda menetluses esindatuks vaid juhul, kui esindusõigus oli T. Noodal. T. Nooda sisulist pädevust võlausaldajat esindada TsMS § 218 lg 1 alusel ei ole kahtluse alla seatud.
15.3.Ringkonnakohus leidis alusetult, et T. Noot osales kohtumenetluses võlausaldaja seadusliku esindajana võlausaldaja osaniku 17. jaanuari 2016. a otsuse (I kd, tl 66) alusel (ringkonnakohtu määruse p 24). Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme ametiaeg algab sellekohase kande tegemisest äriregistrisse (vt nt Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-07, p 13). Samas tuleneb ÄS § 184 lg-test 12 ja 13, et osanike otsusega juhatuse liikme valimisel peab osanike koosoleku protokoll olema notariaalselt tõestatud või peab olema sinna alla kirjutanud juhataja või protokollijana osaühingu osanik või siis juhatuse liige, kelle kohta on äriregistrisse tehtud kanne, ning allakirjutanud isiku allkiri peab olema notariaalselt kinnitatud või protokoll digitaalallkirjastatud. ÄS § 184 lg 13 teise lause järgi ei ole tõestamine ega kinnitamine vajalik, kui juhatuse liikme registrisse kandmise avaldusele kirjutab alla juhatuse liige, kelle kohta on tehtud kanne äriregistrisse, või osaühingu osanik. Vaidlusalune osanike otsus ei ole notariaalselt tõestatud ega digitaalallkirjastatud ning sellel olevad allkirjad ei ole ka notariaalselt kinnitatud. Äriregistrisse ei ole tehtud kannet T. Nooda kui võlausaldaja juhatuse liikme kohta ja toimikus ei ole avaldust tema võlausaldaja juhatuse liikmena registrisse kandmise kohta.
15.4.Vaatamata eelnevale leiab kolleegium, et T. Noota saab pidada võlausaldaja esindajaks TsMS § 227 lg 7 mõttes, kuna võlausaldaja on sisuliselt T. Noota ennast esindama volitanud ja tema käitumist enda esindajana menetluses ka talunud. Võlausaldaja juhatuse liige Marek Maltis on andnud digitaalallkirjastatud volikirja pankrotiavalduse esitamiseks, kus on nimeliselt märgitud ka pankrotiavalduse allkirjastanud Üheksavägine OÜ esindaja T. Noot. Edasises menetluses on T. Noot võlausaldajat esindanud. M. Maltis on olnud eelduslikult menetlusest teavitatud, kuna talle on edastatud mh maakohtu määrus võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta (I kd, tl 145) ja ringkonnakohtu määrus (I kd, tl 186), samuti võlgniku määruskaebused nende määruste peale (I kd, tl 160; II kd, tl 9 ja 10). Lisaks ei kaasne käesoleva menetlusega võlausaldajale negatiivseid tagajärgi, mis võiks tekitada kahtlusi, et T. Nooda tegevus ei oleks võlausaldaja huvides.
16.Ringkonnakohus on maakohtu määruse põhjendatust kontrollides leidnud, et maakohtu järeldus võlgniku maksejõuetuse kohta vastab asjas esitatud tõenditele.
16.1.Võlausaldaja põhjendas pankrotiavaldust kooskõlas PankrS § 10 lg 2 p-s 1 sätestatuga ning esitas nõude kohta jõustunud kohtuotsuse (PankrS § 10 lg-d 4 ja 5). Võlgniku määruskaebuse väited ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale. Võlgnik ei ole väitnud, et tema vara ja kohustuste suurus on menetlusõiguse norme rikkudes valesti tuvastatud. Samuti ei ole võlgnik 5(6)
3-2-1-144-16 väitnud, et tema vara väärtus ületab tema kohustusi või et tal ei ole maakohtu otsusest tulenevat võlga võlausaldajale.
16.2.Kohtud on uurimisprintsiibist lähtudes võlgniku majandusliku seisundi ajutise halduri aruandele tuginedes kindlaks teinud. Võlgniku etteheited ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei lükka ümber kohtute tuvastatut ega sea seda kahtluse alla. Seega, isegi kui ringkonnakohus kõigile võlgniku väidetele ei vastanud, ei mõjutanud see lahendi sisu. Määruskaebuses Riigikohtule pidanuks võlgnik esitama konkreetsed etteheited kohtute tuvastatu kohta, kuid ta ei ole seda teinud.
16.3.Võlgniku väide, et ta ei ole pankrotihoiatust kätte saanud, on vastuolus võlgniku pankrotiavaldusele esitatud vastuväitega, millest järeldub, et hoiatus on võlgnikul käes (I kd, tl 48).
16.4.Võlgnik juhib õigesti tähelepanu ringkonnakohtu määruse p-s 26 sisalduvale ebatäpsusele PankrS § 15 lg 3 p 4 tsiteerimisel, kuid see ei muuda lahendit ebaõigeks.
17.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab TsMS § 171 lg 1 järgi võlgnik. Võlausaldajal ei ole Riigikohtus menetluskulusid tekkinud.
18.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.