Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. jaanuar 2017 Tartu
Tsiviilasja number
2-16-2338
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi hagi U.T. vastu alusetult saadud puhkusetasu ja viiviste väljamõistmiseks 787,02 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. septembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U.T.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): U.T. (isikukood vandeadvokaat Karin Antsov
esindajad
XXX);
esindaja
Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik Tartu Vangla kaudu (registrikood 70006056); esindaja Raini Jõks
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 26. septembri 2016 otsus muutmata ja U.T.i apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud U.T.i kanda. Eesti Vabariigile hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Eesti Vabariik Tartu Vangla kaudu (hageja) esitas 12. veebruaril 2016. a hagi, milles nõudis U.T.ilt (kostjalt) enamsaadud puhkusetasu 723,09 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 13,74 euro ja põhivõlgnevuse rahuldamiseni seadusjärgse viivise väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 30. aprillil 2015. a arvestusliku vea tõttu kostjale 3347,46 euro võrra suurema puhkusetasu, kui kostjal oli õigus saada. Arvutiprogramm võttis 7-päevalise puhkusetasu suuruse arvutamisel arvesse kostjale Tartu Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-12-1459 väljamõistetud 29 793,37 euro suuruse tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kostja andis hagejale 5. juunil 2015. a nõusoleku pidada talle alusetult makstud puhkusetasu kinni kostja igakuisest töötasust. Kostja avaldas soovi likvideerida võlgnevus 2015. a lõpuks. 2015. a maist detsembrini pidas hageja kostja palgast kinni 2624,37 eurot. 1. jaanuaril 2016. a vabastati kostja koondamise tõttu hageja teenistusest. Teenistusest vabastamise tõttu palus hageja kostjal teatada, kas kostja annab nõusoleku allesjäänud võlgnevuse kinnipidamiseks oma lõpparvest või tasub võlgnevuse hiljemalt 5. jaanuaril 2016. a hageja arveldusarvele. 21. detsembril 2015. a teatas kostja, et ei anna hagejale luba oma lõpparvest raha kinni pidada. Kostja ei tasunud hagejale 5. jaanuariks 2016. a oma võlgnevust Kuivõrd hageja pidas kostja palgast tema teenistussuhte kestvuse ajal kinni 2624,37 eurot, võlgneb kostja hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel 723,09 eurot. Hageja on arvestanud põhinõudelt seadusjärgset viivist alates 6. jaanuarist 2016 kuni 12. veebruarini 2016 summas 13,74 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja hinnangul ei ole tema vastutav hageja raamatupidaja eksimuste eest. Palgaandmed on esitatud 2015. a tuludeklaratsioonis ja mingeid parandusi maksuarvestuses tehtud pole. Hageja poolt veebruaris 2015. a makstud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest on töötasu, vastav selgitus on palgaarvestuses ning pangamakse kirjelduses. Kui kohus leiab, et tagasinõue on õigustatud, siis pole õiglane viiviste nõue, sest puhkusetasu valearvestus on tekkinud hageja süül.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud puhkusetasu 723,09 eurot, viivise perioodi 6. jaanuarist 2016. a kuni 12. veebruarini 2016. a eest summas 6,08 eurot ning seadusjärgse viivise hagi esitamisele järgnevast päevast põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja kohustas kostjat riigi tuludesse tasuma riigilõivu summas 175 eurot, millelt tuleb tasuda täitmiseni seadusjärgset viivist. Maakohus leidis, et hagi kuulub põhinõude osas rahuldamisele hageja poolt esitatud väidete alusel. Kohus märkis täiendavalt, et hageja esitas VÕS § 1028 lg 1 kohaselt alusetu rikastumise nõude kostja vastu, kellele ta oli üle kandnud puhkusetasu (ülekandmise osas vaidlust ei esine), mis oli välja arvestatud ekslikult ning seepärast on hagejal õigus nimetatud summa tagasi nõuda. Kostja oli teadlik, et ta on alusetult rikastunud ning vaatamata hageja ettepanekule summa vabatahtlikult tagastada või taotlusele see kinni pidada maksmisele kuuluvatest summadest, kostja sellega ei nõustunud. Hageja on valesti arvestanud viivise suuruse. Eesti panga intressimäära ja põhinõuet arvestades on viivis 0,16 senti päevas. Seisuga 12. veebruar 2016. a võlgnes kostja hagejale viivist summas 6,08 eurot, mitte 13,74 eurot. Seega jättis kohus osaliselt rahuldamata hageja nõude viise osas, s.o summas 7,66 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.U.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 26. septembri 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi kostja vastu rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) rikkus maakohus TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtet, et õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Maakohus on jätnud seisukoha võtmata kostja poolt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis haldusasjas nr 3-3-1-41-99 toodud seisukohtade osas. Maakohus on lähtunud üksnes hageja poolt väidetust ning jätnud hindamata kostja poolt esitatud seisukohad; 2) jättis maakohus käsitlemata kostja puhkusetasu ja sellega seonduvalt keskmise töötasu arvutamisega seonduvad õigusnormid, mida maakohus oleks pidanud kohaldama, hindamaks hageja nõude põhjendatust; 3) pidi hageja kostja keskmise töötasu arvestamisel lähtuma 2015. a veebruaris välja makstud tasust. Nimetatud tasu on käsitletav palgana Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 61 lg 1 tähenduses. Seda seisukohta kinnitab eelviidatud Riigikohtu lahend. Teenistusse ennistatud ja hiljem teenistusest vabastatud ametnikule puhkusetasu arvutamisel tuleb arvesse võtta ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. 4) ei ole viivise nõue põhjendatud olukorras, kus viivisenõude aluseks on Tartu Vangla enda kohustuse rikkumine ning viivisenõude rahuldamine tähendaks Tartu Vangla rikastumist apellandi arvel vangla enda eksimuse tulemusel; 5) jättis maakohus tähelepanuta kostja taotluse kohaldada menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 162 lg-t 4. Vastustaja menetluskulude apellandilt välja mõistmine oleks apellandi suhtes äärmiselt ebaõiglane, sest hagi esitamine ei ole tingitud apellandist, vaid vastustaja korduvatest eksimustest apellandi suhtes.
5.Eesti Vabariik Tartu Vangla kaudu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, taotleb selle läbi vaatamata jätmist ja palus jätta menetluskulud apellandi kanda. Alternatiivselt palus vastustaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. septembri 2016. a otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebus esitatud tähtaega ületades. Apellant sai otsuse kätte otsuse tegemise päeval (26. septembril 2016. a). TsMS § 632 lg 1 alusel võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul kättetoimetamisest. Apellant esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule 11. novembril 2016. a. Kuigi apellandi esindaja sai maakohtu otsuse kätte 17. oktoobril 2016. a, pole ilmnenud esindaja olemasolu asja arutamisel maakohtus. Seetõttu tuleks lähtuda apellandile otsuse kättetoimetamise ajast; 2) ei ole apellandi menetlusõiguste kaitse jäetud tagamata üksnes seetõttu, et otsus on tehtud lihtmenetluses ning TsMS § 405 lg 1 p-i 9 ja TsMS § 444 lg-t 4 järgides; 3) nõustus apellant talle alusetult ülekantud summa osamaksetena kinnipidamisega hageja poolt. Sellega tunnistas apellant, et sai hagejalt alusetult makse, mis kuulub tagastamisele; 4) on apellant jätnud tähelepanuta Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2, mille kohaselt arvutatakse keskmine töötasu vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust. Kuivõrd apellandile 2015.a veebruaris makstud 29 793,37 eurot oli kohtuotsusega apellandi kasuks välja mõistetud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, siis polnud tegu apellandi veebruarikuu töötasuga, mida tuleks arvestada puhkusetasu arvutamisel; 5) on viide Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele haldusasjas nr 3-3-1-41-99 asjakohatu. Nimetatud lahendis nõudis isik tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning hüvitist sama perioodi kasutamata jäänud puhkuse eest. Antud asjas ei ole tegu apellandile teenistusest sunnitult puudutud ajal kasutamata jäänud puhkusepäevade eest tasu arvutamisega, vaid apellandile puhkusetasu maksmisega ajal, mil apellant on käinud igapäevaselt tööl.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
26.septembri 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagi kuulub rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel, kuna hagetav rahasumma on kostjale ilma õigusliku aluseta makstud puhkusetasu.
7.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja käsitlusega jätta apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 1 p 2 ja TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Vastustaja hinnangul tuleb lähtuda apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja arvutamisel ajast, millal apellant sai kohtuotsuse kätte. Toodud käsitlus on vastuolus TsMS § 321 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt olukorras, kui menetlusosalist esindab kohtumenetluses esindaja, toimetatakse menetluses olevas asjas dokumendid kätte ja saadetakse muud teated üksnes esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist lisaks menetlusosalisele isiklikult. Kuigi apellandi esindaja pole ühtegi menetlusdokumenti esimese astme menetluses esitanud ega apellanti kohtuistungil esindanud, on apellant maakohut teavitanud oma esindajast
13.aprilli 2016. a kohtuistungil (tl 36-37). Maakohus on jätnud apellandi esindaja andmed kohtuotsuses märkimata, kuid oma tegevusega on kohus aktsepteerinud apellandil esindaja olemasolu. Asja materjalidest nähtub, et apellandi esindajale Karin Antsovile on maakohtu poolt edastatud teateid (tl 70) ja avaliku E-Toimiku kaudu kätte toimetatud maakohtu otsus (tl 76). Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse tähtaja kulgemist arvestada maakohtu otsuse apellandi esindajale
kättetoimetamise ajast. Apellandi esindajale on kohtuotsus kätte toimetatud 17. novembril 2016. a, apellatsioonkaebus on esitatud 11. novembril 2016. a. Apellatsioonitähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva ning apellatsioonkaebus on tähtaegselt esitatud.
8.TsMS § 442 lg 8 teise lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Tartu Maakohus ei ole 26. septembri 2016. a kohtuotsuse põhjendavas osas selgitanud, miks ta ei nõustunud apellandi vastuväidetega hagi suhtes. Kohus on käsitlenud vaid vastustaja argumentatsiooni sellega nõustudes. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus möönab maakohtu minetust menetlusnormi järgimisel, kuid viidatud rikkumine ei ole antud juhul aluseks maakohtu otsuse tühistamisele.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus järgnevat. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus käsitlemata kostja puhkusetasu ja sellega seonduvalt keskmise töötasu arvutamisega seonduvad õigusnormid. Ringkonnakohtu hinnangul on apellant oma tegevusega tunnistanud, et ta sai vastustajalt alusetult puhkusetasu makse ning see kuulus vastustajale tagastamisele. Apellant on nõustunud talle alusetult üle kantud rahasumma kinnipidamisega osamaksetena igakuisest töötasust, mistõttu on tema palgast 2015 maist detsembrini igakuiselt teostatud mahaarvamisi. Apellant pole keeldunud oma töötasust mahaarvamiste tegemisest põhjusel, et ta oleks puhkuseperioodi (13. aprill 2015 - 19. aprill 2015) eest pidanud saama 3347,46 euro suurust puhkusetasu. Seega puudus pooltel töösuhte kehtivuse ajal sisuline vaidlus puhkusetasu eksliku arvutamisega seonduva üle. Apellant on soovinud vaidlustada talle kui avalikule teenistujale tasutava puhkusetasu arvestust. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada puhkusetasu maksmise regulatsiooni. ATS § 43 lg 1 alusel kohaldatakse ametnikule Töölepingu seaduse (TLS) §-des 54-71 sätestatud puhkuseregulatsiooni, arvestades avaliku teenistuse seaduse erisusi. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada TLS § 29 lg 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS § 29 lg 8 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr. 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust. Apellandile on veebruaris 2015 makstud 29 793,37 eurot kohtuotsuse alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellandile kohtuotsuse alusel tasutud rahasumma veebruarikuu töötasu, mida saaks käsitleda töötaja teenitud töötasuna määruse § 2 lg 2 tähenduses. Tartu Ringkonnakohtu haldusasjas nr 3-12-1459 tehtud otsuse alusel väljamõistetu on apellandi saamata jäänud tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest 2015 veebruarikuule eelneval perioodil ja ei kuulu arvestamisele apellandile puhkuseperioodi 13. märts 2015 kuni 19. märts 2015 eest puhkusetasu arvutamisel. Apellandi viide Riigikohtu halduskolleegiumi 1. novembri 1999 määrusele haldusasjas nr 3-3-1-4199 on asjakohatu. Viidatud kohtuasjas käsitleti olukorda, kus isik nõudis tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning hüvitist sama perioodi kasutamata jäänud puhkuse eest. Riigikohtu hinnangul oli isiku nõue saada hüvitist sama perioodi kasutamata jäänud puhkuse eest õigustatud. Käesolevas asjas on vaidluse all aga apellandile puhkusetasu arvestamine ajal, kui apellant käis igapäevaselt tööl. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagi kuulub VÕS § 1028 alusel rahuldamisele. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kuna kostja ei nõustunud pärast töösuhte lõpetamist asja vabatahtlikult lahendama, siis on ka viivise nõue põhjendatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus on viivise väljamõistmisel ekslikult viidanud VÕS § 1035 lg 2 p-s 3 sätestatule, mis reguleerib rikastumisvõlgniku kohustust lisaks saadud rahasumma enda tagastamisele maksta sellelt seaduses sätestatud intressi ja seda kuni saaja poolt alusetult omandatud raha tagastamisega viivitusse sattumiseni. Käesolevas asjas ei ole hageja sellist intressi nõuet
esitanud, vaid nõuab viivist kohustuse täitmisega viivitusse sattumise aja eest VÕS § 113 lg 1 alusel alates 6. jaanuarist 2016, s.o päevast, mis järgnes päevale (5. jaanuar 2016), milleks hageja palus tasuda puhkusetasu enammakse võlgnevus 723,09 eurot. Apellant ei ole hageja väidet tähtaja andmisest ega maakohtu viivise arvestust vaidlustanud.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele tähtaja kuni
6.jaanuarini 2017 menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Vastustaja ei ole nimetatud tähtajaks nimekirja esitanud. Vastustaja ei ole ringkonnakohtus õigusabi kasutanud, mistõttu puuduvad ka ringkonnakohtus apellandi poolt hüvitatavad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.