X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 28. veebruaril 2022 aset leidnud ründega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Edvard Remsel
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses X ja Y nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. mail 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 8. augustil 2022 Tartu Vanglale taotluse nr 1-13/248-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kaaskinnipeetav X ründas 28. veebruaril 2022 kaebajat ning pärast toimunut ei olnud 20 minuti jooksul võimalik abi kutsuda (dtl-d 27-41).
2.Tartu Vangla jättis 12. oktoobri 2022. a otsusega nr 1-13/248-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl-d 22-25). Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vangla teenistujad X vigastusi ei tekitanud ega osalenud nende tekitamises. Seetõttu ei ole võimalik rääkida avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud isiku tekitatud kahjust. 2) Üksnes Y ohtlikkusele antud hinnang ei anna alust tema eraldamiseks teistest ja Y avatud eluosakonnas paiknemist ei saa pidada õigusvastaseks. Ka Y lusika andmist ei saa pidada kuidagi õigusvastaseks. 3) Vaimsest tervisest tulenevatel asjaoludel saaks isiku liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine kõne alla tulla statsionaarse psühhiaatrilise ravi või tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korral psühhiaatrilise abi seaduse alusel, kuid selliseid asjaolusid 2022. a veebruaris vanglale teada ei olnud. Üksnes võimaliku psüühikahäire diagnoosimise fakt selleks alust ei anna. Samuti ei anna alust isiku eraldamiseks ravimite tarvitamisest loobumine. 4) Vastab tõele, et Y on vangistuses viibides varasemalt rünnanud nii kaaskinnipeetavat kui ka ametnikke. Kaaskinnipeetava ründamisest oli käesoleva sündmuse toimumise ajaks möödunud pisut enam kui aasta ning selle aja jooksul ei ole fikseeritud selliseid sündmusi, mis annaksid vanglale aluse arvata, et isik võib jätkuvalt teistele ohtlik olla. 5) Vanglale ei ole laekunud teavet selle kohta, et Y käitumine eluosakonnas oleks muutunud või et teised kinnipeetavad tunnetaksid temast tulenevat ohtu. Perioodil 1. september 2021 – 28. veebruar 2022 ei ole ka X esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses Y käitumise muutumisega ega sellega, et ta tajuks Y tulenevat suuremat ohtu. Tavapärase järelevalve teostamise raames ei ole ametnikud täheldanud Y käitumises selliseid muutusi, mis annaksid alust viimase eraldamiseks teistest vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel. 6) X etteheiteid elektroonilise ja visuaalse järelevalve teostamata jätmise kohta on alusetud. 28. veebruari 2022. a sündmuste kontrollimisel ei nähtunud ka eluosakonna koridori videosalvestiselt Y käitumises selliseid aspekte, millest pidanuks ametnikud järeldama eelseisvat rünnet.
3.X esitas 12. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt asjaoluga, et 28. veebruaril 2022 ründas kaaskinnipeetav Y kaebajat (dtl-d 1-7).
4.Tartu Halduskohus võttis 17. oktoobri 2022. a määrusega X kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 44-45).
5.Tartu Vangla esitas 25. novembril 2022 vastuse kaebusele (dtl-d 56-61).
3-22-2179
6.Tartu Halduskohus kuulutas 2. detsembri 2022. a määrusega menetluse Tartu Vangla
25.novembri 2022. a vastuse lisade 2, 5 ja 6 ning Tartu Vangla 25. novembri 2022. a vastuse punkti 11 kolmanda lause ja neljateistkümnenda lause kahe viimase sõna osas kinniseks ning piiras kaebaja õigust eelmainitud osas tõenditega tutvuda ja saada neist koopiaid (dtl-d 99-101).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 10 000 eurot, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) Et kaebaja ründamine kaaskinnipeetava poolt oli võimalik, siis tähendab see, et vangla on rikkunud talle pandud kohustusi teostada järelevalvet, teha kõik endast sõltuva õigusrikkumise ärahoidmiseks, tagada õiguskorra kaitse ja kinnipeetavate vangistuse täideviimine. 2) Y risk hinnati ebaõigesti nii madalaks, et ta paigutati üldistel alustel eluosakonda. Lisaks lubati Y loobuda psühhiaatri poolt välja kirjutatud ravimite võtmisest, misjärel muutus Y käitumine sedavõrd, et torkas silma ka kaaskinnipeetavatele. Y käitumise ettearvamatus on teada ka vanglale, kuid vaatamata sellele väljastati talle metall-lusikas ja tal lasti sellest valmistada teritatud torkerelv. 3) Y ründas kaebajat kaebaja kambris ning sooritas kolm lööki kaebajale näkku ja põhjustas kaebajale kehavigastused. Kaebaja viibis ajal, mil Y kambrisse sisenes, tualetis. Y ootas see aeg ukse taga varjunult üle 15 minuti. Ükski valvur seda aga ei näinud. 4) Ükski ametnik ei olnud kättesaadav. Pärast toimunud rünnet ei olnud võimalik ligi 20 minuti vältel abi kutsuda.
8.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla jääb 12. oktoobri 2022. a otsuses toodud seisukohtade juurde ning palub 12. oktoobri 2022. a otsuses toodud seisukohti käsitleda vastuväidetena kaebusele. Vastuses kaebusele märkis vastustaja täiendavalt järgmist. 1) Videosalvestisest nähtub selgelt, et miski eluosakonnas liikuva Y käitumises ei viidanud eelseisvale ohule. Samuti ei ole Y käes näha teravaks ihutud lusikat. Kuna kambris valvekaameraid ei ole, siis ei saanudki ametnikud näha kaebaja kambris toimunut ja arvestades Y kaebaja kambris viibimise aega, tuli rünne ametnikele sedavõrd ootamatult, et ametnikud ei oleks saanud seda kuidagi ära hoida. 2) Üksnes asjaolu, et süüdimõistetu on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning tal esineb vaimse tervise häired, ei anna automaatselt alust tema eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Selliseid asjaolusid, mis oleksid enne rünnet andnud vanglale aluse kohaldada Ysuhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, vanglale teada ei olnud. 3) Ei ole kahtlust, et samas eluosakonnas paiknevad kinnipeetavad näevad ja suhtlevad teineteisega rohkem. Ametnikud puutuvad küll järelevalve teostamise ja teiste teenistusalaste ülesannete täitmisel kinnipeetavatega kokku, kuid seda vähemal määral kui sama osakonna kinnipeetavad omavahel. Seetõttu ei saa välistada, kas kaaskinnipeetavad on märganud midagi, mis ei ole kas ametnike juuresolekul avaldunud või ei ole ametnikud märganud. Juhul, kui kaebaja märkas Y käitumises selliseid asjaolusid, mis kaebaja hinnangul võisid ohustada teisi
3-22-2179 isikuid või vangla julgeolekut, siis tekkis tal ka VangS § 67 p-st 3 tulenev kohustust sellest teada anda. 4) Etteheited selle kohta, et vangla lasi Y teritatud torkerelva valmistada, on alusetud. Lusikast terariista valmistamine ei ole toimunud ametnike vaateväljas või nende teadmisel. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et ametnikud oleksid teadnud teritatud lusika olemasolust ja jätnud selle ära võtmata. 5) Valvur Eva-Liisa Valdmaa 28. veebruari 2022. a ettekandest nr 2-22-1203 (dtl 51) nähtub, et juba kell 12.02 teavitasid kaaskinnipeetavad ametnikke ründest ja kell 12.06 laekus teave meedikutele. Inspektor-kontaktisik Helena Loorits on kahju hüvitamise taotluse asjaolude väljaselgitamise raames tuvastanud (dtl 54), et sündmuse toimumise ajal viibisid valveruumis valvur Kaur Vassil ja valvur E.-L. Valdmaa, kellel on parasjagu kõne pooleli. Kell 12.02.32 lõpetab ametnik kõne ja juba 12.02.34 vastab uuele kõnele ning 12.02.45 lahkuvad mõlemad ametnikud valveruumist ja suunduvad E10 eluosakonda. Seega juba kolm minutit peale rünnet said ametnikud teabe juhtunu kohta ning asusid koheselt eluosakonda sulgema ja teavitasid meedikuid. Seetõttu ei saa kuidagi järeldada, et ka toimunu järgselt oleksid ametnikud olnud tegevusetud ning et abi kutsumine oleks viibinud ebamõistlikult kaua. 6) Valvekaamera salvestistest selgus, et kell 11:58 sisenes Y kambrisse nr 3062 ja väljus sealt kell 11:59. Seega viibis Y kaebaja kambris väga lühiajaliselt ning tuvastatu ei kinnita kaebaja väiteid selle kohta, et kaaskinnipeetav ootas teda kambris tualettruumi ukse taga 15 minutit.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohtu menetluses on X kaebus Tartu Vangla vastu tervise kahjustamise eest hüvitise väljamõistmiseks.
10.Kohus on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
11.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
12.Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused seega haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
13.Asjas pole vaidlust, et 28. veebruaril 2022 kella 11.58 paiku ründas E10 eluosakonnas paiknenud kaaskinnipeetav Y kaebajat. Vaidlust pole ka selles, et sellise teo tagajärjel tekkisid
3-22-2179 kaebajal erinevad veritsevad haavad, marrastused ja muhk. Poolte vahel on vaidlus selles, kas Tartu Vangla peab kaebajale hüvitama tekkinud kahju. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla ei ole taganud tema julgeolekut, kuivõrd vangla on olnud tegevusetu järelevalve teostamisel, hinnanud ründaja riski ebaõigesti ning lubanud ründajal loobuda talle määratud ravimite võtmisest ja viibida eluosakonnas, kusjuures ründaja ettearvamatu käitumine pidi olema teada ka vanglale varasemalt teada. Ka heidab kaebaja ette, et vangla väljastas ründajale lusika ja lasi sellest valmistada torkerelva. Lisaks ei olnud kaebaja sõnutsi pärast toimunud rünnet kaebajal võimalik abi kutsuda. Seega on kohtul vaja kindlaks teha, kas vastustajal lasub vastutus kaebajale põhjustatud tervisekahju eest.
14.Riigikohus on kinnipeetava kasuks vanglalt välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitise näiteks olukorras, kus kinnipeetav ründas juuksuri töökohast kaasa toodud kääridega kaaskinnipeetavat (Riigikohtu 11. detsembri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-14, millele on kaebuses viidanud ka kaebaja). Oluliseks peeti seda, et ründajat ei otsitud läbi, kui ta siirdus juuksuri töökohast eluosakonda, ehkki ründe ajal toimunud kodukord sätestas, et kinni peetav isik otsitakse pärast osakonnast väljumist ja enne sinna sisenemist läbi. Samuti võeti arvesse asjaolu, et ründe ajal ei viibinud eluosakonnas piisavalt valvureid. Seejuures nõustus vastustaja sellega, et ta oli tööülesannete täitmisel olnud hooletu. Riigikohus leidis, et vastustajalt hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud.
15.Ka käesolevas asjas ei ole vastustaja tervisekahjustuse tekitamises otseselt osalenud. Kohus selgitab järgnevalt, miks erinevalt otsuse p-s 14 toodud kohtuasjast ei tule praegusel juhul kaebajale kahju hüvitada.
16.VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine.
17.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 27. novembri 2012. a otsuse nr 29474/09 Tautkus vs Leedu p-des 52-53 öelnud, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav.
18.EIK on EIÕK art 2 kontekstis sedastanud, et art 2 ei kohusta riigivõimu mitte ainult hoiduma isiku elu võtmisest, vaid ka võtma tarvitusele asjakohaseid meetmeid, et kaitsta nende võimu all olevate isikute elusid. Samas on EIK nentinud, et arvestades kaasaegses ühiskonnas korra tagamise keerukust, inimkäitumise ettearvamatust ja valikuid tegevuses, mida riigivõim peab tegema eelistuste ja ressursside osas, saab nimetatud positiivse kohustuse toimeala tõlgendada vaid moel, mis ei sea riigivõimule võimatut või ebamõõdupärast ülesannet. Mitte iga väidetav oht elule ei tingi EIÕK art-st 2 tulenevat kohustust võtta tarvitusele vahetuid meetmeid, et ohu realiseerumist vältida. Positiivse kohustuse tekkimiseks tuleb tuvastada, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse
3-22-2179 tuvastatava isiku elule (EIK 27. novembri 2014. a otsus nr 1157/10 Karsakova vs Venemaa, p-d 46-47).
19.Käesolevas asjas ei olnud Tartu Vanglale teada või pidanuks olema teada otsene oht konkreetse isiku elule. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei olnud vanglale teada Y kavatsus kaebajat rünnata, vaid käesoleva kaebuse aluseks oleva sündmuse tingisid juhuslikud asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha. Seejuures ei saa vanglale ette heita, et vangla ei näinud ründaja käitumises muutusi määral, mil seda nägid kaaskinnipeetavad, ning ründaja käitumise muutumisest tingituna ei piiratud ründaja suhtes tema suhtlemis- või liikumisvabadust. Kui kaebaja ja teised kinnipeetavad nägid Y käitumises selliseid asjaolusid, mis nende hinnangul võisid ohustada teisi isikuid või vangla julgeolekut, siis tekkis neil VangS § 67 p-st 3 tulenev kohustust sellest teada anda. Samas ei nähtu vangla vastusest, et keegi oleks vanglat vastavalt teavitanud. Y käitumisega seonduvalt pöördumiste esitamist vanglale ei ole välja toonud ka kaebaja.
20.Aset leidnud ründest tingituna kohaldas Tartu Vangla koheselt Y suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis vangla vastuse kohaselt kehtisid ka 25. novembril 2022. Kaebaja poolt välja toodud selgitused selle kohta, et sama isik on vanglas rünnanud ka varem, s.o
21.veebruaril 2018, ei saa kohtu hinnangul vanglale luua kahtlust selles, et Y võib kaebajat või teisi kinnipeetavaid rünnata, kuna see toimus üle 4 aasta varem. Ka fakt, et Y ründas 7. jaanuaril 2021 isevalmistatud terariistaga kaaskinnipeetavat, ei tähenda seda, et täiendavate julgeoluabinõude kohaldamine oleks olnud vajalik ka 28. veebruaril 2022. Vangla rõhutas, et pärast viimast intsidenti ei olnud fikseeritud selliseid sündmusi, mis annaksid vanglale aluse arvata, et isik võib jätkuvalt teistele ohtlik olla.
21.Kohus ei nõustu kaebaja väidetega ka selles, et vangla võimaldas ründajal valmistada lusikast ründerelva. Vangla peab VangS § 47 lg-st 1 tulenevalt korraldama kinnipeetava toitlustamise vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, mis tähendab mh seda, et kinnipeetavatele tuleb võimaldada mh supi ja pudru söömine. Teadaolevalt on võimalik suppi ja putru eesmärgipäraselt ja inimväärikalt süüa lusikaga, mistõttu ei pea kohus Y lusika väljastamist õigusvastaseks. Lisaks ei nähtu, et vangla oleks enne rünnet olnud teadlik sellest, et Y valmistas talle väljastatud lusikast torkerelva või et vangla ei oleks Y kambris teostanud läbiotsimisi ega jätnud kambri seisukorraga tutvumata või et vahetult enne rünnet oli visuaalselt võimalik tuvastada Y torkeriista olemasolu, kuid vanglale jäi see märkamata. Eelneva kinnituseks on vastustaja mh esitanud 6. jaanuari 2022. a ettekande nr 2-22-115 (dtl 53), milles on rõhutatud, et hommikuse loenduse ajal märgati, et Y kambris oli keelatud ese, mis Y ära võeti, ning kohtule edastatud videosalvestis, millelt ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et Y kõnnib ringi keelatud esemega.
22.Kohtuasja materjalidest ei ole kinnitust leidnud mh kaebaja väide selle kohta, et pärast toimunud rünnakut ei saanud kaebaja 20 minuti jooksul abi kutsuda. Tartu Vangla 28. veebruari 2022. a ettekande nr 2-22-1203 järgi ründas Y kaebajat kell 11.58 ning kaaskinnipeetav helistas valveruumi kell 12.02, et teada anda kaebaja vastu toimunud ründest. Pärast telefonikõne liikusid valvurid koheselt sektorisse, sh kaebaja kambrisse, kus kaebaja pesi enda verist nägu. Seega tulid mõned minutid pärast ründe toimumist kaebaja juurde ametnikud, kes teavitasid tekkinud abivajadusest ka meedikuid. Isegi kui nõustuda sellega, et 20 minuti vältel ei saanud kaebaja telefoni teel abi kutsuda, pole sellel praeguses asjas määravat tähtsust, kuna kaebaja sai abi koheselt ka ilma sellest isiklikult telefonitsi teada andmata. Lisaks ei saa kaebajal tekkinud vigastuste, mis vajasid puhastamist, haavastrippidega fikseerimist ja plaastriga katmist, olemusest öelda, et abi hilisem osutamine saanuks kaebaja tervist veelgi halvendada. Eelnevat
3-22-2179 kinnitab kohtu hinnangul ka kaebaja 1. märtsi 2022. a anamnees (dtl 16), millest nähtuvalt kaebajale tekitatud haavade olukord ei muutunud halvemuse suunas. Teistkordse abi saamise vajadus ei ole esitatud materjalide pinnalt kohtule äratuntav.
23.Seega on kohtu hinnangul vastustaja tegutsenud õiguspäraselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4), jäävad kaebaja ja vastustaja võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
25.Avaldatavas otsuses tuleb X ja Y nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.