Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 28.03.2024, Tartu 3-22-2179 X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 28.02.2022 aset leidnud ründega Tartu Halduskohtu 06.04.2023. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Tartu Vangla
2.Võtta asja materjalide juurde Ye 05.11.2019. a ja 04.09.2020. a ITK-d ning 28.10.2019. a riskihindamise ankeet nr 155326 ja 19.05.2021. a riskihindamise ankeet nr 162090.
3.Kuulutada menetlus käesolevas haldusasjas kinniseks Ye 05.11.2019. a ja 04.09.2020. a ITK-de ning 28.10.2019. a riskihindamise ankeedi nr 155326 ja 19.05.2021. a riskihindamise ankeedi nr 162090 osas ning piirata X õigust tutvuda eelnimetatud tõenditega ja saada neist koopiaid.
4.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.04.2023. a otsus muutmata.
5.Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.03.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 08.08.2022 Tartu Vanglale taotluse nr 1-13/248-1, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kaaskinnipeetav Y ründas teda 28.02.2022 ning pärast toimunut ei olnud 20 minuti jooksul võimalik abi kutsuda.
2.Tartu Vangla jättis 12.10.2022. a otsusega nr 1-13/248-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
2.1.Vangla teenistujad Xle vigastusi ei tekitanud. Üksnes Ye ohtlikkusele antud hinnang ei anna alust tema eraldamiseks teistest ja Ye avatud eluosakonnas paiknemist ei saa pidada õigusvastaseks. Ka Yele lusika andmist ei saa pidada kuidagi õigusvastaseks. Vaimsest tervisest tulenevatel asjaoludel saaks isiku liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine kõne alla tulla statsionaarse psühhiaatrilise ravi või tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi korral psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) alusel, kuid selliseid asjaolusid 2022. a veebruaris vanglale teada ei olnud. Üksnes võimaliku psüühikahäire diagnoosimise fakt selleks alust ei anna. Samuti ei anna alust isiku eraldamiseks ravimite tarvitamisest loobumine.
2.2.Vastab tõele, et Y on vangistuses viibides varasemalt rünnanud nii kaaskinnipeetavat kui ka ametnikke. Kaaskinnipeetava ründamisest oli käesoleva sündmuse toimumise ajaks möödunud üle aasta ning selle aja jooksul ei fikseeritud selliseid sündmusi, mis annaksid vanglale aluse arvata, et isik võib jätkuvalt teistele ohtlik olla. Vanglale ei laekunud teavet selle kohta, et Ye käitumine eluosakonnas oleks kuidagi muutunud või, et teised kinnipeetavad tunnetaksid temast tulenevat ohtu. Perioodil 01.09.2021 – 28.02.2022 ei ole ka X esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses Ye käitumise muutumisega või sellega, et ta tajuks Yest tulenevat suuremat ohtu. Kaebaja etteheiteid elektroonilise ja visuaalse järelevalve teostamata jätmise kohta on alusetud. 28.02.2022. a sündmuste kontrollimisel ei nähtunud ka eluosakonna koridori videosalvestiselt Ye käitumises selliseid aspekte, millest ametnikud pidanuks järeldama eelseisvat rünnet.
3.X esitas 12.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja nõudis vanglalt 10 000 euro väljamõistmist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
3.1.Et kaebaja ründamine kaaskinnipeetava poolt oli võimalik, siis tähendab see, et vangla on rikkunud talle pandud kohustusi teostada järelevalvet, teha kõik endast sõltuv õigusrikkumise ärahoidmiseks, tagada õiguskorra kaitse ja kinnipeetavate vangistuse täideviimine.
3.2.Ye risk hinnati ebaõigesti nii madalaks, et ta paigutati üldistel alustel eluosakonda. Lisaks lubati Yel loobuda psühhiaatri poolt välja kirjutatud ravimite võtmisest, misjärel muutus Ye käitumine sedavõrd, et torkas silma ka kaaskinnipeetavatele. Ye käitumise ettearvamatus on teada ka vanglale, kuid vaatamata sellele väljastati talle metall-lusikas ja tal lasti sellest valmistada teritatud torkerelv.
3.3.Y ründas kaebajat kaebaja kambris ning sooritas kolm lööki kaebajale näkku ja põhjustas kaebajale kehavigastused. Kaebaja viibis ajal, mil Y kambrisse sisenes, tualetis. Y ootas see aeg ukse taga varjunult üle 15 minuti. Ükski valvur seda aga ei näinud.
3.4.Ükski ametnik ei olnud kättesaadav. Pärast toimunud rünnet ei olnud võimalik ligi 20 minuti vältel abi kutsuda.
4.Tartu Vangla vaidles esitatud kaebusele vastu.
5.Tartu Halduskohus jättis 06.04.2023. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja kaebus ei kuulu rahuldamisele. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohtadega neid üle kordamata, pidades vajalikuks rõhutada eelkõige järgmist.
5.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud sätetest tulenevalt on kahju hüvitamise eeldused
haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes, isiku subjektiivse õiguse rikkumine, kahju tekitamine, põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus ja mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
5.2.Asjas pole vaidlust, et 28.02.2022 kella 11.58 paiku ründas E10 eluosakonnas paiknenud kaaskinnipeetav Y kaebajat. Vaidlust pole ka selles, et sellise teo tagajärjel tekkisid kaebajal erinevad veritsevad haavad, marrastused ja muhk. Vaidlus on selles, kas Tartu Vangla peab kaebajale hüvitama tekkinud tervisekahju. Kaebaja leiab, et vangla ei ole taganud tema julgeolekut, kuivõrd vangla on olnud tegevusetu järelevalve teostamisel, hinnanud ründaja riski ebaõigesti ning lubanud ründajal loobuda talle määratud ravimite võtmisest ja viibida eluosakonnas, kusjuures ründaja ettearvamatu käitumine pidi olema vanglale varasemalt teada. Kaebaja heidab ette, et vangla väljastas ründajale lusika ja lasi sellest valmistada torkerelva. Lisaks ei olnud kaebajal pärast toimunud rünnet võimalik abi kutsuda.
5.3.Riigikohus on kinnipeetava kasuks vanglalt välja mõistnud mittevaralise kahju hüvitise näiteks olukorras, kus kinnipeetav ründas töökohast kaasa toodud kääridega kaaskinnipeetavat (RKHK 11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14). Oluliseks peeti seal seda, et ründajat ei otsitud läbi, kui ta siirdus töökohast eluosakonda, ehkki ründe ajal toimunud vangla kodukord sätestas, et kinni peetav isik otsitakse pärast osakonnast väljumist ja enne sinna sisenemist läbi. Samuti võeti arvesse asjaolu, et ründe ajal ei viibinud eluosakonnas piisavalt valvureid. Ka vastustaja nõustus sellega, et ta oli tööülesannete täitmisel olnud hooletu. Riigikohus leidis, et vastustajalt hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta, et vangla on küll loonud oma raske hooletusega ametnike tööülesannete täitmisel võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks kääre, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud.
5.4.Ka käesolevas asjas ei ole vastustaja tervisekahjustuse tekitamises otseselt osalenud. Erinevalt eelviidatud kohtuasjast ei tule praegusel juhul kaebajale aga kahju hüvitada. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine. EIK on 27.11.2012. a otsuse nr 29474/09 Tautkus vs Leedu p-des 52-53 öelnud, et EIÕK art-st 3 tuleneb lepinguosalisele riigile kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni all olevaid isikuid mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka eraisikute rünnakute vastu. See kohustus sisaldab ka ülesannet kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist – tingimusel, et sellise ülesande täitmine ei ole ametivõimudele ebamõistlikult koormav. EIK on EIÕK art 2 kontekstis sedastanud, et art 2 ei kohusta riigivõimu mitte ainult hoiduma isiku elu võtmisest, vaid ka võtma tarvitusele asjakohaseid meetmeid, et kaitsta nende võimu all olevate isikute elusid. Samas on EIK nentinud, et arvestades kaasaegses ühiskonnas korra tagamise keerukust, inimkäitumise ettearvamatust ja valikuid tegevuses, mida riigivõim peab tegema eelistuste ja ressursside osas, saab nimetatud positiivse kohustuse toimeala tõlgendada vaid moel, mis ei sea riigivõimule võimatut või ebamõõdupärast ülesannet. Mitte iga väidetav oht elule ei tingi EIÕK art-st 2 tulenevat kohustust võtta tarvitusele vahetuid meetmeid, et ohu realiseerumist vältida. Positiivse kohustuse tekkimiseks tuleb tuvastada, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse tuvastatava isiku elule (EIK 27.11.2014. a otsus nr 1157/10 Karsakova vs Venemaa, p-d 46-47).
5.5.Käesolevas asjas ei olnud Tartu Vanglale teada ega ka pidanud teada olema otsene oht konkreetse isiku elule või tervisele. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud vanglale teada Ye kavatsus kaebajat rünnata. Seejuures ei saa vanglale ette heita, et vangla ei näinud ründaja
käitumises muutusi ning ei piiranud tema suhtlemis- või liikumisvabadust, kuigi kaebaja väidete kohaselt nägid seda kaaskinnipeetavad. Kui kaebaja ja teised kinnipeetavad nägid Ye käitumises selliseid asjaolusid, mis nende hinnangul võisid ohustada teisi isikuid või vangla julgeolekut, siis oli neil VangS § 67 p-st 3 tulenev kohustust sellest teada anda. Samas ei nähtu vangla vastusest, et keegi kinnipeetavatest oleks vanglat teavitanud. Ye käitumise väidetava muutumisega seonduvalt pöördumiste esitamist vanglale ei ole välja toonud ka kaebaja.
5.6.Aset leidnud ründest tingituna kohaldas Tartu Vangla koheselt Ye suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis kehtisid veel ka 25.11.2022. Kaebaja selgitused selle kohta, et sama isik on vanglas rünnanud ka varem, s.o 21.02.2018, ei saanud vanglale luua kahtlust selles, et Y võib kaebajat või teisi kinnipeetavaid uuesti rünnata, kuna see toimus üle 4 aasta varem. Ka fakt, et Y ründas 07.01.2021 isevalmistatud terariistaga kaaskinnipeetavat, ei tähenda seda, et täiendavate julgeoluabinõude kohaldamine oleks olnud automaatselt vajalik ka 28.02.2022. Vangla rõhutas, et pärast viimast intsidenti ei olnud fikseeritud selliseid sündmusi, mis annaksid vanglale aluse arvata, et isik võib jätkuvalt teistele ohtlik olla.
5.7.Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et vangla võimaldas ründajal valmistada lusikast ründerelva. Vangla peab VangS § 47 lg-st 1 tulenevalt korraldama kinnipeetava toitlustamise vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, mis tähendab seda, et kinnipeetavatele tuleb võimaldada mh supi ja pudru söömine. Lisaks ei nähtu, et vangla oleks enne rünnet olnud teadlik sellest, et Y valmistas talle väljastatud lusikast torkerelva. Samuti teostas vangla Ye kambris läbiotsimisi ega jätnud kambri seisukorraga tutvumata. Millegagi pole tõendatud see, et vanglaametnikel oleks vahetult enne rünnet olnud visuaalselt võimalik tuvastada Yel torkeriista olemasolu. Eelneva kinnituseks on vastustaja esitanud näiteks 06.01.2022. a ettekande nr 2-22-115, milles rõhutas, et kuna hommikuse loenduse ajal märgati, et Ye kambris oli keelatud ese, siis võeti see Yelt ära. Kohtule edastati ka videosalvestis, millelt ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et Y kõnnib 28.02.2022 osakonnas ringi keelatud esemega.
5.8.Ei ole kinnitust leidnud kaebaja väide selle kohta, et pärast toimunud rünnakut ei saanud ta 20 minuti jooksul abi kutsuda. Tartu Vangla 28.02.2022. a ettekande nr 2-22-1203 järgi ründas Y kaebajat kell 11.58 ning kaaskinnipeetav helistas valveruumi kell 12.02, et teada anda kaebaja vastu toimunud ründest. Pärast seda liikusid valvurid koheselt sektorisse, sh kaebaja kambrisse, kus kaebaja pesi enda verist nägu. Seega tulid mõned minutid pärast ründe toimumist kaebaja juurde ametnikud, kes teavitasid tekkinud abivajadusest ka meedikuid. Isegi kui nõustuda sellega, et 20 minuti vältel ei saanud kaebaja telefoni teel abi kutsuda, pole sellel praeguses asjas määravat tähtsust, kuna kaebaja sai abi koheselt ka ilma sellest isiklikult telefonitsi teada andmata. Lisaks ei saa kaebajal tekkinud vigastuste, mis vajasid puhastamist, fikseerimist ja plaastriga katmist, olemusest tulenevalt öelda, et abi hilisem osutamine halvendanuks kaebaja tervist veelgi. Eelnevat kinnitab kaebaja 01.03.2022. a anamnees, millest nähtuvalt kaebajale tekitatud haavade olukord ei muutunud hiljem halvemuse suunas. Teistkordse abi saamise vajadus 28.02.2022 ei ole esitatud materjalide pinnalt kohtule äratuntav. Seega on vastustaja tegutsenud õiguspäraselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu jääb rahuldamata X kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 20.04.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 06.04.2023. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
6.1.Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et 28.02.2022 aset leidnud intsidendi järgselt tekkisid tal üksnes tühipaljad muhud ja marrastused. Tegemist oli mõrvakatsega ründeks spetsiaalselt ette valmistatud terariistaga ja ründaja kandis juba enne eluaegset vanglakaristust. Seega tahtis ta kaebajale tekitada eluohtlikke vigastusi või isegi surma. See on halduskohtu väärarusaam, nagu oleks tegemist olnud vangistusega kaasas käiva paratamatusega.
6.2.Vanglale oli teada ründe toime pannud kinnipeetava käitumismuster sarnaste rünnakute toime panemiseks. Y oli eelnevalt vähemalt 5 korral rünnanud isevalmistatud relvaga nii ametnikke, kui kaaskinnipeetavaid. Y oli rünnaku toime pannud ka 2021. a. Seetõttu ei saanud rünnak kaebaja vastu olla vangla jaoks üllatus. Kui see nii oli, siis on ametnikud jätnud Ye riskihindamise üldse tegemata või on tema risk hinnatud ebaõigesti madalaks. Kuivõrd vangla ei võtnud üldise julgeoleku tagamiseks tarvitusele mingeid abinõusid, saab Tartu Vanglat pidada juhtunu eest kaasvastutavaks.
6.3.Valvurid jätsid meditsiiniosakonna teavitamata sellest, et ohtlik kinnipeetav jättis talle välja kirjutatud psühhotroopsete ravimite võtmise pooleli.
6.4.Kartseris viibivatele isikutele ja kinnipeetavatele, kelle suhtes kehtib rünnaku või enesevigastamise oht, väljastatakse toit alati ühekordsetes plastmassnõudes. Vangla oli kuritahtlikult hooletu, väljastades ründe toime pannud kinnipeetavale metallist lusika. Vangla oli tegevusetu, jättes kontrollimata, kas ründe toime pannud kinnipeetav on valmistanud taas ründerelva. Julgeoleku eest vanglas vastutab vangla, mitte kinnipeetav.
6.5.Halduskohus asus alusetult laiendama EIÕK art 2 ning jõudis ebaõigele järeldusele, et kinnipidamisasutuses kinnipeetava elu ja tervise kaitsmine on riigi jaoks ebamõistlikult koormav kohustus.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.1.Halduskohus viitas otsuses üksnes sellele, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ründe tagajärjel tekkisid Xl erinevad veritsevad haavad, marrastused ja muhk. Samuti ei ole halduskohus oma otsuses võtnud seisukohta, et aset leidnud ründe näol oli tegemist vangistusega kaasas käiva paratamatusega.
7.2.Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks ja süüliseks. Miski eluosakonnas liikuva Ye käitumises ei viidanud eelseisvale ohule. Kuna kambris valvekaameraid ei ole, siis ei saanudki ametnikud näha kaebaja kambris toimunut ja arvestades Ye kaebaja kambris viibimise aega, tuli rünne ka ametnikele sedavõrd ootamatult, et ametnikud ei oleks saanud seda kuidagi ära hoida. Y on süüdi mõistetud raskete isikuvastaste kuritegude eest ning kannab eluaegset vanglakaristust. Üksnes raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemine ning isikule antud ohuhinnang või selle muutumine ei anna alust kinnipeetava eraldamiseks teistest. Selliseid asjaolusid, mis oleksid enne rünnet andnud vanglale aluse kohaldada Ye suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, vanglale teada ei olnud. Ka ei olnud Ye tervislik seisund selline, mis oleks andnud aluse tema liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramiseks PsAS-is sätestatud alustel ja korras. Kuivõrd vanglale ei olnud teada asjaolusid, mis oleks viidanud Ye ohtlikkusele teiste kinnipeetavate suhtes, ei saa vangla tegevust Ye teistest eraldamata jätmisel pidada õigusvastaseks.
7.3.Tartu Vangla nõustub halduskohtu seisukohaga, et vangla peab VangS § 47 lg-st 1 tulenevalt korraldama kinnipeetava toitlustamise vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, mis tähendab seda, et kinnipeetavatele tuleb võimaldada mh supi ja pudru söömine, mida teadaolevalt tehakse lusikaga. Vanglale ei olnud teada asjaolusid, mis oleksid viidanud Ye ründeohtlikkusele või enesevigastamise ohule. Avatud eluosakonnas viibivale kinnipeetavale söömiseks metallist lusika väljastamist ei saa seega pidada õigusvastaseks. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et vangla oleks enne rünnet olnud teadlik sellest, et Y valmistas talle väljastatud lusikast torkerelva või, et vangla ei oleks Ye kambris teostanud läbiotsimisi ja jättis nii torkeriista olemasolu tähelepanuta.
7.4.Halduskohus ei ole oma otsuses väitnud, et kinnipidamisasutuses on kinnipeetava elu ja tervise kaitsmine riigi jaoks ebamõistlikult koormav kohustus. Kohus on EIK praktikale tuginedes üksnes selgitanud, et EIÕK art 2 kohaldamisel tuleb arvestada mh sellega, et riigivõimule ei saa panna võimatut või ebamõõdupärast ülesannet ja tuvastatav peab olema, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse isiku elule.
7.5.Arsti poolt määratud ravimite võtmine on vabatahtlik. Kui isik loobub ravimite tarvitamisest, ei näe kehtiv õigus ette sunnimehhanismi, mis annaks vanglale õiguse nõuda ka isiku tahte vastaselt ravimite manustamist ning vajadusel selleks sundi kasutada. Ye puhul ei olnud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused täidetud. Ravimite võimalikust tarvitamata jätmise hetkest ei muutu kinnipeetav automaatselt teistele ohtlikuks ning sellest ajahetkest ei tulene vanglale kohustust kinnipeetava teistest eraldamiseks. Ravimite tarvitamine või tarvitamata jätmine ei suurenda automaatselt kinnipeetava ohtlikkuse taset.
7.6.Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et ametnikud ei olnud 28.02.2022. a intsidendi järgselt tegevusetud ning abi ei viibinud ebamõistlikult kaua. Sündmuse ettekandest nähtub, et juba 12:02 teavitasid kaaskinnipeetavad ametnikke ründest ja kell 12:06 laekus teave meedikutele. Inspektor-kontaktisik H. Loorits on kahju hüvitamise taotluse asjaolude väljaselgitamise raames tuvastanud, et sündmuse toimumise ajal viibisid valveruumis valvur K. Vassil ja valvur E.-L. Valdmaa, kellel oli parasjagu kõne pooleli. Kell 12:02:32 lõpetas ametnik kõne ja juba 12:02:34 vastab ta uuele kõnele ning 12:02:45 lahkuvad mõlemad ametnikud valveruumist ja suunduvad E10 eluosakonda. Seega, juba kolm minutit pärast rünnet said ametnikud teabe juhtunu kohta ning asusid koheselt eluosakonda sulgema ja teavitasid meedikuid. Võttes arvesse seda, et rünnak leidis aset kell 11:58, valvuritele saabus kõne kell 12:02, valvurid reageerisid koheselt ja meditsiiniosakonda laekus teave kell 12:06, ei saa vanglale ette heita seda, et abi saabumine oleks viibinud ebamõistlikult kaua.
8.Vastavalt ringkonnakohtu 11.01.2024. a määrusele, esitas Tartu Vangla 25.01.2024 ringkonnakohtule Ye 05.11.2019. a ja 04.09.2020. a individuaalsed täitmiskavad (ITK) ning 28.10.2019. a riskihindamise ankeedi nr 155326 ja 19.05.2021. a riskihindamise ankeedi nr 162090. Vastustaja taotles nimetatud tõendite osas menetluse kinniseks kuulutamist ja palus piirata ka kaebaja juurdepääsu nimetatud dokumentidele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus käsitleb esmalt uute tõendite asja juurde võtmise küsimust. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana kolm Tartu Vangla ametnike ametijuhendit (kokku 5-l lehel). Kuna neil tõenditel pole käesoleva asja lahendamisel mingit sisulist tähtsust, tagastab ringkonnakohus nimetatud ametijuhendid kaebajale.
10.Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde vastustajalt välja nõutud Ye 05.11.2019. a ja 04.09.2020. a ITK-d ning 28.10.2019. a riskihindamise ankeedi nr 155326 ja 19.05.2021. a riskihindamise ankeedi nr 162090.
10.1.Tartu Vangla esitas eelnimetatud uute tõenditega seoses ringkonnakohtule taotluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 1 alusel kuulutada nende osas kohtumenetlus kinniseks ja neid dokumente kaebajale mitte näidata. Teist kinnipeetavat puudutavad dokumendid on AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel kaebaja jaoks juurdepääsupiiranguga teave ja piirang on seatud kinnipeetava eraeluliste andmete kaitseks. Ye eraelu kaitse on käesoleval juhul kaalukam kaebaja huvist nimetatud dokumentidega tutvuda. Ringkonnakohtule esitatud
Ye riskihindamise ankeedid sisaldavad samuti piiratud juurdepääsuga teavet (küsimustik ja punktidega antavad vastused), millele kaebajal juurdepääsuõigus puudub. Tartu Vangla palub riskihindamise ankeetide osas kuuluda menetlus kinniseks HKMS § 79 lg 1 alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks, kuna huvi sellise teabe saladuses hoidmiseks on antud juhul kaalukam kaebaja õigusest olla menetlustoimingu juures. Ankeet sisaldab andmeid, mis võivad avalikuks tuleku korral kahjustada vangistuse täideviimist ning võimaldavad saada teavet vanglatöös kasutatavate meetodite ja taktika kohta. VangS § 52 lg 6 annab õiguse keelduda selliste andmete väljastamisest. Vangla huvi andmete kinniseks kuulutamiseks ja saladuses hoidmiseks kaalub üles kaebaja huvi nendega tutvuda. Riigikohus on selgitanud, et tagamaks HKMS § 79 lg-s 1 sätestatud juhtudel saladuse hoidmine väljaspool kohtuistungeid jms, ei ole tarvis menetlusosalist üheltki toimingult eemaldada, vaid kohtul on võimalik jätta HKMS § 88 lg 2 alusel luba toimikuga tutvumiseks ja ärakirjade saamiseks andmata (RKHK 15.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-36-14, p 8).
10.2.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb haldusasja menetlus kuulutada vastavalt Tartu Vangla taotlusele osaliselt kinniseks, kuna vastustaja poolt ringkonnakohtule edastatud uute tõendite näol on tegemist avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-de 9 ja 12 mõistes asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud kaitsmist vajava teabega. ning neis sisalduvad ka menetlusvälise isiku eraelulised andmed, mida on vaja kaitsta. Seega on asja osaline kinniseks kuulutamine vajalik asutusesesiseseks tunnistatud teabe kaitseks, aga ka muu isiku eraelu kaitseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et huvi asja avaliku arutelu vastu oleks muu isiku eraelu kaitse huvist suurem. HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. Vastavalt HKMS § 88 lg-le 2 võib HKMS § 88 lg-s 1 nimetatud õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on piirata HKMS § 88 lg-s 1 sätestatud kaebaja õigust tutvuda Ye 05.11.2019. a ja 04.09.2020. a ITK-dega ning 28.10.2019. a riskihindamise ankeediga nr 155326 ja 19.05.2021. a riskihindamise ankeediga nr 162090 ning saada neist koopiaid samadel põhjustel, miks on põhjendatud menetluse kinniseks kuulutamine samade tõendite osas. Kohtu hinnangul on antud juhul huvi muu isiku eraelulisi andmeid kaebaja eest salajas hoida ilmselgelt kaalukam kaebaja õigusest nendega tutvuda.
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 06.04.2023. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus ei rikkunud vaidlusaluse otsuse tegemisel ka menetlusnorme, mis annaks HKMS § 199 järgi aluse apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivse taotluse, tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu järeldusega, et 28.02.2022. a intsidendi järel tekkisid tal üksnes tühipaljad muhud ja marrastused. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlustatud otsuses kuidagi vähendanud aset leidnud ründe ohtlikkust või selle tagajärjel kaebajale tekkinud kehavigastuste raskusastet. Halduskohus viitas otsuse põhjendava osa p-s 13 üksnes sellele, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ründe tagajärjel tekkisid Xl erinevad veritsevad haavad, marrastused ja muhk.
Samuti ei ole halduskohus oma otsuses asunud seisukohale, et aset leidnud ründe näol oli tegemist üksnes vangistusega kaasas käiva paratamatusega
13.Samuti leidis kaebaja, et kuna Y oli eelnevalt vähemalt viiel korral rünnanud isevalmistatud relvaga nii ametnikke, kui ka kaaskinnipeetavaid, ei saanud rünnak kaebaja vastu olla vangla jaoks üllatus ja kuna vastustaja ei võtnud üldise julgeoleku tagamiseks vanglas tarvitusele mingeid abinõusid, tuleb Tartu Vanglat pidada juhtunu eest kaasvastutavaks.
13.1.RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on VÕS § 104 lg 2 kohaselt hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks ja süüliseks. Vangla teenistujad 28.02.2022 kaebajale vigastusi ei tekitanud ja ei osalenud nende tekitamises. Seetõttu ei ole võimalik rääkida avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud isiku tekitatud kahjust. Käesoleval juhul saanuks vangla vastutusest rääkida üksnes siis, kui vangla oli õigusvastaselt tegevusetu ja jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata (RVastS § 12 lg 1). Kohtule 28.02.2022 toimunu kohta esitatud videosalvestisest nähtub, et miski Tartu Vangla eluosakonnas liikunud Ye käitumises ei viidanud eelseisvale ohule. Samuti ei ole Ye käes näha teravaks ihutud lusikat. Kuna elukambrites valvekaameraid ei ole, siis ei saanudki vanglaametnikud näha kaebaja kambris toimunut. Arvestades Ye kaebaja kambris viibimise väga lühikest aega, tuli rünne ka ametnikele ilmselt sedavõrd ootamatult, et nad ei oleks saanud seda kuidagi ära hoida. Seega puudub vanglaametnike käitumises õigusvastane ja süüline tegevusetus, mis on üheks kahju hüvitamise eelduseks.
13.2.Vaidlust ei ole selles, et Y on süüdi mõistetud raskete isikuvastaste kuritegude eest ning kannab eluaegset vanglakaristust. Siiski tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et üksnes raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemine varasemalt ning kinnipeetava osas antud ohuhinnang ei anna automaatselt alust sellise kinnipeetava pidevaks eraldamiseks teistest. Kõik süüdimõistetud isikud kannavad karistust avatud eluosakondades, kus neil on võimalik teiste kinnipeetavatega suhelda ja eluosakonna piires päevakavas ettenähtud ajal liikuda. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õiguse liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjades ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal ning kinnipeetavad lukustatakse neile ettenähtud kambritesse öörahu algusest kuni äratuseni. VSkE § 8 lg 1 kohaselt peab kinnipeetaval osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega olema vähemalt neli tundi. Sellist õigust saab vangla piirata üksnes seadusest tuleneval alusel ning põhjendatud juhul. Seega, üksnes asjaolud, et Y oli varem toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid ning tal esines vaimse tervise häired, ei andnud vanglale alust tema eraldamiseks teistest kinnipeetavatest. Selliseid asjaolusid, mis oleksid enne 28.02.2022. a rünnet andnud vanglale aluse kohaldada Ye suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, asja materjalidest nähtuvalt vastustajale teada ei olnud. Seetõttu ei saa Ye paigutamist avatud eluosakonda ja talle osakonna piires liikumise võimaldamist pidada õigusvastaseks.
13.3.VangS § 69 sätestab ammendavalt alused, millal vanglal tekib õigus kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramiseks. Selle kohaselt peavad isiku käitumises ilmnema sellised asjaolud, mis viitaksid isikust tulenevale ohule. Selliseid asjaolusid või infot, mis oleksid andnud aluse Ye suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks 28.02.2022 või enne seda, vanglale nende selgituste kohaselt teada ei olnud ja seetõttu ei olnud vastustajal ka alust VangS § 69 alusel Ye liikumis- ja suhtlemisvabadust piirata. Selliseid abinõusid ei ole vanglal võimalik kohaldada igaks juhuks või ohu tekkimise ennetamiseks, vaid esinema peab konkreetne õigushüve kahjustumise oht (RKHK 19.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12). Nagu juba märgitud, ei ole käesolevas asjas millegagi tõendatud, et sellise konkreetse õigushüve kahjustumise oht oleks Tartu Vanglale enne 28.02.2022. a rünnakut teada olnud ja vangla oleks sellele süüliselt reageerimata jätnud.
13.4.VangS § 66 lg 1 kohaselt vastutab julgeoleku eest tõesti vangla ja vanglal on vastava informatsiooni saamisel kohustus hinnata olukorda ning vajadusel võtta kasutusele vastavad meetmed ohu või ründe ärahoidmiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et vanglaametnikele ei olnud laekunud teavet selle kohta, et Ye käitumine eluosakonnas oleks kuidagi muutunud või et teised kinnipeetavad tunnetaksid temast tulenevat reaalset ohtu. Samuti ei ole X ega ükski teine sama osakonna kinnipeetav esitanud vanglale pöördumisi seoses Ye käitumise väidetava muutumisega ning ka tavapärase järelevalve teostamise raames ei täheldanud vanglaametnikud Ye käitumises selliseid muutusi, mis andnuks alust arvata, et ta ründab 28.02.2022 kaebajat või teisi kinnipeetavaid.
13.5.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole alust ka kaebaja väidetel, et sellise ründevõimaluse tekkimise põhjuseks on ilmselt asjaolu, et vanglaametnikud jätsid üldse Ye suhtes riskihindamise tegemata või hinnati tema risk ebaõigesti liiga madalaks, kuigi tegemist on kaebaja arvates üliohtliku kinnipeetavaga. Perioodil 2019 – 2020 on Ye osas koostatud kaks ITK-d (05.11.2019 ja 04.09.2020). Samuti esitati juba halduskohtule tema 20.05.2021. a ITK. 28.02.2022. a eelnenud kolmel aastal viidi vastustaja andmetel Ye suhtes läbi riskihindamine kahel korral (28.10.2019. a ankeet ja 19.05.2021. a ankeet). Seega ei ole vastustaja jätnud Ye osas vastavat riskihindamist tegemata. Samuti nähtub vastavatest ankeetidest, et vangla hindas Ye ohtlikkust laste, ametnike, konkreetsete täiskasvanute, vangide ja avalikkuse suhtes ning tema riskitase oli mõõdukaskõrge ja Y hinnati ohtlikuks vangide suhtes ning kõrgohtlikuks vanglaametnike ja avalikkuse (ühiskond) suhtes. Esitatud ankeetidest nähtuvalt võeti riskihindamise läbiviimisel mh arvesse kõiki Ye poolt toime pandud kuritegusid, mille eest talle oli kriminaalkaristus määratud, s.h vägivallakuritegu Tallinna Vangla ametnike vastu. Eeltoodu põhjal kujunes ka tema riskitase ning ohtlikkuse määr erinevatele isikute gruppidele ja ringkonnakohtul ei ole mingit alust asuda seisukohale, et Ye ohtlikkuse aste teiste isikute suhtes oleks läbiviidud riskihindamistel määratud kuidagi valesti. Ka kõik Ye ITK-d käsitlevad tema ohtlikkust teistele isikutele sarnaselt, s.o ta on ohtlik vangidele ning kõrgohtlik vanglaametnikele ja avalikkusele. Seega oli vastustajale Ye ohutase teada, kuid nagu juba varem märgitud, ei anna üksnes raskete isikuvastaste kuritegude toimepanemine varasemalt ning kinnipeetavale antud ohuhinnang automaatselt alust sellise kinnipeetava pidevaks eraldamiseks teistest. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega, et vanglateenistus jättis oma ülesanded tema julgeoleku tagamiseks vanglas süüliselt täitmata.
14.Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette seda, et valvurid jätsid meditsiiniosakonna teavitamata sellest, et ohtlik kinnipeetav jättis talle välja kirjutatud psühhotroopsete ravimite võtmise pooleli.
14.1.Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustajaga, et sõltumata sellest, kas inimene viibib vabaduses või kinnipidamisasutuses, on arsti poolt määratud ravimite võtmine vabatahtlik ja kui isik loobub arsti poolt välja kirjutatud ravimite tarvitamisest, ei näe kehtiv õigus ette sellist sunnimehhanismi, mis annaks vanglale õiguse nõuda isikult ka tema enda tahte vastaselt ravimite manustamist ning vajadusel selleks sundi kasutada. Tahtest olenematut ravi on võimalik kohaldada üksnes PsAS-is sätestatud alustel ja korras, kuid vangla selgituste kohaselt ei olnud Ye puhul PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused täidetud. Seetõttu ei saanud vangla kuidagi sundida kinnipeetavat ravimit võtma, kui kinnipeetav ise seda teha ei tahtnud. 14.2. Nõustuda tuleb ka sellega, et kinnipeetava poolt ravimite võimalikust tarvitamata jätmise hetkest ei muutu ta automaatselt teistele ohtlikuks ning ka sellest ajahetkest ei tulene vanglale automaatset kohustust kinnipeetava teistest eraldamiseks. Kuna Tartu Vanglale ei olnud teada asjaolusid, mis oleksid viidanud sellele, et Yel on plaan 28.02.2022 osakonnas kaebajat või mõnda teist kinnipeetavat rünnata, siis ei saa ka väidetava ravimi võtmata jätmisega seotud sunni rakendamata jätmist Ye suhtes pidada õigusvastaseks.
15.Mis puudutab kaebaja väidet, et vastustaja oli kuritahtlikult hooletu, kui andis varasemalt ründeid toime pannud kinnipeetavale metallist lusika, siis viitas Tartu Vangla igati põhjendatult sellele, et vangla peab VangS § 47 lg-st 1 tulenevalt korraldama kinnipeetava toitlustamise vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, mis tähendab mh ka seda, et kinnipeetavatele tuleb anda söögiriistad neile antava toidu söömiseks. Teadaolevalt näiteks suppi ja putru eesmärgipäraselt ja inimväärikalt ilma lusikata süüa võimalik ei ole. Kuna Tartu Vanglale ei olnud teada asjaolusid, mis oleksid viidanud Ye ohtlikkusele teiste kinnipeetavate suhtes 2022. a veebruaris või enesevigastamise ohule, siis avatud eluosakonnas viibinud kinnipeetavale söömiseks metallist lusika väljastamist ei saa samuti pidada õigusvastaseks. 15.1. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vangla oleks enne rünnet olnud teadlik sellest, et Y valmistas talle väljastatud lusikast torkerelva või, et vangla ei oleks Ye kambris teostanud läbiotsimisi ning, et enne rünnet oleks olnud visuaalselt võimalik tuvastada Yel torkeriista olemasolu, kuid see jäi vanglaametnike süül märkamata.
15.2.Isegi kui vangla oleks andnud Yele metallist lusika asemel plastmassist lusika, siis ei ole välistatud, et soovi korral oleks Y saanud ka plastlusikast teha ründerelva. Seega ei oleks isegi teistsugusest materjalist söögiriista andmine täielikult välistanud Ye rünnet kaebaja suhtes. Ilmselt tuleb vangla igapäevases praktikas ette ka selliseid juhtumeid, kus kambrites ning vangla üldkasutatavates ruumides on teravaid või muul viisil ohtlikke esemeid ja selliste esemetega on kinnipeetavad kaaskinnipeetavaid rünnanud olukorras, kus läbiotsimisi korrapäraselt teostatakse. Kõiki potentsiaalselt ohtlikke esemeid ei pruugi alati ka kambrite läbiotsimisel avastada ning eeltoodust tulenevalt pole ka asjaolu, et Ye kambrist ei leitud enne ründe toimumist lusikat, mis oli tehtud ründerelvaks, käsitletav vastustaja õigusvastase tegevusetusena. Seega ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et vangla oli tegevusetu, jättes kontrollimata, kas ründe toime pannud kinnipeetav on valmistanud taas lusikast ründerelva.
15.3.Nagu juba märgitud, ei ole vaidlust selles, et VangS § 68 lg 1 annab vanglateenistuse ametnikule õiguse teostada läbiotsimisi keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 33 lg 1 kohaselt on kõikide ruumide ja territooriumi läbiotsimine nõutud vähemalt kord kvartalis. Tartu Vangla selgitas, et ka igapäevaselt läbi viidavate loenduste raames kontrollitakse kambri seisukorda ja kui ilmneb, et kambris on keelatud esemeid, siis võetakse need kambrist ära. Seda, et Ye kambrit on samuti kontrollitud, kinnitab asjaolu, et näiteks 06.01.2022 võeti tema kambrist ära isevalmistatud pastakas. Asjas pole andmeid selle kohta, et lusikast terariista valmistamine oleks toimunud vanglaametnike teadmisel ning on usutav, et selliseid esemeid valmistatakse varjatult, kuna need võetakse avastamisel kambritest ära. Vastustaja selgitas, et lusikast ründerelva valmistamine (selle teritamine) ei pruugi vajada väga pikka ettevalmistust, mis tähendab, et see võidi valmistada üsnagi vahetult enne kaebaja ründamist ja oli sellisel juhul vanglaametnikele veelgi raskemini avastatav. Kaebaja ei ole samuti välja toonud selliseid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et vanglaametnikud oleksid teadnud teritatud lusika olemasolust Ye kambris ja jätnud selle lihtsalt ära võtmata. Seega ei ole ka sellise kaebaja etteheite puhul ilmnenud asjaolusid, mis viitaksid Tartu Vangla ametnike õigusvastasele tegevusetusele.
16.Alusetu on kaebaja väide, mille kohaselt asus halduskohus alusetult laiendama EIÕK art 2 ning jõudis ebaõigele järeldusele, et kinnipeetava elu ja tervise kaitsmine vanglas on riigi jaoks ebamõistlikult koormav kohustus.
16.1.Halduskohus on vaidlusaluse otsuse p-s 18 tõesti viidanud EIK-i praktikale ning selgitanud, et EIÕK art 2 ei kohusta riigivõimu mitte ainult hoiduma isiku elu võtmisest, vaid ka võtma tarvitusele asjakohaseid meetmeid, et kaitsta nende võimu all olevate isikute elusid. Samas on EIK oma praktikas nentinud, et arvestades kaasaegses ühiskonnas korra tagamise
keerukust, inimkäitumise ettearvamatust ja valikuid tegevuses, mida riigivõim peab tegema eelistuste ja ressursside osas, saab nimetatud positiivse kohustuse toimeala tõlgendada vaid moel, mis ei sea riigivõimule võimatut või ebamõõdupärast ülesannet. Mitte iga väidetav oht elule ei tingi EIÕK art-st 2 tulenevat kohustust võtta tarvitusele vahetuid meetmeid, et ohu realiseerumist vältida. Positiivse kohustuse tekkimiseks tuleb tuvastada, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse tuvastatava isiku elule (EIK 27.11.2014. a otsus nr 1157/10 Karsakova vs Venemaa, p-d 46-47). Halduskohus ei ole seega 06.04.2023. a otsuses väitnud, et kinnipidamisasutuses kinnipeetava elu ja tervise kaitsmine on riigi jaoks ebamõistlikult koormav kohustus. Kohus on EIK-i praktikale tuginedes üksnes selgitanud, et EIÕK art 2 kohaldamisel tuleb arvestada mh sellega, et riigivõimule ei saa panna võimatut või ebamõõdupärast ülesannet ja tuvastatav peab olema, et riigivõim kõnealusel ajahetkel teadis või pidi teadma tegelikust ja vahetust ohust konkreetse isiku elule. Käesolevas asjas ei ole millegagi tõendatud, et Tartu Vanglale oleks olnud teada Ye kavatsus 28.02.2022 kaebajat rünnata. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et halduskohtule esitatud kaebuse aluseks oleva sündmuse tingisid ilmselt juhuslikud asjaolud, mida vanglal ei olnud võimalik ette näha.
17.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus seega õigesti, et kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et vastustaja ei ole Ye rünnakuga seonduvalt kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning hüvitamiskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus oli riigilõivuvaba ning vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
19.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.