Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital Estonia OÜ ja kostja 05.08.2011 laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 1000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama laenulepingu üldtingimustes toodud tingimustel. Hageja andis laenusumma kostja kasutusse ja käsutusse. Kostja on tasunud 2011.a. ja 2012.a. kokku seitse makset, mis on arvestatud põhivõla katteks ja kostja põhivõlgnevuse suuruseks on 363,65 eurot. 08.10.2014 loovutati nõue hagejale. Vastavalt laenu üldtingimuste p 8.1. juhul, kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad kohustused, kohustub ta maksma laenuandjale viivist 0,5% päevas tagastamisele kuulunud laenult või tagastamata summalt. Hageja arvestab viiviseid alates laenu tagastamise tähtajast 09.02.2013 kuni hagiavalduse esitamise päevani 11.10.2016.a. 2436,46 eurot, kuid vähendab viiviste nõuet 363,65 eurole. Neil asjaoludel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 363,65 eurot ja viivised 363,65 eurot hageja kasuks.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tunnistab hagi õigeks, kuid palub vähendada intressi võlgnevust. Ta on hetkel töötu (tl 33). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 37). Tartu Maakohtu 21.detsembri 2016.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 37). Pooled on kohtumääruse kätte saanud 22.12.2016 (tl 40, 41). Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja (tl 42-43), kostja teatab, et jääb oma seisukohtade juurde (tl 46). VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 113 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et MCB Finance Estonia OÜ (praegu IPF Digital Estonia OÜ) ja kostja sõlmisid 05.08.2011 tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt sai kostja laenu 1000 eurot ja kostja põhivõlgnevus on 363,65 eurot. Teatest laenulepingu ülesütlemise ja nõude

loovutamise kohta (tl 16) nähtuvalt loovutas MCB Finance Estonia OÜ oma lepingust nr 411892 tulenevad nõuded kostja vastu koos kõigi loovutamise hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate kõrvalnõuetega, samuti kõigi tagatistega ning muude õigustega TCM Estonia OÜ-le. Kohus leiab, et MCB Finance Estonia OÜ ja kostja vahelise tarbijakrediidilepinguga (tl 10-12), maksekorralduse koopiaga (tl 13) ja kostja õigeksvõtuga on tõendatud, et kostja põhivõlgnevuse suuruseks on 363,65 eurot; kuna nõue on loovutatud hagejale, tuleb kostjalt hageja kasuks 363,65 eurot välja mõista. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja MCB Finance Estonia OÜ vahel sõlmitud laenulepingut lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Samuti on laenulepingu üldtingimuste näol tegemist tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja on esitanud viivisenõude lepingust tulenevalt 0,5% päevas tasumata võlgnevuselt päevas ning vähendanud viivist summani 363,65 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-25-16 otsuse p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.

Pooled olid kokku leppinud viivisemääras 0,5 % tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5 % aastas on enam kui 21 korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 7,75% kuni 8,5% aastas. Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud viivist perioodi 09.02.2013 kuni 11.10.2016 eest. Kohtu arvutuste kohaselt on seadusjärgne viivis nimetatud perioodi eest 109,15 eurot. Hageja ei ole nõudnud viivist TsMS § 367 alusel. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostja põhivõlgnevus 363,65 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 109,15 eurot on tõendatud ning kokku 472,80 eurot kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse käesolevas asjas 65 % ulatuses, on mõistlik jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o. 65 % hageja menetluskulust jätta kostja kanda ja 35 % kostja menetluskulust jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt hageja poolt tasutud riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulu 270 eurot väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 80 eurot (tl 1, 19). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 139 lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 125 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Hageja taotleb esindaja õigusabikulu hüvitamist 270 euro ulatuses (3 töötundi tunnihinnaga 90 eurot, ei sisalda käibemaksu). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et praegusel juhul on tegemist tavapärase vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud keerukad, esindaja töö seisnes hagi koostamises ja kohtusse esitamises, asi lahendati kirjalikus menetluses. Menetlusdokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kohus, et vajalik ja põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu on 90 eurot. Kuna kohus jättis võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele 65 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 35 % kostja menetluskuludest hageja kanda, tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulust 65 %X 215= 139,75 eurot. Asja materjalidest ei nähtu kostja poolt menetluskulude kandmist, samuti ei ole kostja taotlenud menetluskulude hüvitamist tähtaja jooksul, mil tal oli võimalik esitada avaldusi ja dokumente seoses asja lahendamisega kirjalikus menetluses, mistõttu puudub alus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt viivisenõue ei või ületada menetluskulu (139,75 eurot) nõuet. /allkirjastatud digitaalselt/

Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.