Korrakaitse › Muu korrakaitse

rahuldamata kohtutäituri tasu muutmise taotluse täiteasjades nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 ning kohustati kohtutäiturit lahendama selles osas X01.04.2017 kaebus uuesti. Kaebaja pöördus 01.04.2019 kaebusega Justiitsministeeriumi poole seonduvalt kohtutäitur Priit Petteri tegevusega, taotledes algatada kohtutäitur Priit Petteri suhtes haldusmenetlus ning määrata kohtutäiturile distsiplinaarkaristus. Justiitsministeerium vastas pöördumisele 18.04.2019. 22.04.2019 tegi kohtutäitur otsuse, mille kaebaja vaidlustas ja pöördus täituritasu osas teistkordselt maakohtusse (tsiviilasi nr 2-19-7068). Riigikohtu 06.04.2020 lahendiga asjas nr 2-19-7068 jõustusid Harju Maakohtu 08.08.2019 määrus ning Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2020 määrus, millistes leiti, et kohtutäituri 22.04.2019 otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega tagastada kaebajale enamtasutud kohtutäituri tasu. 22.04.2020 pöördus kaebaja uuesti Justiitsministeeriumi poole, kuna kohtutäitur Priit Petter ei järginud tsiviilasjas nr 2-19-7068 jõustunud kohtulahendit ega tagastanud enamtasutud kohtutäituri põhitasu. 15.05.2020 Justiitsministeerium vastas kaebaja pöördumisele. 20.05.2020 kaebaja edastas Justiitsministeeriumile pöördumise, milles teavitas, et kohtutäitur ei ole enamtasutud täituri põhitasu täies ulatuses vastavalt kehtivale korrale tagastanud. 12.06.2020 kirjas selgitas Justiitsministeerium kaebajale, et on vaadanud läbi täituri 05.06.2020 otsuse, millega täitur jättis kaebuse rahuldamata. Selgus, et täitur ei ole kaebuse uuel läbivaatamisel endiselt lähtunud kehtivatest tasumääradest Kohtutäituri seadustiku (KTS) § 35 alusel ning on eiranud seeläbi tsiviilasja nr 2-19-7069 menetluses kohtu antud korraldusi ja suuniseid. Justiitsministeerium viis kohtutäitur Priit Petteri suhtes läbi järelevalvemenetluse, mille tulemusena juhtis kohtutäituri tähelepanu ametitegevuses esinevatele puudustele ning tegi 11.06.2020 kohtutäiturile ettekirjutuse, millega kohustas kaebajale tagastama enamtasutud kohtutäituri põhitasu. Kohtutäitur täitis ettekirjutuse ning tagastas kaebajale enamtasutud täituri tasu 15.06.2020. Lisaks kaebaja taotleb tunnistada KTS § 2 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja on seisukohal, et seadusandja tegevus avalik-õiguslikku ülesannet täitva eraõigusliku kohtutäituri mõiste sisustamisel ei ole proportsionaalne soovitud eesmärgiga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu on põhjustanud temale mittevaralist kahju seoses tegevusetuse ja tegevusega kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalve teostamisel. Tallinna kohtutäitur Priit Lantin algatas kaebaja suhtes täitemenetlused 017/2008/4070 ja 017/2008/4072. Täitemenetlused algatati AS Termia TsM SRS § 11 lg 4 kohaste nõuete alusel. Seoses kohtutäitur Priit Lantini ametist vabastamisega anti tema täiteasjad üle kohtutäitur Priit Petterile. Kaebaja (võlgnik) tasus sissenõudja nõuded osade kaupa ja valmistus 2017 kevadel nõuete lõplikuks tasumiseks notaritehingu käigus. Selleks palus kaebaja enne tehingu tegemist kohtutäituri büroost teavet kohtutäituri tasu nõude summa suuruse kohta. Kaebaja oli seisukohal, et täituritasu tuleb arvestada kõigis täiteasjades ühiselt ehk võlgnikku vähem koormaval viisil. Kaebaja saatis kohtutäiturile kokku kaheksa e-kirja. Vastuseks teatati kohtutäituri büroost, et tasu arvestatakse igas nõudes eraldi. Kuna võlgnik oli teadlik, et Riigikohus pidas kohaseks tasu arvestuseks mitme samaaegse täitemenetluse korral kohtutäituri põhitasu arvestamist kõigis asjades ühiselt, siis võlgnik vaidlustas kohtutäituri tegevuse kohtutäituri tasu arvestamisel. Kaebaja tasus notaritehingu käigus sissenõudja nõuded lõplikult. Täituri põhitasu nõuded said tasutud arvestatuna igas asjas eraldi. Kohtus kestis vaidlus täituri tasu arvestuse üle. Esimeseks jõustunud kohtulahendiks täituri tasu arvestuse osas oli Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 kohtumäärus asjas 2-17-7169 (jõustus 26.03.2019), mis kohustas kohtutäiturit lahendama võlgniku 01.04.2017 kaebust uuesti. Kaebaja pöördus 01.04.2019

kaebusega Justiitsministeeriumi poole, kuna jõustunud kohtulahendis asjas nr 2-17-7169 oli leidnud kinnitust, et kohtutäitur võttis kohtutäituri tasumääradele mittevastavat tasu. Kaebaja oli seisukohal, et ministeerium peaks sekkuma kohtutäituri tegevusse KTS § 55 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel ning tegema õige kohtutäituri tasu arvestuse ning et tegemist võib olla KTS § 56 kohase distsiplinaarsüüteoga ja kohtutäituri suhtes tuleks algatada distsiplinaarmenetlus. Kaebaja väitel oli ta ootuses, et kohtutäitur tagastab KTS § 53 kohaselt enamsaadud tasu 10 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest. Vastavalt Kohtutäiturimäärustiku § 65 lg 1 algatatakse järelevalvemenetlus isiku avalduse, kaebuse või muu dokumendi või teabe alusel. Justiitsministeerium vastas kaebusele 18.04.2019. Kuigi oli jõustunud kohtulahend, millega kohustati kohtutäiturit lahendama tasu muutmise taotlus uuesti, siis Justiitsministeerium teatas, et haldusmenetluse algatamine on Justiitsministeeriumi õigus, mitte kohustus. Antud juhul ei pidanud Justiitsministeerium haldusmenetluse ning distsiplinaarmenetluse algatamist põhjendatuks. Kaebaja leiab, et Justiitsministeeriumil oli õigus sekkuda KTS § 55 g 2 alusel, kuna täituri tasuarvestus oli ebaõige. Justiitsministeerium oli seisukohal, et kuna kaebaja oli kohtutäituri tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks juba kohtu poole pöördunud, siis ei pidanud ministeerium dubleerivaid menetlusi põhjendatuks. Kaebaja on seisukohal, et Justiitsministeeriumi väide dubleeriva menetluse toimumise kohta on ebaõige. Kohus oli juba asjas nr 2-17-7169 tuvastanud, et kohtutäitur on oma ametikohustusi rikkunud. Kaebaja ja kohtutäituri vahel ei toimunud 01.04.2019 kuni 18.04.2019 kohtuvaidlust ehk dubleerivat menetlust. Kaebaja taotles, et ministeerium teostaks haldusjärelevalvet kohtutäituri ametitegevuse üle ja kindlustaks sellega enamvõetud tasu tagastamise. Riik ei kasutanud võimalust teostada kohtutäituri üle järelevalvet või algatada distsiplinaarmenetlus. Tegemist oli riigi poolse asjassepuutuva tegevusetusega, kuna Justiitsministeerium jättis haldusakti õigeaegselt andmata. 22.04.2019 otsuses jõudis kohtutäitur järeldusele, et on kohustatud tagastama kaebajale varem kehtinud, kuid Riigikohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud KTS § 35 alusel 7 eurot ja 95 senti. Kaebaja vaidlustas kohtutäituri otsuse ja pöördus täituri tasu osas teistkordselt tsiviilkohtusse. Asjas nr 2-19-7068 leidis Harju Maakohus (08.08.2019 määrus) ja Tallinna Ringkonnakohus (03.02.2020 määrus), et kohtutäituri 22.04.2019 otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega tagastada kaebajale enamtasutud kohtutäituri tasu. Kohtutäitur viivitas otsuse tegemisega. Kaebaja pöördus 23.04.2020 kaebusega Justiitsministeeriumi poole. Kohtutäitur tagastas 13.05.2020 7 eurot ja 95 senti. Justiitsministeerium leidis 15.05.2020 vastuses nr 153/2679-3, et õigusrahu on saavutatud. Kaebaja leidis, et tegemist oli riigipoolse väärikust alandava suhtumisega, mille võis põhjustada asjaolu, et kaebaja ei ole elukutselt jurist. Hilisemalt küll Justiitsministeerium vabandas eksituse pärast. Kaebaja pöördus 20.05.2020 uuesti avaldusega Justiitsministeeriumi poole. Kohtutäitur tegi otsuse ja 05.06.2020 tagastas 179 eurot ja 50 senti. Kohtutäitur tegi 05.06.2020 uue otsuse, jättis kaebaja 01.04.2017 kaebuse rahuldamata ja leidis, et ei pea midagi tagastama. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse asjas nr 3-20-982 Justiitsministeeriumi kohustamise nõudes algatada kohtutäitur Priit Petteri suhtes järelevalvemenetlus (kohus lõpetas 22.06.2020 määrusega menetluse, määrus on jõustunud). Kaebaja esitas Justiitsministeeriumile selgitustaotluse, millele ministeerium vastas 12.06.2020 nr 15-3/2679-6. Justiitsministeerium teavitas vastuses, et algatas kohtutäitur Priit Petteri suhtes järelevalvemenetluse ja tegi 11.06.2020 ettekirjutuse, arvestades välja tagastatava rahasumma. 15.06.2020 kohtutäitur tagastas kaebajale 2489 eurot 60 senti. Riigivõimu teostamine on seadusandliku võimu iga tegevus ja tegevusetus. Kaebaja hinnangul on Justiitsministeerium rikkunud PS § 3 lg 1. Riik hoidus käesoleval juhul kõrvale järelevalve teostamisest kohtutäituri tegevuse üle. Kohus tuvastas nii asjas nr 2-17-7169 kui ka nr 2-197068, et kohtutäitur on oma ametikohustusi rikkunud. Justiitsministeeriumi käitumine

võimaldab järeldada, et riik ei peagi juhinduma kohtutäituri suhtes jõustunud kohtulahenditest. Kohustus tekib Justiitsministeeriumi väitel vaid siis, kui vastav teave on jõudnud ministeeriumini. Arusaamatuks jääb, kas kaebus koos viitega kohtulahendile ning Riigikohtu määrus kohtutäituri määruskaebuse menetlusse mittevõtmise kohta on ministeeriumi meelest teave või mitte. Justiitsministeerium algatas järelevalvemenetluse alles 2020 juunis pärast seda, kui kannatanu pöördus ministeeriumi vastu Tallinna Halduskohtusse. Kaebaja on seisukohal et Eesti Vabariigi tegevuses täitemenetluse korraldamisel on olulisi puudusi, kuna eraõigusliku kohtutäituri tegevuses esineb huvide konkurents. Kaebaja taotleb tunnistada KTS § 2 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Seadusandja tegevus avalikõiguslikku ülesannet täitva eraõigusliku kohtutäituri mõiste sisustamisel ei ole proportsionaalne soovitud eesmärgiga. Seadusandja on loonud olukorra, et kohtutäituri tegevuse tulemusena tekib võlgniku põhiõiguste ebaproportsionaalselt suur riive. Riigivõimu teostab riik ise ja juhul kui riigivõimu teostamist delegeeritakse, siis on funktsionaalse delegeerimise juhul kaasvastutajaks delegeeritav (PS kommenteeritud väljaanne § 3 selgitus 6). Järelikult kui kaasvastutus on kohtutäituril, siis põhivastutus on ikkagi riigil. Seega vastutab kohtutäiturile delegeeritud riigivõimu teostamise ehk kohtutäituri tegevuse eest põhilises ulatuses riik ja ekslik oleks mõtestada, et KTS § 9 lg 1 kohaselt vastutab oma ametitegevuses süüliselt tekitatud kahju eest kohtutäitur, aga vaid juhul kui kohtutäitur ei suuda vastutust kanda, siis vastutab koda ning alles seejärel riik. PS § 3 ja KTS § 9 lg 1 vastuolu tõttu on tõendatud, et riik hoidub vastutusest kõrvale. Käesoleva asja asjaoludel asus kohtutäitur teostama avalik-õiguslikku ülesannet erahuvidest lähtuvalt ehk jättis ebaseaduslikult kätte saadud tasu korduvalt kaalutlusotsuste alusel tagastamata. Kohtutäituri ja tema büroo poolt teostatava ettevõtluse tulu ning seetõttu ka heaolu sõltub otseselt sisse nõutud tasu suurusest. KTS § 2 lg 1 on vastuolus PS § 3 tuleneva otsese riigivõimu reservatsiooni printsiibiga, kuna eraõiguslik kohtutäitur saab oma tegevuses eelistada ettevõtja erahuve avalik-õiguslikule huvile, sest riik ei teosta riigivõimu delegatsiooni üle piisavat järelevalvet. Kaebajale jääb täituri ja ministeeriumi kaalutlusõiguse kasutamine täituri tasu arvestamise üle otsustamisel arusaamatuks, kuna kohtutäitur võib võtta tasu ainult kehtiva KTS alusel ning täituri tasu arvestamisel kaalutlusõigus puudub. Kohtutäitur Priit Petter leidis, et tasu võib arvestada just temale sobival viisil ning samas riik tema tegevusse pikema aja jooksul sekkuda ei soovinud. Selliselt ei ole võimalik õigusriigis riigivõimu teostada. Käesolevas asjas ei nähtu, et eraõigusliku kohtutäituri tegevus oleks allutatud piisavale järelevalvele. Kaebaja leiab, et TMS § 217 kohane avalik-õiguslik menetlus ei taga piisavalt tõhusat võlgniku põhiõiguste kaitset, kuna sättele kohase nõude esitamisel toimus esmalt mitu menetlust tsiviilkohtus, seejärel haldusmenetlus ning riigi vastu tuli minna halduskohtusse. Riigivõim on delegeerinud kohtutäiturile võimu ebaproportsionaalselt suures ulatuses. Riigikohus on leidnud, et riigivõimu teostamine ei tohi sattuda vastuollu põhiseadusega (lahend asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). Riigivõimu saab delegeerida eraõiguslikule isikule, kui selle üle teostatakse piisavat järelevalvet. Käesoleval juhul ei ole tegemist efektiivse järelevalvega kohtutäituri tegevuse üle, kuna kaebaja pidi kohtutäituri tasu määramiseks korduvalt pöörduma ka ministeeriumi poole. Kaebaja on seisukohal, et eraõiguslike kohtutäiturite süsteem on minetanud oma efektiivsuse. Süsteemi loomisel oli eesmärgiks säästa riigi eelarvest tasutavat kohtutäiturite tasu ja teisi kohtutäiturite tegevusega seotud otseseid kulusid. Riik jätab avaliku halduse kulud võlgnike kanda. Riik peaks ise kandma kohtutäiturite tegevusega seotud kulud. Seoses erahuvi puudumisega oleks kohtutäituri tegevus efektiivsem, kuna menetluses oleks üks osapool vähem. Kaebaja põhiõiguste riive on tekitatud koostoimes PS §-dega 3, 13 ja 14. Täitemenetluste nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 kestvus oli ebamõistlikult pikk ja kaebajat ebamõistlikult koormav. Kaebaja nõuab RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot seoses tervise kahjustamise ning kodu ja eraelu puutumatuse rikkumise eest. Kaebajale on tekitatud tavapärasest suuremat stressi ja hingelist valu.

Vastustaja kaebajaga ei nõustu. Kaebaja pöördus seonduvalt kohtutäitur Priit Petteri tegevusega Justiitsministeeriumi poole esmakordselt 01.04.2019 kaebusega, milles taotles täituri suhtes haldusmenetluse algatamist ja distsiplinaarkaristuse määramist tulenevalt viivitusest Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 määruse täitmisel tsiviilasjas nr 2-17-7169 kohtutäituri tasuarvestuse osas. Justiitsministeerium tutvus kohtute infosüsteemis tsiviilasja nr 2-17-7169 materjaliga ning küsis kohtutäiturilt selgitused. Kogutud teabe alusel selgitas Justiitsministeerium kaebajale 18.04.2019 vastuses, et kohtutäitur on kohustatud kaebaja 01.04.2017 kaebuse uuesti läbi vaatama, mis toimub kohtutäituri sõnul 22.04.2019 ning kui kaebaja ei nõustu täituri poolt kaebusele tehtud otsusega, siis tuleb kaebajal see TMS § 218 sätestatud korras maakohtus vaidlustada. Samuti juhtis Justiitsministeerium tähelepanu, et kuivõrd kaebaja on juba samas küsimuses täituri tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks kohtu poole pöördunud (tsiviilasi nr 2-17-7169), siis ei ole Justiitsministeeriumil menetlusökonoomilistel kaalutlustel otstarbekas samu asjaolusid ja etteheiteid kohtuga dubleerivalt hinnata. Kaebaja pöördus Justiitsministeeriumi poole uuesti enam kui aasta hiljem, s.o 22.04.2020. Kaebaja selgitas, et kohtutäitur Priit Petter ei järgi tsiviilasjas nr 2-19-7068 jõustunud kohtulahendit ega tagasta enamtasutud kohtutäituri põhitasu. Justiitsministeerium tutvus kohtute infosüsteemis tsiviilasja nr 2-19-7068 materjaliga ning pöördus selgituste saamiseks kohtutäituri poole. Justiitsministeerium tuvastas, et tsiviilasjas nr 2-19-7068 jõustus 06.04.2020 Riigikohtu lahend, millega jäi muutmata Harju Maakohtu 08.08.2019 kohtumäärus, millega rahuldati kaebaja kaebus osaliselt ning kohustati kohtutäiturit uuesti läbi vaatama kaebaja 01.04.2017 kaebus ja tagastama enamtasutud summade vahe. Kohtutäituri vastuse kohaselt ei olnud kohtutäitur teadlik Riigikohtu menetluse seisust (s.t Riigikohtu 06.04.2020 lahendist ja Harju Maakohtu 08.08.2019 määruse jõustumisest), kuid märkis, et teavitas kaebajat 26.05.2020 toimuvast kaebuse uuest läbivaatamisest ning tagastas kaebajale ka enamtasutud summa. Kuivõrd kohtute infosüsteemi andmetel oli Riigikohtu lahend kohtutäiturile kättesaadav alates selle tegemise päevast, s.o 06.04.2020, siis juhtis Justiitsministeerium 15.05.2020 täituri tähelepanu, et kohtulahendi vastuvõtmisega viivitamine on kahetsusväärne ja hooletu ning palus olla hoolsam ka tasumäära arvestamisel, s.h lähtuda kehtivatest määradest. Samuti palus täituril edastada kontrolliks 2018 ja 2019 kaebuste raamatud. Eelnimetatud asjaolusid selgitas Justiitsministeerium kaebajale 15.05.2020 vastuses. Kaebaja saatis 20.05.2020 Justiitsministeeriumile vastuseks uue pöördumise, et täitur ei ole tagastanud enamsaadud täituri põhitasu täies ulatuses vastavalt kehtivale KTS §-le 35. Justiitsministeerium selgitas 12.06.2020 kirjas kaebajale, et täitur edastas (09.06.2020) Justiitsministeeriumi nõudmisel täituri poolt uuesti läbivaadatud kaebuse suhtes 05.06.2020 tehtud otsuse, millega jättis võlgniku kaebuse rahuldamata. Otsusega tutvumisel selgus, et täitur ei ole kaebuse uuel läbivaatamisel endiselt lähtunud kehtivatest tasumääradest KTS § 35 alusel ning eiranud seeläbi tsiviilasja nr 2-19-7069 menetluses kohtu korraldusi ja suuniseid. Justiitsministeerium tegi täiturile 11.06.2020 ettekirjutuse, millega kohustati täiturit tagastama kaebajale tema poolt täiteasjades 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 enamtasutud kohtutäituri põhitasu 2489,60 eurot 3 tööpäeva jooksul arvates ettekirjutuse kätte saamisest. Seega sekkus Justiitsministeerium KTS § 55 lg 2 teisest lausest tuleneva pädevuse alusel kohtutäituri ametitegevusse koheselt, kui selgus, et kohtutäitur ei täida kohtu juhiseid ja korraldusi, s.t tegi 2 päeva pärast kohtutäiturilt otsuse saamist ja täituri ametitegevuses puuduse tuvastamisel täiturile ettekirjutuse. Eelnevast nähtuvalt Justiitsministeerium viis kohtutäitur Priit Petteri suhtes läbi järelevalvemenetluse, mille tulemusena juhtis kohtutäituri tähelepanu ametitegevuses esinevatele puudustele ning tegi 11.06.2020 ettekirjutuse, millega kohustas vastavalt kohtu suunistele tsiviilasjades nr 2-17-7169 ja nr 2-19-7068 kohtutäiturit tagastama kaebajale enamtasutud kohtutäituri põhitasu. Kohtutäitur täitis Justiitsministeeriumi ettekirjutuse ning tagastas kaebajale enamtasutud täituritasu 15.06.2020. Mis puudutab kaebaja viidet Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-164-13 seisukohtadele (p 19) ja mittevaralise kahju tekkimisele seonduvalt puuduliku tegevusega täitemenetluse alase õigusloome

väljatöötamisel, siis kaebaja ei ole vähimalgi määral selgitanud, kuidas Riigikohtu lahendis toodud seisukohad seostuvad antud juhul kaebaja õiguste rikkumisega. Kaebuses toodud asjaolude kohaselt vaidlustas kaebaja kohtutäituri tegevust (millega kaebaja seostab oma õiguste rikkumist) seonduvalt täituri tasu määramisega KTS § 35 lg 2 ja 3 alusel (sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad), millised sätted tunnistati Riigikohtu 25.01.2018 otsusega nr 2-15-17249 põhiseadusega vastuolus olevaks. Samas kui kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-16413 puudutab sissenõudmisega ühinemist TMS § 149 alusel ja sellises olukorras täituri tasu arvestamist (s.t nõuete summeerimine ja tasu arvestamine TMS § 33 lg 4 järgi). Ainuüksi seetõttu on kaebaja viide väidetavale puudulikule õigusloomele asjakohatu. RVastS § 14 lg 1 järgi peavad õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised eeldused: 1) on antud õigusloov akt või on jäetud andmata; 2) isikule on tekitatud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumise ja isikule tekitatud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigusloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel ei ole kontrolli järjekord oluline, mistõttu võib kohus alustada enim kahtlusi tekitanust (Riigikohtu otsus nr 3-16-2267/45, p 17; 3-3-1-84-12, p 41). Kuivõrd kaebajal väidetavalt tekkinud kahju ei ole praeguse vaidluse asjaoludel põhjuslikus seoses Eesti Vabariigi tegevuse/tegevusetusega (s.t kaebaja väidetav kahju on seotud kohtutäituri tegevusega, mitte riigi tegevusetusega täiturite üle järelevalve teostamisel või täitemenetlusealases õigusloomes), siis ei ole kaebuse rahuldamine ka nimetatud argumendil võimalik. Vastustaja ei pea menetlusökonoomilistel kaalutlustel põhjendatuks hakata teiste RVastS § 14 lg 1 kohustuslike vastutuseelduste puudumist eraldiseisvalt põhjendama. Kaebaja väidab oma nõude põhjendamiseks sisuliselt, et kaebajal on õigus nõuda ja Justiitsministeeriumil on kohustus teostada kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalvet, kuivõrd järelevalve teostamata jätmine või sellega viivitamine võib intensiivselt kahjustada kaebaja põhiõigusi. Seejuures viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019 lahendile nr 3-18-334 ja Riigikohtu 01.04.2021 lahendile nr 3-18-1442. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja õigus nõuda vastustajalt järelevalve teostamist saab tuleneda üksnes Justiitsministeeriumi poolt teostatava järelevalve regulatsioonist ning seega ei ole küsimus, kas järelevalve võib omada vahetut mõju kaebaja põhiõigustele, kaebuse lahendamisel asjakohane. Kaebaja poolt viidatud 01.04.2021 lahendis nr 3-18-1442 analüüsis Riigikohus isiku õigust nõuda järelevalveorgani poolt eraõigusliku isiku üle teostatava riikliku järelevalve menetluse algatamist ja algatamise kaalumist, asudes seisukohale, et isegi kui isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, võib puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Sama seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud ka varasemates kohtulahendites nr 3-3-1-44-10 (p 15); nr 3-3-1-29-13 (p 17); nr 3-3-1-42-14 (p 12) ja nr 3-3-1-85-15 (p 13). Asjas nr 3-3-1-29-13 selgitas Riigikohus täiendavalt, et kaitstavate õigushüvede all peab kolleegium silmas subjektiivseid õigusi. Viidatud lahenditest tuleneb vastustaja hinnangul põhimõte, et isik saab nõuda järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise otsustamist üksnes juhul, kui on olemas järelevalvet sätestav õigusnorm (nö pädevusnorm) ja see norm kaitseb tema subjektiivseid õigusi. Käesoleva kohtuasja asjaolud ei ole kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-18-1442 (s.h selle p-s 16 loetletud teiste kohtulahendite) asjaoludega võrreldavad, kuivõrd Riigikohtu lahendis kajastatud vaidlus on seotud riikliku järelevalvemenetluse läbiviimisega eraõiguslike (juriidiliste) isikute suhtes. Justiitsministeeriumi poolt teostatava järelevalve olemus ja eesmärk on aga teine. Justiitsministeeriumi järelevalve kohtutäiturite ametitegevuse üle ei ole mitte

eraõigusliku subjekti üle teostatav riiklik järelevalve, vaid avalikes huvides ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani üle teostatav kontroll VVS § 751 lg 1 tähenduses. VVS § 751 lg 1 sätestatud haldusjärelevalve eesmärgiks on VVS § 751 lg 3 tulenevalt täitevvõimu tegevuse seaduslikkuse ja teatud juhtudel otstarbekuse haldusesisene kontroll, mitte isikute subjektiivsete õiguste kaitse. Kaebaja subjektiivsete õiguste kaitse-eesmärki ei ole võimalik tuletada KTS-st (§-d 55 ja 59, rääkimata kaebaja viidatud §-st 56) ega ka justiitsministri 15.12.2009 määrusest nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ (§-d 64 lg 1 ja 65 lg 1). KTS-s ja kohtutäiturimäärustikus toodud võimalikud haldusjärelevalve- ja distsiplinaarmenetluse meetmed ei ole ilmselgelt suunatud isikute subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid kohtutäituri töökorralduse parandamisele, olles selgelt preventiivse toimega ja avalikes huvides. Asjakohatu on ka kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 3-18-334, kuivõrd nimetatud kohtuvaidlus puudutas suhtluskorra lahendi täitmist ega ole kuidagi seotud kohtutäiturite ametitegevuse üle teostatava haldusjärelevalvega. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et Justiitsministeeriumi poolt kohtutäiturite suhtes läbiviidav järelevalvemenetlus on mõeldud avaliku huvi tagamiseks, mitte isikute subjektiivsete õiguste realiseerimise toetamiseks konkreetse õigusliku kaasuse raames, millest tulenevalt ei ole kaebajal ka õigust nõuda järelevalvemenetluse algatamise otsustamist ega menetluse läbiviimist. Justiitsministeeriumi järelevalve vabakutsete esindajate (kelle hulka kuuluvad ka kohtutäiturid) üle on piiratud ning haldusjärelevalvet teostatakse reeglina nende küsimuste üle, mis puudutavad ametitegevuse töökorralduslikke ja tehnilisi aspekte (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-144-10, p 10). Õigust ei ole sekkuda täituri ametitegevuse otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse. Vastustaja leiab, et riigi tegevusega (tegevusetusega) ei ole kaebaja õigusi rikutud ega talle mittevaralist kahju tekitatud. Justiitsministeerium ei ole kohtutäituri rikkumisi ignoreerinud või aktsepteerinud ega olnud õigusvastaselt tegevusetu. Justiitsministeerium viis täituri suhtes läbi järelevalvemenetluse ning tegi koheselt pärast täituri ametitegevuses puuduse tuvastamist täiturile ettekirjutuse. Ettekirjutuse tulemusena tagastas täitur kaebajale enamtasutud kohtutäituri põhitasu. Riik ei ole kaebaja õigusi rikkunud ning kaebajale ei ole riigi tegevuse/tegevusetuse tõttu kahju tekkinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja väidab, et temale on vastustaja tekitatud mittevaralist kahju seonduvalt kohtutäitur Priit Petteri suhtes järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse algatamisest hoidumise/viivitamisega, mille tõttu viibis kohtutäituri poolt enamtasutud kohtutäituri põhitasu tagastamine. Samuti heidab kaebaja ette Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 149 täiendamata jätmist, lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-164-13 p-s 19 antud juhistest. Kaebaja märgib, et vastustajaks võiks olla lisaks Justiitsministeeriumile ka kohtutäitur, kuid täituri vastu tuleks kaebus Kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 8 alusel esitada maakohtule. Kaebaja ei pea vajalikuks pöörduda samasisuliste kaebustega kahte eri kohtusse, mistõttu kaebaja väitel võib KTS § 9 lg 8 olla vastuolus Põhiseadusega (PS). Kaebuse täpsustustes väidetakse, et kaebajale on tekitatud kahju kohtutäitur Priit Petteri tegevuse tõttu, jättes täiteasjades nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 enamsaadud täituri tasu õigeaegselt tagastamata. Vastustaja väitel kehtivast seadusandlikust regulatsioonist tulenevalt kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kohtutäituri suhtes järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse algatamist, mistõttu ei saa kohtutäituri suhtes järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse algatamine või sellest hoidumine kaebaja õigusi rikkuda ja talle kahju tekitada. KTS alusel vaadataks kohtutäituri poolt

tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohtus. Kaebaja ei ole täituri poolt tekitatud kahju hüvitamiseks maakohtu poole pöördunud. Kohus märgib, et kaebaja ei saa valida, kas esitada kohtutäituri poolt tekitatud kahju hüvitamise nõue maa- või halduskohtule. Kehtiva KTS § 9 lg 8 järgi kohtutäituri poolt kahju hüvitamisega seotud vaidlused vaadatakse läbi maakohtus. Kaebaja kinnitusel ei ole ta pöördunud käesolevas asjas maakohtusse kohtutäituri vastu KTS § 9 lg 8 alusel, vaid RVastS § 2 lg 1 p 5 kohase nõudega riigi vastu. Seega ei saa eitada kaebaja kaebeõigust halduskohtusse pöördumiseks. Sellisel juhul aga ei saa olla asjas vastustajaks kohtutäitur. Kohus selgitab, et õige ei ole kaebaja seisukoht, et tegemist on kahe samasisulise kaebusega. Tegemist on erinevatel alustel esitatavate kahjunõuetega, milliseid lahendavad erinevad kohtud. Kuna kaebaja on esitanud halduskohtusse kaebuse riigi vastu (Justiitsministeeriumi kaudu), siis kohus vaatab läbi RVastS alusel riigi vastu (Justiitsministeeriumi kaudu) esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kahjunõue kohtutäituri tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse KTS § 9 lg 8 alusel maakohtule. Kaebaja väide KTS § 9 lg 8 võimaliku vastuolu osas Põhiseadusega on kohtu hinnangul asjakohatu. Käesolevas asjas faktilised asjaolud on järgnevad: 01.04.2019 pöördus kaebaja esmakordselt Justiitsministeeriumi poole kaebusega kohtutäitur Priit Petteri tegevusele, milles taotles täituri suhtes haldusmenetluse algatamist ja distsiplinaarkaristuse määramist tulenevalt viivitusest Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 määruse täitmisel tsiviilasjas nr 2-17-7169 kohtutäituri tasuarvestuse osas. Justiitsministeerium tutvus kohtute infosüsteemis tsiviilasja nr 2-17-7169 materjaliga ja küsis 17.04.2019 kohtutäiturilt seletuse. 18.04.2019 vastuses selgitas Justiitsministeerium kaebajale, et kohtutäitur on kohustatud kaebaja 01.04.2017 kaebuse uuesti läbi vaatama, mis kohtutäituri sõnul pidi toimuma 22.04.2019 ning kui kaebaja ei nõustu täituri poolt kaebuse osas tehtud otsusega, siis tuleb kaebajal see TMS §-s 218 sätestatud korras maakohtus vaidlustada. Samuti juhtis Justiitsministeerium tähelepanu, et kuivõrd kaebaja on juba samas küsimuses täituri tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks kohtu poole pöördunud (tsiviilasi nr 2-17-7169), siis ei ole Justiitsministeeriumil menetlusökonoomilistel kaalutlustel otstarbekas samu asjaolusid ja etteheiteid kohtuga dubleerivalt hinnata. 22.04.2020 pöördus kaebaja uuesti Justiitsministeeriumi poole etteheitega, et kohtutäitur Priit Petter ei järgi tsiviilasjas nr 2-19-7068 jõustunud kohtulahendit ega tagasta enamtasutud kohtutäituri põhitasu. Justiitsministeerium tutvus kohtute infosüsteemis tsiviilasja nr 2-19-7068 materjaliga ning palus 08.05.2020 esitada selgitused. Justiitsministeerium tuvastas, et tsiviilasjas nr 2-19-7068 jõustus 06.04.2020 Riigikohtu lahend, millega jäi muutmata Harju Maakohtu 08.08.2019 kohtumäärus, millega rahuldati kaebaja kaebus osaliselt ning kohustati kohtutäiturit uuesti läbi vaatama kaebaja 01.04.2017 kaebus ja tagastama enamtasutud summade vahe. Kohtutäituri vastuse kohaselt ei olnud täitur teadlik Riigikohtu menetluse seisust (s.t Riigikohtu 06.04.2020 lahendist ja Harju Maakohtu 08.08.2019 määruse jõustumisest), kuid märkis, et teavitas kaebajat 26.05.2020 toimuvast kaebuse uuest läbivaatamisest ning tagastas kaebajale 13.05.2020 ka enamtasutud summa. Kuivõrd kohtute infosüsteemi andmetel oli Riigikohtu lahend kohtutäiturile kättesaadav alates selle tegemise päevast, s.o 06.04.2020, siis juhtis Justiitsministeerium 15.05.2020 täituri tähelepanu, et kohtulahendi vastuvõtmisega viivitamine on kahetsusväärne ja hooletu ning palus olla hoolsam ka tasumäära arvestamisel, s.h lähtuda kehtivatest määradest. Samuti palus ministeerium täituril edastada kontrolliks 2018 ja 2019 kaebuste raamatud. Nimetatud asjaolusid selgitas Justiitsministeerium kaebajale oma 15.05.2020 vastuses. 20.05.2020 saatis kaebaja Justiitsministeeriumile vastuseks uue pöördumise, et täitur ei ole 13.05.2020 tagastanud enamsaadud täituri põhitasu täies ulatuses vastavalt kehtivale KTS §-le 35. Justiitsministeerium selgitas 12.06.2020 kirjas kaebajale, et Justiitsministeeriumi 08.06.2020 nõudmisel

edastas täitur 09.06.2020 uuesti läbivaadatud kaebuse suhtes 05.06.2020 tehtud otsuse, millega jättis võlgniku kaebuse rahuldamata. Otsusega tutvumisel selgus, et täitur ei ole kaebuse uuel läbivaatamisel endiselt lähtunud kehtivatest tasumääradest KTS § 35 alusel ning eiranud seeläbi tsiviilasja nr 2-19-7069 menetluses kohtu antud korraldusi ja suuniseid. Justiitsministeerium tegi täiturile 11.06.2020 ettekirjutuse, millega kohustas täiturit tagastama kaebajale täiteasjades 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 enamtasutud kohtutäituri põhitasu 2489,60 eurot 3 tööpäeva jooksul arvates ettekirjutuse saamisest. 15.06.2020 tagastas täitur kaebajale enamtasutud täituritasu. Kaebaja väidab, et tal on õigus nõuda ning Justiitsministeeriumil on kohustus teostada kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalvet, kuivõrd järelevalve teostamata jätmine või sellega viivitamine võib intensiivselt kahjustada kaebaja põhiõigusi. Seejuures viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019 lahendile nr 3-18-334 ja Riigikohtu 01.04.2021 lahendile nr 3-18-1442. Kohus leiab, et kaebaja õigus nõuda vastustajalt järelevalve teostamist saab tuleneda üksnes Justiitsministeeriumi poolt teostatava järelevalve regulatsioonist. Kohus osutab, et kaebaja poolt viidatud 01.04.2021 lahendis nr 3-18-1442 analüüsis Riigikohus isiku õigust nõuda järelevalveorgani poolt eraõigusliku isiku üle teostatava riikliku järelevalve menetluse algatamist ja algatamise kaalumist, asudes seisukohale, et isegi kui isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, võib puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Sama seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud ka varasemates kohtulahendites asjades nr 3-3-1-44-10 (p 15), nr 3-3-1-29-13 (p 17), nr 3-3-1-42-14 (p 12) ja nr 3-3-1-85-15 (p 13). Asjas nr 3-3-1-29-13 selgitas Riigikohus täiendavalt, et kaitstavate õigushüvede all peab kolleegium silmas subjektiivseid õigusi. Viidatud lahenditest tuleneb kohtu hinnangul põhimõte, et isik saab nõuda järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise otsustamist üksnes juhul, kui on olemas järelevalvet sätestav õigusnorm (s.t pädevusnorm) ja see norm kaitseb tema subjektiivseid õigusi. Kohus märgib, et käesoleva kohtuasja asjaolud ei ole kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 318-1442 (ka selle p-s 16 loetletud teiste kohtulahendite) asjaoludega võrreldavad, kuivõrd Riigikohtu lahendis kajastatud vaidlus on seotud riikliku järelevalvemenetluse läbiviimisega eraõiguslike (juriidiliste) isikute suhtes. Justiitsministeeriumi poolt teostatava järelevalve olemus ja eesmärk on teine. Justiitsministeeriumi järelevalve kohtutäiturite ametitegevuse üle ei ole mitte eraõigusliku subjekti üle teostatav riiklik järelevalve, vaid avalikes huvides ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani üle teostatav kontroll VVS § 751 lg 1 tähenduses. VVS § 751 lg 1 sätestatud haldusjärelevalve eesmärgiks on VVS § 751 lg 3 tulenevalt täitevvõimu tegevuse seaduslikkuse ja teatud juhtudel otstarbekuse haldusesisene kontroll, mitte isikute subjektiivsete õiguste kaitse. Kaebaja subjektiivsete õiguste kaitse-eesmärki ei ole võimalik tuletada KTS-st (§-d 55 ja 59, ega ka §-st 56), samuti mitte justiitsministri 15.12.2009 määrusest nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ (§ 64 lg 1 ja § 65 lg 1). KTS-s ja kohtutäiturimäärustikus toodud võimalikud haldusjärelevalve- ja distsiplinaarmenetluse meetmed ei ole ilmselgelt suunatud isikute subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid kohtutäituri töökorralduse parandamisele, olles selgelt preventiivse toimega ja avalikes huvides. Siinjuures ei ole kohtu hinnangul asjakohane kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 3-18-334, kuivõrd nimetatud kohtuvaidlus puudutas lapsega suhtluskorra kindlaksmääramise lahendi täitmist (ja sellega seonduvat kehtivat õiguslikku regulatsiooni) ning ei ole seotud kohtutäiturite ametitegevuse üle teostatava haldusjärelevalvega ega käsitle sellega seonduvat. Lisaks kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise taotlemisel kohus teeb alati individuaalse lahendi, lähtudes konkreetse kaasuse asjaoludest.

Kohus osutab, et Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1 sätestab avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud hüvitamise alused ja korra (riigivastutus). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tulenevalt peavad kahjuhüvitise nõudmiseks olema täidetud järgmised põhilised tingimused: isikul kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane ja kannatanu õigusi rikkuv tegevus ning põhjuslik seos õiguste rikkumise ning kahju tekkimise vahel. Kui kasvõi üks nendest tingimustest puudub, kahju hüvitamist ei järgne. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud. RVastS § 9 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju rahas vaid juhul, kui on toimunud süüliselt väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine või sõnumi saladuse rikkumine või au ja hea nime teotamine ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega peab olema tegemist intensiivse õiguste rikkumisega, et isikul tekiks õigus saada kahju rahalist hüvitamist. Eeltoodust nähtuvalt on esimeseks vastutuse ja kahju hüvitamise nõude eelduseks see, et isiku õigusi on rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes (RVastS § 7 lg 1). Avalik-õigusliku suhte tekkimine eeldab esmalt avaliku ülesande täitmist vähemalt ühe osapoole poolt (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.02.2013 määrus nr 3-3-1-49-12, p 23). Järelevalve puhul ei teki avalik-õiguslikku suhet kaebaja ja järelevalveorgani vahel, vaid järelevalveorgani ja järelevalvatava vahel. Eelnevalt tuleneb, et järelevalve taotluse esitamisega ei ole kaebaja ja Justiitsministeeriumi vahel avalik-õiguslikku suhet tekkinud ning seega pole ka RVastS § 7 kohaldamise eeldus täidetud. KTS § 2 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. Kohtutäituri vastutus on reguleeritud KTS § 9 lg-s 1, millest tulenevalt kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest Riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. KTS § 9 lg 6 kohaselt tekib riigil kahju hüvitamise kohustus üksnes siis, kui kahju hüvitamine ei ole võimalik ei kohtutäituri (esimene kohustuslik eeldus) ega Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja vara arvel (teine kohustuslik eeldus). Nimetatud sätte alusel vastutab esimesena kahju hüvitamise eest kohtutäitur ja alles siis, kui kõiki nõudeid ei ole võimalik rahuldada kohtutäituri varast või kohustusliku ametikindlustuse kaudu, saab esitada nõude koja ja riigi vastu. KTS § 9 lg 8 alusel vaadatakse kohtutäituri poolt kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohtus. Kohus märgib, et antud juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks oma õiguste kaitseks esitanud kahjunõude kohtutäituri vastu maakohtule. Samuti ei ole kaebaja KTS § 9 lg-s 6 sätestatud asjaolusid esile toonud, mistõttu ei ole kohtu hinnangul täidetud ka riigile vastutuse ülemineku eeldused. Tallinna Ringkonnakohus on 13.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-18744 selgitanud, et: „ /.../ täituri ametitoiminguga põhjustatud kahju eest vastutab eelkõige ja lõppastmes kohtutäitur ise. Tagamaks aga avalike ülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamist kannatanule, vastutavad täituri kohustuse täitmise eest lisaks nii koda kui ka riik. Olemuselt on koja ja riigi täiendav vastutus täituri põhjustatud kahju eest sarnane käendaja vastutusega VÕS § 145 lg 1 tähenduses, kus koda vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, ning riik omakorda juhul, kui koda ei rahulda kannatanu nõuet/.../“ Kaebaja heidab vastustajale ette kohtutäituri suhtes järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse

algatamisest hoidumist/viivitamist, mille tõttu viibis kohtutäituri poolt kaebajale enamtasutud kohtutäituri põhitasu tagastamine. Kohus on seisukohal, et isikul ei ole õigust nõuda järelevalvevõi distsiplinaarmenetluse algatamist. Distsiplinaarmenetluse algatamine on Justiitsministeeriumi õigus, mitte kohustus (KTS § 59 lg 1)). Ministeerium kasutab kaalutlusõigust ning kogutud materjalide pinnalt kujundab seisukoha, kas on vajalik algatada distsiplinaarmenetlust või mitte. Käesolevast asjast nähtuvalt Justiitsministeerium ei ole kohtutäituri rikkumisi ignoreerinud ega olnud õigusvastaselt tegevusetu, mida kinnitab asjas kohtule esitatud Justiitsministeeriumi poolt teostatud toimingute kronoloogiline ülevaade, mille kohus on eelnevalt ära toonud ja ei hakka siinkohal uuesti välja tooma. Esitatud andmetest nähtub, et kaebaja on seonduvalt täitemenetlustes nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 täituritasu valesti määramise küsimuses pidanud kahel korral maakohusse pöörduma. Kohtud on nentinud, et täituritasu on valesti arvestatud ja on kohustanud täiturit asja uuesti läbi vaatama ja vastavalt kehtivatele tasumääradele enamsaadud täituritasu tagastama. Kuigi võib nõustuda, et kohtutäitur ei ole olnud oma ametikohustuste täitmisel alati piisavalt hoolas, millele on Justiitsministeerium ka täituri tähelepanu juhtinud, siis on Justiitsministeerium vastavalt oma pädevusele kaebaja pöördumistele reageerinud ja hinnanud olukorda, kas esineb vajadus täituri suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks. Kohtu hinnangul on Justiitsministeerium olukorda õigesti hinnanud, leides oma 18.04.2019 vastuses, et sel hetkel puudus vajadus täituri üle järelevalvemenetluse algatamiseks, kuna samal ajal toimus ka kohtumenetlus täituri tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks. Ministeerium selgitas kaebajale tema õigust pöörduda TMS §-s 218 sätestatud korras maakohtusse täituri tehtava uue otsuse vaidlustamiseks, kui kaebaja ei peaks sellega nõustuma. Samuti vastuse esitamise aja seisuga ministeerium, kasutades kaalutlusõigust, kogutud materjalide pinnalt ei pidanud distsiplinaarmenetluse algatamist kohtutäituri suhtes põhjendatuks. 15.05.2020 vastuses kaebajale selgitas Justiitsministeerium, et kuna täituri tegevuses on juba teistkordselt tuvastatud rikkumisi, siis korduvate rikkumiste ilmnemisel kaalub ministeerium täiendava järelevalve läbiviimist. Vastuse koostamise ajal ministeeriumi hinnangul oli probleem lahendatud ja õigusrahu saavutatud. Kuna kaebaja ei nõustunud sellise seisukohaga, sest kohtutäitur ei olnud oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, siis 12.06.2020 vastuses kaebajale ministeerium tunnistas, et nende järeldus probleemi lahenemise osas oli ennatlik ja vabandas kaebaja ees. Lisaks teavitas ministeerium, et on teinud kohtutäitur Priit Petterile 11.06.2020 ettekirjutuse ametitegevuses tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks, kuna kohtutäitur eiras endiselt kohtu suuniseid. KTS § 55 lg 2 teise lause kohaselt haldusjärelevalve teostajal on õigus sekkuda kohtutäituri ametitegevuse üle haldusjärelevalvet tehes kohtutäituri otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse, kui kohtutäitur on eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu või väljakujunenud kohtupraktika vastu. Justiitsministeerium tuvastas, et kohtutäitur on eiranud tema enda suhtes menetletud tsiviilasjas kohtu antud korraldusi ja suuniseid, mis tähendab kohtutäituri täiteasjades esitatud kaebuste kohta kujundatud selge kohtupraktika vastu eksimist ning tegemist on puudusega kohtutäituri ametipidamises, mida saab ja tuleb viivitamata kõrvaldada. Kohtutäiturit kohustati tagastama X täiteasjades nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 enamtasutud täituri põhitasu 2489,60 eurot 3 tööpäeva jooksul ettekirjutuse saamisest. 15.06.2020 tagastas täitur kaebajale enamtasutud täituritasu. Kohus nõustub, et Justiitsministeeriumi poolt kohtutäiturite suhtes läbiviidav järelevalvemenetlus on mõeldud avaliku huvi tagamiseks, mitte isikute subjektiivsete õiguste realiseerimise toetamiseks konkreetse õigusliku kaasuse raames, millest tulenevalt ei ole kaebajal ka õigust nõuda järelevalvemenetluse algatamise otsustamist ega menetluse läbiviimist. Justiitsministeeriumi järelevalve vabakutsete esindajate (kelle hulka kuuluvad ka kohtutäiturid) üle on piiratud ning haldusjärelevalvet teostatakse reeglina nende küsimuste üle, mis puudutavad ametitegevuse töökorralduslikke ja tehnilisi aspekte (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-144-10, p 10). Haldusorganil ei ole õigust sekkuda täituri ametitegevuse otsustusmenetluse sisulistesse küsimustesse. Vastustaja on

õigesti leidnud, et riigi tegevusega/tegevusetusega ei ole kaebaja õigusi rikutud ega talle mittevaralist kahju tekitatud. Kohtu hinnangul Justiitsministeerium ei ole kohtutäituri rikkumisi ignoreerinud või aktsepteerinud ega olnud õigusvastaselt tegevusetu. Justiitsministeerium viis kohtutäituri suhtes läbi järelevalvemenetluse ning tegi pärast täituri ametitegevuses puuduse tuvastamist täiturile ettekirjutuse, mille tulemusena tagastas täitur kaebajale enamtasutud kohtutäituri põhitasu. Kohus leiab, et riik (Justiitsministeeriumi kaudu) ei ole kaebaja õigusi rikkunud ning temale mittevaralist kahju (5000 eurot) tekitanud. Kohus osutab, et Justiitsministeerium kohtutäituri tegevuses puuduste tuvastamisel on pidanud vajalikuks järelevalvemenetluse läbiviimist ja puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegemist. Kuna kohtutäitur täitis ettekirjutuse selles ettenähtud tähtaja jooksul, siis asjaoludest nähtuvalt ministeerium, hinnates olukorda, ei pidanud põhjendatuks kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, mis aga oleks võinud järgneda juhul, kui ettekirjutust selles määratud korras ei oleks täidetud. Kohus leiab, et tuvastatud asjaoludel ja esitatud tõendite alusel ei ole tõendamist leidnud, et Justiitsministeerium oleks kohtutäitur Priit Petteri üle järelevalve teostamisel õigusvastaselt tegutsenud või olnud õigusvastaselt tegevusetu, vaid sekkus KTS § 55 lg 2 teisest lausest tuleneva pädevuse alusel kohtutäituri ametitegevusse, kui selgus, et täitur ei täida jätkuvalt kohtu juhiseid ja korraldusi. Seega on antud juhul täitmata üks oluline RVastS alusel hüvitatava mittevaralise kahju eeldus, s.o vastustaja süüline õigusvastane tegevus. Kaebaja väited seoses tervise kahjustamise ning kodu ja eraelu puutumatuse rikkumisega ei ole tõendatud. Kohus möönab, et enamvõetud täituritasu hilinenud tagastamine võis kaebajale tekitada stressi ja ta võis seeläbi taluda hingelist valu, kuid kohtu hinnangul ei ole see ületanud tavapärast taluvuse piiri ega inimliku mõõdukuse astet. Samuti leiab kohus, et täitemenetluste nr 017/2008/4070 ja 017/2008/4072 kestvus ei ole olnud ebamõistlikult pikk, kuna tsiviilasjas nr 2-19-7068 jõustus 06.04.2020 Riigikohtu lahend ja sellega koos ka Harju Maakohtu 08.08.2019 määrus. Seadus ei näe ette, millise aja jooksul tuleb täitemenetlused läbi viia, samuti ei ole seaduses määratud tähtaega kohtutäiturite tegevuse üle järelevalvemenetluse algatamiseks. Justiitsministeerium otsustab kaalutlusõiguse alusel järelevalvemenetluse (ka distsiplinaarmenetluse) algatamise vajalikkuse üle. Kohus leiab, et Justiitsministeerium on kaalutlusõigust vastavalt oma pädevusele õigesti kohaldanud ja asjaolusid hinnates kohtutäituri korduva rikkumise tuvastamisel järelevalvemenetluse läbiviimise osas õige otsustuse teinud. Seega ei ole ministeerium olnud õigusvastaselt tegevusetu kohtutäituri tegevuse üle järelevalvemenetluse algatamisel ja läbiviimisel. Kohus leiab, et kuna Justiitsministeerium on õiguspäraselt tegutsenud järelevalvemenetluse algatamise üle otsustamisel, siis ei ole sellega kaebaja õigusi rikutud ja kaebajale sellist mittevaralist kahju tekitatud, mis tuleks hüvitada rahas. Justiitsministeerium on suhtluses kaebajaga vabandanud, kui selgus, et ennatlikult leiti, et probleem on lahendatud. Olukorras, kus vastustaja tuvastas täituri korduva rikkumise, tegi vastustaja täiturile ettekirjutuse ja ise arvestas välja summa, mis kuulus kaebajale tagastamisele, mida kohtutäitur ettekirjutuses ettenähtud tähtaja jooksul ka tegi. Eeltoodust järeldub, et täitmata on üks oluline kahju hüvitamise eeldus (s.o vastustaja süüline õigusvastane tegevus), mistõttu ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Seetõttu kohus ei käsitle muude eelduste täidetust või küsimust, kas kahju hüvitamise eelduste täidetuse korral oleks põhjendatud olnud kaebajale rahalise hüvitise määramine. Kohus leiab, asjaolusid ja poolte seisukohti ning esitatud tõendeid koostoimes hinnates, et puudub alus kaebuse nõude rahuldamiseks. Seonduvalt kaebaja märkusega puuduliku tegevusega täitemenetluse alase õigusloome väljatöötamisel, kohus märgib, et vastustaja on välja toonud, et kaebuses toodud asjaolude

kohaselt kaebaja seostab oma õiguste rikkumist eelkõige täituri tegevusega seonduvalt täituritasu määramisega KTS § 35 lg 2 ja 3 alusel (sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad), millised sätted tunnistati Riigikohtu 25.01.2018 otsusega nr 2-15-17249 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-164-13 puudutab sissenõudmisega ühinemist TMS § 149 alusel ja sellises olukorras täituri tasu arvestamist (st nõuete summeerimine ja tasu arvestamine TMS § 33 lg 4 järgi). Kohus nõustub vastustajaga, et antud kaasuse puhul ei ole tulenevalt kaebuse esemest viide Riigikohtu lahendile asjas 3-2-1-164-13 (p 19) asjakohane ega seondu vastustaja tegevusega/tegevusetusega täitemenetluse alase õigusloome väljatöötamisel. Kaebaja taotleb tunnistada KTS § 2 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja on seisukohal, et seadusandja tegevus avalik-õiguslikku ülesannet täitva eraõigusliku kohtutäituri mõiste sisustamisel ei ole proportsionaalne soovitud eesmärgiga. Kaebaja leiab, et TMS § 217 kohane avalik-õiguslik menetlus ei taga piisavalt tõhusalt võlgniku põhiõiguste kaitset, kuna sättele kohase nõude esitamisel toimus esmalt mitu menetlust tsiviilkohtus, seejärel haldusmenetlus ning riigi vastu tuli minna halduskohtusse. Kohus märgib, et KTS § 2 lg 1 kohaselt kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. HKMS § 158 lg 4 kohaselt kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kohus selgitab, et käesolevas asjas kaebaja taotleb RVastS § 9 lg 1 alusel talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Nõue on esitatud Justiitsministeeriumi kaudu riigi vastu, kuna kaebaja väitel ministeerium on hoidunud/viivitanud kohtutäituri suhtes järelevalvemenetluse algatamisega. Seega ei ole kaebaja pöördunud kohtusse kahjunõudega kohtutäituri vastu, nagu ta ise on ka kinnitanud. Kohus kontrollib, kas on täidetud RVastS kohased eeldused riigi vastu (Justiitsministeeriumi kaudu) kahjunõude esitamiseks. Antud kohtuasja esemeks ei ole KTS § 2 lg 1 kohaldamise küsimus, sest kohus ei lahenda kohtutäituri vastu esitatud kahjunõuet, millest tulenevalt puudub vajadus KTS § 2 lg-s 1 määratletud kohtutäituri mõiste sisu proportsionaalsuse hindamiseks, kuna kohtuvaidlus ei käi sätte kohaldatavuse üle. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja taotlus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.