Siim Grossbergi kaebus Tartu Vanglalt 500 eurose kahjuhüvitise saamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Siim Grossberg Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
1.Jätta Siim Grossbergi kaebus haldusasjas nr 3-21-2629 rahuldamata.
2.Kaebaja menetluskulud jätta tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. november 2022. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud, menetluse käik ja poolte seisukohad
1.Tartu Vanglas vahistatuna kinni peetav Siim Grossberg esitas 31.08.2021. a Tartu Vanglale taotluse 1 500 eurose mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 9–11). Taotluse põhjenduste kohaselt hoiti kaebajat 11. juunist 14. juulini 2021. a kambris nr 1191 ebainimlikes oludes. Kambris puudus kapp isiklike asjade hoidmiseks, kambris oli üksnes väike riiul. Kambris puudusid elektripistikud ja kaebajal polnud võimalik kasutada telekat ega veekeedukannu, milleks tal oli luba. Kaebaja jaoks oli eriti alandav asjaolu, et ta ei saanud riideid pesta, sest neid ei olnud kuskil kuivatada. Kaebajal pidi hoidma kaheksat kilekotti asjadega põrandal. Asjad haisesid kopitusest, sest kambri aken ei olnud avatav ning kuumalaine ajal enda pesemisest tekkis kambris niiskus. Alandav oli söögilaua asumine 50–60cm kaugusel WC-potist, mistõttu ei saanud kaebaja lauda söömiseks kasutada. WC-pott oli nähtav seina- ja ukseaknast, puudus vahesein. Kambris levis väljaheite hais. Kambris ei olnud liikumiseks piisavalt ruumi. Kaebaja jaoks oli alandav elada ja süüa üle kuu aja voodis, kannatades samaaegselt üksikvangistust. Kambris oli kaamera, kuid kaebaja paigutamine jälgimiskambrisse ei olnud vajalik. Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ulatub 2 000 euroni, kuid kuna kohtupraktikas määratakse madalam kahjutasu, siis leppis kaebaja 1 500 euroga.
2.Tartu Vangla jättis 12.11.2021. a otsusega nr 1-13/258-2 (tl 12–15) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, sest riigivastutuse seaduse kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. .
3.S. Grossberg esitas 14.11.2021. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-2), milles leiab, et kahjunõue nr 1-13/258-1 on põhjendatud ja vangla põhjustas talle ebamugavusi ulatuses, mis ei pea vangistusega kaasnema. Kaebaja kordab vanglale esitatud taotluse põhjendusi. Kambri nr 1191 tingimused olid alandavad. Kaebaja ei saanud riideid kuivatada radiaatoritel ega kuivatustorudel, asjad vedelesid kilokettides põrandal hunnikus, intiimseid toiminguid pidi kaebaja tegema nähtavalt teistele isikutele. Kaebajal oli kambris lubatud arv asju. Kaebaja sai ennast pesta 1–2 korda nädalas, mida oli kuumalaine ajal vähe. Kaebajale tekitati hingeline trauma, voodis elamine tekitas paanikahoogusid, kaebaja vaimse tervisega seotud kaebused jäeti tähelepanuta. Lisaks häiris kaebajat öörahu rikkumine ja kaamera kambris. Kaebajale tekitas vangla tegevus alandust, hirmu, paanikat, meelesegadust, ärevust ja paranoiat, et teda jälgitakse. Kahjusumma jättis kaebaja kohtu otsustada.
4.Halduskohus tagastas kaebuse 23.12.2021. a määrusega, jättes kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata ning riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 23.12.2021. a määrusele määruskaebuse.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 24.05.2022. a määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu 23.12.2021. a määruse osas, millega halduskohus tagastas kaebuse ning jättis riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata, saates vastavas osas asja halduskohtule menetluse jätkamiseks. Muus osas jäi määruskaebus rahuldamata.
7.Halduskohus jättis 16.06.2022. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel osaliselt rahuldamata. Kohus kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 100 eurot, mis oli arvestatud kohtu äranägemisel määratava õiglase hüvitise nõude pealt (RLS § 60 lg 3 varasem redaktsioon). Kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest ülejäänud summa, s.o 150 euro ulatuses.
8.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 26.06.2022. a taotluse (tl 44), milles teatas, et tal ei ole rahalisi vahendeid, et tasuda riigilõiv summas 100 eurot. Kaebaja täpsustas, et mittevaralise kahju tekitamise eest on hagisummaks 500 eurot.
9.Halduskohus luges 19.07.2022. a määruses kaebusega nõutava rahalise hüvitise suuruseks 500 eurot, jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, st riigilõivu tasumiseks kaebuse esitamisel summas 20 eurot. Kaebaja teavitas 31.07.2022. a kohut riigilõivu tasumisest.
10.Tartu Vangla 01.09.2022. a kaebusele esitatud vastuse (tl 55–56) kohaselt ei nõustu Tartu Vangla kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Tartu Vangla jääb 12.11.2021. a otsuses nr 1-13/258 2 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja kaebaja hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele. Kambri nr 1191 näol ei ole tegemist kartserikambriga, vaid kambriga, kus on tavakambrist erinevalt paigaldatud vahetrellid ning milles olev mööbel on tugevam, et takistada selle kahjustamist kinnipeetavate poolt. Tegemist on tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga. Asjaolu, et tegemist on tugevdatud järelevalve vajadustele vastavaks kohandatud
kambriga, ei tähenda, et sellesse kambrisse ei tohiks panna vahistatuid või kinnipeetavaid ja sellisesse kambrisse paigutamist ei saa pidada automaatselt õigusvastaseks. Vastustaja möönab kaebaja õiguste riivet televiisori ja veekeedukannu kasutamisvõimaluse puudumise osas. Tartu Vangla nõustub, et elektripistikute puudumist kambris olukorras, kus vahistatul on kehtiv luba elektriseadmeid kasutada, ei saa pidada õiguspäraseks. Siiski üksnes õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust rahalise hüvitise maksmiseks. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kuu aja vältel isiklike elektriseadmete kasutamisvõimaluse puudumist ei saa pidada sedavõrd intensiivseks riiveks, et see oleks käsitletav väärikust alandava kohtlemisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes.
11.Kaebaja 02.09.2022. a menetlusdokumendi (tl 67) kohaselt ei kajasta vangla esitatud must-valged pildid kambrist olukorda kambris õigesti. Kui kambris õhtul lamp põleb, on ilusti kambrisse sisse näha. Ametnikud on kambri akna alla murule tallanud ametikäigu, kust on kambrisse näha. Samuti on kambrisse näha mööduvatest politseibussidest. Palavate ilmadega pesi kaebaja ennast kambris alasti. Kapi puudumisel pidi kaebaja asju hoidma põrandal, riiul on tavakambris. Vangla vastus on ennast õigustav, inimesi ei tohi selliselt alandada, vangla vabandused ei ole asjakohased. Kohtu seisukoht
12.Käesolevalt on halduskohtu menetluses hüvitamiskaebus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 4). Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja 26.06.2022. a menetlusdokumendi kohaselt (tl 44) taotleb kaebaja mittevaralise kahju tekitamise eest 500 euro suurust hüvitist. Kaebuse põhiväite kohaselt hoiti teda kambris nr 1191 ebainimlikes oludes, sest kambri tingimused olid kaebaja väärikust alandavad.
13.Kaebaja ei ole kaebusele kahjunõuet põhistavaid tõendeid esitanud. Kaebuse asjaolude kirjelduse alusel on kohus vanglalt tõenditena välja nõudnud kaebaja nimetatud dokumendid (kahjunõude, märgukirja ja protesti), millest on vastustaja vastuväidete põhjendatuse tõendamiseks kohtule esitatud kaebaja kahjunõue ja selle rahuldamata jätmise otsus. Vangla on selgitanud, et märgukiri ja protest, mis esitati samuti kohtule koos vangla vastustega nendele, ei ole vangla selgitusel esitatud selle elusündmuse kohta, millele kaebus tugineb. Kaebaja ei ole vangla selgitustele menetlusdokumentides vastu vaielnud.
seoses
tõenditega
nende
esitamise järgsetes
Kaebaja on vastustaja esitatud pilte kambrist ja eluhoonest (tl 68,69) täiendanud omapoolsete selgitavate kirjetega kambri olude ja E2 osakonna eluhoone ametikäigu ja kambriakna asukoha ning selle kohta, kust kaebaja arvates võis kambrisse sisse näha. Vastustaja on lisaks kaebaja nõudel esitatule esitanud tõenditena kambri nr 1191 ukselt tehtud foto; foto voodi poolt vaatega ukse poole; foto kambri nurgast vaatega hügieeninurga poole; foto tualetipoti juurest vaatega akna poole; foto teerajalt vaatega kambri nr 1191 akna poole; foto parkimisalalt vaatega kambri nr 1191 akna poole. Kohus märgib vastuseks kaebajale selgituseks, et värvilised fotod on toimikusse tõenditena võetud värviliselt prindituna (tl 57– 62).
14.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
15.Poolte vahel ei ole vaidlust, et alates 18.05.2021. a viibis kaebaja vahistatuna Tartu Vanglas ja 11. juunist 14. juulini 2021. a paiknes kaebaja E2 osakonna kambris nr 1191, st kohtu arusaamisel vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt ööpäev läbi kinnise vangla eluosakonnas lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib.
16.Kohus märgib seetõttu esimese vahemärkusena vastuseks kaebusele, et asjakohane pole kaebaja viide käesoleva sajandi elustandardiga kooskõlas mitteolevaile elutingimustele, sest kaebaja olmeline heaolu oli riivatud ja piiratud tema tõkendina vahistamisest käimasolevas kriminaalmenetluses vanglast sõltumatult. Kohus nõustub vanglaga, et kaebaja vahi all viibimisel ei põhjustanud vangla talle piirangutega rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (VangS § 41).
17.Kohus mõistab, et kaebaja ei nõustu Tartu Vangla 12.11.2021. a otsusega (tl 12–15). Kaebaja leiab, et Tartu Vangla alandas tema väärikust, hoides teda õigusvastastes tingimustes ajavahemikul 11.06.-14.07.2021. a. Kuigi kaebaja vihjab kaebuses vaimse tervisega seotud kaebustele, millele ei pööratud väidetavalt tähelepanu, sealhulgas paanikahoogudele, ei ole kaebaja kohtueelses kahjunõudes taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamisega seoses, vaid üksnes pidanud vangla tegevust tema väärikust alandavaks (tl 911).
18.Kuna kohus võib HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt kohustusliku kohtueelse menetluse korral (VangS § 11 lg 8) kaebuse läbi vaadata üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud, siis tõlgendab kohus, et kaebuses kirjeldatud hingelised üleelamised on kokkuvõttes käsitletavad väärikuse alandamisena, milles eest nõuab kaebaja kahju hüvitamist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatu kohaselt.
19.PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses.
20.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
21.Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused ning juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks alus.
22.Kaebaja nõudis Tartu Vanglalt kohtueelselt kahju hüvitist summas 1 500 eurot. Kohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et jätab kahjusumma kohtu otsustada. Viimati esitatud menetlusdokumendis (tl 44) nõuab kaebaja kahju hüvitist summas 500 eurot. Kohus leiab jätkuvalt, et kaebaja nõutava varalise hüve väärtus on alla 1 000 euro ning kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust arvestades pidada väheintensiivseks, arvestades, et kaebaja pidi
väidetavalt vangla õigusvastast tegevust taluma ligikaudu ühe kuu vältel ja õigusvastane tegevus seisnes kaebajale täiendavate kannatuste põhjustamises kambri tingimustega. Rahalise hüvitise välja mõistmist on Eesti kohtupraktikas peetud põhjendatuks aga oluliselt intensiivsemate ja kauakestvamate riivete puhul, näiteks kahe aasta jooksul lähedastega pikaajaliste kokkusaamiste piiramise puhul mõisteti kinnipeetava kasuks välja 1 500 euro suurune hüvitis (Riigikohtu 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416).
23.Tartu Vangla 12.11.2021. a otsuse (tl 12–15) kohaselt on vangla kohustuslikus kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel järeldanud, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
24.Kohtule esitatud tõenditele tuginedes puudub kohtu hinnangul alus vastustajast erinevale seisukohale asumiseks. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebajat hoiti vahistatu staatuses eelmise aasta suve alguses E-2 eluosakonna kambris nr 1191. Kamber nr 1191 ei ole kartserikamber. Kambrisse on aga tavakambrist erinevalt paigaldatud vahetrellid ja tugevam mööbel, takistamaks selle kahjustamist kinnipeetavate poolt. Vangla selgitustel, tegemist on tugevdatud järelevalve vajadusele vastava kambriga.
25.Kohtu hinnangul, kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, ega viidanud temale kui vahistatule kättesaamatutele tõenditele, mille alusel kohus saaks järeldada, et kamber ei vasta kinnise vangla eluosakonna kambri tingimustele. Kaebajale ei olnud määratud vaidlusalusel perioodil kartserikaristusi. Vastustaja on kaalutletult menetlusdokumentides selgitanud ja fotodega tõendanud, et kaebaja kohtueelses taotluses esitatud väide (tl 12), et tegemist on kartserikambriga on neil asjaoludel kohtu hinnangul väär.
26.Kohus leiab, et kapi puudumine kambris, kus on olemas riiul (vt fotod, tl 57, 58, 59, 60) isiklike asjade hoiukohana ei ole õigusvastane, nagu märkis vastustaja õigustatult 12.11.2021. a otsuses, tuginedes vangla sisekorraeeskirja (VSKE §) 7 lg 1 p-le 2. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et kui kinnipeetaval on kambris sellisel hulgal isiklikke esemeid, mis ei mahu ära kambris olemasolevasse isiklike asjade hoiukohta, siis on võimalus tal üleliigsed esemed kambrist ära anda ning lasta need lattu paigutada (vt VSKE § 57 lg 2). Kaebuse kohaselt oli kaebajal kambris kaheksa kilekotti isiklike asjadega. Sellisel määral riideid kambris ei saa pidada hädavajalikuks ning kaebaja lõi ise olukorra, kus tal ei olnud võimalik kambris tavapäraselt liikuda. Kohus tugineb seejuures mh kaebaja selgitustele, et mullune suvi oli palav ja kambris polnud jahe, kuna kaebaja jahutas ennast kraaniveega.
27.Tartu Vangla on 12.11.2021. a otsuses omaks võtnud, et kambri nr 1191 aken ei ole tuulutamiseks avatav, sest kambri akna ette on paigaldatud pleksiklaas, vältimaks kambriakna võimalikku lõhkumist. Vastustaja väited on tõendatud kohtule esitatud fotodega. Vastustaja kinnitusel töötab Tartu Vangla kambrites ööpäevaringselt sundventilatsioon ja sellega on vanglas tagatud kambrite piisav ventileeritus. Vastustaja leiab õiguspäraselt, et VangS § 45 lgst 1 ei tulene, et aken peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus.
28.Kaebaja on kohtueelses kahjunõudes märkinud, et niiskus kambris tulenes sellest, et kaebaja pesi end kuumalaine tõttu äravoolu juures. Seega oli niiskus ja kuumus kambris tingitud ajutise loomuga kuumalaine ning kaebaja enda tegevuse koosmõjust.
29.Kohus möönab, et 2021. aasta suvel võis kaebaja tajuda, et kambris on palav, arvestades, et Tartus oli 2021. a suvekuudel teatud päevadel Eesti tavapäraste ilmaoludega võrreldes kõrgem õhutemperatuur. Kohus leiab, et kambri tingimused ajavahemikul 11.06.-14.07.2021. a ei saanud aga tekitada kaebajale sedavõrd ülemääraseid ebamugavusi, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.
Kuumalainega kaasnenud ebamugavusi pidid ka väljaspool vanglat viibivad isikud taluma. Kohtul puudub alus kahelda vangla väites, et vanglas töötas ööpäevaringselt sundventilatsioon, mis tagab kambrites elutegevuseks piisava õhuhulga ja selle ringluse. Teadaolevalt kasutatakse vangla sundventilatsiooni õhuringluses välisõhku, mida enne kambrisse paiskamist ei jahutata (vt ka Tartu Halduskohtu 07.10.2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-2148, {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=301528939, 06.10.2022}). Kõrgema välistemperatuuri korral on õhuringlus raskemini tajutavam, ei tähenda, et nõuetekohast õhuvahetust ei toimuks (samas, p 8.2.1.).
30.VangS § 93 lg 1 sätestab, et vahistatu kannab isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta riietuse.
31.Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil vahistatu staatuses, seega oli tal võimalik kanda vanglas oma isiklikke riideid. Isiklike riiete puhastamise ja korrashoiu eest vastutab kinni peetav isik ise. VSKE § 7 lg-s 1 ja lg-s 4 ei ole ei kartseri ega tavakambri sisustuses nimetatud sellise kuivatustoru olemasolu, nagu kaebaja peab praeguste elustandarditega kooskõlaliseks. Kohus nõustub riiete kuivatamise ja vajadusel pesemise osas vastustaja 12.11.2021. a otsuses esitatud seisukohtade ja järeldustega.
32.Kamber nr 1191 oli Tartu Vangla 12.11.2021. a otsuse kohaselt ühekohaline kamber. Vastupidist ei väida ka kaebaja ega ole tuvastatav vangla esitatud fotodelt. Vangla selgitas otsuses, et ühekohalise kambri tavapärasest kambrist väiksemaid mõõtmeid arvestades ei ole võimalik paigaldada kambris lauda selliselt, et tualetipotti ei oleks laua taga istudes näha. Kohus ei pea ca ühe kuu jooksul sellises ühekohalises kambris viibimist, kus laua taga istudes on nähtav WC-pott, väärikust alandavaks õigusvastaseks kinnipidamistingimuseks, mille eest peaks olema põhjendatud rahalise hüvitise välja mõistmine.
33.Tartu Vangla on omaks võtnud, et kambris nr 1191 ei olnud tualeti kasutamine piisavalt privaatsel määral tagatud. Tartu Vangla on kaebaja ees vabandanud ebapiisva privaatsuse ja sellega kaasnenud ebameeldivuste ning üleelamiste pärast. Tartu Vangla on tarvitusele võtnud vajalikud abinõud ja astunud samme selleks, et kambris nr 1191 oleks võimalik tualetti kasutada olusid arvestades võimalikult privaatselt (vt foto, tl 58) kartmata, et järelevalvet teostav ametnik võiks seda näha. Kaebaja privaatsust riivati ühel korral ja samast soost ametniku poolt, mistõttu ei saa olla tegemist sedavõrd intensiivse riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise maksmise.
34.Tartu Vangla 12.11.2021. a otsuse kohaselt vastab ka tõele, et kambrisse nr 1191 on paigaldatud turvakaamera (vt fotod, tl 58, 59). VangS § 7 lg-ga 2 on kooskõlas, et kinnises vanglas on kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Ka VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber muuhulgas tagama vahistatu visuaalse või elektroonilise jälgimise. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud 16.01.2014. a otsuses asjas nr 3-12-1379 {https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=142315497 06.10.2022}, et elektrooniline jälgimine ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks.
35.Samuti on Tartu Vangla omaks võtnud elektripistikute puudumise kambris olukorras, kus kaebajast vahistatul on kehtiv luba elektriseadmeid kasutada, ning sedastanud, et seda ei saa pidada õiguspäraseks. Tartu Vangla on kaebaja ees vabandanud selliste kinnipidamistingimuste ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast.
36.Kohtu hinnangul vastustaja poolt eksimuse tunnistamine ja vabandamine on piisav, et kaebaja kannatusi hüvitada (vt Riigikohtu 06.01.2021. a otsus asjas nr 3-19-1207, p 26.2).
Kaebaja vastupidise seisukohaga nõustumiseks kaebaja esitatud faktilistel asjaoludel kohus alust ei näe.
37.Puutuvalt kaebaja väidetega kambri aknast kambrisse sisse nägemise võimalusega, märgib kohus vastuseks kaebusele, et ei pea kaebaja kartust eluliselt usutavaks. Tegemist on tõendite kohaselt (tl 57–62) pleksiklaasist trellitatud aknaga, mis vaieldamatult suurendab kambris viibija privaatsust ja raskendab olulisel määral tema väljast nägemist aknast jalgsi, aga eriti autos möödumisel. Vastavate fotodega on tõendatud, et avatäide asub seinas oluliselt kõrgemal WC potist. WC pott on fotodega tõendatult akna all olevast riiulist madalam. Riiulist madalam on ka nari, mis peaks tavaeluruumide mõistes olema ca ühekõrgused. Eluruumide aknast on voodi arvestades selle kõrgust tavapäraselt nähtav üksnes akna alt hoonest möödudes, mida käesoleval juhul raskendab kohtu arusaamisel pleksiklaas aknaklaasi asemel. Kaebaja ei ole väitnud, et ametikäiku kasutavad ametnikud oleks tema kambri aknast möödudes tahtlikult kambrisse vaadanud, ta väidab üksnes vastava olemasolu teoreetilist võimalust. Kindlasti ei ole kambri sisemus privaatsust riivata võivates detailides vaadeldav politseibussiga vangla eluhoonest eemalt mööda sõites, sest sõiduteed eraldab eluhoonest haljasala. Kaebaja oli enese jaoks privaatsuse riive võimaluse teadvustanud, mistõttu ei pea kohus tõenäoliseks, et pesemise või WC kasutamise toimingud toimusid tegelikkuses aknast nähtavalt olukorras, kus aken on trellitatud ja akna all asus kaheksa kotti kaebaja riietega. Riideid sai kohtu hinnangul soovi korral ka kambris päevavalguse või eredama kunstliku valgustuse levimise ajal lühiajaliselt kasutada kaebaja toimingute varjamiseks. Liiatigi ei ole kinnipeetavate kaebuste probleemiks tavapäraselt ülemäärane kambrite valgustatus pigem vastupidi.
38.Kohus möönab, et kaebaja pidi taluma ebamugavusi, viibides veidi enam kui kuu aega kambris nr 1191, mis ei olnud tavapärane eluosakonna kamber, kuid kaebaja on kohtu hinnangul temale põhjustatud väidetava mittevaralise kahju üle paisutanud, sest vangistusseadus ei reguleeri üksikasjades nõudeid kinnipeetavate kambritele, piirdudes §-s 45 vaid neile esitatavate kõige üldisemate ehitustehniliste tingimuste äramärkimisega.1 Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega väitnud, et temale oleks reaalselt tekkinud vaimse tervise kahju. Kaebaja võis tunda end häirituna ja kaebaja väärikust võis vangla tegevus teatud määral riivata, kuid kohtu hinnangul on ebatõenäoline, et vangla tegevuse tagajärjel tekkis kaebajale sellist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel rahaliselt hüvitamisele. Kohus leiab, et vastustaja on oma osaliselt õigusvastase tegevuse kaebaja ees heastanud vabandamisega. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-8316 ja 3-3-1-42-15).
39.EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt selles osas nt ka Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 20). Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muu hulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu 31.12.2014. a otsus nr 3-4-1-50-14, p 33; 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).
40.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vangla tegevus on kaebaja õigusi saanud riivata üksnes väheintensiivselt ja võimalik tekkinud kahju on vähene. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul
L. Madise, P. Pikamäe jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2. trükk, Tallinn, Juura 2014, lk 43.
tegemist olukorraga, kus oleks põhjendatud vanglalt rahalise hüvitise välja mõistmine kaebaja kasuks.
41.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
42.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab kaebaja kandma menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude poolte vahel jagamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.