Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 24. mai 2022, Tartu 3-21-2629 Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks väärikust alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise eest ajavahemikul
11.juunist 2021 kuni 14. juulini 2021 Tartu Halduskohtu 23. detsembri 2021. a määrus Siim Grossbergi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Siim Grossberg Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 23. detsembri 2021. a määrus osas, millega halduskohus tagastas kaebuse ning jättis riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata. Saata asi vastavas osas halduskohtule menetluse jätkamiseks. Muus osa jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. detsembri 2021. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse selle osa peale, mis puudutab kaebuse tagastamise küsimust, võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Siim Grossberg esitas Tartu Vangale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot. Taotluse kohaselt hoiti teda vahistatuna 11. juunist kuni 14. juulini 2021 kambris, mille tingimused ei olnud nõuetekohased. Tartu Vangla jättis 12. novembri 2021. a otsusega nr 1-13/258-2 S. Grossbergi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2.S. Grossberg esitas 14. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses mittenõuetekohases kambris viibimisega eelnevalt nimetatud ajavahemikul. Koos kaebusega esitas S. Grossberg ka taotlused riigi õigusabi saamiseks ning tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.
3.Tartu Halduskohus tagastas 23. detsembri 2021. a määrusega S. Grossbergi kaebuse, jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata ning taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Määruse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Kuigi kaebaja nõudis kohtueelses menetluses hüvitiseks 1500 eurot, jäi halduskohtu hinnangul võimaliku hüvitise suurus alla 1000 euro. Kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust ja väidetava õigusvastase olukorra kestust arvestades pidada väheintensiivseks.
3.2.Kapi puudumine kambris, kus on olemas riiul ja nagi, ei ole õigusvastane. Olukorras, kus kinnipeetaval on kambris sellisel hulgal isiklikke esemeid, et need ei mahu ära kambris olevatesse hoiustamiskohtadesse, tuleb üleliigsed esemed kambrist ära anda ning lasta need lattu paigutada. Kaebuse kohaselt oli kaebajal kambris kaheksa kilekotti riietega. Sellisel määral riideid ei saa pidada hädavajalikeks ning kaebaja lõi ise olukorra, kus tal ei olnud võimalik kambris tavapäraselt liikuda.
3.3.Kambri aken ei olnud avatav, kuna selle ette oli akna lõhkumise vältimiseks paigaldatud pleksiklaas. Tartu Vanglas töötab ööpäevaringselt sundventilatsioon ja sellega on vanglas tagatud kambrite piisav ventileeritus. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-st 1 ei tulene, et kambri aken peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus. Kaebaja on ise märkinud, et liigne niiskus kambris tulenes sellest, et ta pesi end kuumalaine ajal äravoolu juures. Seega olid niiskus ja kuumus tingitud ajutisest kuumalainest ning kaebaja enda tegevuse koosmõjust. Halduskohus leidis, et kambri tingimused vaidlusalusel ajavahemikul ei saanud tekitada kaebajale ülemääraseid ebamugavusi, mida saaks pidada kaebaja õigusi riivavaks määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kuumalainega kaasnenud ebamugavusi pidid taluma ka väljaspool vanglat viibivad inimesed.
3.4.VangS § 93 lg 1 sätestab, et vahistatu kannab isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus vahistatule tasuta riietuse. Kaebaja oli vaidlusalusel ajavahemikul vahistatu staatuses, mistõttu oli tal lubatud kanda isiklikke riideid. Nende puhastamise ja korrashoiu eest vastutab aga isik ise. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 ja 4 kohaselt ei pea kambris olema kuivatustoru. Kaebajal oli võimalik kasutada ka vangla pesumaja pakutavat teenust, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust vaatamata sellele, et tal oli võimalik selle teenuse eest maksta.
3.5.Kamber, kus kaebaja viibis, oli ühekohaline, mistõttu ei ole selle suurust arvestades võimalik lauda paigaldada selliselt, et WC-potti ei oleks laua taga istudes võimalik näha. Halduskohus ei pidanud ühe kuu jooksul sellises kambris viibimist, kus laua taga istudes on WC-pott nähtav, väärikust alandavaks õigusvastaseks tingimuseks, mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Samas tunnistas Tartu Vangla, et kambris, kus kaebajat hoiti, ei olnud tualeti kasutamine piisavalt privaatsel määral tagatud. Vangla vabandas tekitatud ebameeldivuste pärast. Kaebaja privaatsust riivati vaid ühel korral ja samast soost ametniku poolt, mistõttu ei saa olla tegemist sedavõrd intensiivse riivega, et sellele peaks järgnema rahalise hüvitise maksmine.
3.6.Kambrisse oli paigaldatud turvakaamera. VangS § 7 lg 2 kohaselt on kinnipeetavate majutamiseks kinnises vanglas kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 90 lg 4 sätestab, et vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Seega ei anna nimetatud asjaolu alust mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.7.Kambris puudusid elektripistikud, kuigi kaebajal oli luba elektriseadmete kasutamiseks. Tartu Vangla on tunnistanud, et nimetatud olukord oli õigusvastane ning ta on vabandanud tekitatud ebameeldivuste pärast. Halduskohtu hinnangul on eksimuse tunnistamine ja vabandamine piisav, et kaebaja kannatused hüvitada.
3.8.Kokkuvõttes leidis halduskohus, et kuigi kaebaja pidi kuu aja vältel taluma ebamugavusi, ei ole talle tekkinud sellist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Vastustaja on oma osaliselt õigusvastase tegevuse kaebaja ees heastanud vabandamisega. Halduskohus asus seisukohale, et vangla tegevus on kaebaja õigusi riivanud üksnes väheintensiivselt ja võimalik tekitatud kahju on vähene. Kuna rahalist hüvitist ei ole põhjust kaebaja kasuks välja mõista, on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega tagastas halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis võimaldab kaebuse tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
3.9.Kuna halduskohus tagastas kaebuse, puudus vajadus lahenda kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks sisuliselt ning halduskohus jättis nimetatud taotluse läbi vaatamata.
3.10.Halduskohus leidis, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6 alusel, kuna seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.
4.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu
23.detsembri 2021. a määruse, millega tagastati esitatud kaebus, jäeti riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata ning riigi õigusabi määramise taotlus rahuldamata. Määruskaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Olukorras, kus põhiõiguste riive on aset leidnud üle kuu aja, ei saa riivet nimetada väheintensiivseks. Kaebaja hinnangul on talle põhjustatud mittevaralist kahju. Vabandamine ei ole käesoleval juhul piisav.
4.2.Kaebaja jaoks oli alandav, et ta ei saanud tualetti privaatselt kasutada. Alandav oli ka see, et laud oli WC-poti kõrval.
4.3.Kaebaja ei saanud oma riideid pesta, sest neid ei olnud võimalik kambris kuivatada. Kaebaja oli vahistatu, tal oli õigus enda riideid kanda. Vangla riietuse kandmine tundus kaebajale alandav olevat.
4.4.Kambris olnud riiul oli nii väike, et sinna mahtusid vaid mõned üksikud asjad ja muid asju ei olnud võimalik mujal hoida. Kambris oli ruumi vähe, kuna kaebaja pidi isiklikke asju põrandal hoidma. Ühtlasi pidi ta seetõttu elama kuu aega voodi peal.
4.5.Kambris puudusid elektripistikud. Kaebaja ei saanud vaadata telekat ja kasutada veekeedukannu, kuigi tal oli selleks luba olemas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6.Kaebaja on vaidlustanud halduskohtu määrust nii kaebuse tagastamise, riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbi vaatamata jätmise kui ka riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas.
7.Esmalt hindab ringkonnakohus hüvitamiskaebuse tagastamise õiguspärasust HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
8.Kohtupraktikas on selgitatud, et kaebuse võib HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada, kui korraga on täidetud kaks eeldust: kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja
asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (RKHK 13. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-2255/16, p 10).
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul kaebuses esitatud asjaolusid arvesse võttes üheselt selge, et võimalik kaebaja õiguste riive oleks väheintensiivne. Eeskätt puudutab see kambritingimusi, mille osas vangla on tunnistanud, et need ei olnud nõuetekohased. Ringkonnakohus ei ole näiteks veendunud, et olukord, kus kinnipeetav ei saa elektripistikute puudumise tõttu kasutada veekeedukannu ja televiisorit, ehkki tal on nende kasutamiseks luba olemas, on käsitatav väheintensiivse riivena. See, et vangla on oma eksimust tunnistanud ja selle eest vabandanud, ei vähenda tagantjärgi riive intensiivsust. Haldusorgani vabandamine võib olla küll asjaoluks, mis õigustab rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist, kuid ei muuda riive intensiivsust. HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastamine ei ole kohustuslik, vaid diskretsiooniline. Olukorras, kus riive intensiivsuse määr ei ole üheselt selge, tuleb esitatud kaebust menetleda ning antud küsimus lahendada asja sisulise läbivaatamise käigus.
10.Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et täidetud ei ole ka HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise teine eeldus – kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
11.Kaebaja on halduskohtult taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist mittenõuetekohastes tingimustes viibitud aja eest. Väidetavalt olid kambri tingimused kaebaja väärikust alandavad ning kaebaja hinnangul on taolistes tingimustes viibimise eest kohane välja mõista rahaline hüvitis.
12.Reeglina on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist peetud siinses õiguskorras erandlikuks ning taoline võimalus on ette nähtud vaid riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 loetletud põhiõiguste tõsiste riivete korral (RKHK 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Kohtupraktikas on hüvitisenõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt nt RKHK 20. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18; 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-44-06, p 14).
13.Lähtudes väljakujunenud kohtupraktikast ei saa praegusel juhul tõsikindlalt väita, et kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline, sest nagu ülal märgitud, võib olukorras, kus rahalise hüvitise väljamõistmine ei pruugi olla põhjendatud, olla siiski vajalik tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis kahju tekitanud toimingute õigusvastasus. Vastav võimalus on ette nähtud ka HKMS § 41 lg-s 5, mis sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. See aga võib tähendada kaebuse osalist rahuldamist. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel ebaõige, tuleb halduskohtul menetlust jätkates lahendada ka kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus. Ühtlasi tühistab ringkonnakohus eelnevast tulenevalt halduskohtu määruse osas, millega halduskohus tagastas kaebuse ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.
14.Kaebaja on määruskaebuses vaidlustanud ka talle riigi kulul esindaja määramata jätmise. Halduskohus leidis, et riigi õigusabi andmine ei ole põhjendatud, kuna esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 6 nimetatud keeldumise alus – riigi õigusabi taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale ei ole riigi õigusabi andmine põhjendatud ning selle andmisest keeldumisel võib tugineda RÕS § 7 lg 1 p-le 6, sest kaebaja on esitanud kaebuse, milles taotleb talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ning käesoleval juhul ei esine asja suhtes ka tungivat avalikku huvi. Samas ei tähenda see, et vaidlus ise oleks kaebaja seisukohast vaadatuna vähetähtis. Kuigi tavapäraselt piisab riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmisel RÕS § 7 lg-s 1 nimetatud ühe aluse esinemisest, märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul võinuks riigi õigusabi andmisest keelduda ka RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel, mis näeb ette, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on iseseisvalt suutnud läbida nõutava kohtueelse menetluse, esitada halduskohtule kaebuse ning ringkonnakohtule määruskaebuse. Arvestades seda, et halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte ja kohus on kohustatud vajadusel menetlusosalisi aitama ja ise tõendeid koguma, ei ole halduskohtumenetluses oluline, et menetlusosalisel oleks juriidiline haridus või selle puudumisel ilmtingimata vastava haridusega esindaja. Seega jääb riigi õigusabi andmata jätmise osas halduskohtu määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.