Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Maakohtu menetluses on V S hagi A A ja A K vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
2.Kohtule 29.01.2014. a esitatud hagiavalduse kohaselt Viru Maakohtu 19.04.2013. a otsusega kriminaalasjas 1-12-4368 mõisteti A A süüdi KarS § 121 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 2 kohaselt kuulub koheselt ärakandmisele 2 kuud vangistust. Ülejäänud osa vangistusest, so 1 aasta ja 8 kuud ei pöörata täitmisele, kui A A ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
2.1.Samuti tunnistati maakohtu otsusega A K süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 160 päevamäära ulatuses (lähtuvalt isiku keskmisest päevasissetulekust kuulub kohaldamisele päevamäär 24,50 eurot), so summas 3 920 eurot. KarS § 66 lg 1, 3 alusel määrati A K rahalise karistuse summas 3 920 eurot tasumine ositi 1 aasta jooksul 326 euro kaupa igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest.
2.2.Viru Maakohus mõistis kostjad järgmises süüdistuses süüdi: A A KarS § 121 järgi selles, et tema, viibides 29.01.2011. a kella 01.30 paiku avalikus rahvarohkes kohas, so klubis Avenue, asukohaga Ida-Viru maakond, Narva linnas Rakvere tn maja nr 71, kus toimus öödisko ning olles alkoholijoobes, peale klubi ees tema ja V S vahel aset leidnud füüsilist konflikti, tuli klubisse tagasi, kus hüppas laua peale ning jooksu pealt lähenedes V S, kes istus klubis laua taga, võttis löögiks jalaga hoogu ning lõi kängitsetud jalaga V S pea piirkonda, tekitades V S füüsilist valu. Kui toimunu juurde jõudis klubi direktor S T, siis A A, olles laua peal, lõi jalaga S T rinna piirkonda, mille tulemusel viimane kukkus seljaga vastu põrandat. Oma tegevusega tekitas A A kannatanule S T rindkere pehmete kudede põrutuse, so lühiajalise tervisekahjustuse.
2.3.Peale selle A A mõisteti süüdi selles, et tema, olles Ida prefektuuri politseiametnik, politseiteenistusest vabal ajal, so 29.01.2011. a kella 02.00 paiku suundus peale klubis Avenue kuriteo toimepanemist Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, asukohaga Vabaduse 5 Narva linn, kuhu oli toimetatud kannatanu V S. Seejärel A A 29.01.2011. a kella 02.20 paiku, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutisse kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud kannatanu V S. A A, tegutsedes grupis koos politseiametniku A K, lõi nimetatud ruumis V S mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitas V S ninaluude murru, verevalumid näol ja vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitas kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse.
2.4.Seega, kostja A A pani toime hageja V S tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanudmuu kehalise väärkohtlemise, mis on KarS § 121 ettenähtud.
2.5.Kostja A K mõisteti süüdi selles, et tema, olles Ida prefektuuri politseiametnik, politseiteenistusest vabal ajal, suundus 29.01.2011. a kella 02.00 paiku peale klubis Avenue toimunut konflikti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, asukohaga Vabaduse 5 Narva linn, kuhu oli toimetatud kannatanu V S. Seejärel A K 29.01.2011. a kella 02.20 paiku, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutisse kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud kannatanu V S. A K tegutsedes grupis koos politseiametniku A A lõi nimetatud ruumis kättemaksuks V S mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitas V S ninaluude murru, verevalumid näol ja vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitas kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse.
2.6.Seega, kostja A K pani toime hageja V S inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise, mis on KarS § 121 ettenähtud.
2.7.Kostjad esitasid apellatsioonkaebused Viru Maakohtu 19.04.2013. a otsuse peale, mis aga jäeti täies ulatuses rahuldamata Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2013. a otsusega. Viru Maakohtu nimetatud otsus jäeti täies mahus ka jõusse.
2.8.Seejärel kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, mis jäeti menetlusse võtmata Riigikohtu 23.01.2014. a määrusega.
2.9.Vastavalt VÕS § 128 lg 5 mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
2.10.Ilmselge on, et kostjate kirjeldatud kuritegeliku tõendatud tegevuse tulemusena on V S esinenud füüsiline ja hingeline valu ning kannatused – ehk siis mittevaraline kahju.
2.11.Kaebaja peab õiglase hüvitise suuruseks: ööklubis kostja A A poolt kasutatud vägivalla episoodi puhul 1 000 eurot ja politseijaoskonnas mõlema kostja so A A ja A K poolt toimepandud peksmise puhul 4 000 eurot. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt A A hageja kasuks 1 000 eurot ja kostjatelt A A ja A K solidaarselt hageja kasuks 4 000 eurot.
KOSTJA 1 VASTUS
3.Kostja 1 A A hagi ei tunnistanud.
3.1.Kirjalikus vastuses hagile (I kd tl 154-156) märkis kostja 1, et hagiavaldusest ei ole tuvastatav hagi alus. 29.01.2014. a hagiavalduses on hagi alusena nimetatud ainult Viru Maakohtu 19.04.2013. a otsuse kriminaalasjas 1-12-4368 andmed süüdistuse ja määratud karistuse kohta. Kostja 1 arvamusel tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi eelnimetatud viisil hagi aluse esitamine ei ole lubatud. TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse hagiavalduses hagi aluseks olevad asjaolud (hagi alus). Hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude. Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi kriminaalasjas tehtav lahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv. Hagi alusena tuleb hagejale esitada isiklikud väited kahju tekkimise asjaolude kohta eraldi prokuratuuri poolt süüdistustaktis märgitud asjaoludest. Kostja 1 arvamusel kuna ei ole hagiavalduses väljatoodud faktilised asjaolud, mille põhjal hagiavaldust tuleb lahendada, on tegemist hagiavalduse puudusega, mis takistab hagiavalduse menetlemist.
3.2.Hageja nõue talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendamata. Kui hageja kõrvaldab eelnimetatu puuduse 29.01.2014. a hagiavalduses ja esitab hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, hagejale tuleb tema esitatud asjaolud tõendada. Kuna kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi kriminaalasjas tehtav kohtulahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv, kohus asjaolude tuvastamisel käesolevas asjas ei ole seotud kriminaalasjas 1-12-4368 tuvastatuga. Kostja 1 on ka seisukohal, et hageja ei saa tugineda tõenditena kriminaalasja 1-12-4368 materjalidele konkreetsete kriminaalasja dokumentide määramata.
3.3.Hageja ei põhistanud milles seisnevad tema jaoks negatiivsed mittevaralised tagajärjed. Kostja 1 arvamusel raske alkoholijoobe seisundi tõttu ei saanud hageja midagi tunda füüsilist ega hingelist, mistõttu hageja ei saa nõuda mittevaralist kahju. Kostja 1 esitab vastuväide, et kostja 1 ei ole põhjustanud hagejale mittevaralise kahju.
3.4.Hageja enda tegevus raske alkoholijoobe seisundis ja hageja tahtlus tuleb arvestada kahju hüvitise suuruse määramisel. Hageja enda tegevus raske alkoholijoobe seisundis võib anda alust vähendada kahju eest kostjatelt väljamõistetavat hüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel. Kui kohus tuvastab kostja 1 vastutus, palub kostja 1 kohtul VÕS § 139 lg 1 alusel hageja nõutava (hageja pakutud) hüvitise suurus vähendada. Kui hageja esitab hagi aluseks faktilised asjaolud, siis kostja 1 esitab ja tõendab VÕS § 139 lg 1 kohaldamise eeldused, näiteks et hageja ründas esimesena kostjat 1.
3.5.Kostja 1 majanduslik seisund on halb, mis on tuvastatav eelkõige sellega, et kostja 1 sai käesolevas asjas riigipoolse menetlusabi. Kui kohus tuvastab kostja 1 vastutus, palub kostja 1 kohtul VÕS § 140 lg 1 alusel arvestades kostja 1 majanduslik olukord hageja nõutava (hageja pakutud) hüvitise suurus vähendada, kuna kahju hüvitamine nõutavas suuruses toob kaasa kostja 1 ja tema ülalpeetavate heaolu olulist langust.
KOSTJA 2 VASTUS
4.Kostja 2 A K hagi ei tunnistanud.
4.1.Kirjalikus vastuses hagile (I kd tl 32-33) märkis kostja 2, et tema vastuväide on, et ta ei ole toime pannud hagiavalduses kirjeldatud tegu. Samuti ei ole V S põhjustatud mittevaralist kahju.
4.2.TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit vaid viitab üksnes süüdimõistvale kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-12-4368. Samas ei saa ühes menetlusliigis so kriminaalasjas tehtud otsustusest iseenesest lugeda väidetav kostja tegevus tuvastatuks ka tsiviilasja menetluses. Kuni 31.12.2005.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 3 sätestas, et jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas on TsMS § 94 lg 3 järgi teo tsiviilõiguslike tagajärgede asja läbi vaatavale kohtule kohustuslik küsimuses, kas tegu leidis aset ja kas teo pani toime see isik Vastav põhimõte tsiviilkohtumenetluses ei kehti aga alates 01.01.2006. a, millest tulenevalt ei saa hageja tõendada kostja väidetavat õigusvastast tegu pelgalt viitega kriminaalasja kohtuotsusele. Seetõttu ei ole välistatud Eesti õiguskorras olukord kus erinevates menetlusliikides võivad kohtud teha samade sündmuste tuvastatuse kohta teineteisest erinevaid lahendeid. Tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalkohtumenetluses kehtivad erinevad tõendamisstandardid ja ka erinevad menetlusreeglid.
4.3.Samuti ei ole hageja hagis põhistanud enesele mittevaralise kahju tekitamist vaid üksnes viidanud kostja väidetavale tegevusele. Kostja on seisukohal, et isegi kui kohus loeks V S poolt esitatud väited tõendatuks, ei annaks see iseenesest alust rahuldada mittevaralise kahju hagi tema suhtes. Hageja peab mittevaralise kahju tekkimist ilmselgeks, kuid ei esita ühtegi põhistust milles tema füüsiline ja hingeline valu seisnes. V S ülekuulamise protokollis on hageja ise kinnitanud, et oli niivõrd purjus, et ei mäletanud hagis osundatud sündmustest midagi. Tugevas alkoholijoobes isik ei saa aga tunda füüsilist ja hingelist valu ning tal ei teki mittevaralise kahju nõudmise õigust. Samuti ei õigusta mittevaralise kahju nõuet ka V S käitumine enne väidetavaid sündmusi. Ka tema poolt osundatud kriminaalasjas leidis tuvastamist, et V S esimesena ründas õues A A. Sellega isik pannes ise toime esimesena ründe teise inimese suhtes asetas enese olukorda, kus teda võidakse ka vastu rünnata. Samuti käitus V S sündmuste ajal üleolevalt kohale tulnud politseinike suhtes ning on tuvastatud, et tema käest leiti kostjale kuulunud mobiiltelefon politseiosakonnas.
4.4.02.09.2015. a esitatud seisukohas (I kd tl 194-195) märkis kostja 2, et käesoleval juhul mittevaralise kahju tekitamist ei ole hageja tõendanud. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud Viru Maakohtu otsuse kriminaalasjas 1-12-4368, millest tulenevalt hagejale on tekitatud kehavigastusi, mis põhjustasid lühiajalise tervisekahjustuse. Riigikohus on kriminaalasjas nr 31-1-60-07 asunud seisukohale, et kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja on esitanud hagi mittevaralise kahju nõudes VÕS § 128 alusel, siis hageja tõendamiskoormusse kuulub füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu tõendamine.
4.5.Sündmuste toimumise ajal oli hageja oli küllaltki purjus. Üldteadaolev on asjaolu, et joobeseisundis isik valu ei tunne. Arvestades, et hagejale tekitatud tervisekahjustused olid lühiajalised, siis ei ole välistatud, et VÕS § 128 lg 5 sätestatud asjaolusid (füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu) ei esinenud. Kuna nimetatud asjaolude tõendamine on hageja tõendamiskoormus, siis kostja 2 piirdub vastuväitega, et hagejale füüsilist ega hingelist valu tekitatud, kuna selle kohta ei ole esitatud tõendeid.
4.6.TsMS § 233 lg 1 tulenevalt mittevaralise hüvitise suurust võib diskretsiooni teostamise teel määrata kohus. Samas hageja on hagiavalduses märkinud, et kostjalt 2 palub välja mõista 4 000 eurot. Kuna hageja on hüvitise summa hagiavalduse nõudes märkinud, siis hageja on kohustatud tõendama, et just hageja poolt nimetatud summa õigustab mittevaralise kahju hüvitamist summas 4 000 eurot. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suurus tuleb kohtul aga otsustada oma siseveendumuse kohaselt, arvestades kõiki asjaolusid ning lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Asjaoludena tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid sarnaseid asjaolusid. Õiglase hüvitise väljamõistmiseks peab kohus ka kaaluma, kas esineb alus hüvitist vähendada.
4.7.Eelpoolt viidatud kriminaalasjas tehtud otsusega karistati kostjat 2 rahalise karistusega ning mõisteti välja ka menetluskulud. Kuigi kohus ajatas kostja 2 menetluskulude ja karistuse tasumise kohustuse tasumist ühe aastaga, siiski kostja 2 tänaseni ei suutnud täita kõike oma kohustusi. Käesoleva seisukoha esitamise aja seisuga on võlgnevus summas 4 272,49 eurot. Kostja 2 palub hüvitise määramisel kostja 2 majandusliku olukorraga arvestada. Samuti ei saa tähelepanuta jätta hageja enda osa kahju tekkimises, kuna konflikt oli alanud juba varakult sealhulgas ka hageja on löönud kostjaga kaasas olnud isikut.
4.8.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07 asunud seisukohale, et küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Kriminaalasja otsusega on tuvastatud, et hagejale on tekitatud lüliajalised tervisekahjustused. Ei kriminaalasja otsusest ega muudest tõenditest ei tulene, milline on kehavigastuse või tervisekahjustuse raskus. Samas lahendis Riigikohus on toonitanud, et lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust.
4.9.Eeltoodust tulenevalt kostja 2 leiab, et hagejale kriminaalasja materjalidega on tõendatud, ainult lühiajaliste tervisekahjustuste tekitamine. Tõendamata on füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu, mistõttu mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Esmalt märgib kohus seda, et hagiavaldusest tulenevad asjaolud, millele hageja oma nõude rajab. Hagiavalduses on viidatud sellele, et kostjad tunnistati süüdi hagejale kehalises väärkohtlemises ning peksmise tagajärjel tekitati hagejale füüsilist ja hingelist valu ning
kannatusi ehk mittevaralist kahju, milles suurust hageja hindab summas kokku 5 000 eurot. Seega ei ole kostjate seisukoht, et hagiavalduses ei ole välja toodud faktilisi asjaolusid, põhjendatud.
7.Asja materjalidest nähtub, et kostjad on Viru Maakohtu 19.04.2013. a kohtuotsusega kriminaalasjas 1-12-4368 (II kd tl 18-36) süüdi tunnistatud selles, et A A, viibides 29.01.2011. a kella 01.30 paiku avalikus rahvarohkes kohas, so klubis Avenue, kus toimus öödisko ning olles alkoholijoobes, peale klubi ees tema ja V S vahel aset leidnud füüsilist konflikti, tuli klubisse tagasi, kus hüppas laua peale ning jooksu pealt lähenedes V S, kes istus klubis laua taga, võttis löögiks jalaga hoogu ning lõi kängitsetud jalaga V S pea piirkonda, tekitades V S füüsilist valu. Peale selle A A mõisteti süüdi selles, et tema, olles Ida prefektuuri politseiametnik, politseiteenistusest vabal ajal, so 29.01.2011. a kella 02.00 paiku suundus peale klubis Avenue kuriteo toimepanemist Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, kuhu oli toimetatud kannatanu V S. Seejärel A A 29.01.2011. a kella 02.20 paiku, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutisse kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud kannatanu V S. A A, tegutsedes grupis koos politseiametniku A K, lõi nimetatud ruumis V S mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitas V S ninaluude murru, verevalumid näol ja vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitas kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse. Seega, kostja A A pani toime hageja V S tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise ja valu tekitanudmuu kehalise väärkohtlemise, mis on KarS § 121 ettenähtud. Kostja A K mõisteti süüdi selles, et tema, olles Ida prefektuuri politseiametnik, politseiteenistusest vabal ajal, suundus 29.01.2011. a kella 02.00 paiku peale klubis Avenue toimunut konflikti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, kuhu oli toimetatud kannatanu V S. Seejärel A K 29.01.2011. a kella 02.20 paiku, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutisse kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud kannatanu V S. A K tegutsedes grupis koos politseiametniku A A lõi nimetatud ruumis kättemaksuks V S mitmel korral rusikaga ning kängitsetud jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitas V S ninaluude murru, verevalumid näol ja vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival, st tekitas kehavigastusi, mis põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse. Kuna kostjate poolt toime pandud hageja peksmine on tõendatud süüdimõistva kohtuotsusega (Tartu Ringkonnakohtu 28.10.2013. a kohtuotsus, II kd tl 1-17), on alusetu kostja 2 vastuväide, et ta ei ole hagejale füüsilist ega hingelist valu tekitanud, sest hageja pole esitanud selle kohta tõendeid.
8.Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-13 märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 09. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt viidatud tsiviilasjas nr 3-2-185-08 tehtud otsuse p 14). VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14, p 13).
9.Asja materjalidest nähtub, et V S esinesid kohtuarstlikul läbivaatusel ja haiglasse pöördumisel järgmised kehavigastused: ninaluude murd, verevalumid näol, vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival. Võttes arvesse vigastuste iseloomu ja paiknemist, võib väita, et kannatanu sai mitte vähem kui viis lööki (1 ninaseljale, 3 vasakule poole rindkerele ja 1 vasakule poole niudepiirkonda. Sellised vigastused koosvõetuna ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise kestusega mitte rohkem kui neli nädalat (8-10 päeva, 22.02.2011. a ekspertiisiakt, II kd tl 81-87). SA Narva Haigla 10.02.2011. a tõendi kohaselt pöördus V S 29.01.2011. a erakorralise meditsiini kliiniku osakonda seoses vägivaldse traumaga, pekstud, kaebused valudele ninaseina piirkonnas, diagnoos: ninaluude murd (II kd tl 88).
10.VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta kahjustatud isikule talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kostjate teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning et kostjatel kui kahju tekitajatel tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumine või et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2). Kostjad ei ole tõendanud süü puudumist ning käesolevas asjas puuduvad ka vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud. Kostjate tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 järgi ei esine. Kostjad ei ole tuginenud asjaoludele, mis oleksid andnud aluse kohaldada VÕS § 1050 lg-t 2. Seega esinevad kõik deliktilise üldvastutuse eeldused ning kostja peab hagejale tekitatud kahju hüvitama.
11.Hageja nõutud mittevaralise kahju hüvitamise piirid tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral sätestab VÕS § 134 lg 2. Selle sätte kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.
12.Käesolevas asjas tuleb arvestada ka seda, milline oli hageja osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel, sh hageja võimalus ohtu tajuda ja selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Kostjad leidsid, et kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest hageja enda käitumine aitas kaasa talle kahju tekkimisele. Kuna hageja nõuab tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb muu hulgas juhinduda VÕS § 139 lg-s 3 sätestatust. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohus märgib, et mittevaralise kahju korral VÕS § 139 kohaldatav ei ole, kuid kannatanu omaosalust saab arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt (Riigikohtu otsused 3-2-1-54-07 ja 3-2-1-85-08). VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus leiab, et löömise
eest ööklubis tuleb kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista 500 eurot. Kohus arvestab ka hageja enda käitumist, kes oli purjus ja provotseeris tüli kostjaga 1. Kriminaalasjas tehtud otsusest tuleneb, et enne hageja löömist olid hageja ja kostja 1 lahendanud õues konflikti, mille käigus hageja lõi kostjat 1. Kohus määrab hagejale hüvitise politseijaoskonnas peksmise eest 2 000 eurot solidaarselt kummaltki kostjalt. Kohus leiab, et 2 000 eurot on mõistlik ja õiglane hüvitis, arvestades seda, et hageja sai lühiajalise tervisekahjustuse. Kohus leiab, et politseijaoskonnas toimunud peksmise puhul hageja omaosalus puudub, samuti ei oma siinjuures tähtsust asjaolu, et hageja oli purjus. Purjus olid ka mõlemad kostjad. Kohus ei nõustu kostjatega, et joobeseisundis inimene ei saa tunda füüsilist valu. Hagejale tekitati peksmise käigus ninaluu murd ning ilmselgelt pidi hageja tajuma valu peksmise ajal ja pärast seda. Kohus leiab, et kostjate poolt hagejale kahju hüvitiseks määratud rahasumma ei ole niivõrd suur, et asetab kostjad raskesse majanduslikku olukorda.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
13.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Riigi õigusabi kulud jätab kohus riigi kanda.
14.Hageja on 12.02.2014. a tasunud riigilõivu 325 eurot (II kd tl 106). Kohus selgitab hagejale, et tervise kahjustamisega seotud hagi on riigilõivuvaba vastavalt riigilõivuseaduse §-ile 22 lg 1 p 12. Riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui riigilõivu on tasunud isik, kes on vabastatud riigilõivu tasumisest. Riigilõivuseaduse § 12 lg 2 sätestab, et riigilõivu tagastamise taotlus esitatakse kirjalikult. Taotluses märgitakse informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.
/ allkirjastatud digitaalselt /
Viljo Junolainen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.