Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Andrei Kurašovi ja Aleksei Antoškini kanda.
5.Rahuldada Vadim Sinjavski avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista Andrei Kurašovilt ja Aleksei Antoškinilt solidaarselt Vadim Sinjavski kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 100 (ükssada) eurot (ilma käibemaksuta).
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vadim Sinjavski (hageja) esitas 29. jaanuaril 2014 Viru Maakohtusse hagi Aleksei Antoškini (kostja 1) ja Andrei Kurašovi (kostja 2) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsusega kriminaalasjas 1-12-4368 kostja 1 ja kostja 2 süüdi mõistetud KarS § 121 järgi. Otsus on jõustunud 23. jaanuaril 2014. Kostja 1 viibis alkoholijoobes 29. jaanuaril 2011 kella 1.30 paiku Narva ööklubis Avenue. Peale klubi ees kostja 1 ja hageja vahel aset leidnud füüsilist konflikti, tuli kostja 1 klubisse tagasi, hüppas laua peale ning lõi jalaga hagejat pea piirkonda tekitades hagejale füüsilist valu. Kostja 1 on Ida prefektuuri politseiametnik. Kostja suundus politseiteenistusest vabal ajal
29.jaanuaril 2011 kella 2 paiku klubist Avenue Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, kuhu oli toimetatud hageja. Kostja 1, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutise kinnipidamise kambrisse oli kainenema paigutatud hageja. Kostja 1 koos politseiametnikust kostjaga 2 lõi hagejat mitmel korral rusikaga ning jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitati hagejale ninaluu murrud, verevalumid näol, vasakul pool rindkerel ja niudeluu vasakul tiival, s.t tekitati kehavigastused, mis põhjustasid lühiajalise tervisekahjustuse. Kostjad tekitasid hagejale füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja peab õiglaseks hüvitise suuruseks ööklubis kostja 1 poolt kasutatud vägivalla episoodi puhul 1000 eurot ja politseijaoskonnas kostja 1 ja kostja 2 poolt toimepandud peksmise puhul solidaarselt 4000 eurot.
2.Kostja 1 hagi ei tunnistanud. Hagiavalduses on hagi alusena nimetatud ainult Viru Maakohtu kriminaalasja 1-12-4368 19. aprilli 2013 otsuse andmeid süüdistuse ja määratud karistuse kohta, mis ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p-ga 2. Kriminaalasjas tehtav lahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv. Hagejal tuleb esitada isiklikud väited kahju tekkimise asjaolude kohta eraldi prokuratuuri poolt süüdistusaktis märgitud asjaoludest. Hagiavalduses ei ole välja toodud faktilisi asjaolusid. Hageja ei saa tugineda tõenditena kriminaalasja 1-12-4368 materjalidele konkreetsete kriminaalasja dokumentidele viitamata. Hageja ei põhistanud, milles seisnevad tema jaoks negatiivsed mittevaralised tagajärjed. Raske alkoholijoobe seisundi tõttu ei saanud hageja tunda füüsilist ega hingelist valu ja hageja ei saa nõuda mittevaralist kahju. Kostja 1 ei ole põhjustanud hagejale mittevaralist kahju.
Hageja enda tegevust ja tahtlust raskes alkoholijoobe seisundis tuleb arvestada kahju hüvitise suuruse määramisel. Kui kohus tuvastab kostja 1 vastutuse, tuleb kohtul võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 alusel hageja nõutavat hüvitise suurust vähendada. Kostja 1 majanduslik seisund on halb ja kostja 1 sai käesolevas asjas riigipoolset menetlusabi. Kostja 1 palus VÕS § 140 lg 1 alusel arvestades kostja 1 majanduslikku olukorda ja vähendada hageja nõutavat hüvitise suurust.
3.Kostja 2 hagi ei tunnistanud. Tõendamata on füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu, mistõttu mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu. Hageja peab tõendama, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Kriminaalasja otsusest ega muudest tõenditest ei tulene, milline oli kehavigastuse või tervisekahjustuse raskus (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07). Kostja 2 ei ole toime pannud hagiavalduses kirjeldatud tegu ega põhjustanud hagejale mittevaralist kahju. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit, vaid viitab üksnes süüdimõistvale kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-12-4368. Hageja ei saa tõendada kostja 2 väidetavat õigusvastast tegu ainult viitega kriminaalasjas tehtud kohtuotsusele. Tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalkohtumenetluses kehtivad erinevad tõendamisstandardid ja ka erinevad menetlusreeglid. Hageja peab mittevaralise kahju tekkimist ilmselgeks, kuid ei esita ühtegi põhistust milles tema füüsiline ja hingeline valu seisnes. Hageja on ülekuulamise protokollis kinnitanud, et oli niivõrd purjus, et ei mäletanud hagis osundatud sündmustest midagi. Kriminaalasjas tuvastati, et hageja ründas esimesena kostjat 1. Sellega pani hageja end olukorda, kus teda võidakse vastu rünnata. Hageja käitus sündmuste ajal üleolevalt kohale tulnud politseinike suhtes ja hageja käest leiti politseiosakonnas kostjale kuulunud mobiiltelefon. Kuna hageja on esitanud hagi mittevaralise kahju nõudes VÕS § 128 alusel, siis hageja tõendamiskoormusse kuulub füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu tõendamine (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07). Arvestades, et hagejale tekitatud tervisekahjustused olid lühiajalised, siis ei ole välistatud, et VÕS § 128 lg 5 sätestatud asjaolusid (füüsilist ja hingelist valu ning kannatust) ei esinenud. Üldteadaolev on asjaolu, et joobeseisundis isik valu ei tunne. Hageja on kohustatud tõendama, et hüvitise summa 4000 eurot õigustab mittevaralise kahju hüvitamist ( vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08). Kriminaalasjas tehtud otsusega karistati kostjat 2 rahalise karistusega ning mõisteti välja menetluskulud. Kohus ajatas kostja 2 menetluskulude ja karistuse tasumise kohustuse ühe aastani. Kostja 2 ei ole tänaseni suutnud täita oma kohustusi. Kostja 2 palub hüvitise määramisel kostja 2 majandusliku olukorraga arvestada.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohtu 29. detsembri 2016 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti hageja kasuks kostjalt 1 välja 500 eurot ning kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt 2000 eurot. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud ei ole kostjate väide, et hagiavalduses ei ole välja toodud faktilisi asjaolusid. Hagiavalduses on viidatud, et kostjad tunnistati süüdi hageja kehalises väärkohtlemises ning peksmise tagajärjel tekitati hagejale füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi ehk põhjustati mittevaralist kahju, milles suuruseks hageja hindab 5000 eurot. Maakohus asus seisukohale, et kostjate poolt toime pandud hageja peksmine on tõendatud
süüdimõistva kohtuotsusega (Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2013 kohtuotsus, II kd tl 117). Seetõttu on alusetu kostja 2 väide, et ta ei ole hagejale füüsilist ega hingelist valu tekitanud. Riigikohus on 20. juuni 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13 märkinud, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hageja hooletust, hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14, p 13). Asja materjalidest nähtub, et hagejal esinesid kohtuarstlikul läbivaatusel ja haiglasse pöördumisel järgmised kehavigastused: ninaluude murd, verevalumid näol, vasakul pool rindkerel, niudeluu vasakul tiival. Sellised vigastused koosvõetuna ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust (22. veebruar 2011 ekspertiisiakt, II kd tl 81-87). SA Narva Haigla
10.veebruari 2011 tõendi kohaselt pöördus hageja 29. jaanuaril 2011 erakorralise meditsiini kliiniku osakonda seoses vägivaldse traumaga, pekstud, kaebused valudele ninaseina piirkonnas, diagnoos: ninaluude murd (II kd tl 88). Maakohus leidis, et kostjad ei ole tõendanud süü puudumist ning käesolevas asjas puuduvad ka vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud ning esinevad kõik deliktilise üldvastutuse eeldused ja kostjad peavad hagejale tekitatud kahju hüvitama (VÕS § 130 lg 2). Kostjate teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning et kostjatel kui kahju tekitajatel tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumine või et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2). Kostjate tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 järgi ei esine. Kostjad ei ole tuginenud asjaoludele, mis oleksid andnud aluse kohaldada VÕS § 1050 lg-t 2. Maakohus arvestas hageja enda käitumist, kes oli purjus ja provotseeris tüli kostjaga 1 (VÕS § 139, § 134 lg 5). Kriminaalasja otsusest tuleneb, et hageja ja kostja 1 olid lahendanud õues konflikti, mille käigus hageja lõi kostjat 1 ja seejärel klubis lõi kostja 1 hagejat. Maakohus leidis, et 2000 eurot hüvitist hagejale politseijaoskonnas peksmise eest solidaarselt kummaltki kostjalt on mõistlik ja õiglane hüvitis. Maakohus leidis, et politseijaoskonnas toimunud peksmise puhul hageja omaosalus puudub, samuti ei oma siinjuures tähtsust asjaolu, et hageja oli alkoholijoobes. Alkoholijoobes olid ka mõlemad kostjad. Maakohus ei nõustunud kostjatega, et joobeseisundis inimene ei saa tunda füüsilist valu. Maakohus leidis, et kostjate poolt hagejale kahju hüvitiseks määratud rahasumma ei ole niivõrd suur, et asetaks kostjad raskesse majanduslikku olukorda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja 2 esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt hageja kasuks 2000 euro väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt hageja kasuks 2000 euro väljamõistmise osas rahuldamata või alternatiivselt teha tühistatud osas uus otsus, millega
vähendada hüvitist ning määrata hüvitiseks 639 eurot 12 senti solidaarselt. Menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, milliseid ebamugavusi tekitas hagejale valu, kas oli valu, ja kannatusi seoses võimaliku valu tekitamisega (vt Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, TsMS § 230 lg 1, § 229 lg 2). Kuna hageja on esitanud hagi mittevaralise kahju nõudes VÕS § 128 alusel, siis hageja tõendamiskoormusse kuulub füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu tõendamine. Kui lugeda kriminaalasjas tehtud otsust käesolevas tsiviilasjas tõendiks, ei tõenda nimetatud otsus siiski VÕS § 128 lg 5 asjaolusid, ehk füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejale on tervisekahjustusi tekitatud. Samas ei ole hageja tõendanud negatiivseid tagajärgi, ehk pole tõendanud kahju olemasolu. Kohtud on oma praktikas asunud seisukohale, et mittevaralist kahju ei saa pidada iseenesestmõistetavaks ja teatud piirini tuleb ebameeldivusi taluda. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, kas tervisekahjustus, mis oli temale tekitatud on seda taluvuspiiri ületanud või mitte. Selles osas on kohtuotsus kostjale 2 üllatuslik (TsMS § 436 lg 2). Maakohus tegi hageja esindajale ettepaneku kutsuda kohtuistungile hageja, et hageja annaks ütlusi, milliseid kannatusi ja valu ta tundis. Hageja kohtuistungitele ilmunud, mistõttu on kahju olemasolu küsitav. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Diskretsiooni määratlus sisaldub haldusmenetluse seaduse § 4 lg-s 2. Maakohus ei ole diskretsiooniõigust piisavalt põhjendanud. Riigikohtu õigusteabe osakonna 2009. a kohtupraktika analüüsi kohaselt oli kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kergemate tervisekahjustuste korral 639 eurot 12 senti kuni 1917 eurot 35 senti ning raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral olid hüvitised vahemikul 6391 kuni 19 173 eurot. Maakohus on tuvastanud, et hageja tervisekahjustused olid lühiajalised ja ei põhjustanud hagejale eluohtlikku tervisekahjustust. Maakohus on selgelt ületanud diskretsiooniõiguse piire, kuna väljamõistetud hüvitis ei vasta kehtivale kohtupraktikale. Kostja 2 esitas 2. septembril 2015 kohtule tõendeid selle kohta, et 2. septembri 2015 seisuga oli kostjal 2 täitemenetluses võlgnevus 4272 eurot 49 senti. 15. detsembril 2016 esitas kostja 2 kohtule tõendeid selle kohta, et täitemenetluses on täitmata veel 1702 eurot 49 senti. Seega rohkem kui aasta jooksul on kostja 2 suutnud tasuda 2570 eurot. Hüvitis koormab kostjat 2 olulisel määral. Maakohus ei ole kostja 2 majandusliku olukorra osas seisukohta võtnud.
6.Kostja 1 esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada kostja 1 osas täielikult ja saata asi selles ulatuses esimese astme kohtule uuesti läbivaatamiseks. Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Maakohus on teinud otsuse, tuginedes vaid kriminaalasjas nr 1-12-4368 tehtud kohtuotsusele, mitte faktilistele asjaoludele, sest hageja ei ole neid esitanud. Hagiavaldusest ei ole tuvastatav hagi alus. Samale seisukohale jäi kostja 1 kogu maakohtu menetluse käigus (ka 16. detsembri 2016 kohtuistungil). Hagis ei olnud peale kriminaalasja süüdistuse sisu tuvastatavaid väiteid asjaolude kohta, mida pooled võiksid arutada ja millega hageja seob kahju hüvitamise 5000 eurose nõude. Kostja 1 vastuväidet hagi aluse puudumise kohta hindas maakohus vaid kohtuotsuses. Maakohus tugines otsuse tegemisel süüdistuse sisule ja tegi selle alusel otsuse. Otsus kriminaalasjas (ka süüdistuse sisu) on kasutatav vaid dokumentaalse tõendina, mitte faktiliste asjaolude allikana. Maakohus põhjendas oma otsuse kriminaalasja süüdistuse
alusfaktidega, mis ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluses õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Maakohtu etteheide kostjatele, et nad ei ole tõendanud süü puudumist või vastutust välistavate asjaolude esinemist on alusetu. Hageja pole esitanud väiteid nõutava hüvitise 5000 eurot, mõistlikkuse kohta. 16. detsembri 2016 kohtuistungil andis hageja kohtule õiguse otsustada kahju suurus kohtu siseveendumuse kohaselt. Nõude muutmine ei anna kohtule alust jätta faktilised väited välja selgitamata.
7.Hageja peab maakohtu otsust õigeks ning palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Hageja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.
9.Hageja nõuab kostjatelt kostjate poolt hagejale tekitatud kehavigastuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohus on asjas õigesti jaganud tõendamiskoormise. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning kostjatel kui kahju tekitajatel tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumine või seda, et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud talle õigusvastase kahju tekitamise. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Tartu Ringkonnakohtu jõustunud 28. oktoobri 2013 otsusega on jäetud muutmata Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsus, millega mõisteti kostjad süüdi hageja tervise kahjustamises, löömises, peksmises ja valu tekitanud muus kehalises väärkohtlemises. Nimetatud kohtuotsus on käsitatav tõendina TsMS § 272 tähenduses. TsMS § 272 lg 2 määratleb, et dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused. Seega tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-70-14, p 11). Asja materjalide juures on ka ekspertiisiakt (tl 84 jj), mille kohaselt olid hagejal kohtuarstlikul läbivaatusel kehavigastused. Põhjendatud ei ole kostja 1 apellatsioonkaebuse seisukoht, et hagiavalduses puudub hagi alus. Hageja on hagis selgelt väljendanud neid asjaolusid, millega tema nõue seostub. Hageja soovib talle kostjate poolt kehavigastuse tekitamisega seotud kahju hüvitamist. Kehavigastuse tekitamise asjaolude kirjeldamisel tugineb hageja kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsusele. Ekslik on kostja 1 apellatsioonkaebuse seisukoht, et kriminaalasja otsuses toodut ei saa kasutada nende eluliste asjaolude kirjeldamisel, mis põhjustasid kahju tekkimise. Olukorras, kus kannatanu ei olnud teadvusel, võib olla see ka ainus võimalus toimunu kirjeldamiseks.
Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on tõendanud need asjaolud, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt Riigikohtu 20. juuni 2013. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-73-13, p 13). Kostjad ei ole menetluses esitanud ühtegi väidet või tõendit, mis viitaks sellele, et kostjad ei tekitanud hageja tervisele kahju. Kostja 2 luges kahju tekitamise apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatuks. Kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11).
10.VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kostja 2 apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja tõendanud ja maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejale on tervisekahjustusi tekitatud. Ekslik on kostja 2 apellatsioonkaebustes väljendatu, et hagejal tuleb tõendada kahju olemasolu. Tervisekahjustuse tekkimise korral peab kahjustatud isik tõendama neid asjaolusid, mille esinemisega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude (tervisekahjustuse tekitamine), mitte mittevaralise kahju (füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste) olemasolu (vt Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-37-17, p 14). Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-85-08, p-d 11–13). Kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on põhjendatult arvestanud ka hageja oma osa kakluses ööklubis. Maakohus on õigesti leidnud, et politseijaoskonnas toimunu osas puudub hageja oma osalus. Hagejale tekitati peksmise käigus ninaluu murd ning ilmselgelt pidi hageja tajuma valu peksmise ajal ja pärast seda. Kostja 2 seisukoht, et joobeseisundis isik valu ei tunne, ei vasta ühiskonnas kehtivatele eetika ja moraalinormidele. Kohtul tuleb arvestada sõltumata poolte taotlustest rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid. Politseiruumidesse sisenemine politseitöötajate poolt selleks, et kannatanut peksta, on asjaolud, mis ringkonnakohtu arusaamise kohaselt oluliselt mõjutavad rikkumise raskust - kannatanu oli täielikult kostjate meelevallas. Ekspertiisiakti kohaselt (tl 85) oli hagejal ninaluu murd, verevalumid näol, vasakul poolt rindkerel, niudeluu vasakul tiival, mis tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et korduvatest löökidest rusika- ja kängitsetud jalaga. Ekspertiisiakti kohaselt põhjustavad nimetatud vigastused lühiajalise tervisekahjustuse. Teise isiku tervise õigusvastase ja süülise kahjustamise tagajärg - tervisekahjustus - ei pea selleks, et
kannatanul oleks õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kestma hagi esitamiseni (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28 mai 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-43-08, p 15). Ringkonnakohus ei nõustu kostja 2 apellatsioonkaebuse väitega, et kostjalt 2 välja mõistetud hüvitis ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale. Maakohus poolt hagejale väljamõistetud hüvitis ei ületa Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika kordusanalüüsis märgitud kohtute poolt 2016. aastal mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud summasid.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja 2 võlgnevus täitemenetluses ei ole aluseks kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja 2 apellatsioonkaebuse väitel on ta suuteline seda tasuma „veel aasta jooksul“. Kostjal 2 on võimalik võlgnikuga jõuda kokkuleppele ka täitemenetluse käigus.
12.Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi kostjatelt on hageja kasuks välja mõistetud erineva suurusega kahjuhüvitised, on ringkonnakohtu hinnangul arvestades tsiviilasja asjaolusid, põhjendatud jätta menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 300 eurot (ilma käibemaksuta) ja istungi tasu 100 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades ei ole täielikult põhjendatud kostja esindaja ajakulu 3 tundi ja istungi tasu 100 eurot, mis kuulub apellatsiooniastmes kostjatelt väljamõistmisele osaliselt. Ringkonnakohus peab hageja vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 1 tunni ulatuses, s.h menetlusdokumentide koostamine, suhtlus kliendiga ja kohtuistungil osalemine. Põhjendatud ja vajaliku kulu hindamisel lähtub ringkonnakohus tsiviilasja keerukusest, mahust ning asjaolust, et hagejat esindas nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses sama esindaja. Hageja esindaja pidi olema ringkonnakohtu menetluses tsiviilvaidluse asjaoludega kursis ega pidanud kulutama palju aega menetlusdokumentide ja kohtupraktika analüüsimiseks. Hageja vastus apellatsioonkaebustele koosneb neljast reast (II kd, tl 167). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja esindaja tasu kindlaksmääratud suuruses, s.o summas 100 eurot ilma käibemaksuta, kohtuistungil osalemise eest. Kohtuistung kestis 10 minutit ning kohtuistungi protokolli kohaselt kinnitas hageja esindaja istungil vaid, et jääb varasemalt kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta põhjendatuks ning rahuldab hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 100 eurot ilma käibemaksuta. Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.