X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30.03.2021 otsuse nr 4.21/11623-15 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja Peeter Malve; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ursula Tropp
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 31.05.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti väljastamisest.
30.03.2021 otsusega nr 4.2-1/11623-15 keelduti Xle relvaloa
2.X esitas 22.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 30.03.2021 relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 4.2-1/11623-15 tühistamise nõudes.
3.Tallinna Halduskohtu 11.08.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet esitas oma seisukoha kaebuse osas 14.09.2021.
4.Tallinna Halduskohtu 05.04.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
5.Kaebaja esitas 28.04.2022 menetluskulude nimekirja ja vastustaja edastas 18.05.2022 oma seisukoha kaebaja menetluskulude põhjendatuse suhtes.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Relvaseaduse (RelvS) § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba või relvakandmisluba kui ei esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. RelvS § 36 lg 1 p 8 kohaselt soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või karistusseadustiku §-des 231–239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. Need sätted ei ole aga asjakohased, sest kehtivad isiku suhtes, kellel puudus relvaluba. Kaebajal on relvaluba olemas, kuid peatatud. Kaebaja taotles relvaloa pikendamist. Vastustaja poolt kaebaja nö ebastabiilseks tunnistamine on olnud põhjendamatu.
7.Vastustaja ei ole teinud kaebaja relvaloa peatatuse lõpetamise otsust ega tunnistanud kehtetuks tema relvaluba, seega ei ole vastustajal alust kohustada kaebajat relvi ja laskemoona võõrandama. Kaebaja relvaluba nr RL771286 on olnud alates 14.11.2018 peatatud, vastustaja menetles vaid kaebaja relvaloa pikendamise, mitte esmakordse relvaloa väljastamise taotlust.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning vaidleb täies ulatuses sellele vastu. Asjas puudub vaidlus selles, et 08.02.2021 on kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlus. Kaebaja on kahtlustatav KarS § 121 lg 2 p 2 ning § 418 lg 1 ja sama paragrahvi lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.
9.Relvaluba on alati tähtajaline, kehtivusaeg kuni 5 aastat tuleneb relvaseaduse (RelvS) § 34 lg-st 7, mille järgi relvaloa kehtivusaeg ei saa olla pikem kui isikule väljastatud tervisetõendi kehtivuse aeg. Kuna RelvS § 34 lg 2 seob relva käitlemise õiguse relvaloaga ning haldusmenetluse seaduse § 60 ja § 61 lg–st 2 tulenevalt loob õiguslikke tagajärgi ainult kehtiv haldusakt oma kehtivusaja lõpuni, siis relvaloa kehtivuse peatamisel või relvaloa kehtivuse lõppedes pole relvaomanikul enam õigust relva käidelda ning ta on kohustatud relva ja selle laskemoona üle andma politseile (RelvS § 44 lg 1). RelvS § 44 lg 6 ja 8 järgi on relvaomanik kohustatud relvad võõrandama ja kui ta võõrandamiskohustust ei täida, kuuluvad relvad sundvõõrandamisele. Juhul kui menetluse käigus ilmneb, et taotleja suhtes esineb relvaloa andmist välistav asjaolu, siis relvaluba ei väljastata (RelvS § 41 lg 9). Asjaolu, et kaebaja on kahtlustatav tervisevastases kuriteos ning tulirelva- ja laskemoonaga seotud kuriteos, on RelvS § 36 lg 1 p 8 järgi loa andmist ja ka vahetamist välistav asjaolu. Kaebaja mittenõustumine hinnanguga teda ennast või teise isiku turvalisust ohustava käitumise kohta, ei tähenda, et tegemist on meelevaldsete ja põhjendamatute järeldustega.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 30.03.2021 otsust nr 4.21/11623-15, millega keelduti kaebajale relvaloa väljastamisest kuna ta oli kahtlustatav tervisevastases kuriteos, samuti tulirelva- ja laskemoonaga seotud kuriteos, mis on relvaloa andmist välistav asjaolu ning ka seetõttu, et ta võib oma eluviisi või käitumisega ohustada enda või teise isiku turvalisust. X taotleb selle tühistamist. Veel kohustati kaebajat nimetatud haldusaktiga relvi ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama nende võõrandamist.
11.Relvaloa väljastamisest keeldumisel on vastustaja lähtunud relvaseaduse (RelvS) paragarahvi 36 esimese lõike punktist 8 ja neljanda lõike punktist 3, paragrahvi 41 esimesest, kolmandast ja üheksandast lõikest ning kuuenda lõike punktist 1, samuti paragrahvi 44 kuuendast lõikest.
12.Relvaseaduse § 36 lg 1 p 8 kohselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või relvaga ähvardades, või karistusseadustiku §-des 231-239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. Vastavalt RelvS § 36 lg 4 punktile 3 võidakse peale sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest ka isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Relvaseaduse §-s 41 on toodud välja relvaloa ja relvakandmisloa vahetamisega seonduvad (sealhulgas protseduurilised) nõuded ja käesoleva vaidluse puhul kõik need viited otseselt asjassepuutuvad ei ole, kuid peamine seos väljendub selles, et kaebaja relvaloa nr RL771286 (kehtivusajaga kuni 16.01.2020) kehtivus oli 2018. aastal peatatud ning X oli esitanud 2019. aasta novembris relvaloa pikendamise (vahetamise) taotluse, mis tähendab seda, et sisuliselt asjassepuutuv on selle paragrahvi üheksas lõige, mille kohaselt võib väljastada relvaloa siis kui ei esine sama seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid (antud juhul tugines vastustaja eelnevalt RelvS §-le 36) asjaolusid. Relvaseaduse § 44 lg 6 reguleerib relvade ja laskemoona võõrandamisega seonduvat peale relvaloa kehtivuse lõppemist või kehtetuks tunnistamist ning vastavalt eelnimetatud regulatsioonile peaks isik alustama võõrandamist ja võõrandama relva ning laskemoona 3 kuu jooksul, millele on vastustaja haldusaktis õigesti ka osundanud.
13.Protsessiosaliste väiteid ja selgitusi arvesse võttes tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Relvaseaduse § 36 lg 1 p 8 kohselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või relvaga ähvardades, või karistusseadustiku §-des 231-239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. Haldusasja materjalist nähtuvalt oli X vaidlustatud otsuse andmise ajahetkel kahtlustatav KarS § 121 järgi kvalifitseeritavas ehk tervisevastases süüteos ning ka KarS § 418 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis seostus tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseadusliku käitlemisega. Politsei- ja Piirivalveamet märgib kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses, et vastava kriminaalmenetlusega alustati 08.02.2021. Haldusasja materjalist nähtuvalt ei ole eelnimetatus kui sellises ka vaidlust. Kaebaja ei ole vastupidist väitnud. Kaebaja on pidanud tähenduslikuks asjaolu, mille kohaselt ei olnud vastustaja relvaloa kehtivuse varasema peatamise osas teinud otsust relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise või siis relvaloa kehtetuks tunnistamise kohta RelvS § 43 lg 2 alusel, kuid eelnimetatud paragrahv ei nõua relvaloa kehtetuks tunnistamist eranditult Politsei- ja Piirivalveameti initsiatiivil. RelvS § 43 lg 2 võimaldab relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamist ka peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel, kuid vastustaja ei ole neid asjaolusid minetatuks lugenud. Relvaloa kehtetuks tunnistamist ei ole taotlenud ka kaebaja (RelvS § 43 lg 3 p 1). Haldusasja materjalist ilmneb, et kaebaja oli esitanud 07.11.2019 relvaloa (kehtivus kuni 16.01.2020) pikendamise (vahetamise) taotluse, kuid vastavalt relvaseaduse paragrahvile 41, millega reguleeritakse relvaloa vahetamisega seonduvat, võib väljastada (vahetada) relvaloa ainult siis kui füüsilise isiku suhtes ei esine sama seaduse §-s 36 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid (RelvS § 41 lg 9). Antud juhul esinesid RelvS § 36 lg 1 p 8 nimetatud ehk relvaloa andmist välistavad asjaolud. Seega pidi vastustaja sellest lähtuma ning kaebaja taotlust ei olnud võimalik rahuldada.
14.Vastsutaja on tuginenud veel ka RelvS § 36 lg 4 punktile 3, mille kohaselt võidakse peale sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest ka isikule, kes enda
või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Vaidlustatud haldusaktis on kajastatud vastavasisulisi seisukohti kogu selle tervikmahu ehk 8 lehekülje ulatuses. Arvestades relvaloa andmist välistavat asjaolu vastavalt RelvS § 36 lg 1 p 8, siis täiendav tuginemine sama paragrahvi neljanda lõike kolmandale punktile enam väga tähenduslik ei ole, kuid vastustaja on pidanud vajalikuks siiski veel ka sellest lähtuda. Kaebaja on pidanud Politsei- ja Piirivalveameti vastavasisulisi hinnanguid küll meelevaldseks, kuid samas ei nähtu haldusasja materjalist, et kirjeldatud juhtumid või olukorrad ei oleks aset leidnud või et vastustaja käsitlus oleks ilmselgelt põhjendamatu või ilmselgete kaalutlusvigadega. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas võib alati vaielda, kuid sellega, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa nõustuda. Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on tegelikult ka mõningal määral piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Antud juhul on see nii. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.