Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-15-12933
Tsiviilasi
UpTravel OÜ hagi solidaarselt Himot-Märt Ilusa ja Triggerfinger OÜ vastu põhivõlgnevuse 7000 euro, kahjuhüvitise 1184,50 euro ning viivise väljamõistmiseks 8892,75 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. mai 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Himot-Märt Ilusa ja Triggerfinger OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant I (kostja I): Himot-Märt Ilus (isikukood XXX); Apellant II (kostja II): Triggerfinger OÜ (registrikood: 12412268); Apellantide esindaja advokaat Hendrik Mühls Vastustaja (hageja): UpTravel OÜ (registrikood 11961949); esindaja vandeadvokaat Anneli Aab
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 31. mai 2016 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas UpTravel OÜ hagi
Triggerfinger OÜ vastu ja menetluskulude jaotuse osas ning jätta UpTravel OÜ hagi Triggerfinger OÜ vastu rahuldamata.
2.Triggerfinger OÜ ja Himot-Märt Ilusa apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Lugeda Tartu Maakohtu 31. mai 2016 kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Rahuldada UpTravel OÜ hagi Himot Märt Ilusa vastu.
3.2.Jätta rahuldamata UpTravel OÜ hagi Triggerfinger OÜ vastu.
3.3.Välja mõista Himot-Märt Ilusalt UpTravel OÜ kasuks põhivõlg 7000 eurot, kahjuhüvitis 1184, 50 eurot ja viivis põhivõlalt 8184,50 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 1. augustist 2015 kuni kuni põhivõla 8184,50 eurot tasumiseni, sh perioodi eest 1. august 2015 – 31. mai 2016 summas 468, 70 eurot.
4.Jätta UpTravel OÜ menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot Himot-Märt Ilusa kanda, hagi tagamise avalduselt ringkonnakohtus tasutud riigilõiv 50 eurot UpTravel OÜ kanda ning ülejäänud menetluskuludest 50 % UpTravel OÜ enda ja 50 % Himot-Märt Ilusa kanda. Jätta Himot-Märt Ilusa menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda. Jätta Triggerfinger OÜ menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus (va riigilõiv) UpTravel OÜ kanda.
5.Välja mõista UpTravel OÜ-lt menetluskuluna maakohtus 308,32 eurot (koos km-ga) ja ringkonnakohtus 630 eurot (koos km-ga) Triggerfinger OÜ kasuks.
6.Välja mõista Himot-Märt Ilusalt menetluskuluna maakohtus 1568,39 eurot (ilma km-ta) ja ringkonnakohtus 540 eurot (ilma km-ta) UpTravel OÜ kasuks.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises aluses ettenähtud ulatuses.
8.Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Ringkonnakohtu 20. juuli 2016 määrusega hagi tagamiseks seatud arest Triggerfinger OÜ-le kuuluvale nõudeõigusele osanike Himot-Märt Ilusa ja Kadi Raismaa vastu.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.UpTravel OÜ (hageja) esitas 1. septembril 2015. a hagi, milles palub välja mõista kostjatelt Himot-Märt Ilusalt (kostja I) ja Triggerfinger OÜ-lt (kostja II) solidaarselt põhivõlgnevus 7000 eurot, kahjuhüvitis 1184,50 eurot, põhivõlalt 8184,50 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis ja alates kohtuotsuse tegemisest TsMS § 367 järgse viivis kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 94 sätestatud määras, millele lisandub 8% aastas. Hagiavalduse kohaselt tegi kostja I 21. juulil 2014. a hagejale ettepaneku Reisiguru OÜ-s (edaspidi Reisiguru) 30% osa omandamiseks. Sellel hetkel olid Reisiguru osanikeks kostja I (osa nimiväärtusega 1170 eurot), Trump Trading OÜ (osa nimiväärtusega 1170 eurot) ja Grettar OÜ (osa nimiväärtusega 260 eurot). Kostja I oli ettepaneku tegemise ajal Reisiguru juhatuse liige. Hagejale edastatud pakkumises sedastati, et 30% osa omandamisega Reisigurus kaasneb hagejale kogu ligipääs ja kasutamisõigus reisiguru.ee ja lennuleidja.ee portaalidele ja administreerimissüsteemidele ning administreerimissüsteemis on hagejal võimalik mh seada üles nii enda reisipakkumisi kui ka määrata endale edasimüüjaid. Kooskõlas pakkumise p-ga 3 pidi osaluse omandamisega Reisigurus kaasnema ligipääs ja kasutamisõigus kooskõlas teiste osanikega administreerimise andmebaasile, mis puudutab eripakkumiste üleslaadimise, edasimüüjate määramise, reklaampindade ja reisiguru.ee wiki (üldinfo reisijatele riikide kohta) kasutamist. Hageja tasus Reisiguru osa omandamise eest kostjale II ettemaksuna 7 000 eurot (arvete nr T-201408-02 ning T-2014-08-3 alusel osamaksetega 21. augustil 2014. a ja 27. augustil 2014. a). Kostja II osanikuks ja juhatuse liikmeks oli sellel hetkel kostja I ning kostja I on ka kostja II nimel viidatud arved väljastanud. Hoolimata arvel kajastatust, oli viidatud summa poolte vahel vaikivalt käsitletav Reisiguru osa sisulise ettemaksuna, mis hõlmas mh ka Iframe tarkvara (elektrooniliste reisipakkumiste haldamise süsteem) arendust.
14.novembril 2014. a katkestas kostja I hagejaga läbirääkimised. Hageja sai siis teada, et Reisiguru poolt hageja ettemaksu eest arendatud Iframe tarkvara hakkab Reisiguru müüma hageja konkurentidele.
15.detsembril 2014. a hagejale saadetud e-kirjas tunnistas kostja I vajadust tagastada hagejale Reisiguru osa omandamise eest kostjale II tasutud ettemaks summas 7 000 eurot.
Kostja I ja kostja II ei ole hagejale tagastanud Reisiguru osa eest ettemaksuna tasutud 7 000 eurot, ei võimaldanud hagejal omandada osalust Reisigurus ega andnud üle Iframe tarkvara omandi- ega kasutusõigust. Hageja leiab, et kostja I rikkus lepingueelsete läbirääkimiste heas usus pidamise kohustust ja vastutab hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 14 lg 1 ja 2 ja § 115 alusel. Pooltevaheliste läbirääkimiste käigus jättis kostja I hagejale selge mulje, et Iframe tarkvara arendus ja selle kasutusõigused ning Reisiguru osa omandamine on omavahelises seoses. Kostja I jättis hagejale selge mulje, et Iframe on Reisiguru oluline osa ning, et osaluse omandamisega Reisigurus kaasneb hagejale võimalus kasutada Iframe tarkvara enda majandustegevuse tarbeks. Sellest, et Iframe tarkvara ei ole mõeldud ainult Reisiguru (ja seeläbi ka hageja) jaoks, sai hageja teada alles novembris 2014. a, kui kostja I informeeris samaaegselt lepingueelsete läbirääkimiste katkestamisega e-kirja teel hagejat, et kavatseb Iframe tarkvara hakata müüma teistele isikutele. Lepingueelsete läbirääkimiste pahauskse pidamise tõttu tekkis hagejale kahju. Käesoleval juhul pidas hageja läbirääkimisi Reisiguru osa omandamiseks kostjaga I, mistõttu viimane vastutab ka lepingueelsete läbirääkimiste pahausksest pidamisest tekkinud kahju eest. Hagejale on tekkinud kahju lepingueelsete läbirääkimiste käigus kostjale II ülekantud 7 000 euro ulatuses. Olgugi, et raha kanti üle kostjale II, pidas hagejaga läbirääkimisi kostja I, mitte kostja II, mistõttu vastutab kostja I lepingueelsete läbirääkimiste katkestamisega tekitatud kahju hüvitamise eest. Alternatiivselt vastutab kostja I hageja hinnangul hageja ees ka alusetu rikastumise sätete alusel VÕS § 1029 järgi. Kostja II on hageja arvelt alusetult rikastunud. Hageja on kostjale II arvete nr T-2014-08-02 ning T-2014-08-3 alusel tasunud kokku 7000 eurot. Samas puudus kostjal II igasugune õiguslik alus hagejale viidatud arveid esitada, sh ei ole kostja II ka Iframe tarkvara arendaja, talle ei kuulu Iframe tarkvara intellektuaalse omandi õigused ega ka tarkvara iseenesest. Hagejal on kostjate vastu ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamise ja viivise nõue. Hageja hinnangul vastutavad kostjad VÕS § 65 lg 1 alusel solidaarselt. Teenuse osutamise ega töövõtulepingut hageja ja kostja I, kostja II või Reisiguru OÜ vahel sõlmitud ei ole.
2.Kostjad paluvad hagi kostja I suhtes jätta läbi vaatamata ning kostja II vastu rahuldamata. Hageja pöördus 2014. a suvel kostja I poole pakkumisega omandada 30% suurune osa Reisigurus väärtusega 20 000 eurot. Iframe tarkvara tuli vastavalt hageja spetsifikatsioonidele seadistada ja pakkuda hageja töötajatele süsteemi tehnilist konsultatsiooni. Seda teenust tellis Reigiguru OÜ kostjalt II. Konsultatsiooniteenuste kohta esitas kostja II hagejale kaks arvet (08.08.2014 arve nr T-2014-08-02 summas 3980 eurot ning 27.08.2014 arve nr T-2014-08-3 summas 3020 eurot) kogusummas 7000 eurot. Kõnealusel ajal toimusid jätkuvalt läbirääkimised kostja I ja hageja vahel seoses Reisiguru 30% osa omandamisega.
6.oktoobril 2014. a esitas kostja I hagejale e-kirjas oma nägemuse edasise koostöö osas. Esimese variandi kohaselt toimunuks Reisiguru 30% osa müük TravelTech OÜ-le (s.o hageja poolt asutatavale uuele äriühingule, mille hageja pidi läbirääkimiste käigus kokkulepitult Reisiguru osa omandamiseks asutama) hinnaga 20 000 eurot, millisel juhul kandnuks kostja II temale kantud 7000 eurot tagasi hagejale. Kostjad selgitavad sellist pakkumist asjaoluga, et vastavalt suvel 2014 hagejale esitatud pakkumisele kaasnenuks uuele osanikule Reisigurus 30% osa omandamisega mitmed osanikule iseloomulikud hüved. Kui sellistel tingimustel müügitehing oleks aset leidnud, oleks kostja II olnud valmis temale 8. augusti 2014. a. ja 27. augusti 2014. a arvete alusel hageja poolt üle kantud teenustasu (7000 eurot) tagasi kandma hagejale. Teise võimaliku edasise koostöö variandina
pakkus kostja I välja võimaluse arvestada hageja poolt makstud 7000 eurot ettemaksuna Iframe tarkvara kasutamise eest järgmise 5 a kohta. Kostjate hinnangul on hageja poolt tasutud 7 000 eurot teenustasu hagejale osutatud teenuse eest. Hageja tellis Iframe tarkvara vastavusse viimise hageja spetsifikatsioonidega ja tehnilist konsultatsiooni hageja töötajatele. Kostja II on Reisiguru lepingupartneriks nende teenuste osutamisel. Kuivõrd kostja II ja Reisiguru on koostööpartnerid, esitas kostja II kui teenust tegelikult osutanud isik otse arved hagejale. Hageja on mõlemaid arveid aktsepteerinud ja nende eest tasunud, mistõttu võis kostja II ka eeldada, et tegemist on tasuga kostja II poolt hagejale osutatud Iframe’iga seonduvate teenuste eest. Reisiguru osa müügitehingu toimumisel oleks teenustasu 7000 eurot tasaarveldatud osa omandamise hinnaga 20 000 eurot. Teenustasu tagastamisest on kostja I rääkinud seetõttu, et lootis saavutada kompromissi hagejaga. Reisiguru osutas hagejale ka antud asjaga mitteseonduvaid teenuseid ning kostja I soovis säilitada õigusrahu. Kostja I ei saa vastutada hageja poolt kostjale II kantud rahasumma ning rahasumma hilisema väljanõudmisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise eest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja põhivõla 7 000 eurot, kahjuhüvitise 1184,50 eurot ja põhivõla tasumiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja hageja kantud menetluskulud summas 2636,77 eurot ning kohtuotsuse jõustumisest täitmiseni viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Kohus tuvastas, et kostja I 15.detsembri 2014. a e-kirjaga Elmo Somelarile (tl 91) on tõendatud, et Reisiguru osanik kostja I pakkus hageja osanikele, täpsemalt Elmo Somelarile võimalust osta Reisiguru 30% osa hinnaga 20000 eurot. Seega on tõendatud, et läbirääkimisi pidas kostja I osanikuna, mitte Reisiguru juhatuse liikmena. Läbirääkimised said alguse 2014. a suvel. Päringust elektroonilisele äriregistrile (tl 10-11) nähtub, et nimetatud ajahetkel oli Reisiguru osanikeks Trump Trading OÜ (juhatuse liige Kaur Kullman), Grettar OÜ (juhatuse liige Tarmo Keller) ning HimotMärt Ilus (kostja I). Kohtu hinnangul on tõendatud, et ühe variandina pidanuks kõik eelnimetatud isikud müüma hagejale Reisiguru endale kuuluva osa (tl 90, 06.10.2014 kostja I e-kiri hageja esindajale) ning müüjaks polnuks üksnes kostja I. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud, et väidetav ettemaks osade eest tasuti kostjale II. Kostja I 15.detsembri 2014. a e-kirjaga (tl 91-92) ja 16. detsembri 2014. a e-kirjaga (tl 92 pöördel) on tõendatud, et tasutud 7000 eurot oli üksnes osade ettemaks ning see ei hõlmanud muid teenuseid. Hageja ning kostja I vaheline kirjavahetus, kokkusaamised ning telefonivestlused vastavad VÕS § 14 lepingueelsete läbirääkimiste tunnustele ning neid läbirääkimisi pidas asjaoludest tulenevalt kostja I ühe osanikuna kõigi Reisiguru osanike nimel. Kohus jättis VÕS § 14 lg-l 3 ja § 115 lg-l 1 põhineva nõude kostja I vastu rahuldamata. Hageja väited kostja I pahausksuse kohta on tõendamata. E-kirjavahetusest nähtub, et kostja I selgitas erinevaid variante, kuidas pooltevaheline koostöö võinuks jätkuda. Hageja esindaja e-kirjadega on tõendatud, et läbirääkimised lõppesid pooltevaheliste erimeelsuste, väärarusaamade, huvide lahknevuse ja möödarääkimiste tõttu. Kostja I ei ole VÕS § 14 lg 3 teise lause mõttes pahauskselt läbirääkimisi katkestanud. Läbirääkimised katkesid mõlema osalise initsiatiivil. Alternatiivselt vastutab kostja I hageja hinnangul hageja ees ka alusetu rikastumise sätete alusel VÕS § 1029 järgi. Kohtu hinnangul reguleerib hageja ning kostja I võimalikku alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte olukorda VÕS § 1030. Kuigi hageja ning kostja I vaheline õigussuhe jäi lepingueelsete läbirääkimiste tasandile, võib VÕS § 14 paigutusest seaduses siiski tuletada seadusandja eesmärgi seostada lepingueelne vastutus eelkõige lepingulise võlasuhtega. Seega
kohaldub kohtu hinnangul käesoleval juhul ka kostja I kui lepingueelseid läbirääkimisi pidava potentsiaalse lepingupartneri isiku suhtes VÕS § 1030 ning hagejal on õigus ka temalt nõuda kolmandale isikule tasutud 7000 euro hüvitamist. Hageja põhivõlasuhetes kostjaga II kohaldub õigusnormina VÕS § 1028 lg 1, millise alusel on hagejal kui enne läbirääkimiste nurjumist soorituse teinud isikul õigus kostjalt II kohustuse äralangemise tõttu makstud 7000 eurot tagasi nõuda. Kostjate põhiväide menetluses on olnud, et kostja II osutas hagejale Iframe väljaarendamise teenust, mistõttu on kostjal II õigus hagejale raha mitte tagastada. Kohtu hinnangul on kostja I 15. detsembri 2014 e-kirjaga hageja esindajale (tl 9192) tõendatud, et vaidlusalust Iframe tarkvara ei arendanud mitte kostja II, vaid Reisiguru. Seega ei ole tõene kostja II väide, et tema osutas otse hagejale Iframe arendamise teenuseid. Isegi kui kostja II pakub arendamisteenuseid, võib kõne alla tulla leping Reisiguru ja kostja II vahel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja ning kostja II vahel oleks mingeid arendusteenusega seonduvaid lepingulisi suhteid. Vastava asjaolu tõendamiskoormis lasus kostjal II. Tõendatud on asjaolu, et seoses kostja I ja hageja vaheliste osa võõrandamist puudutavate läbirääkimistega kandis hageja kostja II arvele 7000 eurot (tl 12-14, 08. augusti 2014. a arve nr T-2014-08-02, 27. augusti 2014. a arve nr T-2014-08-3 ja hageja konto väljavõte) ning VÕS § 1028 lg 1 alusel tuleb kostjal II kui alusetult rikastunul nimetatud summa hagejale tagastada. Kuna põhisumma tasumise kohustus on nii kostjal I kui kostjal II, tuleb neid pidada VÕS § 65 lg 2 mõttes solidaarvõlgnikeks, sest nad mõlemad peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib hageja nõuda vaid ühe korra. Hageja menetluseelsed õigusabikulud 1184,50 eurot on mõistlikud ning kulude kandmise kohustus hageja poolt on õigusabiarvetega tõendatud. Kuna kostjad on viivitanud raha tagasimaksmisega ning rikkunud sellega ühtlasi seadusest tulenevat kohustust, tuleb õigusabikulud kostjatelt VÕS § 65 lg 2, VÕS § 115 lg 1 ning VÕS § 128 lg 3 alusel solidaarselt välja mõista. VÕS § 113 lg 1 ning VÕS § 65 lg 2 alusel peavad kostjad hagejale solidaarselt tasuma viivist, mida hageja nõuab alates 21. juuli 2015 nõudekirjas (tl 19-22) märgitud tähtajast 1. augustist 2015.a kuni põhinõude rahuldamiseni. Perioodi 1. august 2015 kuni 31. mai 2016 eest kuulub hüvitamisele viivis summas 468,70 eurot. Hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilasjas solidaarselt kostjate poolt hüvitatavaks hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks on kokku 2636,77 eurot, sh õigusabikulud 2136,77 eurot (km-ta) ning riigilõiv 500 eurot. Hageja on hagi tagamise avalduselt tasunud 31.08.2015 tagatise 409,23 eurot (tl 149). Tagatis tuleb TsMS § 195 alusel tagatise andmise põhjuse äralangemise tõttu hagejale tagastada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.H-M. Ilus ja Triggerfinger OÜ esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 31. mai 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi kostjate vastu täielikult rahuldamata. Apellandid paluvad jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kohus asunud ebaõigele järeldusele, et kostja II on hageja arvelt alusetult rikastunud. Kostja II ei ole kordagi väitnud, et osutas hagejale Iframe`i arendusteenust. Arvete näol on tegu tehnilise konsultatsiooniga hageja töötajatele, mida osutas kostja II. See ei ole sama teenus, mida osutas Reisiguru. Puudub loogiline selgitus, miks osaluse soetamise ettemaks kanti kolmandale isikule (kostja II);
2) on kohus kohaldanud vääralt VÕS § 1030 ning seetõttu ebaõigesti rahuldanud hagi kostja I suhtes. VÕS § 1030 kohaldamise eelduseks on lepingu olemasolu, mis antud asjas hageja ja kostjate vahel puudub; 3) juhul kui kohus leidis, et kostja I ja hageja pidasid lepingueelseid läbirääkimisi selliselt, et hageja sooritas oma kohustuse (kohtu hinnangul ettemaks 7000 eurot Reisiguru osaluse eest) kolmandale isikule (s.o lepingu kohaselt olnuks soodustatud isikuks kostja II), oleks kohus pidanud ka tuvastama, kas selline kokkulepe oli pooltel algusest peale ning kuidas vastav kokkulepe oli sätestatud. Kui kohus nimetatud asjaolusid ei oleks suutnud tuvastada, oleks kohus pidanud järeldama, et tegemist oli ebaehtsa lepinguga VÕS § 80 tähenduses ning sellest johtuvalt leidma, et VÕS § 1030 ei ole seeläbi antud juhul kohaldatav.
5.UpTravel OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust; 2) on kohus õigesti tuvastanud, et kostja I pidas hagejaga lepingueelseid läbirääkimisi ning 7 000 eurot kanti hageja poolt kostjale II Reisiguru OÜ osaluse ettemaksuna. Apellandid ei ole vaidlustanud kohtuotsuse p-s 2 tuvastatud asjaolu, et Reisiguru OÜ osaluse omandamiseks pidas kostja I hagejaga läbirääkimisi osanikuna; 3) kostja II pole maakohtu menetluses tõendanud, et tema ja hageja vahel oleks olnud teenuse osutamise või töövõtuleping, mille alusel kostja II oleks hagejale mistahes teenust osutanud. Kostjad tuginevad arvetele, kuid arved ei loo õigussuhet. Apellandid ei ole ka apellatsioonkaebuses viidanud, millistest konkreetsetest tõenditest nähtub asjaolu, nagu oleks hageja ja kostja II vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, mis oli sellise lepingu sisu ja milles pooled kokku leppisid. Kostjate lepingulise esindaja seletused (sh nii kirjalikus kostja vastuses kui ka istungil) ei ole tsiviilkohtumenetluses tõendiks. 4) on apellantide etteheide alusetu osas, mis puudutab 7000 euro kostjale II kandmise õigusliku aluse ja menetlusosaliste vahelise kokkuleppe tuvastamist maakohtus. Pooled olid kokku leppinud, et ettemaks osade eest tasutakse kostjale II (kinnitavad kostja I 15. detsembri 2014. a e-kiri, tl 91-92, ja 16. detsembri 2014. a e-kiri, tl 92). Poolte tahe oli suunatud lepingu täitmisele. Seega oleks tegemist olnud selgelt VÕS § 80 lg 1 kohase lepinguga kolmanda isiku (s.o kostja II) kasuks. Kuna kostja I oli samaaegselt kostja II osanik ning juhatuse liige, oli kostja II ka õigustatud vastava tasu ülekandmist nõudma (mida tõendavad ilmekalt kostja II poolt väljastatud fiktiivsed arved); 5) kui pooltevahelistest lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevalt kantakse ettemaks kolmandale isikule, saab TsÜS § 4 alusel analoogiat kohaldades lähtuda VÕS § 80 lg-st 1. Puuduvad põhjendused, miks seadusandja tahaks, et lepingueelsete läbirääkimiste tulemusena kolmandale isikule kantud rahasumma tagasinõude õigus üleandjal puuduks. Ka Riigikohus on möönnud, et pooltevahelist suhet tuleb vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (RKTKo 3-2-1-171-14, p 12); 6) asjaolu, et Reisiguru osaluse võõrandamise lepingut ei sõlmitud, annabki hagejale aluse kostja I vastu nõude esitamiseks alusetu rikastumise sätete alusel; 7) kui ringkonnakohus peaks järeldama, et (i) tegemist oli mitte ehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks ning (ii) eeltoodu omab nõude lahendamisel tähendust, saab hagi kostja I suhtes
rahuldada VÕS § 1029 alusel. Sellisel juhul ei esine ka seda asjaolu, mistõttu maakohus jättis VÕS § 1029 kohaldamata; 8) ei mõjuta VÕS § 1029 kohaldamine kostja I suhtes hagi rahuldamist kostja II suhtes VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuivõrd kostja II teadis juba soorituse saamisel soorituse alusetusest. Hea usu põhimõtet VÕS § 6 lg 2 alusel rakendades tuleks korralduse täitjale anda õigus esitada nõudeid ka kolmanda isiku vastu, kes sooritust seades oli teadlik soorituse alusetusest. Kuna kostja I oli samaaegselt ka kostja II juhatuse liige, on ilmne, et kostja II oli teadlik temale tehtud soorituse alusetusest. Seda seisukohta toetab ka õiguskirjandus. Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, mis võib seisneda mh vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole (RKTKo 3-2-1-169-15 p 11).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus hagi Triggerfinger OÜ vastu rahuldas ja menetluskulude jaotuse osas. Hagi Triggerfinger OÜ vastu tuleb jätta rahuldamata. Kostjate ühine apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamisel Himot-Märt Ilusa vastu.
7.Maakohus on tuvastanud, et kostja I Reisiguru OÜ ühe osanikuna pakkus hageja osanikele võimalust osta osalus Reisiguru OÜ-s hinnaga 20000 eurot. Tegemist oli läbirääkimistega, mis said alguse 2014 suvel. Osaluse pidid võõrandama kõik Reisiguru OÜ osanikud ning osa müüjaks ei pidanud olema üksnes kostja I. Läbirääkimiste osapooled leppisid kokku, et ettemaks osade eest 7000 eurot tuleb tasuda kostjale II. Lepingueelseid läbirääkimisi pidas kostja I kõigi Reisiguru OÜ osanike nimel. Maakohus leidis, et läbirääkimised katkesid pooltevaheliste erimeelsuste, väärarusaamade, huvide lahknevuse ja möödarääkimiste tõttu ning kostja I ei katkestanud läbirääkimisi pahauskselt ja hageja esmane, VÕS § 14 lg-st 3 ja § 115 lg-st 1 tulenev nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohus rahuldas hagi mõlema kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel, leides, et hagejal, kui enne läbirääkimiste nurjumist soorituse teinud isikul on õigus kostjalt II kohustuse äralangemise tõttu makstud 7000 eurot tagasi nõuda. Hagi kostja I kui lepingueelseid läbirääkimisi pidava potentsiaalse lepingupartneri vastu rahuldas maakohus hageja poolt esitatud alternatiivsel alusel alusetu rikastumise sätete järgi, viidates mh VÕS §-le 1030. Maakohus tuvastas ka, et kostja II ei ole hagejale IFrame arendamise teenust osutanud ja tõendeid hageja ja kostja II vahel lepinguliste suhete olemasolu kohta ei ole kohtule esitatud, tõendamiskoormis selles osas lasub kostjal II. 7000 eurot on kostja II arvele kantud seoses kostja I ja hageja vahel peetud läbirääkimistega. Maakohus põhjendas hagi rahuldamist mõlema kostja vastu asjaoluga, et nad on VÕS § 65 lg 2 mõttes solidaarvõlgnikud.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja teinud eksliku järelduse, et kostja I ei saa olla lepingueelse vastutuse subjektiks ning ei vastuta hageja ees VÕS § 14 sätestatud kohustuste rikkumise eest. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et kostja I ei ole lepingueelseid läbirääkimisi lõpetanud pahauskselt. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et asjas kogutud tõendite põhjal on keeruline hinnata, kumb pooltest üldse läbirääkimised katkestas ja läbirääkimised katkesid pigem mõlema osalise initsiatiivil.
Asjas kogutud tõendid võimaldavad neid kogumis hinnates jõuda järeldusele, et läbirääkimised katkestas kostja I, kes teatas 14. novembri 2014 kell 18.39 hagejale saadetud e-kirjas (tl 16), et „kui teile 30% ei sobi, siis pole mul mõtet saata bilanssi ja kasumit, vaid arutame, mismoodi me selle 7000 klaarime jne“. Kostja I saatis selle kirja, milles ta edasistest läbirääkimistest loobus, vastuseks hageja e-kirjale, milles hageja avaldas, et ei ole jätkuvalt saanud bilanssi ja kasumiaruannet ning leidis, et kostja I poolt esitatud informatsioon ei vasta tegelikule olukorrale, ettevõtte väärtus on tugevalt ülehinnatud, juhtimine ja raamatupidamine on puudulik jms, mistõttu hageja ei tule vähemusosanikuks, pigem on valmis 50% ostuks. Kostja I on kinnitanud oma 15. detsembri 2014 e-kirjas, et läbirääkimised lõppesid 14. novembril 2014.
9.Hageja on oma esmase nõude kostja I vastu esitanud VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel, koos põhjendusega, et kostja I on rikkunud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Hageja on oma nõudes mh tuginenud väidetele, et kostja I lõi hagejale teadlikult ebaõige ettekujutuse tehingu tegelikust olemusest ja sisust, omavahelisest koostööst. Hageja väitel jättis kostja I hagejale mulje, et Iframe tarkvaralahenduse näol on tegemist Reisiguru OÜ (ja osaluse omandamise kaudu ka hageja) jaoks eksklusiivse kliendihaldusprogrammiga ning seda teenust ei hakata müüma teistele isikutele. Hageja väidab ka seda, et kostja I pidas läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta Reisiguru OÜ osalust hagejale võõrandada ning üksnes sooviga saada seeläbi hageja valdkonnaspetsiifilisi teadmisi. Reisiguru OÜ osaluse ettemaksuna tasutud 7000 eurot kasutati arendamaks Iframe tarkvarasüsteemi, mida hakatakse pakkuma mh hageja konkurentidele. 14. novembri 2014 kell 16.37 e-kirjas avaldab hageja, et läbirääkimiste teine pool on esitanud informatsiooni, mis ei vasta tegelikule olukorrale. Ettevõtte väärtus on oluliselt üle hinnatud, juhtimine ja raamatupidamine on puudulik, bilanssi ja kasumiaruannet ei ole esitatud. Maakohus ei ole nimetatud hageja väiteid analüüsinud ega neile vastanud.
10.Lepingueelsetest läbirääkimistest tekib võlasuhe, mille sisuks on vastavalt VÕS § 14 lg 1 esimesele lausele kohustus mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega. Kuigi seadusest ei tulene kohustust sõlmida lepingueelsete läbirääkimiste tulemusel leping, ei ole lubatud pidada läbirääkimisi ilma lepingu sõlmimise tahteta või neid katkestada pahauskselt. Tuvastamaks, kas lepingueelsete läbirääkimiste katkestamine on pahauskne või mitte, tuleb arvesse võtta läbirääkimiste ajalist pikkust ning seda, kas pooltel oli tekkinud põhjendatud usaldus lepingu sõlmimise vastu. Riigikohus on leidnud, et pahauskne on läbirääkimiste katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata mitte läbirääkimised katkestanud poole, vaid teise poole, seisukohalt, st tuleb hinnata, kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. Usaldus lepingu sõlmimise vastu tekib siis, kui läbirääkivad pooled on kokku leppinud lepingu olulistes tingimustes, kuid ei ole veel lepingut nõuetekohaselt vormistanud, on teinud läbirääkimistele tuginedes kulutusi või teinud tulevase lepingu tõttu sooritusi. Usaldusvastutuse eelduseks on läbirääkimiste käigus tekkinud usalduse rikkumine (3-2-1-168-14 p 12). Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja oli lepingueelseid läbirääkimisi usaldades tasunud kokkuleppel kostjaga I (kokkulepet tõendab kostja I e-kiri 15. detsembrist 2014, I kd lk 91) kostja II pangaarvele lepinguhinna ettemaksuna 7000 eurot, mis oli oluline osa kokkulepitud hinnast 20 000 eurot. Seega oli hagejal tekkinud põhjendatud usaldus lepingu sõlmimise vastu ja läbirääkimiste katkestamine kostja I poolt tuleb lugeda pahauskseks.
11.Ringkonnakohus leiab, et läbirääkimiste käigus rikkus kostja I ka teavitamiskohustust. VÕS § 14 lg 2 kohustab lepingueelseid läbirääkimisi pidavat isikut teatama teisele poolele
kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Teavitamiskohustuse mahu kindlaksmääramisel on oluline kriteerium teise poole äratuntav huvi teabe vastu. Äratuntavuse hindamisel tuleb arvesse võtta lepingu eesmärki. Kui teabe määrav tähendus on teise poole poolt objektiivselt äratuntav, peab see pool andma teavet ilma küsimata. Ringkonnakohus leiab, et osa võõrandamisel on ostja huvi teabe vastu, mis iseloomustab äriühingu, mille osa soovitakse võõrandada, majanduslikku olukorda, äratuntav. Poolte e-kirjadega on tõendatud, et kostja I teadis hageja vastavast huvist saada Reisiguru OÜ bilanss ja kasumiaruanne, kuid ei olnud neid dokumente läbirääkimiste lõpetamise ajaks
14.novembril 2014 veel hagejale edastanud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-89-06 p-s 15 leidnud, et läbirääkimiste katkestamisena pahauskselt võib käsitada näiteks sellist käitumist, kus pool on esitanud teisele poolele valeandmeid lepingu sõlmimisega seonduvate asjaolude kohta ning teise poole pahausksest käitumisest teada saanud pool juhib rikkuja tähelepanu lepingu korrigeerimise vajadusele, mille peale rikkuja lõpetab pooltevahelised läbirääkimised, tuginedes iseenda rikkumisele. Põhimõtteliselt katkestas kostja I läbirääkimised ka kõnesoleval juhul olukorras, kus hageja juhtis tema tähelepanu teavitamiskohustuse rikkumisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja I on rikkunud lepingueelsete läbirääkimiste pahauskse katkestamise keeldu (VÕS § 14 lg 3) ja lepingueelsete läbirääkimiste pidamisest tulenevat teavitamiskohustust (VÕS § 14 lg 2) ning on sellega tekitanud hagejale kahju tasutud ettemaksu 7000 euro ulatuses, millise rahasumma hageja tasus uskudes lepingu sõlmimisse.
12.Lepingueelse vastutuse subjektiks saab olla mitte üksnes potentsiaalne lepingupartner, vaid ka isik, kes pidas läbirääkimisi või muul viisil on lepingu sõlmimist ettevalmistanud. See tuleneb VÕS § 14 sõnastusest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13 p 16). Riigikohus on viidatud asjas selgitanud, et poole esindajana läbirääkimistel osalenud isiku vastutus VÕS § 14 kohustuste rikkumise eest ei põhine VÕS §-l 115, vaid VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Hageja kahju peab VÕS § 1045 lg 3 järgi olema hõlmatud VÕS § 14 lg 1 või 2 kaitseeesmärgiga. Eelkõige tuleb esindaja vastutus kõne alla, kui teisel poolel on konkreetse läbirääkimisi pidanud isiku vastu eriline usaldus nt tulenevalt tema ametiseisundist läbirääkimistel osalevas äriühingus või kui tema majanduslikud huvid kattuvad äriühingu huvidega. Lisaks peavad esindaja vastutuseks olema täidetud muud deliktilise vastutuse eeldused, mh peab isik olema kahju tekitavas käitumises süüdi (VÕS § 1050). Ringkonnakohus leiab, et asjas on poolte e-kirjavahetusega tõendatud, et läbirääkimisi osaluse võõrandamiseks Reisiguru OÜ-s pidas kostja I kõigi osanike nimel ja hagejal kui läbirääkimiste teisel poolel tekkis kostja I vastu seoses läbirääkimistega eriline usaldus. Just kostja I jättis täitmata VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva teavitamiskohustuse ja lõpetas läbirääkimised 14. novembri 2014 e-kirjaga. Täidetud on esindaja vastutuseks nõutavad deliktilise vastutuse eeldused – õigusvastane käitumine (VÕS § 14 lg 2 ja 3 rikkumine), kahju tekkimine hagejal (hageja tasus lepingu sõlmimisse uskudes kostjale II 7000 eurot lepingu hinna ettemaksuna), põhjuslik seos õigusrikkumise ja kahju vahel (kui kostja I ei oleks läbirääkimisi pahatahtlikult lõpetanud või teavitamiskohustust rikkunud, ei oleks hageja kas raha üldse tasunud või oleks leping sõlmitud ja hageja oleks omandanud Reisiguru OÜ osa, milleks ettemaks oli mõeldud). Kostja I rikkus lepingueelsete läbirääkimiste lõpetamise kohustust tahtlikult. Kostja I ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-113-07 lahendi p-s 13 avaldanud, et lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki (VÕS § 127 lg 2) ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (VÕS § 139).
Kahju hüvitamise eesmärgiks on antud juhul asetada kahjustatud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui nurjunud lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks olnud. Seetõttu kuulub ka loodetava lepingu täitmiseks tasutud müügihinna ettemaks kohustatud isiku poolt kahjustatud isikule tagastamisele. Sellega on hageja seatud olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud. VÕS § 127 lg 1 järgne eesmärk on antud juhul täidetud. Kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimises ringkonnakohus ei tuvastanud.
13.Kuna hagi kostja I vastu on võimalik rahuldada kahju hüvitamise nõudena, puudub vajadus analüüsida hagi rahuldamise võimalikkust alternatiivsel alusel. Ringkonnakohus peab siiski vastuseks apellatsioonkaebusele vajalikuks märkida, et põhjendatud on apellandi seisukoht, et VÕS § 1030 kohaldamisel on esmaseks eelduseks, et üleandja on saajale midagi üle andnud saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisena, st tegemist peab olema ehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks. Käesolevas asjas sellise lepingu olemasolu ei ole tuvastatud (vt ka käesoleva otsuse p 15). Samas ei ole kostja I vastu esitatud nõude ebaõige kvalifitseerimine kaasa toonud maakohtu lõppjärelduste ebaõigsust.
14.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjalt II saab talle hageja poolt tasutud 7000 eurot välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. Iseenesest on põhjendatud ja kooskõlas asjas kogutud tõenditega (poolte e-kirjavahetus) maakohtu seisukoht otsuse põhjenduste p-s 5, et asjas puuduvad tõendid, et hageja ja kostja II vahel oleks Iframe arendusteenusega seonduvaid lepingulisi suhteid, mille alusel oleks kostjal II õigus raha endale jätta. Ringkonnakohus leiab, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis lükkavad ümber kostjate väite, et 7000 eurot oli käsitletav ettemaksuna üksnes müügitehingu toimumise korral ning ei kuulunud tagastamisele müügitehingu nurjumisel. Sellisteks tõenditeks on eelkõige kostja I (kes oli ka kostja II osanikuks ja juhatuse liikmeks)
14.novembri 2014 e-kiri (tl 16) hageja esindaja E. Somelarile, milles on märgitud vajadust arutada, „mismoodi me selle 7000 klaarime“; kostja I 18. novembri 2014 e-kiri (tl 92-93) hageja esindaja R. Paenurkile ja T. Kellerile, milles kostja I märgib, et „hetkel seda raha 7000 eurot ei ole mul sulle kohe tagasikanda“ ning pakub võimalusi ettemaksu tagastamiseks: „1. kui te ei taha kasutada ReisiGuru.ee tooteid ja algusest peale kokkulepitud Iframe teeme selle ettemakstud summale graafiku ja me maksame selle tagasi. Mingisuguseid intresse ja muid kulusid me ei maksa, sest meie pole seda laenuna võtnud “; kostja I 15. detsembri 2014 e-kiri hageja esindajale (tl 17-18), milles kostja I kinnitab asjaolu, et hageja kandis osakute sisulise ettemaksuna kostjale II 7000 eurot ja vajadust leida õiglane lahendus ettemakstud 7000 eurole ja peab võimalikeks lahendusteks kas tagasimaksmist maksegraafiku alusel või hageja poolt Reisiguru teenuste edasikasutamist kuni 7000 euro tasaarvestamiseni poolte vahel kokkulepitava ajaperioodi jooksul; kostja I 17. novembri 2014 kell 12.02 e-kiri (lk 95 pöördel). Hageja viitas ettemaksu tagastamise vajadusele koheselt pärast lepingueelsete läbirääkimiste nurjumist (hageja 14. novembri 2014 kl 21.24 e-kiri, tl 96). Kostja I on pärast läbirääkimiste nurjumist hageja nõudele vastuseks korduvalt kinnitanud vajadust lahendada ettemaksu 7000 euro tagasimaksmise küsimus ning pakkunud selleks ise välja erinevaid lahendusi. Nimetatud tõendid ei kinnita kostjate väidet, et müügitehingu nurjumise korral kostjatel raha tagasimakse kohustus puudub. Samas on maakohus hagi kostja II vastu VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldades jätnud tähelepanuta VÕS §-des 1029 ja 1030 sätestatu.
15.Riigikohus on leidnud, et VÕS § 1029 ja 1030 on VÕS § 1028 suhtes erinormiks (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08 p 11). VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes siis, kui üleandja sooviks oli täita oma kohustust saaja ees. Antud juhul soovis hageja
kostjale II raha ülekandmisega täita oma tulevast kohustust mitte kostja II ees, vaid osanike ees, kellega toimusid kostja I kaudu läbirääkimised Reisiguru OÜ osaluse omandamiseks. Nimetatu on tõendatud mh kostja I 15. detsembri 2014 e-kirjaga hageja esindajale (I kd lk 91). VÕS § 1029 sisaldab VÕS § 1028 regulatsioonile täiendavat erisätet juhuks, kui alusetu rikastumise kaasa toonud suhtes osaleb ka kolmas isik. Kuna hageja täitis kostjaga I kokkuleppel kohustuse kostjale II, siis saab ta alusetu rikastumise nõude VÕS § 1029 kohaselt esitada üksnes osanike, keda esindas kostja I, vastu. VÕS § 1030 on VÕS § 1029 kõrval VÕS § 1028 suhtes erinormiks, sätestades erandi üldreeglist, mille kohaselt võib üleantu tagasi nõuda isikult, kes on soorituse saajaks. Hageja ja kostja I vahelist kokkulepet tasuda lepingu läbirääkimiste ajal müügihinna arvelt ettemaksuna 7000 eurot, kuid teha see sooritus kostjale II, tuleb tõlgendada nn ebaehtsa lepinguna kolmanda isiku kasuks, kuna asjas ei ole tõendatud läbirääkimiste osapoolte kokkulepe anda kostjale II täitmisnõue ja see ei tulene ka seadusest. Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja hageja vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni ning võimalikud nõuded eksisteerivad üksnes hageja ja osanike, sh kostja I vahel (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-107-16 p 12). Seega ei saa hageja kostjalt II solidaarselt kostjaga I 7000 euro tagastamist nõuda ning hagi tuleb kostja II vastu jätta rahuldamata. Kuna rahuldamata jääb põhivõla nõue, siis sellega seonduvalt jääb kostja II vastu rahuldamata ka nõue kahjuhüvitise ja viiviste saamiseks.
16.Maakohus on rahuldanud hageja kahjunõude kohtueelsete õigusabikulude 1184,50 eurot osas. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-19-13 (p 11) asunud seisukohale, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Apellatsioonkaebuses on kostjad vaidlustanud kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmist üksnes seetõttu, et nad ei pea end vastutavaks 7000 euro tagastamise eest ning ei ole vaidlustatud hageja kohtueelsete õigusabikulude suurust ja põhjendatust. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse 7000 euro väljamõistmise osas kostjalt I, ei kontrolli ringkonnakohus hagetavate kohtueelsete õigusabikulude põhjendatust ning jätab kostja I apellatsioonkaebuse ka selles osas rahuldamata.
17.Apellatsioonkaebuses ei ole iseseisvalt vaidlustatud hageja õigust nõuda VÕS § 113 lg 1 alusel viivist ja viivise matemaatilist arvestust. Kuna maakohtu otsus jääb kostja I osas põhinõude väljamõistmise osas muutmata, jääb muutmata ka maakohtu otsus kostjalt I viivise väljamõistmise osas. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja ühemõttelisuse (TsMS § 442 lg 5) tagamiseks täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni põhivõlalt viivise väljamõistmise osas.
18.Kuna kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, tuleb vastavalt muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi oli esitatud solidaarselt kahe kostja vastu, kellest kostja I osas hagi rahuldatakse ja kostja II osas jääb hagi täielikult rahuldamata. Eeltoodut ja TsMS § 162 sätteid arvestades jätab ringkonnakohus kõik kostja II menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda ning kostja I menetluskulud tema enda kanda. Kuna hageja käsitles kostjaid solidaarvõlgnikena, siis on põhjendatud jaotada hageja menetluskulud võrdselt hagi rahuldatud osaga ning jätta 50 % hageja menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda ja 50 % kostja I kanda, va hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot, mis tuleb jätta kostja I kanda (tegemist oli riigilõivuga solidaarnõudelt ja kostja I vastu kuulub hagi rahuldamisele ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätmisele) ning ringkonnakohtus hagi tagamiselt tasutud riigilõiv 50 eurot, mis tuleb jätta hageja enda kanda. Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks
saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust (TsMS § 174 lg 5). Maakohus on lugenud hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks 2636,77 eurot (sh riigilõiv 500 eurot) ning apellatsioonimenetluses ei ole maakohtu nimetatud otsustust vaidlustatud. Vastavalt menetluskulu jaotusele tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 500 eurot ning 50% põhjendatud õigusabikulust maakohtus 1068,39 eurot (ilma km-ta), kokku 1568,39 eurot. Hageja taotleb menetluskulude nimekirjas ringkonnakohtus menetluskulu 1373 eurot (ilma käibemaksuga) hüvitamist. Menetluskulu koosneb riigilõivust 50 eurot (tasutud hagi tagamise avalduse esitamisel) ja õigusabikulust 9 h 48 min hinnaga 135 eurot/h. Kostjad peavad hageja kulutusi õigusabile põhjendatuks summas 585 eurot 4 h 30 min ulatuses. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tegemist on õiguslikult keskmisest keerukama vaidlusega. Nimetatud asjaolu ning apellatsioonimenetluses hageja esindaja poolt tehtud toimingute ja koostatud menetlusdokumentide mahtu arvestades peab ringkonnakohus hageja põhjendatud ning vajalikuks menetluskuluks õigusabikulu 8 h ulatuses kokku 8x 135 = 1080 eurot (käibemaksuta), millest 50 % ehk 540 eurot kuulub väljamõistmisele kostjalt I. Hagi tagamise taotluselt tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot jääb hageja enda kanda, kuna hagi tagamine rahuldati kostja II osas, kelle vastu jääb hagi ringkonnakohtu otsusega rahuldamata. Kokku tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks menetluskuluna maakohtus 1568,39 eurot (ilma km-ta) ja ringkonnakohtus 540 eurot (ilma km-ta). Kostjad on esitanud ühise menetluskulu nimekirja ja arvestades nende vastu esitatud solidaarset nõuet, peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada kostjate kulud nende vahel võrdselt (TsMS § 165 lg 1). Maakohtu menetluses jätsid kostjad menetluskulude nimekirja tähtaegselt esitamata ja kohus tähtaega selleks ei ennistanud (I kd lk 132 p), seetõttu on kostjate kulud maakohtus seotud üksnes esindaja osalemisega kohtuistungil. Kostjad on maakohtu menetluses kulutanud õigusabile hinnaga 150 eurot /h (lisandub km) seoses 11. mai 2016 kohtuistungiga 1066, 63 eurot (koos käibemaksuga), sh kohtuistungiks ettevalmistumine 270 eurot ja sõit kohtuistungile Tallinnast Viljandisse ja tagasi 450 eurot (I kd lk 154-155). Kostjad kinnitavad, et kumbki neist ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu paluvad kulud välja mõista koos käibemaksuga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 asunud seisukohale, et menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest, seega ei ole sõidukulu kohtuistungile 450 eurot põhjendatud kulu. Kostjate põhjendatud kulu õigusabile maakohtus on 616,63 eurot (koos km-ga), millest kostja II osa moodustab 308,32 eurot. Kostjad on ringkonnakohtus kulutanud õigusabile hinnaga 150 eurot/h (lisandub km) 1260 eurot, millele lisandub apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 500 eurot. Ringkonnakohus peab nimetatud kulu põhjendatuks. Kulutus õigusabile kahe kostja osas on samas suurusjärgus, kui hageja põhjendatud kulu apellatsioonimenetluses. Kostja II põhjendatud õigusabikulu ringkonnakohtus on 630 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele ja kostjate osade võrdsusele tuleb hagejalt välja mõista kostja II kasuks menetluskuluna maakohtus 308,32 eurot (koo km-ga) ja ringkonnakohtus 630 eurot (koos km-ga). Menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis TsMS § 177 lg 4 alusel.
19.Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. juuli 2016 määrusega hagi tagamiseks seatud arest Triggerfinger OÜ-le kuuluvale nõudeõigusele osanike Himot-Märt Ilusa ja Kadi Raismaa vastu (I kd lk 187).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.