2-16-112236/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Kohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võetakse käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kui aga menetlusosaline leiab, et kohus otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, on tal õigus kohtuotsust apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

osas piirdub kohus üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. Hageja nõue tuleneb poolte vahel 14.09.2014 sõlmitud võla tasumise kokkuleppest nr 2378623, millega kostja kohustus tasuma võlgnevuse maksegraafiku alusel. Vastavalt võla tasumise kokkulepe p.1.1 tunnistas võlgnik võlgnevust hageja ees summas 529,08 €. Pooled sõlmisid kokkulepe võlgnevuse tasumiseks vastavalt kokkulepe p.2.1 alusel summas 590 €. Kokkulepe kohaselt tuli võlgnevus tasuda võrdsetes osades ja kuumaksega 20 € kuus. Kostja ei täitnud võla tasumise kokkuleppes toodud tingimusi ja ei tasunud hagejale vastavalt võla tasumise kokkuleppele. Vastavalt kokkuleppe punktile 3.1 kui võlgnik ei täida maksegraafikut, kaotas kompromissisumma kehtivuse ja hagejal tekkis õigus sisse nõuda kokkulepe punktis 1.1 nimetatud summa tasumata osa koheselt sissenõutavaks ehk siis 526,40 €. Kuna kostja pika perioodi jooksul võlgnevust ei tasunud arvestas hageja nõude sissenõutavaks muutunuks alates 11.05.2015 tähtaja saabumisega. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,5% päevas kokkuleppe punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Maksekäsu kiirmenetluse esitas hageja vastavalt kokkuleppele põhivõlgnevuse 592,08 eurot ja 592,08 euro viiviste nõudes. Hagiavaldus koostama asudes tutvus hageja nõude metaandmetega ning korrigeerib haginõuet ja jätkab hagimenetluses põhinõudega summas 526,40 €. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,5% päevas kokkuleppe punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Arvestades kujunenud kohtupraktikat ei esita Hageja viiviste nõuet kokkulepe punktis 3.2 alusel vaid võtab viivisnõudel aluseks viivise määra 0,066% päevas. Viivisearvestus on järgmine: võla põhisumma (526,40) x viivitatud päevade arv (434) x 0,066%. Kostja tunnistas haginõuet võlgnevuse põhiosas, kuid ei nõustunud jooksvate viivistega nii põhivõlgnevusest kui ka menetluskuludelt, leides, et hageja ei anna kostjale võimalust tasuda võlgnevust osade kaupa, samuti et viivised on lisatud ebaseadusliku rikastumise põhimõttel. Kostja pakkus hagejale kompromissi (tl 33-34). Kostja 23.11.2016 esitatud seisukohas (tl 41-42) pööras kostja tähelepanu, et ta pakkus hagejale kompromissi, millele hageja ei vastanud. Kostja on tasunud nõuet osamaksetena. Kostja korduvalt pöördus hageja poole maksegraafiku/kokkulepe sõlmimiseks, mida hageja ignoreeris.

Põhinõue Pooltel puudub vaidlus, et nende vahel oli 14.09.2014 sõlmitud kirjalik võlatasumise kokkulepe ja vahekohtu kokkulepe (tl 18). Kokkulepe p 2.1 kohaselt pooled leppisid kokku kompromissisummas 590 eurot, millele lisandub 20% aastas ning mille kostja kohustus tasuma iga kuu 10.kuupäevaks võrdsete osamaksetena summas 20 eurot PlusPlus Baltic OÜ arveldusarvele nr XXX pangas LHV PANK AS, kasutades viitenumbrit 23786233. Esimene osamakse toimub 10.10.2014. Kokkulepe p 4 kohaselt kokkulepe sõlmimisega andis kostja konstitutiivse võlatunnistuse, millega kinnitas, et võlgneb hagejale 14.09.2014 seisuga 592,08 eurot. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-le 1 leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.02.2012 otsuse asjas nr 3-2-1-149-11 p-des 20-22 väljendatud seisukoha kohaselt võlatunnistus on konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Konstitutiivse võlatunnistuse tagajärjeks on see, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. VÕS § 3 p-st 1 ja § 8 lg-st 2 tulenevalt võlasuhe võib tekkida lepingust ning leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 näevad ette, et tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning seda nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Hageja arvates kostja rikkus lepingut, jättes tasumata maksegraafikujärgsed maksed. Kostja poolt esitatud maksekorralduste kohaselt (tl 43-49) tasus ta alates 7.10.2014 kuni 7.04.2015 (k.a) igakuiselt 20 eurot PLUSPLUS INKASSO OÜ arvelduskontole nr XXX LHV PANK AS-is, viitenumbrile 23786233, seega kokku 140 eurot. VÕS § 76 lg-st 3 tulenevalt kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Vaatamata sellele, et makse saajaks oli maksekorraldustel märgitud PLUSPLUS INKASSO OÜ (mitte hageja kui oli kokkulepitud), arvelduskonto number ja viitenumber, kuhu ülekanded olid kostja poolt tehtud, langevad kokku, mistõttu leiab kohus tõendatuks, et ajavahemikul 7.10.20147.04.2015 (k.a) täitis kostja 14.09.2014 kokkulepitud kohustust nõuetekohaselt. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta täidaks kohustuse peale 7.04.2015. Kokkulepe p 2.1 kohaselt pooled leppisid kokku, et kompromissisummale 590 eurot lisandub 20% aastas ning mille kostja kohustus tasuma iga kuu 10.kuupäevaks võrdsete osamaksetena summas 20 eurot. Kokkulepe olemuselt võib järeldada, et kokkulepitud 20% on intress. 4(7)

Kostja võttis õigeks, et põhivõlgnevus on põhjendatud ja vastab laenulepingus toodud tingimustele. Selles osas ehk summas 526,40 eurot loeb kohus hagi kostja poolt õigeksvõetuks. Kostja leiab, et põhjendamatud on viivised põhinõudelt ja menetluskuludelt. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga. Kostja ei vaielnud vastu, et peale 7.04.2015 ei tasunud ta hagejale kokkulepitud summad. Vastavalt kokkuleppe punktile 3.1 kui võlgnik ei täida maksegraafikut, kaotas kompromissisumma kehtivuse ja hagejal tekkis õigus sisse nõuda kokkulepe punktis 1.1 nimetatud summast tasumata osa ehk 526,40 eurot, mis muutus sissenõutavaks alates 11.05.2015 tähtaja saabumisega. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolsete kohustuste rikkumise korral nõuda muuseas kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,5% päevas kokkuleppe punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Arvestades kujunenud kohtupraktikat ei esita Hageja viiviste nõuet kokkulepe punktis 3.2 alusel vaid võtab viivisnõudel aluseks viivise määra 0,066% päevas. Viivisearvestus on järgmine: võla põhisumma (526,40) x viivitatud päevade arv (434) x 0,066%. Kostja ei selgitanud, miks tema arvates viivised põhinõudest ja menetluskuludelt on põhjendamatu. Kohus leiab, et hageja viivisnõue on põhjendatud, mõistlik ja kooskõlas seadusega. Riigikohus on 10.05.2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Kuna hagi on rahuldatud täies ulatuses, seega on tehtud kostja kahjuks, jätab kohus kõik menetluskulud tsiviilasjas kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Seega hageja menetluskulud jäävad kostja kanda, kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kostjale hüvitatavad kulud puuduvad. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1, 2, 8 ja 9 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas kokku 175 eurot ja lepingulise esindaja kulust summas 288 eurot (tl 51). Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 ja 2 menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p-st 1 kohtuvälised kulud on muuhulgas menetlusosaliste esindajate kulud. Kohus, tutvudes tsiviilasjas toimiku materjalidega ja kulu liikidega leiab, et need on põhjendatud ja vajalikud ning on seotud menetlusega. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6(7)