Merike Küti kaebus Justiitsministeeriumi 05.02.2019.a käskkirja nr 24-k õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse muutmise ja hüvitise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Merike Kütt Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Laura Glaase
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebaja taotlus kaebuse lisadena 7.1 - 7.3 esitatud tõendite tagasivõtmiseks. Eemaldada need tõendid toimikust (I kd tl 56-60) ja kohtute infosüsteemist.
2.Rahuldada kaebus: - tunnistada Justiitsministeeriumi käskkiri nr 24-k õigusvastaseks;
05.02.2019.a
- muuta kaebaja teenistusest vabastamise alus vabastamiseks avaliku teenistuse seaduse § 87 lg 1 alusel (ametniku soovil); - mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses. Hüvitise suurus tuleb kindlaks määrata vastustajal.
Jätta menetluskulud välja mõistmata. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.11.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 30).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Justiitsministeeriumi kantsleri 05.02.2019.a käskkirjaga nr 24-k (I kd tl 10-15, edaspidi vaidlustatud käskkiri) vabastati kaebaja Merike Kütt teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 92 lõike 1 alusel. Kaebaja teenistussuhte viimane päev oli 20.02.2019. Kaebaja oli teenistuses Justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplani ametikohal. Kaebaja nimetati sellele ametikohale 01.10.2013 katseajaga 4 kuud. Kaebaja teadmiste vähesus on ilmnenud pärast katseaja läbimist. Kaebaja puudulikud teadmised on seadnud ohtu vangide põhiõiguse usuvabadusele. Vastustaja tõi välja järgmised valdkonnad ja kaebaja teadmiste puudulikkust kinnitavad asjaolud.
1.1.Puudulikud teadmised usuvabaduse põhimõtte rakendamisest usuvahetuse võimaldamisel vanglas, kui sellega kaasneb kinnipeetava ristimine teise usutraditsiooni järgi: - kaebaja ei kõrvaldanud kaplaniteenistuse käsiraamatu projektist seisukohta, et kinnipeetava ümberristimine vanglas ei ole aktsepteeritav praktika, kuigi vahetu juht seda nõudis. Kaebaja seisukoht käsiraamatus ei põhine Eesti Kirikute Nõukogu või selle liikmeks oleva usulise ühenduse seisukohtadel; - kaebaja seisukohad ümberristimise küsimuses olid 29.10.2018 ja 30.10.2018 toimunud koosolekutel ebajärjekindlad; - kaebaja taunis kaplanite teabepäeval 27.10.2014 Tartu Vanglas toimunud kinnipeetava ümberristimist; - paljud kaplanid on seisukohal, et ümberristimine vanglas pole lubatav. Tõenäoliselt on seda seisukohta levitanud kaebaja; - kaebaja ei aktsepteeri, et ümberristimise üle saavad otsustada kinnipeetav ja usuühendus, mitte vanglateenistus.
1.2.Puudulikud teadmised erinevate usutunnistuste järgijate usuvabaduste tagamisest vanglas: - kaebaja ei täitnud vahetu juhi korraldust anda kaplaniteenistuse käsiraamatus selged praktikajuhised erinevate usutunnistuste võrdseks kohtlemiseks; - kaebaja kiitis 19.10.2017.a e-kirjas heaks Viru Vangla vanemkaplani seisukoha, et Viru Vangla ei vaja Jehoova tunnistajate vabatahtliku tööd muuhulgas põhjendusel, et nende tegevus on mitmetes riikides keelustatud; - kaebaja ei sekkunud, kui Viru Vangla ei andnud Jehoova tunnistajast vaimulikule vanglasse pääsemiseks luba ning ei saanud aru, et vangla ei saa keelduda vaimuliku vanglasse vangiga kohtumisele lubamisest; - kaplanid on väljendanud seisukohta, et sektantliku ja üldkirikule vastanduva religiooni esindajate vanglasse lubamine on vaieldav ning kaebaja ei tundnud selles ära negatiivseid eelarvamusi, mis võivad takistada vangla kaplanil tegemast objektiivselt oma tööd usuvabaduse tagamisel; - vanglas lubatakse tegutseda mõne usulise ühenduse vaimulikel vabatahtlikuna, kes saab kinnipeetavatega kohtuda ka siis, kui ükski vang ei ole selleks soovi avaldanud.
1.3.Puudulikud teadmised pihisaladuse ja hingehoidliku vestluse saladuse hoidmisest vanglas: - kaebaja ei täitnud vahetu juhi korraldust käsitelda kaplaniteenistuse käsiraamatus pihisaladust, hingehoidliku vestluse saladust ja isikuandmete kaitset integreeritult, vaid piirdus üldise viitega, et vaimulik peab oma töös ka muid isikuandmete kaitse nõudeid järgima;
- kaplanite arusaam pihisaladuse ja hingehoidliku vestluse saladuse ulatusest on ebaühtlane; - vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega pihi- või hingehoidliku vestluse saladuse hoidmise kohustusega hõlmatud teabe eristamisel teabest, mis sellega hõlmatud ei ole. Kaebaja ei erista vangla kaplanil lasuvad erinevaid kohustusi ja õigusi, mis tulevad vangistusseadusest ja asjaolust, et vangla kaplan on vanglateenistuse ametnik. Kõik kolm välja toodud puudust on kaplanaadi töös hädavajalikud õigusteadmised, mis ei järgi ühtegi kindlat konfessionaalset teoloogiat. Vastustaja ei pidanud käskkirja aluseks olevatel asjaoludel vajalikuks algatada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust, kuna puudulikud on nimelt ametniku teadmised.
2.Kaebaja esitas 07.03.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja menetluse käigus täiendavad seisukohad.
2.1.Kaebaja leiab, et temaga teenistussuhte lõpetamine teenistusülesannete nõuetekohaseks täitmiseks vajalike teadmiste vähesuse tõttu, on alusetu ja põhjendamatu. Kaebaja vastab kõigile nõunik-peakaplani ametijuhendis (I kd tl 16-17) esitatud nõuetele. Kaebajal on nõutav haridus ja usuteaduse magistri kraad (I kd tl 18-21). Haridusele kehtestatud nõuete põhjal on nõunik-peakaplan ennekõike teoloog, mitte jurist. Peakaplanilt ei nõuta õigusteadmisi, mis väljuksid vanglate tegevust reguleerivate õigusaktide reguleerimisvaldkonnast. Vaidlustatud käskkirjas on kaebajale ette heidetud puudulikke õigusteadmisi, kuid tema teoloogilistele teadmistele etteheiteid ei ole.
2.2.Kaebajale tehtud etteheited pole objektiivsed. Need ei põhine kaebaja enda tegevusel, vaid teiste isikute (kaplanite) töös teenistusjärelevalve käigus väidetavalt leitud puudustel, kusjuures teenistusjärelevalve läbiviimisse kaebajat ehk nõunik-peakaplanit ei kaasatud. Käskkirjas esitatud väited ja hinnangud põhinevad üksikutel kontekstist väljakistud allikatel, mida ei saa pidada teadmiste hindamise objektiivseks aluseks.
2.3.Kaplanite teabepäeval 27.10.2014 arutatud juhtumi puhul, kus Tartu vangla kaplan korraldas õigeusu traditsiooni järgi ristitud vangi ristimise EEKBKL-i traditsiooni järgi, oli arutelu sisuks tegelikult see, et kaplan tema kui vanglaametniku positsiooni ära kasutades kallutas ja survestas kinnipeetavaid vanglas usku vahetama. Kaebaja andmetel on sellekohase teabe kogumise algusest arvates vanglates registreeritud 74 usuvahetust (I kd tl 77), seega tegelikku probleemi usuvahetusega olnud ei ole. Kaebaja väljendas vaidlustatud käskkirjas viidatud 29.10.2018.a koosolekul positiivset suhtumist katoliiklase ümberristimisele õigeusku. See, et kaebaja 30.10.2018.a nõupidamisel pidas võimalikuks ümberristimise teostanud kaplanile negatiivse tagasiside andmist, oli tingitud kaebaja vahetu juhi P. Kama väitest, et kaplanit tuleb ümberristimise tõttu karistada. Lisaks oli kaplan toimingu dokumenteerinud valesti ja seetõttu ei olnud kaebajale nende arutelude ajal teada, et toimus tinglik ristimine (kinnipeetav ei olnud kindel, kas ta on varem ristitud), mitte ümberristimine (I kd tl 61-62, II kd tl 22-26). Kaplaniteenistuse käsiraamatu käsikirjas (I kd tl 130-167) manitsetakse kaplaneid usuvahetuse küsimuses käituma delikaatselt. Kaebaja andis käsiraamatus ka ülevaate erinevate kirikute seisukohtadest, kuivõrd mitte kõik konfessioonid ei pea õigeks vanglatingimustes usuvahetust ja ümberristimist. Eesti Kirikute Nõukogu on soovitanud vältida proselütismi vanglas (I kd tl 63). Kaebaja nägi probleemi selles, kui vaimulik kinnipeetavatele teisi konfessioone halvustab, kinnipeetavaid oma konfessiooni üle tulema mõjutab ja lisaks veel ka uuesti ristida laseb. Usku vahetada sooviv kinnipeetav ei saa nõuda usuvahetuse võimaldamist olukorras, kus vastuvõttev kirik seda vanglatingimustes võimalikuks või vältimatult vajalikuks ei pea.
16.03-13.04.2018 läbi viidud teenistusvalve „Vangla töö kinnipeetavate usulise vabaduse tagamisel“ (aruanne I kd tl 22-32) käigus vanglate kaplanite esitatud seisukohtade alusel ei saa otsustada kaebaja teadmiste üle. Intervjuud kajastavad kaplanite kodukirikute seisukohti ja kaplanite teadmisi. Kaplanid ei allunud kaebajale.
2.4.Usuühenduste erinev kohtlemine praktikas pole teenistusvalve käigus kinnitust leidnud. Ühe kaplani isiklikku või tema usuühenduse seisukohta ei saa üle kanda peakaplanile ega teha sellest mingeid järeldusi üldise praktika kohta. 19.10.2017.a e-kirjas kiitis kaebaja heaks vanemkaplani seisukoha tagada vastava usuühenduse vaimuliku töö tegijaga kokkusaamine. Igapäevase töö käigus saadetud e-kirjast ei saa teha põhjapanevaid järeldusi kaebaja teadmiste kohta, eriti kui teenistusvalve käigus suudeti leida üksainuke omataoline. Kaebaja ei ole keelanud ega teinud takistusi konkreetsele Jehoova tunnistajale. Vanglasse lubamise aluseks on siiski kinnipeetavate soov vaimulikuga kohtuda, mida ei olnud. Kaebaja on nõus, et kõiki usulisi ühendusi tuleb kohelda võrdselt, ühetaoliselt ja õiguspäraselt. Kuid inimese õigust kuulutada oma usku piirab teise inimese õigus tema kuulutust kuulata või mitte kuulata. Kaplanitelt ja vabatahtlikelt nõutakse, et nad austaksid nii üksteise kui ka kinnipeetavate õigusi ning ei kasutaks kinnipeetavate haavatavat olukorda ära oma uskkonna ridade täiendamiseks. Kui vaimulik on korduvalt avaldanud soovi saada kokku teist usku inimesega, kes temaga kohtuda ei soovi, on põhjust kahtlustada vaimulikku kinnipeetava mõjutamises usku vahetama. Vanglasse sisenemise loa andmise üle teeb lõpliku otsuse kinnipidamisasutus, kuhu sissepääsu taotletakse. Kui vaimulikule ei anta vanglasse sisenemiseks luba, on selleks tavaliselt põhjus, näiteks taustakontroll. Kinnipeetaval oli võimalik taotleda kaplani kaudu kokkusaamist konkreetse vaimulikuga või vastava uskkonna vaimulikuga. Kaplan võttis vaimulikuga ühendust ja korraldas kohtumise. Juhtus ka seda, et kontakt loodi kaplanitest mööda minnes, näiteks vaidlustatud käskkirjas välja toodud juhtum O. Pelljaga. Vaimuliku pääsuga vanglasse võis tekkida probleem, näiteks kui avastati, et vaimulik tõi vanglasse ja andis kinnipeetavale üle keelatud esemeid. Kui konkreetse vaimulikuga oli probleem, siis leidis kaplan teise vaimuliku, kes sai kohtumisele tulla. Kui initsiatiiv kohtumiseks tuli vaimulikult, siis küsiti kinnipeetavalt, kas ta soovib kohtumist. Kui korduvalt esines vajadus kokkusaamisteks vanglakaplanite hulgas esindamata uskkonna vaimulikuga, siis sai vaimulik tegutseda vabatahtlikuna pikaajalise vanglaloa alusel. Vaimulike vanglasse pääsu osas on sõnaõigus nii kaplanaadil kui ka julgeolekuvaldkonnal. Kaplanil oli võimalus vaidlustada teabe- ja uurimisosakonna otsustusi, kuid reaalselt võttis see väga kaua aega. Vaidlustatud käskkirjas tsiteeritud väited ei kuulu kaebajale ja ei näita tema teadmiste ulatust. Peakaplan ei pea reageerima iga üksiku kaplani arvamuseavaldusele, kui kaplan oma igapäevatöös täidab oma ülesandeid korrektselt.
2.5.Seoses pihi- ja hingehoidliku vestluse saladuse hoidmise kohustusega on kaebajale ette heidetud, et vanglakaplanitel on selles küsimuses väga erinevad seisukohad. Kaebaja teadmiste puudulikkust ei saa näidata see, kui erinevate konfessioonide vaimulikud avaldasid erinevaid arusaamu. Piht ja sellega seonduv ongi ennekõike teoloogiline küsimus, mida erinevad kirikud käsitlevad erinevalt, kusjuures saladuse mõistet ei käsitleta samamahulisena kui seda tehakse seaduses. Kaebaja on oma tegevuses korduvalt tõstatanud probleeme, mis kaplanitel on hingehoidlikus töös tekkinud. Selles, kas piht ja hingehoidlik vestlus on põhimõtteliselt osadeks jaotatav või mitte, puudub ühtne arusaam.
2.6.Kaebaja ametist vabastamise tegelik põhjus on arvamuste ja seisukohtade lahkuminek ning eriarvamused mõnedes kaplaniteenistuse küsimustes. Kaebaja läbis katseaja ja töötas neli aastat, mil tema tööle ei olnud etteheiteid. Seejärel tekkisid lahkarvamused asekantsleriga kaplanaadi tegevuse ja rolli osas ning mõnedes teoloogilistes üksikküsimustes. Alates 2017.
aastast on kaebajat mõjutatud lahkuma, ilma et selleks oleks mõistlikke põhjuseid. Kui alluval on teine seisuoht kui ülemusel, siis ei tähenda see tööks vajalike teadmiste puudumist.
3.Vastustaja esitas vastuse kaebusele ja täiendavad seisukohad, milles ta palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud käskkirja põhjenduste juurde ja lisas järgmist.
3.1.Kaebajale ei heidetud ette teoloogiliste teadmiste puudulikkust, vaid usuvabaduse tagamiseks vajalike õigusteadmiste puudulikkust. Usuvabaduse kui põhivabaduse tagamise puhul on tegemist õigusliku küsimusega ja see nõuab peakaplani töös teatud minimaalseid objektiivseid õiguslikke teadmisi. Etteheited kaebajale ei ole seotud osapoolte erinevate isiklike väärtusotsustega, vaid puudujääkidega kaebaja objektiivsetes õigusteadmistes. Kaebajale ametijuhendis pandud teenistusülesannete täitmine eeldas kaebajalt usuvabaduse kui juriidilise mõiste head tundmist ja praktikas rakendamist ning selle kontrollimist, et vanglate praktikas seda ka rakendataks õigesti ja mittediskrimineerivalt.
3.2.Olukorras, kus vang on jõudnud vabatahtliku ja teadliku otsuseni usku vahetada või end mingi muu traditsiooni järgi ristida lasta, ei ole õigustatud selle takistamine ühelgi juhul. Etteheide kaebaja teadmistele seisneb eelkõige selles, et kaebaja pidas uuesti ristimise lubatavuse asjakohaseks kriteeriumiks eesmärki säilitada kaplanite vahel töörahu või hoida vanglas korda. Hoolimata sellest, et kaebaja seda otseselt ei takistanud, pidas ta uuesti ristimist siiski taunimisväärseks ega mõistnud, et see on olukorras, kus vang on uuesti ristimist ise soovinud, usuvabaduse tagamiseks hädavajalik. Asjaolu, et kaebaja ei ole pruukinud oma ametis olemise ajal alati uuesti ristimisele anda negatiivset hinnangut või sellesse sekkunud, on ebaoluline. Vastuseks kohtu küsimusele selgitas vastustaja, et vangiregistri andmetel on vahemikus 01.10.2013 - 05.02.2019 neljal juhul toimunud usu või kristliku konfessiooni vahetus ilma uuesti ristimiseta.
3.3.Usuvabadusega seonduvad olulised probleemid on usuline tagakiusamine ning diskrimineerimine, usuliste organisatsioonide ebavõrdne kohtlemine. Selleni võivad viia ka valdkonda kontrolliva ja suunava riigiametniku puudulikud teadmised. Kaebaja ülesandeks oli ka järelevalve korraldamine ja selle põhjal tegevuste parem korraldamine, mitte üksnes kaplanite nõustamine, kui need tema poole pöörduvad. Kaebaja teadmiste puudulikkus erinevate usutunnistuse järgijate usuvabaduse tagamisel vanglas väljendus läbi olukorra, kus üks vang ootas kohtumist soovitud konfessiooni vaimulikuga pea üheksa kuud ning kaebaja oma 19.10.2017.a e-kirjas Viru Vangla vanemkaplanile on heaks kiitnud viimase seisukoha, et Viru Vangla ei vaja Jehoova tunnistajate vabatahtlikku tööd muuhulgas põhjendusel, et nende tegevus on mitmetes riikides keelustatud. Vangi õigus saada kokku oma soovitud uskkonna või konfessiooni vaimulikuga peab olema vanglas alati tagatud. Vastuseks kohtu küsimusele selgitas vastustaja, et ajal, mil kaebaja oli teenistuses, oli vanglates tegutsevaid vabatahtlikke erinevatest usulistest ühendustest: Adventistide Koguduste Eesti Liit; Eesti Evangeelne Luteri Kirik; Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit; Eesti Metodisti Kirik; Eesti Apostlik Õigeusu Kirik; Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik; Eesti Kristlik Nelipühi Kirik; Budismi Instituut; Eesti Islami Keskus; Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit; Eesti Juudi Keskus. See, et vabatahtlikud esindasid erinevaid usulisi ühendusi, ei tähenda, et kaebaja oleks mõistnud, et usuvabaduse tagamisel ei või teha takistusi vaimulikuga kohtumiseks.
3.4.Kaebajalt ei nõutud õigusteadmisi, mis väljuksid vanglate tegevust reguleerivate õigusaktide reguleerimisvaldkonnast. Vastustaja hinnangul kuuluvad selliste hulka vangistusseadus, vangla sisekorraeeskiri, aga ka põhiseadus, rahvusvahelise õiguse normid ja välislepingud.
3.5.Vastustaja märkis, et kaebajal puudub õigus nõuda hüvitist kolme kuu ametipalga ulatuses, kuna seadus näeb hüvitise arvestamise alusena ette keskmise palga. Kaebaja ei saa nõuda ka tema vabastamise aluse muutmist koondamiseks, kohtupraktikas muudetakse see tavapäraselt vabastamiseks kaebaja soovil, mis on neutraalne ja tavaline teenistusest vabastamise alus.
Kohtu seisukoht Tõendid
4.Vastustaja leidis, et kaebuse lisad 7.1 - 7.3 ei ole tõenditena lubatavad. Kohus palus 10.09.2021.a määruses kaebajal täpsustada, milliseid asjaolusid soovib ta nende dokumentidega tõendada. Kaebaja avaldas seepeale soovi tõendid tagasi võtta. Kohus rahuldab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 242 alusel kaebaja taotluse kaebuse lisadena 7.1 - 7.3 esitatud tõendite tagasivõtmiseks. Ka vastustaja taotles nende tõendite tagastamist kaebajale, seega oli nende tagastamisega nõus. Kohus eemaldab need dokumendid kohtute infosüsteemist ja toimikust. Kuivõrd dokumendid esitati kohtule elektrooniliselt, siis nende füüsiliseks tagastamiseks kaebajale vajadust ei ole.
5.Kaebaja esitas tõenditena väljavõtteid oma e-kirjavahetusest (kaebuse lisad 7, 9, 11-13). Kaebaja ei esitanud e-kirju algdokumentidena (e-kirjade väljatrükkidena), vaid kaebaja on tekstid grupeerinud teemade kaupa. Kaebaja esitas täiendavalt need algsed e-kirjad, mis olid kohtu sellekohase soovituse esitamise ajal talle veel kättesaadavad (kaebuse lisa 9 ja osaliselt lisa 11 kohta). Kohtu hinnangul on eeltoodud tõendid lubatavad. Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja on ekirjade teemade kaupa kogumisel moonutanud nende sisu. Nende e-kirjade osas, mis kaebajal oli võimalik esitada uuesti tervikuna, ei leidnud kohus võrreldes algselt esitatuga lahknevusi.
6.Pooled tuginevad 29. ja 30.10.2018 toimunud koosolekutel räägitule, kuid mõistavad seda erinevalt. Kohus palus 10.09.2021.a määruses vastustajal esitada nende koosolekute täielikud protokollid. Vastustaja selgitas, et koosolekuid ei protokollitud. Vastustaja viitas võimalusele selgitada koosolekutel toimunut täpsemalt tunnistajate ülekuulamise teel, selgesõnalist taotlust tunnistajate ülekuulamiseks vastustaja ei esitanud. Kohus ei pea otsuse punktis 15 toodut arvestades vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid 29. ja 30.10.2018 koosolekutel öeldu kohta, kuna see ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Kaebuse lahendamine
7.ATS § 92 lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Kaebaja ametijuhendi (I kd tl 16-17) kohaselt nõuti kaebajalt vanglate tegevust reguleerivate õigusaktide tundmist. Vastustaja on kohtumenetluses korduvalt välja toonud, et kaebajale ei heidetud ette teoloogiliste teadmiste puudulikkust, vaid usuvabaduse tagamiseks vajalike õigusteadmiste puudulikkust (vt näiteks II kd tl 33).
8.Kohtu hinnangul ei ole vastutaja vaidlustatud käskkirjas põhistanud kaebajal õigusteadmiste
puudumist sel määral, et kaebaja ei saanud täita oma teenistuskohustusi nõunik-peakaplanina. Praeguse kohtuasja eesmärgiks ei ole vaidlustatud käskkirjas välja toodud konkreetsete juhtumite õiguslik lahendamine. Kohtul tuleb hinnata seda, kas vastustaja on välja toodud asjaoludest kohaselt järeldanud, et kaebaja õigusalased teadmised ei olnud piisavad. Samas ei saa vaidlustatud käskkirjas nimetatud juhtumite õiguslikku käsitlemist ka täielikult vältida, kuna vastustaja põhjendused seisnevad selles, et kaebaja ei tundnud õigusnorme piisavalt või tõlgendas või kohaldas neid valesti.
9.Vastustaja läbiv argument on, et kaebajal tuli arvestada Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 40, mis tagab usuvabaduse. Kohtu hinnangul ei saa kuidagi väita, et kaebaja seda õigusnormi ei tundnud. Samas ei ole juba põhiseaduses usuvabadus tagatud absoluutselt. Põhiseaduse § 40 esimeses lõikes on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus kehtestatud reservatsioonideta. Kuid põhiseaduse § 40 kolmas lõige sätestab vabaduse täita usutalitusi tingimusel, et see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lg 1 kohaselt on kinnipidamisasutustes viibijal õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 62 ütleb, et vanglateenistus tagab kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise. Kohtupraktikas on selle sätte kohaldamisel leitud, et subjektiivne õigus usuliste vajaduste rahuldamisele ei tähenda näiteks õigust osaleda jumalateenistusel igal nädalal või nõuda (vangla) kiriku külastamist kinnipeetavale sobival ajal (kohtuasjad 3-09-2036, 3-10954, 3-18-1576), saada kartserisse usutalituste täitmiseks kell ja pesukauss või kasutada usuliste vajaduste tõttu dušši mitu korda päevas (kohtuasjad 3-19-879, 3-18-1622). Ka vastustaja märgib vaidlustatud käskkirjas, et usuvabadust võib vanglas piirata, arvestades vangistuse olemuslikke piiranguid, mis tulenevad vajadusest tagada vangla julgeolek.
11.Otsuse punktis 9 ja 10 toodu tähendab, et väljakujunenud õiguslike seisukohtade põhjal tuleb vanglas tasakaalustada ühelt poolt kinnipeetava õigus usuvabadusele ning teiselt poolt julgeoleku ja korra tagamine vanglas. Mõistagi tuleb ka vanglas usuvabaduse teostamisel arvestada teiste isikute õigustega. Kohtuasja materjalide põhjal on kaebaja õigusnormidest just niimoodi aru saanud ja neid sel viisil kohaldanud.
12.Vastustaja heidab kaebajale ette seda, et kaebaja ei pea võimalikuks kinnipeetava ümberristimist vanglas. Tegemist on väga kitsa teoloogilise küsimusega. Kohus mõistab poolte seisukohti lihtsustatult nii, et paljud kristlikud konfessioonid tunnustavad üksteise ristimist või isegi välistavad selle, et kord juba ristitud inimest on võimalik uuesti ristida, nii et enamasti ei ole ühest kristlikust usulisest ühendusest teise liikumisel ümberristimine vajalik (vt ka I kd tl 111-125). Vaidlus on üksnes olukordade üle, kus varem ristitud inimese liitumiseks uue usulise ühendusega on selle usulise ühenduse seisukohtade põhjal vaja isik uuesti ristida. Sel juhul on kaebaja selgelt väljendanud, et kui kinnipeetav seda soovib ja usuline ühendus peab seda võimalikuks, siis on ümberristimine vanglas lubatud (vt näiteks I kd tl 5). Kaebaja on avaldanud kahtlust, kas ümberristimist vajalikuks pidavate usuliste ühenduste seatud tingimuste täitmise, näiteks oma ellusuhtumise ja eluviiside muutmise kindlakstegemine vangla tingimustes on võimalik (I kd tl 41 ja pöördel). Kaebaja kui teoloogi selline arvamus ei seondu kuidagi tema õiguslike teadmistega.
Vastustaja tugineb kaebaja teadmistele etteheiteid tehes ühele lõigule kaplaniteenistuse käsiraamatu projektis (I kd tl 151), kuid ei ole arvesse võtnud, et samas teoses sisaldub kuue lehekülje pikkune käsitlus usuvabadusest ja vanglas selle tagamise erinevatest viisidest ja võimalustest (I kd tl 136-138).
13.Vastustaja hinnangul on kaebaja ametiajal vanglate vanemkaplanite ja kaplanite (edaspidi koos kaplanid) hulgas välja kujunenud arvamus, et ümberristimine vanglas ei ole lubatud. Isegi kui see on nii, siis ei tähenda see kaebaja õigusteadmiste puudulikkust, kuna tegemist ei ole õigusliku küsimusega. Kaplaniteenistus on oma olemuselt uskude-ülene ning kaplanil tuleb tegelda väga erinevaid uske tunnistavate kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamise korraldamisega. Samas kaplanina saab tegutseda üksnes Eesti Kirikute Nõukogu liikmeks oleva usulise ühenduse vaimulik (I kd tl 97). Kohtu arusaamisel ei ole võimalik ristida oikumeeniliselt, ristimine saab toimuda üksnes konkreetse kiriku või koguduse põhimõtteid ja reegleid järgides. See tähendab, et kui kaplan avaldab arvamust vanglas ümberristimise küsimuses, siis saab ta öelda üksnes seda, kas tema kiriku põhimõtted lubavad ümberristimist vanglas ning millised on eeldused ja tingimused selleks. Seda illustreerib hästi ühe Tartu Vangla kaplani öeldu: „Mina pean seda patuks. Mina seda vähemalt teadlikult ei tee. Ma väldin seda. Ma eeldan, et ka teiste kirikute vaimulikud käituvad samamoodi. Aga siin ongi ainult nende kirikute esindajad tööl, kes aktsepteerivad ainult ühte ristimist“ (I kd tl 27 pöördel).
14.Kaebaja seisukohtade põhjal kaasneb tema jaoks ümberristimise teemaga ka küsimus sellest, kas tegemist on kinnipeetava vabalt kujunenud tahtega või on kaplan või vanglas tegutsev vabatahtlik mõjutanud kinnipeetavaid ületulekule tema usulisse ühendusse, sh vajadusel ümberristimisele (proselütism). Kohtu hinnangul ei näita kaebaja väheseid õigusalaseid teadmisi see, kui kaebaja hinnangul ei ole vanglas lubatud kinnipeetavate aktiivne suunamine või mõjutamine usulise ühendusega liitumiseks või usu muutmiseks. Seda seisukohta toetab ka Eesti Kirikute Nõukogu (I kd tl 63).
15.Kaebaja väheseid õigusalaseid teadmisi ei saa näidata vastustaja viidatud kaebaja seisukohad 29.10.2018 ja 30.10.2018 toimunud koosolekutel või 27.10.2014 toimunud kaplanite teabepäeval. Kohus näitas eespool, et kinnipeetava vanglas ümberristimise lubatavuse küsimusel on mitmeid aspekte ja see sõltub paljudest konkreetsetest asjaoludest. Olenevalt konkreetsest juhtumist või sellest, millist selle aspekti parasjagu arutatakse, võib ka isikute öeldu erineda. Kohus märgib, et ühe vaidlustatud käskkirjas nimetatud konkreetse juhtumi puhul on toimunud ümberristimist tauninud ka O. Ilumets, kes avalikult kättesaadavatel andmetel on Eesti Metodisti Kiriku vaimulik: e-kirjas kaebajale ütles ta, et see ümberristimine oli muidugi väga halb, loodame et seda enam ei juhtu (I kd tl 52). Ühe juhtumi puhul selgub aga lähemal vaatlusel, et kaebaja etteheide kaplanile ei seisnenud mitte selles, et kinnipeetav ristiti ümber, vaid selles, et toimunu dokumenteeriti valesti - tegelikult ei toimunud (ümber)ristimine, vaid tinglik ristimine (I kd tl 61-62, II kd tl 23-26). Tegemist on taas kitsa teoloogilise probleemiga.
16.Vastustaja ei ole muutnud usutavaks, et kaebaja vähesed õigusalased teadmised tingisid erinevate usutunnistuste järgijate erineva kohtlemise vanglas. Vastupidi, vastustaja esitatud andmed (vt otsuse punkti 3.3) näitavad, et vanglas said vabatahtlikena tegutseda väga erinevate uskude esindajad. Kaebajal ei saanud puududa teadmised sellest, et vangla kui riigiasutus peab olema usuliselt neutraalne, kui tegelikkuses on see kaebaja järelevalve all olevas tegevusvaldkonnas just nii toimunud.
17.Kohtu hinnangul on vastustaja omistanud kohatu ja isegi pahatahtliku tähenduse kaebaja
ja Viru Vangla vanemkaplani e-kirjavahetusele (I kd tl 65-68, 178-179, II kd tl 27-30). Sellest ei nähtu, et kaebaja oleks püüdnud kuidagi takistada Jehoova tunnistajast vabatahtliku pääsu vanglasse. Kaebaja sai 19.10.2017 vangla direktori ja vanemkaplani vahendusel O. Pellja taotluse tegutseda vabatahtlikuna. Kaebaja vastas vanemkaplanile 19.10.2017, et kui isik vahetas välja eelmise vabatahtliku ja soovijad (s.t kinnipeetavad) on olemas, siis tuleb läbi viia tavapärane vabatahtliku kaasamise protseduur. Vanemkaplan teatas samal päeval, et aega isikule vastamiseks on kuni 10.11.2017 ja ta tegeleb sellega pärast puhkust. Kaebaja vastas, et see sobib. Kohtu hinnangul ei näita eeltoodu kuidagi, et kaebajal puuduksid peakaplanile vajalikud õigusalased teadmised. Viru Vangla vanemkaplan avaldas eelnimetatud kirjavahetuses arvamust, et kaplanid ei vaja Jehoova tunnistajate abi, kuid kui kinnipeetavad on Jehoova tunnistajate poole pöördunud, siis tuleb neile tagada vastava usuühenduse vaimuliku töö tegijaga kokkusaamine. Kohtu hinnangul näitab see, et olenemata tema isiklikust seisukohast täitis kaplan korrektselt VangS § 62 tulenevaid kohustusi. Kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist ei saa järeldada sellest, kui kaebaja ei asunud diskussiooni kaplani isikliku arvamusega, mille kaplan oma teenistuskohustuste täitmisel kõrvale jättis. Vastustaja järeldus, et kaebaja nõustus kaplani isikliku seisukohaga, on meelevaldne ja kontekstist välja rebitud.
18.Vastustaja väitel näitab kaebaja teadmiste puudulikkust see, et kaebaja ei sekkunud, kui teadis, et vaimulikule ei antud vanglasse sisenemiseks luba. Kohus palus 10.09.2021.a määruses pooltel selgitada, kas vaimuliku lubamise kokkusaamisele kinnipeetavaga otsustab lõplikult kinnipeetavate usuliste vajaduste rahuldamisega tegelev ametnik (kaplan) või on otsustusõigus ka mõnel muul (vangla)ametnikul ning kas vaimuliku vanglasse lubamisel tehakse kindlaks üksnes asjaolu, et tegemist on vaimulikuga, või hinnatakse ka muid asjaolusid, näiteks kas isikust võib lähtuda oht vangla julgeolekule või korrale. Kaebaja selgitas, et isiku vanglasse lubamise üle otsustavad ka vanglaametnikud ning on esinenud olukordi, kus vanglaametnik konkreetsele vaimulikule kokkusaamise luba ei anna. Vastustaja ei andnud kohtule selget vastust, vaid kordas oma seisukohta, et vangi õigus saada kokku oma soovitud uskkonna või konfessiooni vaimulikuga peab olema vanglas alati tagatud. Kohtu hinnangul on kaebaja arusaamine vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetest selles küsimuses oluliselt parem kui vastustajal. Hämmingut tekitab pigem vastustaja deklaratsioon, et kui tegemist on vaimulikuga, siis tuleb isik igal juhul vanglasse lubada. Kohtu hinnangul laienevad ka vaimulikuga kokkusaamisele üldised lühiajalise kokkusaamise reeglid, kui kehtestatud ei ole erinormi. Erinormiks on näiteks VangS § 27 lg 2 kolmas lause sama sätte esimese lause suhtes - kui reeglina toimub lühiajaline kokkusaamine vanglateenistuse ametniku juuresolekul, siis kokkusaamist vaimulikuga on vanglateenistuse ametnikul lubatud jälgida, kuid mitte pealt kuulata. Samuti on VangS § 26 lg 1 erinormiks VangS § 24 lg 1 suhtes - kui reeglina võib kokkusaamiste hulk olla piiratud, siis vaimulikuga on kinnipeetaval õigus kohtuda piiramatult. Kuid ka vaimulikuga kokkusaamisele kohalduvad VangS § 24 lg 11 p 2 ja 3. S.t kokkusaamise konkreetse isikuga saab keelata, kui see võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaaja maines on alust kahelda ka siis, kui kokkusaajaks on vaimulik. Ka kaebaja esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et vaimulik O. Pellja taotluse kohtuda kinnipeetavaga on kooskõlastanud A. Pelepelin, kes Viru Vangla kodulehel avalikult kättesaadavatel andmetel on vanglaametnik (I kd tl 65 pöördel - 66).
19.Kohtuasja dokumentide põhjal oli kaebaja teadlik, et juhtumeid, kus vaimulik vanglasse ei pääsenud, tuleb vajadusel lähemalt uurida. Nii on kaebaja välja toonud, et ta lahendas olukordi, kus arestimaja takistas kokkusaamisi vaimulikega üldiselt või kus Kaitsepolitseiamet seadis konkreetse kinnipeetava vaimulikuga kohtumisele lisatingimusi (I kd tl 37 pöördel).
20.Seoses pihi- ja hingehoidliku vestluse saladusega on pooltel erimeelsused esiteks selles, kas teatud tingimustel on kaplanil võimalus anda vanglaametnikele teada ohu olemasolust konkreetsele isikule või vangla julgeolekule ja teiseks selles, kas kinnipeetav saab kasutada kaplanit vahendajana teabe edastamisel vanglaametnikele. Kohus ei näe ka eeltoodu osas poolte seisukohtades mitte kaebajal õigusteadmiste puudumist, vaid seda, et kaebaja on tõlgendanud õigusnorme ja välja toonud küsimusi, kus õigusnormid või nende kohaldamine vajaks muutmist ja täiendamist. Kohtu hinnangul on pihi- ja hingehoidliku vestluse saladuse hoidmine üks neid valdkondi, kus toimuv peab mitte ainult olema korrektne, vaid ka näima sellisena. Kui ühe ja sama vestluse raames toimub piht või hingehoidlik vestlus ja lisaks avaldab kinnipeetav kaplanile andmeid, mille edastamist vanglaametnikule ta soovib, siis võib kergesti tekkida mulje, et kaplan ei täitnud saladuse hoidmise kohustust. Sarnast vääriti mõistmist võib tekitada ka see, kui edastamisele kuuluv teave anti kaplanile eraldi vestluse raames. Kohtu hinnangul vajab läbivaidlemist küsimus, kas kaplan on VangS § 66 lg 2 ja § 67 p 3 tähenduses vanglateenistuse ametnik, kes vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas ning kellele kinnipeetav on kohustatud teatama kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Kindlasti ei saa ainuvõimalikuks pidada vastustaja arusaama, et kaplanil need kohustused on, kuna see võib olla vastuolus kaplaniteenistuse olemusega ning kaplani kui vaimuliku õiguste ja kohustustega. Õigusaktidest on arusaadav ja ka vastustaja nõustub, et kaplanid ei ole vanglaametnikud VangS § 111 lg 1 tähenduses, vaid nii-öelda tavalised riigiametnikud ATS § 7 lg 1 tähenduses. Õigusaktidest ei ole üheselt arusaadav, mida mõistetakse vangistusseaduses vanglateenistuse ametniku all. Arvestades vanglateenistuse ametnikule antud õigusi ja volitusi (läbiotsimine § 68, keelatud ainete tarvitamise kontrollimine § 671, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine § 69, lühiajalise väljasõidu ja väljaviimise loa andmine § 32, § 33 jne) kohus kahtleb, kas kaplan saab olla VangS kõigi normide tähenduses vanglateenistuse ametnik. Kaebaja õigusalastele teadmistele ei saa teha etteheiteid, kui kaebaja peab õigeks sellist töökorraldust, kus kinnipeetaval tuleb edastada teave otse vanglaametnikule.
21.Ka pihi- ja hingehoidliku vestluse saladuse hoidmise küsimus on suures osas teoloogiline, mitte õiguslik. Kirikute ja koguduste seaduse § 22 näeb küll ette, et vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatut, kuid piht ja hingehoidlik vestlus selle õigusnormi tähenduses on usutalitused. Nende mõistete sisustamisel ja saladuse hoidmise kohustuse piiride kindlakstegemisel tuleb lähtuda teoloogilistest kriteeriumitest. Kaebaja kui teoloogi teadmistele vastustajal etteheiteid ei olnud. Sh puudub kohtul põhjus kahelda kaebaja kui teoloogi seisukohas, et nõu küsimine teiselt vaimulikult seoses pihi või hingehoidliku vestluse käigus avaldatuga on aktsepteeritav praktika. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et puuduvad konkreetsed näited, kus pihi- või hingehoidliku vestluse saladus oleks vanglaametnike tegevuse tõttu olnud ohus. Teenistusvalve aruandes on kirjeldatud juhtumit, kus kaplanit püüti kaasata salajasele kaastööle (I kd tl 30 pöördel, 46). Vastustaja oli see, kes tegi ettekirjutuse juhtumi uurimiseks, vaatamata asjaolule, et kaebaja hindas seda erandlikuks üksikjuhtumiks, mis täiendavat tähelepanu ei vaja.
22.Mitmete vaidlustatud käskkirjas kaebajale tehtud etteheidete puhul on pigem tegemist etteheidetega kaebaja teenistuskohustuste täitmisele: vastustaja väitel kaebaja ei täitnud vahetu juhi korraldusi, ei reageerinud konkreetsetele juhtumitele, mis oleksid nõudnud järelevalve algatamist jms. Need asjaolud ei anna alust vabastada kaebaja teenistusest ATS § 92 lg 1 alusel.
Vaidlustatud käskkirjas on öeldud, et vastustaja ei pidanud vajalikuks algatada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust võimalike distsipliinirikkumiste tuvastamiseks.
23.Kaebajale ametijuhendis kehtestatud nõue oli vanglate tegevust reguleerivate õigusaktide tundmine. Kohtu hinnangul saab selle all mõista vangistusseadust ja selle rakendusakte (määruseid), samuti vabatahtlike kaasamist reguleerivaid norme. Kohus ei nõustu vastustajaga, et vangla tegevust reguleerivate õigusaktide hulka kaebaja ametijuhendi tähenduses saab arvata rahvusvahelise õiguse normid, välislepingud ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid. See kuulub juba õigusalaste süvateadmiste valdkonda. Otsuse punktis 8-21 toodu põhjal ei saa väita, et kaebajal puudusid piisavad teadmised vangistust reguleerivate õigusaktide osas. Vastustaja on kaebajale ette heitnud, et kaebaja ei integreerinud kaplaniteenistuse käsiraamatusse isikuandmete kaitse teemat. Kohtu hinnangul kujutab isikuandmete kaitse endast eriteadmisi nõudvat õigusvaldkonda. Seda ilmestab asjaolu, et avaliku sektori asutustele ja õiguskaitseasutustele on ette nähtud andmekaitseametnik (-spetsialist), kellel peavad olema kutseoskused ja eksperditeadmised andmekaitse alase õiguse ja tava valdkonnas (isikuandmete kaitse üldmääruse nr (EL) 2016/679 art 37 lg 1 ja 5, isikuandmete kaitse seaduse § 40 lg 1 ja 3). Ülemäärane ja alusetu oli nõuda selliseid teadmisi kaebajalt.
24.Vaidlustatud käskkirjas sisaldub põhjendus, miks ei saanud kaebaja teadmiste puudulikkus selguda katseajal. Samas nähtub vaidlustatud käskkirjast, et kaebaja nimetati nõunik-peakaplani ametikohale 01.10.2013. See tähendab, et kaebaja oli teenistuses ligikaudu 5 aastat 3 kuud. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et alles mitme aasta möödudes selgus kaebaja õigusteadmiste puudulikkus sel määral, et teenistussuhte jätkamine ei olnud võimalik. Pigem on usutav kaebaja väide, et kaebajal ja tema vahetul juhil tekkisid pärast mitu aastat kestnud teenistussuhet lahkarvamused, mis viisid ületamatu vastasseisuni. Vastustaja väitel avaldus kaebajale etteheidetav teadmiste puudumine paljudes olukordades pika aja vältel. Kohtu hinnangul saab vastustaja vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse üle peetavas vaidluses siiski tugineda ainult nendele asjaoludele, mis on haldusaktis selle faktilise alusena välja toodud.
25.Kokkuvõttes ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirjas välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebajal puudusid tema ametijuhendis nõutud teadmised. Kaebajale ette heidetud juhtumid on kas olukorrad, kus vastustaja seisukohast erinev kaebaja seisukoht on õigusnormide tõlgendamise nõuetega kooskõlas või üksikjuhtumid, mille lahendus sõltus paljudest asjaoludest või millest ei saa teha põhjapanevaid järeldusi kaebaja teadmiste kui terviku kohta. Seda, et poolte tõlgendused õigusnormidele on erinevad, ei saa samastada teadmiste vähesusega. Kaebaja teenistusest vabastamine ATS § 92 lg 1 alusel oli õigusvastane.
26.Kaebaja taotles teenistusest vabastamise aluse muutmist. Kaebaja leidis, et kuna talle ametijuhendis kehtestatud nõudeid muudeti, siis võiks selleks olla koondamine. Alternatiivselt leidis kaebaja, et alus võiks jääda samaks, kuid sellele tuleks lisada, et vabastamine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja teenistusest vabastamise alus muuta vabastamiseks ATS § 87 lg 1 alusel ehk ametniku soovil. Kaebaja seisukohtadest nähtub tema tahe, et haldusakt näitaks tema algse teenistusest vabastamise ekslikkust. ATS § 105 lg 1 annab kaebajale võimaluse taotleda kohtult üksnes vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. See tähendab, et olenemata käesolevast otsusest jääb vaidlustatud käskkiri kehtima. Ainus võimalus, et haldusakti jääks nii-öelda märk käesolevast otsusest, on teenistusest vabastamise aluse muutmine. Sel juhul on vaidlustatud käskkiri küll kehtiv, kuid kohtuotsus muudab selle sisu nii, et vabastamise aluseks on ATS § 92 lg 1 asemel ATS § 87 lg 1.
Õigusnormid ei võimalda lisada haldusaktile märget, et teenistusest vabastamine oli õigusvastane. Samuti ei saa muuta teenistusest vabastamise alust koondamiseks seoses ametijuhendi muutmisega kaebaja nõusolekuta (ATS § 90 lg 1 p 3), kuna vaidluse esemeks on kaebaja ATS § 92 lg 1 alusel vabastamise õigusvastasus, mitte see, kas teenistussuhte oleks saanud lõpetada muul alusel. Kaebajal on õigus, et teenistussuhte lõpetamine kaebaja soovil ei olnud see, mis tegelikult toimus, kuid praktika on välja kujunenud nii, et sarnastes olukordades kasutatakse ATS § 87 lõiget 1.
27.Kaebaja taotles algselt kolme kuu ametipalga suuruse hüvitise väljamõistmist ning täpsustas hiljem, et ta pidas silmas kolme kuu keskmist palka. Tegemist on ATS § 105 lg 1 sätestatud hüvitise määraga. Pooled ei ole taotlenud seaduses sätestatud hüvitise suurendamist või vähendamist. Kohus mõistab kaebajale välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses ja teeb vastustajale ettekirjutuse see summa kindlaks määrata (HKMS § 167 lg 1). Kaebaja 01.10.2021.a seisukohas on öeldud, et kui see on võimalik, siis soovib kaebaja osana hüvitisest oma talaari, mis on tehtud vastustaja kulul ja jäi ametist lahkumisel vastustajale. Seda kaebaja soovi ei saa kohus arvestada, kuna ATS § 105 lg 1 näeb ette rahalise hüvitise. Menetluskulud. Selgitused
28.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (kaebus oli riigilõivuvaba, tasutud riigilõiv on kaebajale tagastatud). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
29.Kohus märkis 10.09.2021.a määruses ekslikult, et selle on teinud Tartu Halduskohtu Tartu kohtumaja. Tegemist on Jõhvi kohtumajas lahendamisele kuulunud asjaga.
30.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.