Kaebaja – X Vastustaja (eeldatav) – Tallinna Vangla
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Kuulutada haldusasja nr 3-21-2214 menetlus kinniseks.
3.Määruse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi tähemärgiga ja avaldada määruse resolutsioon ning punktid 2–3 ning 5–10. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
2.Kohus tegi 30.09.2021 kohtunõude, millega küsis Tallinna Vanglalt asjakohaseid materjale ja selgitusi. Tallinna Vangla vastas 08.10.2021 mh, et vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 19.2 pakutakse vanglas kinnipeetavatele esmatasandi ambulatoorset üld- ja eriarstiabi vastavalt võimalusele ning statsionaarset tuberkuloosihaigete ravi. Võimaluse puudumise korral saadetakse kinnipeetavad plaanilises korras lähimasse asjakohasesse raviasutusse, eelistatult sellesse, kellega on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping. Psühhiaatriahaiglasse suunamine toimub psühhiaatri otsusel, hetkel ei ole kinnipeetava raviarst seda vajalikuks pidanud. Kui on näidustatud täiendavatele uuringutele suunamine või välja erialaarstile, siis sellisel puhul teeb arst saatekirja. Osas, mis puudutab Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda paigutamist, toimuks vanglatevaheline ümberpaigutamine vastavalt justiitsministri 25.03.2008 määrusele nr 9 „Täitmisplaan”. X teoreetiline ümberpaigutamine toimuks määruse § 6 lg 1 kohaselt ehk kinnipeetava võib paigutada vanglasse § 5 järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Kinnipeetav paigutatakse ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Praktikas kinnipeetav esitab vangla direktorile taotluse
alustada ümberpaigutamismenetlust, Justiitsministeeriumile taotluse.
mille
rahuldamisel
esitab
vangla
direktor
3.Riigikohtu üldkogu leidis 28.06.2021 määruse nr 3-21-30 punktides 25 ja 27, et kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused tuleb lugeda avalikõiguslikeks ehk neid on pädev lahendama halduskohus. Riigikohus märkis, et erikogu varasema praktika kohaselt tekib vanglaarsti poolt kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Üldkogu arvates on aga täpsem seisukoht, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.
5.Vaidlus isiku ravimise üle kuulub halduskohtu pädevusse ning selle suhtes tuleb kohaldada nii haldusõiguslikke norme kui ka võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 121 lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
6.1.VÕS § 758 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (vt Tartu Maakohtu 06.03.2020 otsuse punkt 8 tsiviilasjas nr 2-19-14978 ja seal viidatud Riigikohtu 26.09.2019 lahend asjas nr 2-19-1366, punkt 10; 13.06.2018 otsus asjas nr 2-15-123028, punkt 21.3). Riigikohtu üldkogu märkis eespool viidatud määruse nr 3-21-30 punktis 26 ka seda, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse, viidates mh VÕS §-le 762.
6.2.Kohtupraktikat arvestades kehtib ka praeguses asjas seisukoht, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi kohaldada. Seega kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda endale meelepärast ravi ehk et tema psühhiaatrilisi probleeme ravitaks tingimata väljaspool Tallinna Vanglat teistes asutustes. Nagu nähtub Tallinna Vangla 08.10.2021 vastusest kohtunõudele, siis otsustab vanglas isiku psühhiaatriahaiglasse suunamise vajaduse psühhiaater, kuid kaebaja
puhul pole sellist vajadust praeguse seisuga tuvastatud. Kui psühhiaater leiab, et kaebaja ei vaja statsionaarset psühhiaatrilist ravi, siis ei saa kaebaja seda nõuda ega kohus kohustada vanglat (vanglaarsti kaudu) kaebajat psühhiaatriakliinikusse ega Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda paigutama.
6.3.Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal õigus nõuda endale meelepärase ravi kohaldamist ning sellise kaebuse võib kohus tagastada HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
7.Kaebus oleks lubamatu ka juhul, kui tõlgendada kaebust selliselt, et see oleks kohustamiskaebus kaebaja ümberpaigutamise menetluse alustamiseks.
7.1.HKMS § 121 lg 1 punkti 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 punktile 1 võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
7.2.Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 8 järgi paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab, kuid sama määruse § 10 ning § 2 lg 2 järgi otsustab ümberpaigutamise Justiitsministeerium. Seega on tegemist mitmeastmelise haldusmenetlusega. Nimetatud sätetest tulenevalt puudub kinnipeetaval õigus taotleda enda ümberpaigutamist (vt Riigikohtu 02.06.2010 määrus nr 3-3-1-30-10, punkt 12). Viidatud määruses on Riigikohus selgitanud aga ka seda, et välistatud ei ole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks (sama määruse punkt 13).
7.3.VangS § 11 lg 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega, arvestades VangS § 11 lg-s 5 sätestatut, on kinnipeetaval kohustamisnõude esitamisel vaja enne halduskohtusse pöördumist läbida kohtueelne menetlus (Riigikohtu 17.06.2015 määrus nr 3-3-1-24-15, punkt 17). HKMS §-st 47 tuleneb, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.
7.4.Tallinna Vangla esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud vanglale taotlusi enda ümberpaigutamiseks, kuid kohtule ei nähtu, et vangla oleks taotlused lahendanud. Seega on praeguseks tekkinud olukord, kus ei ole kehtivat vangla sisulist otsust kaebaja ümberpaigutamise taotluse kohta. Järelikult puudub hetkel nii vangla direktori otsus, mille peale kaebaja saaks esitada vangla kaudu vaide Justiitsministeeriumile, kui ka Justiitsministeeriumi vaideotsus. Ehkki Tallinna Vangla edastas kohtule ka oma 09.09.2021 vastuse, siis ei nähtu, et sellele vastusele oleks kaebaja esitanud vaide ning läbinud selle edasiseks kohtus vaidlustamiseks kohustusliku kohtueelse menetluse.
7.5.Eeltoodust nähtub, et kaebajal on läbimata VangS § 11 lg-s 5 ette nähtud kohustuslik kohtueelne menetlus. Seega ei oleks ka nõue Tallinna Vangla kohustamiseks algatada ümberpaigutamise menetlus lubatav ning kaebus tuleks selles osas HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel tagastada.
8.Kuigi HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.
9.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 punktiga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna praeguse haldusasja erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse tema eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
10.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus asjas tehtava lahendi avaldamisel tema nime tähemärgiga ning avaldab määruse üksnes osaliselt (HKMS § 175 lg-d 3 ja 4). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.