Sergei Martõštšenko kaebus Tartu Vangla 4. novembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/403 täielikuks või osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Sergei Martõštšenko Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Sergei Martõštšenko kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. juunil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla kohaldas 4. novembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/403 alates
3.novembrist
kinnipeetava Sergei Martõštšenko suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (dtl-d 10-11).
2.S. Martõštšenko esitas Tartu Vangla 4. novembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/403 peale vaide (dtl-d 12-13), mille Tartu Vangla jättis 3. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/576-2 rahuldamata (dtl-d 14-15).
3.S. Martõštšenko esitas 15. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
4.novembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/403 täielikuks või osaliseks tühistamiseks (dtl-d 1-2).
4.Tartu Halduskohus võttis 6. jaanuari 2021. a määrusega S. Martõštšenko kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 34-35).
5.Tartu Vangla esitas 5. veebruaril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 61-64).
6.Kaebaja esitas 6. aprillil 2021 täiendavad selgitused (dtl 97).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 4. novembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/403 täielikku või osalist tühistamist, põhjendades kaebust järgmiselt. 1) Vangla on jätnud lukustamise vajaduse põhjendamata, mistõttu puudus kaebajal võimalus end kaitsta. Kaebajale ei ole teada, kuna või kelle suhtes väljapressimine olevat toimunud. 2) Vangla ei põhjendanud, miks ei olnud põhjendatud teise sektorisse paigutamine. 3) Kaebajat ei teavitatud distsiplinaarmenetlusest ega kriminaalasja algatamisest. 4) Lukustamine toimus meelevaldselt ja tagakiusamise eesmärgil. 5) Kaebaja teada koostati vaidlustatud käskkiri seetõttu, et kahtlustati kaebaja ja Eldar Gurbanovi vahelist konflikti. E. Gurbanov on aga öelnud, et konflikti olnud ei ole ja kaebaja vastu avaldust teha ta ka ei soovinud.
8.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgnevad. 1) Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et teabe- ja uurimisosakonnale laekus teave, mis andis alust kahtlusteks, et kaebaja võib ohustada kaaskinnipeetava elu ja tervist. 2) Kaebaja varasem käitumine näitab, et kaebaja on võimeline kasutama teiste isikute suhtes vägivalda ja kujutama seeläbi ohtu teiste elule ja tervisele. 2019. a alustatud kriminaalmenetlus
3-20-2525 annab aluse kahtlustada, et kinnipeetav võib ka vangistuses viibides käituda teisi isikuid ohustavalt. 3) Arvestades kaebaja varasemat käitumist (sh käitumist vanglas viibimise ajal) tuli vanglal viivitamatult astuda samme kaebajast tuleneda võiva ohu minimeerimiseks ja raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist oli ennetava meetmega ohu ärahoidmiseks. 4) Haldusakti andmise aluseks oli see, et vanglale laekunud teabe alusel oli põhjendatud arvata, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele ja vajalik on ära hoida raske õigusrikkumise toimepanemist. Kuna vanglal tuleb tagada kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek, siis kaebaja isikut ja tema varasemat käitumist ning käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei saanud vangla avaldada täpsemat infot laekunud teabe kohta. Aset leidnud sündmuse kohta teavet andnud isiku nime avaldamine võib ohtu seada teabe andja. Ka sündmuse täpsemal kirjeldamisel oleks olnud võimalik tuvastada teabe andnud isikut, mistõttu oleks sellise info avaldamisel taas võinud teabe andja ohtu sattuda. 5) Kuna teabe- ja uurimisosakonnale laekus kaaskinnipeetava elu ja tervise ohustamisele viitav teave 3. novembril 2020 ning juba samal päeval kohaldati üksuse juhi suulise haldusakti alusel kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (käskkiri vormistati tagant järele esimesel võimalusel), siis oli vanglal vajalik tegutseda viivitamatult ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 1 alusel oli vanglal õigus menetlus läbi viia ka ilma kaebajat ära kuulamata. Seetõttu ei saanud ka piiratud teabe pinnalt seisukoha esitamise võimaldamist pidada selliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis annaks aluse käskkirja tühistamiseks. 6) Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole karistuslik meede ega kriminaalmenetluse tagamise abinõu. Selliste meetmete kohaldamise eelduseks ei ole distsiplinaar- ega kriminaalmenetluse alustamine. Seetõttu ei muuda distsiplinaar- või kriminaalmenetluse alustamata jätmine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. 7) Arvestades vanglale teatavaks saanud infot ja seda, et vanglale ei olnud sel hetkel teada ei sündmuse konkreetsemad asjaolud ega see, kas sündmusega võivad olla seotud ka teised kinnipeetavad, siis ei olnud vanglal võimalik kohaldada kaebaja suhtes vähemkoormavaid abinõusid. Teise eluosakonda ümberpaigutamisel ei oleks vanglal võimalik olnud kaebajast tulenevat ohtu maksimaalsel võimalikul määral ära hoida.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla 4. novembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/403 täielikuks või osaliseks tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga kohaldati alates 3. novembrist 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Kuivõrd kaebajal on etteheited seoses käskkirja aluseks oleva sündmuse ning asjaolu, miks ei saanud kaebajat paigutada teise sektorisse, põhjendamata jätmisega ning seoses sellega, et kaebaja ei saanud esitada sisulisi vastuväiteid, on menetlusosaliste vahel vaidlus käskkirja formaalse õiguspärasuse üle. Arvestades kaebaja selgitusi, et teda ei teavitatud enne käskkirja väljaandmist distsiplinaarmenetlusest ega kriminaalmenetluse alustamisest, kaebaja lukustamine toimus meelevaldselt, kusjuures kaebusest võib mõista, et kaebaja oleks võinud lukustamise asemel paigutada teise sektorisse, on seega vaidlus muuhulgas ka käskkirja sisulises õiguspärasuses.
3-20-2525
10.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsus õiguspärane, antud kehtiva õiguse alusel ja selleks pädeva haldusorgani poolt, otsus on proportsionaalne ning eesmärgipärane ning vastustaja ei ole rikkunud menetlusnorme. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
11.Tartu Vangla 4. novembri 2010. a käskkirjaga kohaldati alates 3. novembrist 2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3) ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (VangS § 69 lg 2 p 1).
12.VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek VangS § 66 lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut.
13.VangS § 69 lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.
14.Tartu Ringkonnakohus selgitas 26. märtsi 2020. a otsuses asjas nr 3-19-707 p-s 15, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ei avaldata distsiplinaarkaristusele sarnast hukkamõistu kinnipeetava käitumisele. Sama intsidendi eest distsiplinaarkaristuse määramine või varem määratud kehtiv(ad) distsiplinaarkaristus(ed) ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ja seejärel meetme valikul peab vangla veenduma, et asjaolud kogumis kinnitavad vähemalt ühe VangS § 69 lg 1 loetletud aluse esinemist. Selliselt võib meetme kohaldamine olla küll reaktsiooniks kinnipeetava käitumisele (mh sellisele käitumisele, mis tingib distsiplinaarmenetluse alustamise), kuid meetme kohaldamine on suunatud tulevikku, selle otstarbeks on tagada ebasoovitava olukorra või tagajärje ärahoidmine ja/või kordumine tulevikus.
15.VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69.
16.VangS § 11 lg 1 sätestab, et VangS ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VangS erisusi. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt
3-20-2525 õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐33‐10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3‐3‐1‐88‐14, p 11).
17.Tartu Vangla põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes kahel alusel: raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks.
18.Riigikohtu halduskolleegium on 13. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-09 VangS § 70 lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: „Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist.“ Kohus on seisukohal, et samad reeglid on rakendatavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel ka käesolevas asjas. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 20. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12, 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11).
19.Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kaebajale ei avaldatud täpsemat infot teabe- ja uurimisosakonnale laekunud teabe kohta, mis oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks, on vastustaja siiski vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on hädavajalik. Kuna vanglale teatavaks saanud info põhjal, mida kohus on mh kontrollinud vangla poolt kohtule esitatud õiendiga tutvudes, sai järeldada, et kaebaja käitumine võib ohustada kaaskinnipeetava elu ja tervist, nõustub kohus, et vanglal sai tekkida põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises.
20.Tartu Vangla on vaidlustatud käskkirjas esitanud oma kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada. Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja
3-20-2525 vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Võttes arvesse käskkirjas välja toodut, mille järgi võib kaebaja ohustada kaaskinnipeetavat, ning selles märgitud vangla kohustust tagada ning teha omalt poolt kõik, et säiliks isikute turvalisus ning elu ja tervis, ning sellele tuginevat vangla seisukohta, mille kohaselt on vajalik eraldada kaebaja suuremast osast kaaskinnipeetavatest ja tagada tema üle tõhusam järelevalve, on vangla poolt rakendatud meetmed eesmärgipärased.
21.Kohtu hinnangul ei ole alust väita, et kaebaja lukustamine toimus meelevaldselt ja tagakiusamise eesmärgil. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13). Sellest tulenevalt ei ole asjakohased ka kaebaja poolt etteheidetu, miks ei nähtu käskkirjas kaalutlusi selle kohta, miks ei otsustatud kaebajat paigutada lukustatud kambri asemel teise sektorisse. Nagu Tartu Vangla on ka vastuses kaebusele välja toonud, polnud vanglale sel hetkel teada ei sündmuse konkreetsemad asjaolud ega see, kas sündmusega võivad olla seotud ka teised kinnipeetavad, mistõttu ei olnud vanglal võimalik kohaldada kaebaja suhtes vähemkoormavaid abinõusid.
22.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tartu Vangla 4. novembri 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/403 on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning selles puuduvad kaalutlusvead. Kuna VangS § 69 lg 1 ei näe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eeldusena ette distsiplinaar- ega kriminaalmenetluse alustamist ega mainitud menetluste olemasolu, ei muuda distsiplinaar- või kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selliste menetluste alustamisest teavitamata jätmine täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks.
23.Muuhulgas leiab kohus, et vaidlusaluse käskkirja koostamisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid. HMS § 56 lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Nagu eelpoolt välja toodud, on kohtu hinnangul vaidlusaluses käskkirjas välja toodud selle kaalutlused. Samuti sisaldub 4. novembri 2020. a käskkirjas selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Käskkirjast nähtuvalt oli selle väljaandmise õiguslikuks aluseks VangS § 69 lg 1 ning faktiliseks aluseks vanglale laekunud teave, mille kohaselt võib kaebaja käitumine ohustada kaaskinnipeetava elu ja tervist. Kohus, tutvunud käskkirja koostamise aluseks olnud teabega leiab, et vangla on ka selliselt teabe edastamisega täitnud oma põhjendamiskohustuse, s.t käskkirjas välja toodud faktiline alus on piisav, et lugeda see vastavaks HMS § 56 lg-s 2 toodud nõuetele. Kuna vanglal on kohustus tagada kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek, siis kaebaja isikut ja tema varasemat käitumist ning käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades, polnud võimalik avaldada täpsemat infot laekunud teabe kohta. Et teabe- ja uurimisosakonnale laekunud info kohaselt kujutas kaebaja ohtu kaaskinnipeetavate elule ja tervisele ning see nõudis vanglapoolset kohest reageerimist, siis ei olnud HMS § 40 lg 3 p-st 1 lähtudes ka kaebaja ärakuulamine nõutav ning vangla ei ole enne haldusakti andmist kaebaja ära kuulamata jätmisega menetlusnõudeid rikkunud.
24.Kuna Tartu Vangla 4. novembri 2020. a käskkiri nr 2-20/1-2/403 on kohtu hinnangul nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane, ei ole alust tühistamisnõude rahuldamiseks. Seepärast jätab kohus S. Martõštšenko kaebuse rahuldamata.
3-20-2525
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.