Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-16-115997

−

−

− −

Menetlusosaline võib seaduses sätestatud alustel taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja või kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Kautsjonit ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada. Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Tagaseljaotsuse teeb kohus käesoleval juhul ilma kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3). Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei 2 (4)

2-16-115997

−

−

−

−

ole õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ja kohus jätab hagi osaliselt rahuldamata viivise 236,45 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt 05.02.2014. a laenulepingust tulenevalt 599,95 euro tasumist (võlg 300 eurot ja 18.10.2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 299,95 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlasummalt 300 eurot alates 19.10.2016 kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Asja materjalidest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist ajavahemiku 08.03.2014 – 18.10.2016 eest määraga 0,166% päevas, s.o 60.79% aastas, põhivõlgnevuselt 300 eurot. Tulenevalt XXXXOÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punktist 2 ja üldtingimuste punktist 8.3 arvestatakse viivist 0,166% tasumata põhisummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest, s.o 60.79% aastas. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seega vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära üle 7 korra. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 300 eurot ja seadusjärgses määras sissenõutavaks muutunud viivise 63,50 eurot järgnevalt: Periood 08.03.2014 - 30.06.2014 01.07.2014 - 31.12.2014 01.01.2015 - 30.06.2015 01.07.2015 - 31.12.2015 01.01.2016 - 30.06.2016 01.07.2016 - 18.10.2016

Viivis Päevi aastas Päevade arv Perioodi summa: 8,25%

7,80 8,15%

12,33 8,05%

11,98 8,05%

12,17 8,05%

12,01 8,00%

7,21

63,50

− TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus rahuldab hageja edasiulatuva viivise nõude ning mõistab kostjalt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlasummalt 300 eurot alates 19.10.2016 kuni põhivõla tasumiseni. − Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat 3 (4)

2-16-115997

−

−

−

−

− −

kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 61% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud 39% ulatuses hageja ja 61% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista hagiavalduselt tasutud riigilõivu 80 euro, maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 45 eurot ja õigusabikulu 450 euro, kokku 575 euro väljamõistmiseks ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Hageja on esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 125 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele (sh dokumentidega eelnev tutvumine) lugeda 1,5 tundi. Kohus loeb lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 60 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud summa on arvestatud ilma käibemaksuta ja käibemaksu sinna lisada ei saa, sest hageja pole esitanud kohtule TsMS § 174 lg 10 ettenähtud kinnitust. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 90 eurot. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (125+90) 215 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 131,15 eurot (s.o 215-st eurost 61%) ning menetluskuludelt (131,15 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kuna kostja kohtule teadaolevalt mingeid menetlustoiminguid teostanud ei ole, puuduvad kostjal menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/ allkirjastatud digitaalselt / Andres Suik, kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.