Korrakaitse › Muu korrakaitse

Vastustaja on kaebajale kriminaalasja materjaliga tutvumisest keeldumist põhjendanud kolmandate isikute kohta käivate andmete kaitsmise vajadusega. Samas vastustaja märgib, et PPA ei tea ega saagi teada, milline kriminaalasja toimikus olev teave võimaldaks kaebajal teabe avaldamisel kolmandaid isikuid tuvastada, mistõttu leiab vastustaja, et kolmandat isikut puudutavate andmete kinni katmine ei ole kohane isikuandmete kaitsmise meede, kuna puudub kindlus, et sellega ei riivata kolmandate isikute õigusi ja vabadusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja väidab, et vastustaja viide Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2018 otsuses haldusasjas nr 3-162348 väljendatud seisukohtadele on käesoleva kaasuse kontekstis tähelepanuväärne eelkõige selle poolest, et vastustaja viidatud kohtuotsuse näol on tegemist sisuliselt mitteeksisteeriva ehk Riigikohtu poolt tühistatud otsusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.02.2019 otsus haldusasjas nr 3-16-2348). Haldusasjas nr 3-16-2348 olid halduskohus ja ringkonnakohus jätnud kriminaaltoimikuga tutvumist taotlenud kaebaja kaebuse rahuldamata põhimõtteliselt samadel argumentidel, millele vastustaja ka käesolevas asjas tugineb, kuid Riigikohus otsustas 21.02.2019, et nii halduskohus kui ringkonnakohus rikkusid otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja tegid ebaõige lahendi. Vastustaja argumendid käesolevas kaasuses näitavad seda, et vastustaja ei pea Riigikohtu otsust millekski ning lähtub Riigikohtu selgitustele vaatamata omaenda arusaamast, millel kaebaja hinnangul kehtivas õiguses alus puudub. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vastustaja oli õigustatud (ja enda väitel lausa kohustatud) tunnistama kogu kriminaaltoimiku asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel. Halduskohtul oli võimalik veenduda, et kogu kriminaaltoimik ei saa sisaldada AvTS § 35 lg 1 p 12 tunnustele vastavat teavet. Isegi kui vastustaja on tunnistanud kriminaaltoimiku asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, ei saa sellest järeldada, et vastustaja oli õigustatud keelduma kõigi kriminaaltoimiku materjalide tutvustamisest kaebajale. Õigusvastane on keelduda tutvumistaotluse rahuldamisest ainuüksi põhjusel, et taotlusega seonduv dokument sisaldab muuhulgas juurdepääsupiiranguga isikuandmeid (Riigikohtu 23.10.2003 otsus asjas nr 3-2-1-57-03, p 20). Sellisel juhul tuleb tagada juurdepääs üksnes sellele osale teabest või dokumendist, mille kohta juurdepääsupiirangud ei kehti (AvTS § 38 lg 2). Teabevaldajal on õigus ja kohustus igal üksikjuhtumil hinnata, kas kaalukamaks tuleb pidada teabenõudja õigust saada juurdepääs avalikule teabele (PS § 44 lg 2) või andmesubjekti õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Juhul, kui huvi taotletud teabele juurdepääsu saamiseks on kaalukam andmesubjekti huvist eraelu puutumatuse kaitsele, ei ole teabe väljastamiseks andmesubjekti nõusolek vajalik, sest teabele juurdepääsu võimaldamine toimub seaduse alusel. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 14 lg 2 p 3 näeb ette, et isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine kolmandale isikule on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui kolmas isik taotleb avalikku teavet ja taotletav teave ei sisalda delikaatseid isikuandmeid ning sellele ei ole muul põhjusel kehtestatud juurdepääsupiirangut. IKS § 6 p-des 2 ja 4 sätestatud üldised isikuandmete töötlemise eesmärgikohasuse ja kasutuse piiramise põhimõtted ei võimalda samuti keelduda juurdepääsu võimaldamisest isikuandmeid sisaldavale avalikule teabele, kui see toimub seaduse alusel (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2018 otsus asjas nr 3-17-701, p 12). Kaebaja leiab, et antud juhul vaidlustatud vastustaja toiming ei ole kooskõlas eelviidatud normide ja põhimõtetega. Kaebajal on alust arvata, et kriminaaltoimik sisaldab andmeid, mis seondub juriidilise isiku (AS-i Forum Cinemas) tegevusega. Üldiselt teadaolevalt ei ole juriidilisel isikul eraelu ning samamoodi ei saa eraeluks kvalifitseerida väiteid ja asjaolusid, mis seonduvad juriidilise isiku seadusliku esindaja tegevusega juriidilise isiku juhtimisel. Mistahes avaldused, mille füüsiline isik teeb mõne juriidilise isiku nimel (sh isiku volitusel või seadusliku esindajana toimides), ei saa kuuluda isiku eraelu sfääri. Isiku eraeluks ei saa kvalifitseeruda ka mistahes isiku (olgu selleks füüsiline või juriidiline isik) avaldused ja ütlused kriminaalmenetluses, mis on vormistatud menetlusdokumendiks kriminaalmenetluses -- täiesti ilmselgelt on tegemist avalikes huvides läbi viidava menetlusega, mitte kellegi eraelulise tegevusega. Eeltoodut silmas pidades saab kriminaaltoimik sisaldada selliseid andmeid, mille avaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust (AvTS § 35 lg 1 p

12) üksnes erandlikel juhtudel ja väga piiratud ulatuses. Antud juhul ei ole kaebajale teada, et selliseid erandlikke asjaolusid eksisteeriks. Vastustaja viide PPVS § 748 lg 1 p-le 2 sätestatud õigusele piirata andmesubjekti (kaebaja) õigusi seetõttu, et see on vajalik teise isiku või andmesubjekti õiguste või vabaduste kaitseks, on ainetu. Antud kaasuses ei ole vastustaja ei kaebajale ega halduskohtule põhjendanud seda, milliste teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on kaebaja õiguste piiramine vajalik ning miks see vajalik on -- järelikult ei ole viide PPVS § 748 lg 1 p 2 midagi enamat kui kohtumenetluse käigus väljamõeldud ettekääne vastustaja õigusvastase tegevuse õigustamiseks. Vastustaja seisukoht- "Vastustaja leiab, et taotluse uuesti lahendamine tooks kaasa vastustaja samasisulise otsustuse kuivõrd vastustaja ei ole õigustatud avaldama kolmandate isikute andmeid. Seega ka menetluslikult ei oleks otstarbekas samas asjas uue menetluse läbiviimine"- osutab ühemõtteliselt vastustaja kavatsusele mitte rahuldada kaebaja taotlust sõltumata sellest, mida halduskohus käesolevas asjas otsustab. Selline lähenemine avaliku võimu teostamisele on klassikaline riigivõimu omavoli Põhiseaduse § 13 lg 2 tähenduses, mille eest kaebaja antud juhul kohtulikku kaitset otsib. Vastustaja tegevus, mida ta on kohtumenetluses n-ö viimse veretilgani õigustanud ja mida ta ilmselgelt kavatseb ka jätkata pärast antud asjas kohtuotsuse tegemist, on kaebaja seisukohalt täiesti groteskne -vastustaja on 5 aasta jooksul kriminaalmenetluse käigus kogunud andmeid kaebaja kohta ning säilitab neid arhiveeritud kriminaaltoimiku vormis veel mitukümmend aastat (mis tähendab ühtlasi, et vastustaja heaks töötavad ametnikud ja teised, kellele vastustaja juurdepääsu võimaldab, saavad igal ajal nende andmetega tutvuda), aga kaebajal endal puudub igasugune võimalus teada saada, mida riik nende 5 aasta jooksul õieti tegi ning mis andmeid on tema kohta toimikusse kogutud ning sellise totaalse salastamise õigustamiseks piisab vastustajale üksnes deklaratsioonist, et ta kaitseb "teiste isikute" õigust "eraelu puutumatusele". Kaebaja kordab varasemas menetluses tema poolt väidetut, et selline käsitlus kvalifitseerub absoluutseks riigivõimu suvaks ning selline arusaam võis meie riigi territooriumil kehtida ajal, mil õiguskaitseorganite tähistamiseks kasutati lühendeid NKVD, KGB jne, kuid õigusriigis on see absoluutselt lubamatu. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et Politsei-ja Piirivalveameti (PPA) toiming, mis seisnes kaebajale arhiveeritud kriminaalasja toimikus tema kohta kogutud andmetele juurdepääsu mittevõimaldamises, on õigusvastane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 1 kohaselt toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Arhiveeritud toimikumaterjalide juurdepääsupiirangute ja andmete väljastamise üle otsustab ja selle õiguspärasuse eest vastutab teabevaldaja (st asutus, kus arhiveeritud toimik asub). Võttes arvesse kriminaalmenetluses menetlustoimingutele allumise kohustuslikkust on ilmselge, et menetluses osalenud isikute andmete puhul ei saa tegemist olla avalikustamisele kuuluva teabega, vaid avaliku teabega, mille suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud. Vastustaja on seisukohal, et isikuandmed arhiveeritud toimikumaterjalides on põhimõtteliselt käsitatavad AvTS § 35 lg 1 p 12 kohase teabena, millele piiramatu juurdepääsu võimaldamine võib oluliselt kahjustada kolmanda isiku kui andmesubjekti eraelu puutumatust. Menetlusele allutatud kolmandate isikute puhul kehtivad juurdepääsupiirangud tulenevalt AvTS § 35 lg 1 p-st 12, sest nende kohta käivate andmete teistele isikutele kättesaadavaks muutumise korral võivad nende eraelulised huvid saada kahjustatud. PPA kohustus on sedalaadi kogutud andmete mitteavaldamisel arvestada piirangutega, milliste eesmärgiks on kaitsta kõiki isikuid õigusvastaste riivete eest. PS 44 lg 3 teisel lausel põhinev PPVS § 748 lg 1 p 2 annab aluse piirata andmesubjekti õigust saada tema kohta kogutud isikuandmeid. PPVS 748 lg 1 p 2 sõnastusest tulenevalt on võimalik andmesubjekti õigust teabe saamiseks piirata, kui see on vajalik teise isiku õiguste kaitseks. Isikuandmete kaitse üldmäärusest (IKÜM) tuleneva põhimõtte kohaselt on isiku õiguste ja vabaduste kaitseks tema kohta käivatele andmetele juurdepääs piiratud. Tartu Ringkonnakohus on 28.08.2018 otsuse nr 3-16-2348 punktis 12 märkinud, et olukorras, kus PPA ei tea ega saagi teada, milline info võimaldaks kaebajal tema kohta ülekuulamisel ütlusi andnud isikut tuvastada, on selline oht ilmselgelt olemas, sest ka mingite andmete kinnikatmisel ei saa välistada seda, et kaebaja suudab ütlusi andnud isiku ikkagi kindlaks teha. Samas asjas Riigikohus 21.02.2019 otsuse punktis 18 avaldas, et vastustajal on siinkohal suur kaalutlusõigus andmete avaldamise otsustamisel.

Seejuures pidas Riigikohus oluliseks põhjendusi, miks isik soovib isikuandmetele juurdepääsu, kuivõrd see teave aitab isikuandmete töötlejal otsustada kelle õigus on kaalukam. Riigikohus eeltoodud lahendis sedastas, et keeldumine on lubatav kui juurdepääs võib kaasa tuua teise isisku õiguste riive määral mis on kaalukam kui andmesubjekti juurdepääsuõigus. Seejuures piisab kriteeriumi „võib kahjustada“ täidetusest. Kaebaja huvi on teada saada, kes ja milliseid ütlusi tema kohta on andnud. Kaebaja on seda eesmärki ise selgesõnaliselt väljendanud: „Konkreetselt soovin ma teada, millistele andmetele tuginedes minu suhtes kriminaalmenetluse alustamist taotleti (s.t soovin tutvuda kuriteokaebusega ning milliseid ütlusi ja selgitusi on menetluses üle kuulatud isikud minu kohta menetluse käigus andnud (s.t ma soovin tutvuda isikute ülekuulamise protokollide ja võimalike kirjalike seletustega). ...kuivõrd ma soovin teada, kas minu kohta on esitatud valeväiteid või mitte ja kui on, siis rakendada selliseid väiteid esitanud isikute suhtes seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid.“ Seega eeltoodust nähtub, et kaebaja huvi ei piirdu üksnes enda kohta kogutud isikuandmetega, vaid kaebaja tegelik soov on saada teavet kolmandate isikute kohta. Kolmandate isikute kohta teabe avaldamine kahjustab nende eraelu puutumatust. Vastustaja seisukohta toetab EV PS kommenteeritud väljaandes sisalduv: EIK on kinnitanud, et ei pea võimalikuks ega vajalikuks anda eraelu mõiste ammendavat definitsiooni (otsus Niemitz vs Saksamaa, 16.12.1992, Bensaid vs Ühendkuningriik, 06.02.2001). Andmekaitset käsitlevates töödes räägitakse üha sagedamini iseseisvast informatsioonilisest enesemääramise õigusest. Informatsioonilise enesemääramise kui iseseiva põhiõiguse kontseptsioon väljendub ka EL põhiõiguste hartas, kus eraelu ja isikuandmete kaitse on paigutatud eraldi paragrahvidesse. PS-s toodud põhiõiguste kataloogi järgi saab toimingud isikuandmetega paigutada eraelu kaitsealasse. Arvestades asjaolu, et kriminaalmenetlust alustati KARS § 2172 alusel – usalduse kuritarvitamine – siis kaebajale etteheidetavate tegude olemusest tuleneb, et isik, kes sellega seoses teavet saab anda, peab olema kaebajaga seotud ja talle tuttav, seega teabe avaldamisel ka suure tõenäosusega äratuntav. Vastustaja ei tea ega saagi teada, milline kriminaalasja toimikus olev teave võimaldaks kaebajal teabe avaldamisel kolmandaid isikuid tuvastada. Seega ei ole kolmandat isikut puudutavate andmete kinnikatmine kohane isikuandmete kaitsmise meede, kuna puudub kindlus, et sellega ei riivata kolmandate isikute õigusi ja vabadusi. Kaebaja on taotlenud teabe väljastamist PS 44 lg 3 esimese lause alusel. Teisalt, arvestades kõnealuse kaebuse asjaolusid, tuleb asuda seisukohale, et kaebaja õigus saada enda kohta käivaid andmeid ei saa olla absoluutne ega tingimusteta prioriteet teiste isikute õiguse eraelu puutumatuse suhtes. See oleks vastuolus isikuandmete kaitse üldmäärusest tuleneva põhimõttega, saada enda kohta käivaid isikuandmeid vaid juhul, kui see ei kahjusta teiste isikute õigusi ja vabadusi. Eeltoodust tulenevalt vastustaja leiab, et PPVS §-s 748 sätestatud õiguse piiramine teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on antud juhul õigustatud. Vastustaja on kaebajale isikuandmetega tutvumisest keeldumist põhjendanud kolmandate isikute kohta käivate andmete kaitsmise vajadusega. PPA 25.10.2019 kirjas on keeldumise alusena õigesti viidatud isikuandmete kaitset reguleerivate õigusaktidele, kuigi kahetsusväärsel kombel on jäänud märkimata konkreetsed seadusesätted. Vastustaja möönab, et PPA on andmesubjekti isikuandmetega tutvumise piiramisel ja andmete väljastamist keeldumisel ekslikult viidanud IKS § 20 lg-le 1. Õiguslik alus andmete avaldamisest keeldumisel on PPVS § 748 lg 1 p 2 (18.02.2020 vastus kaebusele alates p 2.16 jj) . Vastustaja leiab, et taotluse uuesti lahendamine tooks kaasa vastustaja samasisulise otsustuse, kuivõrd vastustaja ei ole õigustatud avaldama kolmandate isikute andmeid. Seega ka menetluslikult ei oleks otstarbekas samas asjas uue menetluse läbiviimine. Kaebajale tema kohta kogutud andmete avaldamata jätmine teiste isikute õiguste kaitse tagamiseks on kooskõlas õigusaktidega ja seega õiguspärane.

KOHUTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike selgitustega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

Käesolevas kohtuvaidluses pooled vaidlevad selle üle, kas XX oli õigus tutvuda kriminaalasja nr xxxxxxxxxx materjaliga või oli see välistatud kolmandate isikute eraelu kaitse eesmärgil ning kas kriminaalasja materjaliga tutvustamisest keeldumine oli põhjendatud ja kaalutletud. Kohus, täites Riigikohtu 21.02.2019 otsuses asjas nr 3-16-2348 antud juhiseid, nõudis Politsei-ja Piirivalveameti arhiivist välja kriminaalasja nr xxxxxxxxxx toimikud (kokku 5) ning tutvus kogu toimikutes oleva materjaliga (kohus jõudis kaks korda kogu materjali läbi vaadata). Nimetatud kriminaalasja menetlus algatati kaebaja ja veel ühe isiku suhtes ning lõpetati aegumise tõttu kellelegi kahtlustust/süüdistust esitamata. Kohus seejuures märgib, et viie aasta vältel kaebajat ei kuulatud kordagi üle (isegi tunnistajana), vaatamata sellele, et kriminaalasja menetlus algatati kaebaja tegevuse suhtes Karistusseadustiku (KarS) § 2172 järgi (usalduse kuritarvitamine). Politsei-ja Piirivalveameti eriasjade uurija Natalja Tšuga, kes oli eelviidatud kriminaalasja menetleja, teavitas XXt 11.10.2019 e-kirjas, et tal on võimalik tulla toimikuga tutvuma 14.10.2019 kl 14.00 aadressil Pärnu mnt 139, Tallinn. Kaebaja samal päeval vastas e-kirjaga, et ta tuleb kindlasti. Kriminaalasjaga tutvumise päeva hommikul (kl 09.15) teatas Natalja Tšuga e-kirjas, et tegemist on mahuka toimikuga- kriminaalasi koosneb viiest köitest. Toimikus leidub N. Tšuga väitel palju isikuandmeid, mida tuleks enne kriminaalasja tutvumiseks andmist kinni katta, mis on politseiametniku väitel pikk ja aeganõudev protsess, mida menetleja peab tegema oma põhitöö kõrvalt. Lisaks palutakse e-kirjas täpsustada, milliste dokumentidega soovitakse tutvuda (kas kuriteoteatega, ülekuulamise protokollidega jne). N. Tšuga teavitas kaebajat selles e-kirjas, et määratud ajal ei ole kaebajal mõistlik tulla, kuna ei ole teada, milliseid dokumente peab menetleja katma. Täpselt sama sisuga kiri nr 1.710/798-2 oli 14.10.2019 saadetud kaebajale vastuseks tema 03.10.2019 taotlusele, mille koostas ja allkirjastas samuti Natalja Tšuga (kiri PPA planketil). Politsei- ja Piirivalveameti 25.10.2019 vastuse kaebaja 18.10.2019 taotlusele koostajaks ja allkirjastajaks on samuti Natalja Tšuga, kes märgib kirjas järgmist: „22.10.2019 esitasite Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalasja nr xxxxxxxxxx materjaliga tutvumise taotluse. Taotluse kohaselt „kõnealuse kriminaalmenetluse alustamise ajend oli Teie peale esitatud kuriteokaebus“. Viitate sellele, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44 lg 2 ütleb, et Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Konkreetselt soovite teada, millistele andmetele tuginedes Teie suhtes kriminaalmenetluse alustamist taotleti (s.t. soovite tutvuda kuriteokaebusega) ning milliseid ütlusi ja selgitusi on menetluses üle kuulatud isikud Teie kohta menetluse käigus andnud (s.t. soovite tutvuda isikute ülekuulamise protokollide ja võimalike kirjalike seletustega). Olete seisukohal, et Teil on õigustatud huvi nende andmetega tutvuda, kuivõrd soovite teada, kas Teie kohta on esitatud valeväiteid või mitte ning kui on, siis rakendada selliseid väiteid esitanud isikute suhtes seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vastuseks Teie taotlusele selgitan, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44 kohaselt „igaühel on õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud on kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed. Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Seaduse alusel võib seda õigust piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides“. Tuleb märkida, et PS § 44 lg 1 võib mõista mingil määral piirava sättena, sest see sätestab ju õiguse saada üksnes sellist informatsiooni, mis on „üldiseks kasutamiseks levitatav“. Seega ei taga see säte juurdepääsu mitte igasugusele informatsioonile, vaid üksnes teatud kvaliteeditunnustele vastavale informatsioonile. Selles osas reguleerib selle põhiõiguse realiseerimist Avaliku teabe seadus (edaspidi ATS), ent arvestada tuleb ka eriseadustest tulenevate piirangutega väljastatava teabe osas. KrMS § 1 lg 1 kohaselt „ käesolevas seadustikus sätestatakse kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse kord ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise kord“. Kriminaalmenetluse käigus

kogutud materjalid ei ole ette nähtud üldiseks kasutamiseks. Kriminaal toimikutes materjalide kogumine on suunatud kuritegude avastamisele, mitte üldiseks kasutamiseks levitava informatsiooni kogumisele. Uurimisasutus on kriminaalasja menetleja, mis viib läbi kohtueelset menetlust oma pädevuse piires ja teostab Kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud menetlustoiminguid. Kriminaalasjas võivad esitada taotlusi ja kaebusi menetlusosalised. Vastavalt KrMS § 16 lg 2 on menetlusosalised kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Teid ei ole antud kriminaalasja menetluse käigus ühelegi menetlustoimingule allutatud. Andmesubjekti isikuandmetega tutvumise õiguse piirangud sisalduvad isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-s 20. IKS § 20 lg 1 sätestab, et andmesubjekti õigust saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid isikuandmete töötlemisel piiratakse, kui see võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. Kriminaalasjas olevad dokumendid sisaldavad peale Teie andmete samuti andmeid kolmandate isikute kohta, mis võivad avalikustamisel kahjustada teiste isikute õigusi ja vabadusi. Antud andmed saab väljastada üksnes kooskõlas IAK seadusega. Seega puuduvad Teil PS § 44 ettenähtud õigused tutvuda kriminaalmenetluse käigus kogutud informatsiooniga ning õigust tutvuda kriminaalasja nr xxxxxxxxxx eeluurimisekäigus kogutud materjalidega“. Vastustaja ise on kohtule tunnistanud, et PPA 25.10.2019 kirjas on keeldumise alusena õigesti viidatud isikuandmete kaitset reguleerivatele õigusaktidele, kuid seejuures on jäänud märkimata konkreetsed seadusesätted. Samuti vastustaja tunnistas kohtule, et PPA on andmesubjekti isikuandmetega tutvumise piiramisel ja andmete väljastamist keeldumisel ekslikult viidanud IKS § 20 lg-le 1, kuid õige õiguslik alus andmete avaldamisest keeldumisel on hoopis PPVS § 748 lg 1 p 2 (seda on esmakordselt mainitud alles 18.02.2020 vastuses kaebusele). Seega ülaltsiteeritud 25.10.2019 kirjas on andmete avaldamisest keeldumise õigusliku aluse osas kaebajat eksitatud. Kohus osundab asjaolule, et Natalja Tšuga oli esialgu nõus tutvustama kaebajale tema suhtes algatatud kriminaalasja materjali, leppides kaebajaga kokku ka aja ja koha suhtes. Siis muutis N. Tšuga meelt ning keeldus kogu arhiveeritud kriminaalasja nr xxxxxxxxxx, mille menetlus ei olnud kinniseks kuulutatud, materjali avaldamisest kaebajale. Vastustaja kohtumenetluses põhjendas keeldumist sellega, et kriminaalasja materjaliga tutvumise võimaldamine kaebajale kahjustaks kolmandate isikute õigust eraelu puutumatusele ning nende isikute kohta käivate andmete kaitsmise vajadusega. PPA 25.10.2019 kirjas ei ole teavet selle kohta, keda on silmas peetud mainitud kolmandate isikute all (nt kuriteokaebuse esitaja, tunnistajad jm isikud). Vaadeldav kiri on sisult üldsõnaline ja formaalne ning ei sisalda konkreetseid põhjendusi/kaalutlusi keeldumise kohta. Vastustaja viitab kolmandate isikute eraelu kaitsele, täpsustamata, keda on silmas peetud (tunnistajaid hakati mainima alles kohtumenetluses). Vastustaja ei ole selgitanud, milliseid kriminaalasjas sisalduvaid menetlusdokumente võiks kaebajale tutvustada kasvõi osaliselt (kinnikaetult) või ka tervikuna. Kohus märgib, et keelduv otsustus peab olema põhjendatud, selle adressaadile üheselt arusaadav ning kaalutletud/proportsionaalne, mis peab olema lahti kirjutatud kaebajale edastatavas menetlusdokumendis. PPA 25.10.2019 kiri kaebajale, milles sisaldus keelduv otsustus, ning kohtule antud selgitused nendele nõuetele ei vasta. Kohtule esitatud materjali ja kohtule antud selgituste pinnalt ei nähtu, et tegelikult oleks kaalumine läbi viidud (kes, millal ja mida kaalus). Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p 12 sätestab, et teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 748 lg 1 p 2 kohaselt politseil on käesoleva seaduse paragrahvi 3 lõikes 1 sätestatud, samuti välislepingust või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate ülesannete täitmisega seoses, õigus piirata andmesubjekti õigusi, kui see on vajalik teise isiku või andmesubjekti õiguste või vabaduste kaitseks. Haldusasjas nr 3-17-701 on Tallinna Ringkonnakohus teinud 19.06.2018 otsuse, milles asus järgnevale seisukohale: „12. /.../Asja lahendamise seisukohalt omab eelkõige tähtsust, et kuigi AvTS § 35 lg 1 p

12 kohustab tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks igasuguse teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust, tuleneb AvTS § 3 lg-st 2 ja § 4 lg-st 3 samas kohustus ka eraldi kehtestatud juurdepääsupiiranguta teabele juurdepääsu võimaldamisel tagada isiku eraelu puutumatus (mh olukorras, kus vastava teabe suhtes on näiteks ekslikult jäetud AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel juurdepääsupiirang kehtestamata). Teabevaldajal on seega õigus ja kohustus igal üksikjuhtumil hinnata, kas kaalukamaks tuleb pidada teabenõudja õigust saada juurdepääs avalikule teabele (PS § 44 lg 2) või andmesubjekti õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Samas tuleb rõhutada, et juhul, kui huvi taotletud teabele juurdepääsu saamiseks on kaalukam andmesubjekti huvist eraelu puutumatuse kaitsele, ei ole teabe väljastamiseks andmesubjekti nõusolek vajalik, sest teabele juurdepääsu võimaldamine toimub seaduse alusel/.../ IKS § 6 p-des 2 ja 4 sätestatud üldised isikuandmete töötlemise eesmärgikohasuse ja kasutuse piiramise põhimõtted ei võimalda samuti keelduda juurdepääsu võimaldamisest isikuandmeid sisaldavale avalikule teabele, kui see toimub seaduse alusel/.../“. AvTS § 4 lg 3 kohaselt teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus ja autoriõiguse kaitse. Seega on tegemist kohustusliku tingimusega, mida peab järgima konkreetsele teabele juurdepääsu võimaldamisel, mille üle pooled ei vaidle. Samas vastustaja ei ole põhjendanud, miks keelduti kaebajale kogu kriminaalasja materjali avaldamisest (dokumentide hulgas on ka selliseid, mis puudutavad üksnes kaebajat). Arhiveeritud kriminaalasja kohtutoimikutega tutvumise taotluse lahendamisel tuleb kontrollida, kas on alus taotluse tervikuna või osaliselt rahuldamiseks, antud juhul kaebajale toimikutes olevaid menetlusdokumente tervikuna või osaliselt (kinnikaetult) avaldamiseks. AvTS põhimõtetest johtuvalt peab PPA eraldi iga tõendi osas põhjendama ja kaaluma, kas taotletud kriminaalasja materjali võib kasvõi osaliselt avalikustada (kinnikaetult). Riigikohtu juhistest lähtudes tuleb selline kaalumine läbi viia (RK 21.02.2019 kohtuotsus asjas nr 3-16-2348). Riigikohus on haldusasjas nr 3-16-2348 teinud 21.02.2019 otsuse, milles osundab järgmistele asjaoludele: „/.../17. Kohtuasjas ei vaielda asjaolu üle, et arhiveeritud kriminaaltoimik sisaldab kaebaja isikuandmeid. Ka ei vaidlusta kaebaja seda, et kuna kriminaalasi alustati kuriteoteate alusel, siis ilmselt sisaldab toimik vähemasti kuriteoteate esitaja nime. Pooled vaidlevad selle üle, kas täidetud on PPA

nähtuma põhjendused, miks teabekandjal andmete kinni katmine või eemaldamine, dokumentide teisiti süstematiseerimine vms ei ole praktiliselt kasutatavad. IKS v.r § 20 lg-s 1 või erinormis sätestatud alusel keeldumise korral võib põhimõtteliselt arvestada kaalutlusargumendiga, et juurdepääsu andmine on ülemäära keeruline või põhjustaks ebamõistliku halduskoormuse. Seda ei või teha siiski kergekäeliselt/.../“. 09.06.2020 kohtuistungil kohus täpsustas vastustaja esindajatelt, millised andmed vajavad vastustaja arvates juurdepääsupiirangut, mille peale vastati, et toimikud sisaldavad isikuandmeid, mis riivavad kahe tunnistaja eraelu puutumatust, täpsustamata, milles see võib seisneda. Riigikohus on eelnevalt tsiteeritud 21.02.2019 kohtuotsuses asjas nr 3-16-2348 avaldanud järgnevad seisukohad: „/.../11. Riigikohus kohustas 10. juunil 2016 haldusasjas nr 3-3-1-84-15 tehtud otsusega PPA-d uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust väljastada talle kriminaaltoimiku materjalid, mis sisaldavad teda puudutavaid andmeid. PPA ei täitnud Riigikohtu otsust omal algatusel, mistõttu pöördus kaebaja

Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalasja alustamise teade ja materjalide uurimisalluvusse saatmine on menetlusdokument, mis puudutab otseselt kaebuse esitajat, samas puudub vastustaja põhjendus, miks seda dokumenti vähemasti osaliselt kinni kaetult ei saa kaebajale avaldada. Siis veel Forum Cinemas AS-i põhikiri, mille on allkirjastanud kaebaja; juhatuse liikme ametileping, mille üks osapool on kaebuse esitaja (sõlmitud 06.01.1997); poolte kokkulepe juhatuse liikme lepingu lõpetamiseks, mille üks osapool on kaebaja; kaebaja poolt edastatud igakuised raportid perioodil 2011 juuli kuni 2012 mai. Ka nende dokumentide avaldamisest keeldumist ei ole vastustaja põhjendanud. Mis aga puutub kahe tunnistaja ütlustesse, millised olid antud ühel päeval, s.o 04.04.2013 (4. köide), siis need puudutavad ainult kriminaalasja nr xxxxxxxxxx asjaolusid ning kumbki tunnistaja vastab vaid uurija küsimustele. Mingeid tunnistajate eraelulisi küsimusi/asjaolusid arutusel ei ole ning uurija küsimused puudutavad vaid kriminaalmenetlust. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks vähemasti osaliselt kinni kaetult ei ole võimalik tunnistajate ütlusi kaebajale avaldada (nt kattes kinni tunnistajate isikuandmed jms). Viimases, 5. köites on prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, koostatud 06.06.2017, mis otseselt puudutab ka kaebajat. Määruse kohaselt kriminaalmenetlus lõpetati seoses sellega, et teod aegusid hiljemalt 31.05.2017, mistõttu ei ole kriminaalmenetluse edasine jätkamine võimalik ja menetlus tuleb lõpetada. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks seda menetlusdokumenti ei ole võimalik kaebajale avaldada (nt kattes kinni teise isiku nime ja kuriteoteate esitaja andmed). Määruses on märge, et kahtlustatav puudub. Asjaolu, et kõnealuses kriminaalmenetluses kaebaja ei olnud menetlusosaline, ei tähenda iseenesest, et teda see kriminaalasi üldse ei puuduta. Vaidlust ei ole, et kõnesolevad arhiveeritud kriminaaltoimikud sisaldavad kaebaja isikuandmeid, milles veendus kohus, kui tutvus kriminaalasja materjaliga. Kohtu hinnangul on kaebajal otsene puutumus selle kriminaalasjaga, kuigi kahtlustatavaks teda ei tunnistatud. Kriminaalasi algatati kaebaja suhtes ning asjas koguti ka tema kohta andmeid/tõendeid (mitte kõik tõendid ei sisalda kolmandate isikute andmeid, mida peaks tingimata kinni katma). Kohus ei hakka vastustajale ette ütlema, milliseid dokumente avada kinni katmata või osaliselt kinni kaetult või üldse jätta avaldamata, kuna see on vastustaja diskretsioon, millesse sekkumiseks kohtul pädevus puudub. Aegumisega lõppenud kriminaalasjas PPA-l ei olnud kogu kriminaalmenetluse vältel kaebajale mitte midagi ette heita (isegi kahtlustust ei esitatud). Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et XX kriminaalasja nr xxxxxxxxxx materjaliga tutvustamisest keeldumine ei olnud põhjendatud ega kaalutletud, mistõttu kaebus kuulub rahuldamisele ning Politseija Piirivalveametil tuleb uuesti otsustada kriminaalasja nr xxxxxxxxxx kriminaaltoimiku nr xxxxxxxxxx materjali tutvustamine kaebajale, arvestades kohtu poolt otsuses osundatud asjaoludega.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt kokku summas 4242 eurot (lepingulise esindaja tasu koos käibemaksuga 4227 eurot ja riigilõiv 15 eurot). Kaebajat esindas menetluses OÜ Advokaadibüroo Tehver & Partnerid vandeadvokaat Jaanus Tehver. Kohtule on esitatud kaebajale osutatud õigusteenuse kohta OÜ Advokaadibüroo Tehver & Partnerid arved (17.11.2029 arve nr 20190228, 10.01.2020 arve nr 20200011, 25.02.2020 arve nr 20200041, 09.06.2020 arve nr 20200101, 27.07.2020 arve nr 20200134 ja 12.10.2020 arve nr 20200194) koos tööde spetsifikatsioonidega ja pangaväljavõtetega. Vandeadvokaat Jaanus Tehver osutas kaebajale õigusteenust tasumääraga 135 eurot tund, millele lisandus käibemaks. HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Analüüsides kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu, keerukust ja mahtu ning lähtudes tööde spetsifikatsioonides esitatust ei ole kohtu hinnangul põhjendatud 10.01.2020 arve nr 20200011 spetsifikatsioonis kajastatud 30.12.2019 ja 10.01.2020 toimingud seoses kohtule menetlusdokumentide koostamisega märgitud ajalises mahus (2 toimingut kokku 4 tundi 15 minutit), kuna vastuste

koostamine ei eeldanud mahukate lisamaterjalide läbitöötamist. Kohus loeb põhjendatuks õigusteenuse osutamist nimetatud arve spetsifikatsioonis märgitud 3 toimingu eest kokku 3 tunni ja 30 minuti ulatuses. 25.02.2020 arve nr 20200041 spetsifikatsioonis märgitud 04.02.2020 ja 25.02.2020 toimingute eest peab kohus põhjendatuks õigusteenuse osutamist ajalises mahus kokku 4 tunni ulatuses. 27.07.2020 arve nr 20200134 ja 12.10.2020 arve nr 20200194 spetsifikatsioonis märgitud toimingute eest peab kohus põhjendatuks õigusteenuse osutamist kokku kahe nimetatud arve osas 3 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul ei ole tegemist tavalise, vaid keskmisest keerukama ja mahukama kohtuvaidlusega, mille lahendamiseks ei ole veel välja kujunenud kohtupraktikat. Kohus peab põhjendatuks kaebajale õigusabikulude väljamõistmist summas 3240 eurot (koos käibemaksuga), lisaks riigilõiv 15,00 eurot. Seega menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele kokku summas 3255 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.