2-13-38143 OÜ Xxxx hagi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu kahju hüvitamise nõudes 9036,20 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Toimunud kohtuistungid Kohtuistungitel osalenud isikud
Hageja OÜ Xxxx (registrikood xxxx, asukoht xxxx), lepinguline esindaja Kuldar Kirt (Õigusbüroo VK & Partnerid, Kentmanni 8b, 10116 Tallinn, e-post [email protected]) Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu, asukoht Pärnu mnt 463a, 10916 Tallinn), esindaja Kristo-Taavi Xxxx (e-post [email protected]) 18.11.2013, 20.01.2014, 18.11.2014, 08.03.2016 ja 19.04.2016 Hageja lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja lepinguline esindaja Kristo-Taavi Xxxx
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata hageja OÜ Xxxx vastuväide kohtu tegevusele.
2.Jätta rahuldamata OÜ Xxxx hagi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu kahju hüvitamise nõudes. Menetluskulude jaotus
3.Menetluskulud jätta hageja OÜ Xxxx kanda.
4.Kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.
5.Hageja menetluskulud summas 5600,75 eurot jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.
Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Hageja nõue ja põhjendused (terviktekst tlk 44, IVkd)
1.Hageja palub kostjalt välja mõista kahju hüvitis summas 7979,69 eurot, viivis summas 473,99 eurot, viivis alates 16.08.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt kuni nõude kohase täitmiseni ning menetluskulud. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hageja rentis 22.07.2012 XxxxOÜ’lt reisibussi Neoplan registreerimismärgiga xxxxpulmaseltskonna transpordiks marsruudil Pärnu-Audru-Pärnu. Tagasiteel Pärnusse, kella 13.00 paiku, Audru vallas, Ranna tee 1. kilomeetril, sattus reisibuss liiklusõnnetusse.
3.Liiklusõnnetuse skeemi järgi oli õnnetuskohas sõidutee laius 4,25 m, seega ühe sõidusuuna laius umbes 2,12 m. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli asjaolu, et liikudes Ranna teel sõitis bussile vastu sõiduauto, mille mööda laskmiseks, arvestades kitsaid teeolusid, sõitis bussijuht teepeenrale, kuid teepeenar ei vastanud nõuetele, oli liiga pehme ning buss vajus kraavi. Õnnetuse hetkel viibis bussis 54 inimest. Liiklusõnnetuse tagajärjel said vigastada nii bussis olnud reisijad kui ka buss.
4.Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kahju summas 7 979,69 eurot:
4.1.XxxxOÜ uued laevapiletid summas 1763 eurot
4.2.XxxxOÜ bussi puksiirteenus summas 720 eurot
4.3.Xxxx OÜ aknaklaaside vahetus summas 1850 eurot
4.4.Xxxx AS asendusbuss summas 375.25 eurot
4.5.XxxxOÜ bussi remont ja taastamine summas 1920 eurot
4.6.Xxxx OÜ klaasitööd summas 1351.44 eurot
5.VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Liiklusõnnetuse toimumise kohaks olnud Ranna tee on riigi kõrvalmaantee nr 19113 ning selle korrashoiu eest vastutab teeseaduse (TS) § 25 lg 2 kohaselt Maanteeamet ehk kostja.
6.Kostja on pärast liiklusõnnetuse toimumist õnnetuse sündmuskohal olevat teed uuendanud ja renoveerinud. Kui õnnetuse toimumise ajal oli seal lubatud suurim kiirus 90 km/h, siis nüüd on see 50 km/h. Samuti on lisatud liiklusmärgid, mis informeerivad liiklejaid, et tee laius on alla 5 meetri ning lisaks on tehtud ka möödumiskohad ning paigaldatud möödumise korda reguleeriv märk.
7.Liiklusseaduse (LS) § 2 punkti 81 esimeses ja teises lauses on sätestatud, et tee on jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldus- ja haljasribad. Kuigi kostja vaidleb vastu hageja väitele, et bussi rataste alt vajus ära tee ja tema arvates oli tegemist teepeenraga, siis ei ole ta täitnud kohtu 02.12.2013 tõendite kogumise määrust, millest oleks pidanud selguma, kuidas on Ranna teel võimalik eristada sõiduteed ja teepeenart.
8.Kuivõrd õnnetuskohas oli ühe sõidusuuna laius umbes 2,12 m, siis arvestades seda, et sõiduautode keskmine laius ilma peegliteta on ca 1,8 m ja bussi laius ilma peegliteta 2,5 m, siis ei
mahu sõiduauto ja buss Ranna teel üksteisest mööda sõitma ilma, et vähemalt üks neist hoiduks oma sõidurajal paremale sõites teepeenrale.
9.Vastavalt sõidumeerikule oli bussi sõidukiirus enne liiklusõnnetuse toimumist maksimaalselt 30 km/h ning liiklusõnnetuse toimumise hetkel mitte rohkem kui 10 km/h, mis kinnitab, et bussijuht kohandas sõidukiirust vastavalt hinnatavatele teeoludele ja liiklusele ega rikkunud muid liikluseeskirju.
10.Kuivõrd LS § 2 p 81 kohaselt kuulub teepeenar tee koosseisu ning LS § 54 lg 2 lubab vastusõitvast sõidukist möödumisel hoida võimalikult paremale, sõites vajadusel teepeenrale, siis peab teepeenar vastama kehtivatele nõuetele, mis võimaldavad sõidukil teepeenrale sõita. Ranna teel puudusid liikluspiirangud ja muud korraldusvahendid, mis informeeriksid juhte, et teepeenar ei vasta nõutud seisundile.
11.Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, mille kohaselt 4,25 meetri laiune kattega tee sisaldab nii sõiduteed kui ka teepeenart, eelkõige põhjusel, et Ranna tee on kahesuunaline tee. Kuna isegi 4,25 m laiusele kattega teele ei mahu üksteisest mööda sõitma sõiduauto ja buss ilma, et üks nendest peaks sellelt teelt paremale sõitma, siis juhul, kui leiab kinnitust, et Ranna tee 4,25 m laiune kattega tee sisaldab nii kahesuunalist sõiduteed kui teepeenraid, tuleb asuda seisukohale, et Ranna tee teepeenrad ei ole piisavalt kindlustatud ega vasta seega nõuetele. Kindlustatud teepeenra eesmärk on lihtsustada möödasõidu ja manöövrite sooritamist, aga 4,25 m laiusel kattega teel, mis sisaldab nii sõiduteid kui teepeenraid ei ole võimalik bussil ja sõiduautol teineteisest mööda sõita. Seega ei ole tagatud ohutud tingimused Ranna teel liiklemiseks. Lisaks on hageja seisukohal, et kuna teepeenral liikumine on lubatud ainult LS § 45 lg 12 sätestatud juhtudel, peab sõidukijuhile sõidutee ja teepeenra eristamine olema selgesti nähtav. Tee peab olema selline, et see takistaks erinevas suunas, erineva suuruse ning massiga liikuvate objektide kokkupõrkeid ning lisaks teavitama liiklejat sellest, millist käitumist temalt oodatakse.
12.Vastavalt Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusele nr 55 „Tee projekteerimise normid“ ning selle lisale, millega kehtestatakse „Maanteede projekteerimisnormid“ ning arvestades, et Ranna tee kukub maanteede osas vähemalt V klassi, siis peab sellise maantee laius olema vähemalt 7 m ning kindlustatud teepeenra laius vähemalt 0,5 m ja tugipeenra laius vähemalt 0,5 m. Lisaks on „Maanteede projekteerimisnormides“ sätestatud, et teepeenarde tugevus peab võimaldama sõidukitel sellel sõita.
13.Ekspert leidis oma 17.03.2014 seisukohas, et teepeenar ei olnud normikohase kaldega ja mulde nõlvad olid järsumad kui normikohane. Oma 02.10.2016 seisukohas leidis xxxx, et tee peenar ei olnud avarii hetkel tähistatud ja asfaltbetoonkate ulatus mulde servani, mistõttu bussijuhul ei olnud võimalik hinnata olukorra ohtlikkust. Kuna see on teehooldaja ülesanne ja väga spetsiifiline teedeehituslik probleem, ei pea bussijuht olema sellest teadlik. 04.10.2016 esitatud küsimuste vastuses asus seisukohale, et tee oleks pidanud vastama Maanteede Projekteerimisnormidele ja standarditele, kuid ei vastanud nendele katte laiuste ja liiklusmärkidega tähistuse osas.
14.Hageja ei nõustu ekspert xxxxarvamustega ja vaidleb neile täies ulatuses vastu. Hageja on seisukohal, et ekspert on suures osas tuginenud kostja poolt esitatud andmetele, veendumata nende õigsuses, seega mistahes uuringut, mille tulemustest saaks teha järeldusi, ei ole tehtud. Ekspertarvamusest jäävad muuhulgas selgusetuks õnnetuse hetkel kehtivad olnud sõidutee ja teepeenra laiuse nõuded, lisaks, millistele konkreetsetele nõuetele tee pidi vastama ning millistele nõuetele see vastas. Sellest ei nähtu järelduse tegemiseks olevad asjaolud, mistõttu ei ole see jälgitav. Samas nõustub hageja xxxxjärgmiste seisukohtadega:
14.1.Ranna teel ei olnud täidetud külgnähtavuse nõue;
14.2.Ranna teel ei olnud tagatud nõuetekohase vaba ruumi olemasolu;
14.3.Ei ole aktsepteeritav riigimaanteel kahesuunaline liiklus 4,25 meetri laiusel sõiduteel selliselt, et sellel puudub vastutulijast möödumiseks sõiduteelt väljasõiduvõimalus;
14.4.Ranna teel liikumine ei olnud ohutu ning täidetud ei olnud teeseaduse § 10 lg 1 ja § 20 lg 2 sätestatud nõuded, kuna puudusid möödumislaiendused;
14.5.Ranna teel oleks tulnud rakendada ohutust suurendavaid meetmeid;
14.6.Ranna tee tuleks projekteerida ja ehitada V klassi maantee nõuetele kohaselt 2x 3,0 meetri laiuse sõiduteega.
15.Hageja vaidleb täies ulatuses vastu ka EKEI ekspertiisile, mistõttu tuleks see jätta kohtu poolt tähelepanuta. Nii jääb hagejale arusaamatuks, millele tuginedes on ekspert asunud seisukohale, et õnnetus toimus bussi sõiduteelt väljasõidu tõttu ning, et Ranna teel teepeenar puudus ja see oli visuaalselt nähtav ka bussijuhi kohalt. Lisaks ei ole ekspert sisuliselt vastanud enamustele kohtumääruses esitatud küsimustele või ei ole arusaadav, kuidas ta on järeldustele jõudnud.
16.Hageja seisukohti õnnetuse tekkimise asjaolude kohta on vande all antud ütlustega kinnitanud ka bussijuht xxxx. Kostja vastuväited
17.Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu ja palub jätta see rahuldamata, menetluskulud hageja kanda. Hagiavalduse rahuldamisel palub kostja kohtul kahjuhüvitist VÕS 139 lg 1 alusel vähendada.
18.Kostja on arvamusel, et asjas puudub objektiivne teokoosseis, kuna kostja ei ole oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud kahju. Kostja on veendunud, et õnnetuse põhjustas bussijuhi tegevus. Kahtlemata on buss suurema ohu allikas ning bussijuht suurema ohu allikat valitsev isik. Ka liiklusseaduse kohaselt peab iga liikleja, sh bussijuht, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohu ja kahju tekitamist. Bussijuht oleks pidanud kitsal teel valima sobiva sõidukiiruse ning nähes, et vastutulevast sõidukist möödumine võib osutuda ohtlikuks vajadusel koguni seisma jääma või tagurdama ja valima möödumiseks sobivama koha, kus muldenõlv ei oleks nii suure kaldega ehk sõidutee kõrval paiknev kraav ei oleks nii järsk, mitte kraaviga külgneval teel raske sõidukiga mulde äärele või isegi sealt üle sõitma. Arvestades seda, et bussijuht on suurema ohu allika valdaja, on bussijuhtidele lisaks juhikoolitusele ette nähtud ka eraldi ametikoolitus. Põhjaliku koolituse ja kogemusega juht peaks oskama liiklusolusid hinnata ja nendega arvestada selliselt, et reisijate ohutuse tagamises ei tehtaks mingeid järeleandmisi. Antud juhul on aga bussjuht võtnud reisijate ohutuse arvelt riski ja sõitnud raske sõidukiga, milles viibib üle 50 reisija, üle teepeenra haljasribale, kuhu LS § 45 lg 13 kohaselt tegelikkuses sõita ei tohi. Viidatud tegevus on aga omakorda viinud teelt välja kraavi sõitmiseni. Kohtu määratud ekspert xxxxleidis veendunult, et buss sõitis teelt välja, mitte ei vajunud sõidutee ega teepeenar selle rataste alt ära. Seega võib järeldada, et õnnetusjuhtumi põhjustas bussijuhi tegevus ning juhtumis puudub objektiivne teo koosseis ja kausaalne seoses kostjaga. Hageja ei ole objektiivse teokoosseisu esinemise kohta esitanud ka tõendeid. Ka 20.01.2013 toimunud istungil väitis hageja, et tal puuduvad tõendid ja teadmised, kas sõiduk vajus kraavi teelt, teepeenralt või väljaspool teed ja teepeenart.
19.Isegi juhul, kui eksisteeriks objektiivne teo koosseis, ei esine õigusvastasust. Teeseaduses sätestatud nõuded, mida kostja peab tagama, on täidetud. Teeolud oli liiklusõnnetuse toimumise ajal ja kohas head, mida kinnitab ka liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et liiklusõnnetus toimus püsikattega teel, sõidutee oli korras ja sirge, ilmastik oli selge ning sõidutee
kate oli kuiv. Õnnetuse toimumise ajal vastas riigimaantee nr 19113 Ranna tee õigusaktides sätestatud nõuetele. Hageja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele nõudele, mida kostja rikkunud on. Seda kinnitab ka xxxxekspertarvamus, sh eksperdi täiendavad vastused poolte küsimustele. Kohtu määratud ekspert xxxxon ekspertiisiarvamuses jõudnud järeldusele, et Ranna tee seisundinõuded olid täidetud, väljaarvatud külgnähtavuse nõue, kuid see asjaolu ei saa olla õnnetuse tekkimise põhjuseks. Kuna õigusvastasus puudub, ei ole täidetud deliktilise üldvastutuse aluseks olev delikti üldkoosseis.
20.Asjaolu, et õnnetuskohaks oleval teel on pärast õnnetust parendusi tehtud, ei anna alust väita, et õnnetuse toimumise ajal ei vastanud tee õigusaktides sätestatud nõuetele. Maanteeamet teostab igal aastal suures mahus hooldus- ja parendustöid teedel, mis ka enne nende tööde tegemist vastavad kõikidele õigusaktides sätestatud nõuetele. Selliste parendustööde eesmärk on teede olukorra parandamine ja liiklusohutuse suurendamine, mitte teede vastavusse viimine õigusaktides sätestatud nõuetega. Märkimisväärne on ka asjaolu, et nii bussi kraavi sõitmine kui ka sealt välja tõmbamine tekitasid olemasolevale teele kahjustusi, mida hageja poolt viidatud hilisemate parenduste käigus muuhulgas likvideeriti.
21.Liiklusõnnetuste ja liiklusohtlike olukordade tekkimise vältimiseks ei piisa ainuüksi tee omaniku tegevusest ohutu liiklemise tagamiseks. Ohutu liiklemise tagamisel on suur roll ja vastutus ka sõidukijuhil. Riigikohtu 3-2-1-7-13 lahendi punktis 19 on märgitud üsna otseselt, et VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju ees.
22.Hageja on väitnud, et Ranna tee teepeenar ei vasta nõutud seisunditasemele, kuid kostja juhib tähelepanu, et hageja ei ole tõendanud, millistele nõuetele teepeenar ei vastanud. Ekspertiisi kohaselt ei vajunud tee ega teepeenar sõiduki rataste alt ära, vaid buss sõitis teelt välja.
23.Hageja on viidanud nõlvade seisundinõuete mittevastavusele, kuid ekspert xxxxon oma arvamuses öelnud, et nõlvade seisundinõuete mitte täitmisel puudub seos õnnetusega. Lisaks ei ole nõlvade mittevastavust seisundinõuetele hageja ka tõendanud.
24.Hageja tugineb oma hagis xxxxi, kui eksperdi, arvamusele, kuid kostja juhib tähelepanu asjaolule, et ei ole antud kohtuasjas määratud ekspert.
25.Hageja väide, et ekspert xxxxon suures osas tuginenud kostja poolt esitatud andmetele, on meelevaldne, kuna ekspert on tuginenud ekspertiisi tegemisel infole, mis oli kättesaadav kohtutoimikus. Kohtu põhjendused
26.Kohus, kuulanud üle tunnistaja, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõendite ja ekspertiisiaktidega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool
määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus määras asja menetlemise poolte nõusolekul 19.04.2016 kirjalikku menetlusse (tlk 114, IVkd).
28.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
29.Hageja esitas oma 31.10.2016 seisukohas koos kohtuteeside ja menetluskuludega vastuväite kohtu tegevusele juhindudes TsMS §-st 333. Vastuväite esitas hageja põhjusel, et kohus jättis kohtumäärusega rahuldamata hageja taotluse määrata asjas kordus- või täiendav ekspertiis. Kostja leiab oma 11.11.2016 seisukohas, et kohus jättis 17.10.2016 määrusega õigesti hageja taotluse kordus- või täiendava ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata. Kohus leiab, vastuväide kohtu tegevusele ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus on põhjendanud, miks on jäetud hageja taotlus rahuldamata kohtumääruses. Kohus on oma 17.10.2016 kohtumääruses selgitanud, et andis hagejale võimaluse esitada taotluse ekspertiisi läbiviimiseks või alternatiivselt asjatundja arvamuse. Kuivõrd hageja esitas 03.10.2016 kohtule asjatundja xxxx arvamuse, ei ole põhjendatud enam kordus- või täiendava ekspertiisi läbiviimine. Kohus on määranud antud asjas hageja taotlusel juba kaks ekspertiisi ning asjaolu, et hageja ekspertarvamustega nõus ei ole, ei ole aluseks järjekordse ekspertiisi läbiviimiseks. Kohus märgib ka, et hageja ei ole esile toonud, et tal oleks õnnetusjuhtumi kohta täiendavat uut teavet ehk ekspertiisimaterjali. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja vastuväite rahuldamata.
30.Poolte vahel puudub vaidlus ja on tõendatud, et a) 22.07.2012 toimus hageja poolt üüritud reisibussiga, registreerimismärk 253 ASA, Pärnumaal, Audru vallas, Ranna tee 1. kilomeetril liiklusõnnetus (tlk 9-13, I kd); b) Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kahju summas 7979,69 eurot (tlk 22-27, I kd). TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud, TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse hagiavalduses hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse Ranna teel bussile vastu sõitnud sõiduauto, mille mööda laskmiseks, arvestades kitsaid teeolusid, sõitis bussijuht teepeenrale, kuid teepeenar ei vastanud nõuetele, oli liiga pehme ning buss vajus kraavi. Hageja on seisukohal, et arvestades liiklusõnnetuse asjaolusid, liiklusõnnetuse toimumiskohas ei vastanud teepeenra seisund tee seisundinõuetele. Kuna kostja rikkus TS § 25 lg 2, § 10 lg 1 ja 2 ning tee seisundinõuete kohta sätestatut ega olnud taganud teepeenra ohutust, sai võimalikuks liiklusõnnetuse toimumine ja hagejale varalise kahju tekkimine. Hageja tugineb oma nõudes Võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 7 ja lg-le 3 ning TS § 25 lg-le 2.
31.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas liiklusõnnetus tekkis kostja tegevuse/tegevusetuse tõttu teepeenra seisundinõuete osas või bussijuhi ebaõigete juhtimisvõtete tagajärjel. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutav kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-88-10 (p 10) rõhutanud, et kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama, et rakenduks VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 tulenev deliktiline vastutus. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise deliktiõigusliku süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes, siis kui ta tekitas kahju süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätesta teisiti. Hooletuseks loetakse siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku omadusi.
Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib, siis kui rikutakse mingit üldist kehtivat hoolsusnormi. Tehakse midagi, mis ei ole lubatud või jäetakse tegemata midagi sellist, milleks ollakse kohustatud. Deliktivastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1. seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul tekkinud kahju; 2. kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3. kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4. kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Seadus seob vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahjuga. Samas aga kahju tekitamisest tulenev kohustus tekib ainult siis, kui kahju tekitanu õigusvastase ja süülise käitumise ja kannatanul saabunud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Põhimõte seisneb selles, et tegevus on kahju tekitamise seisukohalt siis kausaalne, kui selle tegevuse mittetoimumisel langeks ära negatiivne tagajärg (kahju). VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1054 lg 3 alusel, kui isik teeb teise isiku ülesandel teatud toimingu, vastutab ülesande andja ülesande täitmise käigus õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda poolt tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks seoses ülesande täitmisega ja ülesande andjal oli vastavalt tema ja kahju tekitanu vahelisele suhtele kontroll kahju tekitanu käitumise üle. Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 punktist 27 tulenevalt, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
32.Kohus nõustub kostjaga, et õnnetuskohaks olnud Ranna tee tervikuna vastas tee seisundinõuetele ning seetõttu kostja tegevusetuse/tegevusetuse tõttu ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekkinud. Hageja on tuginenud oma põhjendustes Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusele nr 55 „Tee projekteerimise normid“, kuid kohtu hinnangul on kostja õigesti esile toonud, et viidatud määrus kehtib teede projekteerimisele, mida projekteeritakse alates 01.01.2000. Hageja ei ole aga vastupidist väitnud, et Ranna tee viimane ehitusliku iseloomuga töö tehti 1987. aastal, seega on hageja viide määruse mittetäitmisest asjasse puutumatu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et riigimaantee nr 19113 on sõidutee, mis ei olnud märgistatud teemärgistega. Vastavalt liiklusseaduse § 2 p 78 võib sõiduteeäärt näidata haljasriba äär. Tee seisundinõuded on sätestatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusega nr 45 ``Tee seisundinõuded``. Hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset seisundinõuet kostja ei täitnud, mis tõi kaasa väidatava õnnetuse. Harju Maakohus on määranud 08.05.2014 kohtuekspertiisi, küsimustega, kas Ranna tee, riigi kõrvalmaantee nr 19113 vastas teeseisundinõuetele liiklusõnnetuse toimumise ajal 22.07.2012 (tlk 144, IIIkd). Eksperdi ülesandeid täitnud xxxxon esitanud oma arvamuse 17.07.2014 (tlk 157, IIIkd ja lk 32, lk 100 IVkd) ja vastanud täpsustavatele küsimustele. Ekspert on jõudnud järeldusele, et tee seisundinõuded olid täidetud (tlk 161, IIIkd), tee vastas ka teistele selle sündmuse suhtes olulistele Liiklusseadusest ja Teeseadusest tulenevatele seadusandlikele aktidele. Ekspert on tee nõuetekohasust hinnates järeldanud, et sõidutee äär oli selgelt visuaalselt nähtav, seega ekspertiisist ei ilmne, et teepeenra seisund ei oleks vastanud teenõuetele. Kohtu hinnangul kinnitab eksperdi arvamus tee seisundinõuetele vastavust, mis lükkab ümber hageja väited.
33.TsMS § 293 lg 2 näeb ette, et kui menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. Hageja on esitanud dokumentaalse tõendina asjatundja arvamuse (tlk 74, 175, 182, 183 IVkd). Teede Laboratooriumi juhtajana on avaldanud arvamust, et antud tee ei vasta Maanteede Projekteerimisnormide kahesuunalise tee gabariitide katte laiuse ja peenarde laiuse osas. Teelõigul
pidanuks olema hoitavad märgid, olema ühesuunaline või olema katte laiendid nähtavuskauguse ulatuses. Kohus leiab, et isegi kui puudus vastav märgistus vaidlusaluse tee osas, ei muuda see olematuks juhi vastutust ega loo iseenesest põhjuslikku seost sündmusega. Kohtu hinnangul on xxxx arvamuses, kooskõlas teiste tõenditega märgitud, et dokumentidest ei selgu, kas õnnetus toimus möödasõidul või mitte. xxxxon märkinud, et (tlk 183, IVkd) liiklusõnnetuse toimumise tekkemehhanismiks oli bussi sõitmise liiga sõidutee serva lähedal, seega kinnitab see omakorda juhi ebaõiget arvestust liiklemisel vaidlusalusel teel. Bussijuhi seletuse kohaselt ei kujutanud tee mingisugust ohtu, vaid oli kitsas ja juhile ootamatuks sündmuseks ei saa pidada teise sõiduki liiklemist, millest möödumine ei ole tõendamistki leidnud.
34.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud hagiavalduses kirjeldatud viisil sündmust, mis toonuks kaasa bussijuhil selliste juhtimisvõtete rakendamise vajaduse, et buss vajus väidetavalt kraavi. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus leiab, et kuivõrd ükski teine tõend ei kinnita asjas bussijuhi tunnistusena antud seletust, vastutuleva sõiduki liikumisest teel sunnitud teepeenrale tõmbumist, tuleb asuda seisukohale, et see on tõendamata. Hagiavalduse kohaselt pidi bussijuht sõiduauto möödalaskmiseks liiga pehmele teepeenrale sõitma. Sündmuskoha vaatlusprotokolli nr 120168 järgi ( tlk 10, 11, 30 Ikd, tlk 44,IVkd) oli sõidutee laius 4,25 m ja buss oli paremal küljel kummuli kraavis. Õige on kostja viide, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu teise väidetava liiklusõnnetuse osaleja vastutuleva sõiduki andmeid. Hageja tõendamiskoormis on kirjeldatud asjaolude alusel tõendada, et sõiduauto ja buss ei mahtunud vastutuleva auto liikumise tõttu üksteisest mööduma.
35.LS § 54 lg kohaselt tuleb vastusõitvast sõidukist möödumisel kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. LS § 50 lg 3 p 1 ja p 2 kohustab sõiduki juhti sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud bussijuhi seletustest nähtuvalt (tlk 116, IVkd) sooritas bussijuht möödasõitu, sest vastu tuli auto, bussi alt vajus asfalt ära, sest tee oli kitsas ja möödasõiduks liikus teepeenrale, buss vajus külili. Ainuüksi bussijuhi ütlus ei tõenda kohtu hinnangul sündmuse väidetavat põhjust, ning isegi kui teise sõiduki liikumise tagajärjel pidanuks juht sellise manöövri tegema, on küsitav, kas see on kooskõlas kohase juhtimisvõttega. Harju Maakohtu 18.05.2016 määrusega määrati liiklustehniline ekspertiis (tlk 137, IVkd), mille järgi ei nähtu Ranna teel teetingimuste ootamatu muutumise tunnuseid, mis liiklemist just sellel lõigul, kus toimus liiklusõnnetus, ohtlikumaks muudaksid. Eksperdile esitati toimiku materjal, sh tunnistaja kohtuistungil antud ütlused. Ekspert ei saanud vastata küsimusele, missugune oli sõidukite asukoht üksteise ja tee suhtes, kas mõlemad sõidukid olid võimalikult tee paremas servas, sest puuduvad objektiivsed andmed teise sõiduki olemasolu kohta, rääkimata selle võimalikust liikumistrajektoorist. Kohus nõustub eksperdiga, et kohtule ja eksperdile esitatud materjalidest ei nähtu liiklusohtliku olukorra tekkimist enne autobussi teelt väljasõitu, mille vältimiseks pidanuks autobussi juht ekstreemseid juhtimisvõtteid rakendama. Autobussi teelt väljasõidu oleks vastutuleva sõiduki korral välistanud sõiduki peatamine asfaltkattel, et kitsal teel möödumise võimalusi hinnata. Seega leiab kohus, et kuivõrd tõendamata on eelkõige hagis väidetud teelt väljasõidu põhjus ja põhjuslik seos teeoludega, tuleb hagi jätta rahuldamata.
36.Kohus ei nõustu hagejaga, et EKEI ekspertiisiaktist ei nähtu TsMS § 301 lg 1 nõutud uuringu üksikasjalikku kirjeldust, metoodikat ega asjaolusid, mille tulemusena on ekspert esitatud arvamustele jõudnud. Kohtu hinnangul on ekspertiis läbi viidud materjalide ja teabe põhjal, mis tsiviilasjas on esitatud.
37.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Riskivastutuse sätete kohaldamisel ei ole VÕS § 1056 esimesest lõikest ja § 1057 tulenevalt vastutuse hindamisel üldiselt tähendust kahju tekitamise õigusvastasusel ega kahju põhjustaja süül ei objektiivses ega subjektiivses tähenduses. Riigikohus on lahendi 3-2-1-7-13 punktis 22 muuhulgas märkinud, et oluline on vaid riski valitsemine ja selle käigus kahju põhjustamine. 38.Kahju suuruse tõendamiseks on hageja esitanud dokumentaalsed tõendid arvete tasumise kohta (tlk 129- 139, Ikd). Hageja varaline kahju on tõendatud summas 7979.69 eurot, mis jääb aga välja mõistmata, kuivõrd kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-11 märkinud, et VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Menetluskulud 39.TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja 2 alusel on hagihinnaks 9036,20 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 173 lg 1 järgi asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus kõik menetluskulud täielikult hageja kanda. 40.TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 41.Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks õigusabikulud summas 3393,75 eurot (ilma käibemaksuta), riigilõiv summas 550 eurot, ekspertiisitasud summas 1357 eurot ja asjatundjale arvamuse esitamise eest tasutud 300 eurot, kokku 5600,75 eurot. Kostja omapoolset menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, kuid on hageja õigusabikuludele täies ulatuses vastu vaielnud, kuna hageja ei ole esitanud detailselt kulude koosseisu ning arveid. Alternatiivselt on kostja palunud hageja menetluskulusid vähendada lähtuvalt sellest, et kogu kohtumenetlus on veninud hageja süül. 42.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, siis tuleb hageja menetluskulud summas 5600,75 eurot jätta hageja kanda.
43.Kuivõrd kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning asja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks menetluskulu tekkinud, märgib kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. 44.TsMS § 178 lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.