Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. juuni 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-38143
Tsiviilasi
Osaühingu Tulisilm hagi Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. detsembri 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Tulisilm apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
9036,20 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja osaühing Tulisilm (registrikood 10180026), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu), esindaja Kristo-Taavi Ruus
Kohtuistungi toimumise aeg
23. mai 2017. a
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 8. detsembri 2016. a otsus osaliselt hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada.
3.Välja mõista Eesti Vabariigilt kahjuhüvitisena 3308,35 eurot Osaühingu Tulisilm kasuks.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Osaühing Tulisilm (hageja) esitas 16. augustil 2013. a Harju Maakohtule Eesti Vabariigi (Maanteeameti kaudu) vastu hagi, milles palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 7979,69 eurot, viivis 473,99 eurot, viivis alates hagi esitamisest seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt kuni nõude kohase täitmiseni ning menetluskulud.
2.Hagiavalduse kohaselt rentis hageja 22. juulil 2012. a TT Transfer OÜ-lt reisibussi Neoplan registreerimismärgiga 253 ASA pulmaseltskonna transpordiks marsruudil Pärnu-Audru-Pärnu. Tagasiteel Pärnusse, kella 13.00 paiku, Audru vallas, Ranna tee 1. kilomeetril, sattus reisibuss liiklusõnnetusse.
3.Liiklusõnnetuse skeemi järgi oli õnnetuskohas sõidutee laius 4,25 m, seega ühe sõidusuuna laius umbes 2,12 m. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli asjaolu, et liikudes Ranna teel sõitis bussile vastu sõiduauto, mille mööda laskmiseks, arvestades kitsaid teeolusid, sõitis bussijuht teepeenrale, kuid teepeenar ei vastanud nõuetele, oli liiga pehme ning buss vajus kraavi. Õnnetuse hetkel viibis bussis 54 inimest. Liiklusõnnetuse tagajärjel said vigastada nii bussis olnud reisijad kui ka buss.
4.Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale kahju 7979,69 eurot, s.o Cornet Group OÜ uued laevapiletid 1763 eurot, Abitransport OÜ bussi puksiirteenus 720 eurot, Limitex OÜ aknaklaaside vahetus 1850 eurot, GoBus AS asendusbuss 375,25 eurot, TT Transfer OÜ bussi remont ja taastamine 1920 eurot, Bussiremont OÜ klaasitööd summas 1351,44 eurot.
5.VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Liiklusõnnetuse toimumise kohaks olnud Ranna tee on riigi kõrvalmaantee nr 19113 ning selle korrashoiu eest vastutab teeseaduse (TS) § 25 lg 2 kohaselt Maanteeamet ehk kostja.
6.Kostja on pärast liiklusõnnetuse toimumist õnnetuse sündmuskohal olevat teed uuendanud ja renoveerinud. Kui õnnetuse toimumise ajal oli seal lubatud suurim kiirus 90 km/h, siis nüüd on see 50 km/h. Samuti on lisatud liiklusmärgid, mis informeerivad liiklejaid, et tee laius on alla 5 meetri ning lisaks on tehtud ka möödumiskohad ning paigaldatud möödumise korda reguleeriv märk.
7.Liiklusseaduse (LS) § 2 punkti 81 esimeses ja teises lauses on sätestatud, et tee on jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldus- ja haljasribad. Kuigi kostja vaidleb vastu hageja väitele, et bussi rataste alt vajus ära tee ja tema arvates oli tegemist teepeenraga, siis ei ole ta täitnud kohtu 2. detsembri 2013. a tõendite kogumise määrust, millest oleks pidanud selguma, kuidas on Ranna teel võimalik eristada sõiduteed ja teepeenart.
8.Kuivõrd õnnetuskohas oli ühe sõidusuuna laius umbes 2,12 m, siis arvestades seda, et sõiduautode keskmine laius ilma peegliteta on ca 1,8 m ja bussi laius ilma peegliteta 2,5
m, siis ei mahu sõiduauto ja buss Ranna teel üksteisest mööda sõitma ilma, et vähemalt üks neist hoiduks oma sõidurajal paremale sõites teepeenrale.
9.Vastavalt sõidumeerikule oli bussi sõidukiirus enne liiklusõnnetuse toimumist maksimaalselt 30 km/h ning liiklusõnnetuse toimumise hetkel mitte rohkem kui 10 km/h, mis kinnitab, et bussijuht kohandas sõidukiirust vastavalt hinnatavatele teeoludele ja liiklusele ega rikkunud muid liikluseeskirju.
10.Kuivõrd LS § 2 p 81 kohaselt kuulub teepeenar tee koosseisu ning LS § 54 lg 2 lubab vastusõitvast sõidukist möödumisel hoida võimalikult paremale, sõites vajadusel teepeenrale, siis peab teepeenar vastama kehtivatele nõuetele, mis võimaldavad sõidukil teepeenrale sõita. Ranna teel puudusid liikluspiirangud ja muud korraldusvahendid, mis informeeriksid juhte, et teepeenar ei vasta nõutud seisundile.
11.Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, mille kohaselt 4,25 meetri laiune kattega tee sisaldab nii sõiduteed kui ka teepeenart, eelkõige põhjusel, et Ranna tee on kahesuunaline tee. Kuna isegi 4,25 m laiusele kattega teele ei mahu üksteisest mööda sõitma sõiduauto ja buss ilma, et üks nendest peaks sellelt teelt paremale sõitma, siis juhul, kui leiab kinnitust, et Ranna tee 4,25 m laiune kattega tee sisaldab nii kahesuunalist sõiduteed kui teepeenraid, tuleb asuda seisukohale, et Ranna tee teepeenrad ei ole piisavalt kindlustatud ega vasta seega nõuetele. Kindlustatud teepeenra eesmärk on lihtsustada möödasõidu ja manöövrite sooritamist, aga 4,25 m laiusel kattega teel, mis sisaldab nii sõiduteid kui teepeenraid ei ole võimalik bussil ja sõiduautol teineteisest mööda sõita. Seega ei ole tagatud ohutud tingimused Ranna teel liiklemiseks. Lisaks on hageja seisukohal, et kuna teepeenral liikumine on lubatud ainult LS § 45 lg 12 sätestatud juhtudel, peab sõidukijuhile sõidutee ja teepeenra eristamine olema selgesti nähtav. Tee peab olema selline, et see takistaks erinevas suunas, erineva suuruse ning massiga liikuvate objektide kokkupõrkeid ning lisaks teavitama liiklejat sellest, millist käitumist temalt oodatakse.
12.Vastavalt Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusele nr 55 „Tee projekteerimise normid“ ning selle lisale, millega kehtestatakse „Maanteede projekteerimisnormid“ ning arvestades, et Ranna tee kuulub maanteede osas vähemalt V klassi, siis peab sellise maantee laius olema vähemalt 7 m ning kindlustatud teepeenra laius vähemalt 0,5 m ja tugipeenra laius vähemalt 0,5 m. Lisaks on „Maanteede projekteerimisnormides“ sätestatud, et teepeenarde tugevus peab võimaldama sõidukitel sellel sõita.
13.Ekspert KM leidis oma 17. märtsi 2014. a seisukohas, et teepeenar ei olnud normikohase kaldega ja mulde nõlvad olid järsumad kui normikohane. Oma 2. oktoobri 2016. a seisukohas leidis KM, et tee peenar ei olnud avarii hetkel tähistatud ja asfaltbetoonkate ulatus mulde servani, mistõttu bussijuhil ei olnud võimalik hinnata olukorra ohtlikkust. Kuna see on teehooldaja ülesanne ja väga spetsiifiline teedeehituslik probleem, ei pea bussijuht olema sellest teadlik. 4. oktoobri 2016. a esitatud küsimuste vastuses asus KM seisukohale, et tee oleks pidanud vastama Maanteede Projekteerimisnormidele ja standarditele, kuid ei vastanud nendele katte laiuste ja liiklusmärkidega tähistuse osas.
14.Hageja ei nõustu ekspert PP arvamustega ja vaidleb neile täies ulatuses vastu. Hageja on seisukohal, et ekspert on suures osas tuginenud kostja poolt esitatud andmetele, veendumata nende õigsuses, seega mistahes uuringut, mille tulemustest saaks teha järeldusi, ei ole tehtud. Ekspertarvamusest jäävad muuhulgas selgusetuks õnnetuse hetkel kehtinud sõidutee ja teepeenra laiuse nõuded, lisaks, millistele konkreetsetele nõuetele tee pidi vastama ning millistele nõuetele see vastas. Sellest ei nähtu järelduse tegemiseks olevad asjaolud, mistõttu ei ole see jälgitav. Samas nõustub hageja PPe seisukohtadega, mille kohaselt Ranna teel ei olnud täidetud külgnähtavuse nõue, Ranna teel ei olnud tagatud nõuetekohase vaba ruumi olemasolu, ei ole aktsepteeritav
riigimaanteel kahesuunaline liiklus 4,25 meetri laiusel sõiduteel selliselt, et sellel puudub vastutulijast möödumiseks sõiduteelt väljasõiduvõimalus, Ranna teel liikumine ei olnud ohutu ning täidetud ei olnud teeseaduse § 10 lg 1 ja § 20 lg 2 sätestatud nõuded, kuna puudusid möödumislaiendused, Ranna teel oleks tulnud rakendada ohutust suurendavaid meetmeid, Ranna tee tuleks projekteerida ja ehitada V klassi maantee nõuetele kohaselt 2x 3,0 meetri laiuse sõiduteega.
15.Hageja vaidleb täies ulatuses vastu ka EKEI ekspertiisile, mistõttu tuleks see jätta kohtu poolt tähelepanuta. Hagejale jääb arusaamatuks, millele tuginedes on ekspert asunud seisukohale, et õnnetus toimus bussi sõiduteelt väljasõidu tõttu ning, et Ranna teel teepeenar puudus ja see oli visuaalselt nähtav ka bussijuhi kohalt. Lisaks ei ole ekspert sisuliselt vastanud enamustele kohtumääruses esitatud küsimustele või ei ole arusaadav, kuidas ta on järeldustele jõudnud.
16.Hageja seisukohti õnnetuse tekkimise asjaolude kohta on vande all antud ütlustega kinnitanud ka bussijuht BK. Kostja vastuväited
17.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagiavalduse rahuldamisel palub kostja kohtul kahjuhüvitist VÕS 139 lg 1 alusel vähendada.
18.Kostja on arvamusel, et asjas puudub objektiivne teokoosseis, kuna kostja ei ole oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud kahju. Kostja on veendunud, et õnnetuse põhjustas bussijuhi tegevus. Kahtlemata on buss suurema ohu allikas ning bussijuht suurema ohu allikat valitsev isik. Ka liiklusseaduse kohaselt peab iga liikleja, sh bussijuht, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohu ja kahju tekitamist.
19.Bussijuht oleks pidanud kitsal teel valima sobiva sõidukiiruse ning nähes, et vastutulevast sõidukist möödumine võib osutuda ohtlikuks vajadusel koguni seisma jääma või tagurdama ja valima möödumiseks sobivama koha, kus muldenõlv ei oleks nii suure kaldega ehk sõidutee kõrval paiknev kraav ei oleks nii järsk, mitte kraaviga külgneval teel raske sõidukiga mulde äärele või isegi sealt üle sõitma.
20.Arvestades seda, et bussijuht on suurema ohu allika valdaja, on bussijuhtidele lisaks juhikoolitusele ette nähtud ka eraldi ametikoolitus. Põhjaliku koolituse ja kogemusega juht peaks oskama liiklusolusid hinnata ja nendega arvestada selliselt, et reisijate ohutuse tagamises ei tehtaks mingeid järeleandmisi. Antud juhul on aga bussjuht võtnud reisijate ohutuse arvelt riski ja sõitnud raske sõidukiga, milles viibib üle 50 reisija, üle teepeenra haljasribale, kuhu LS § 45 lg 13 kohaselt tegelikkuses sõita ei tohi. Viidatud tegevus on aga omakorda viinud teelt välja kraavi sõitmiseni. Kohtu määratud ekspert PP leidis veendunult, et buss sõitis teelt välja, mitte ei vajunud sõidutee ega teepeenar selle rataste alt ära. Seega võib järeldada, et õnnetusjuhtumi põhjustas bussijuhi tegevus ning juhtumis puudub objektiivne teo koosseis ja kausaalne seoses kostjaga. Hageja ei ole objektiivse teokoosseisu esinemise kohta esitanud ka tõendeid. Ka 20. jaanuaril 2013. a toimunud istungil väitis hageja, et tal puuduvad tõendid ja teadmised, kas sõiduk vajus kraavi teelt, teepeenralt või väljaspool teed ja teepeenart.
21.Isegi juhul, kui eksisteeriks objektiivne teo koosseis, ei esine õigusvastasust. Teeseaduses sätestatud nõuded, mida kostja peab tagama, on täidetud. Teeolud oli liiklusõnnetuse toimumise ajal ja kohas head, mida kinnitab ka liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et liiklusõnnetus toimus püsikattega teel, sõidutee oli korras ja sirge, ilmastik oli selge ning sõidutee kate oli kuiv. Õnnetuse toimumise ajal vastas riigimaantee nr 19113 Ranna tee õigusaktides sätestatud nõuetele. Hageja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele nõudele, mida kostja rikkunud on. Seda kinnitab ka PP ekspertarvamus, sh eksperdi täiendavad vastused poolte küsimustele.
22.Kohtu määratud ekspert PP on ekspertiisiarvamuses jõudnud järeldusele, et Ranna tee seisundinõuded olid täidetud, väljaarvatud külgnähtavuse nõue, kuid see asjaolu ei saa olla õnnetuse tekkimise põhjuseks. Kuna õigusvastasus puudub, ei ole täidetud deliktilise üldvastutuse aluseks olev delikti üldkoosseis.
23.Asjaolu, et õnnetuskohaks oleval teel on pärast õnnetust parendusi tehtud, ei anna alust väita, et õnnetuse toimumise ajal ei vastanud tee õigusaktides sätestatud nõuetele. Maanteeamet teostab igal aastal suures mahus hooldus- ja parendustöid teedel, mis ka enne nende tööde tegemist vastavad kõikidele õigusaktides sätestatud nõuetele. Selliste parendustööde eesmärk on teede olukorra parandamine ja liiklusohutuse suurendamine, mitte teede vastavusse viimine õigusaktides sätestatud nõuetega. Märkimisväärne on ka asjaolu, et nii bussi kraavi sõitmine kui ka sealt välja tõmbamine tekitasid olemasolevale teele kahjustusi, mida hageja poolt viidatud hilisemate parenduste käigus muuhulgas likvideeriti.
24.Liiklusõnnetuste ja liiklusohtlike olukordade tekkimise vältimiseks ei piisa ainuüksi tee omaniku tegevusest ohutu liiklemise tagamiseks. Ohutu liiklemise tagamisel on suur roll ja vastutus ka sõidukijuhil. Riigikohtu 3-2-1-7-13 lahendi punktis 19 on märgitud üsna otseselt, et VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju ees.
25.Hageja on väitnud, et Ranna tee teepeenar ei vasta nõutud seisunditasemele, kuid kostja juhib tähelepanu, et hageja ei ole tõendanud, millistele nõuetele teepeenar ei vastanud. Ekspertiisi kohaselt ei vajunud tee ega teepeenar sõiduki rataste alt ära, vaid buss sõitis teelt välja.
26.Hageja on viidanud nõlvade seisundinõuete mittevastavusele, kuid ekspert PP on oma arvamuses öelnud, et nõlvade seisundinõuete mitte täitmisel puudub seos õnnetusega. Lisaks ei ole nõlvade mittevastavust seisundinõuetele hageja ka tõendanud.
27.Hageja tugineb oma hagis KM arvamusele, kuid kostja juhib tähelepanu asjaolule, et KM ei ole antud kohtuasjas määratud ekspert.
28.Hageja väide, et ekspert PP on suures osas tuginenud kostja poolt esitatud andmetele, on meelevaldne, kuna ekspert on tuginenud ekspertiisi tegemisel infole, mis oli kättesaadav kohtutoimikus. Maakohtu otsus
29.Harju Maakohus jättis 8. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ühtlasi jättis maakohus otsusega rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele.
30.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel vaidlus selle üle, et toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju 7979,69 eurot, ning vaieldi üksnes selle üle, kas liiklusõnnetus tekkis kostja tegevuse/tegevusetuse tõttu teepeenra seisundinõuete osas või bussijuhi ebaõigete juhtimisvõtete tagajärjel.
31.Kohus nõustus kostjaga, et õnnetuskohaks olnud Ranna tee tervikuna vastas tee seisundinõuetele ning seetõttu kostja tegevusetuse/tegevusetuse tõttu ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekkinud. Kohtu hinnangul tõi kostja õigesti esile, et hageja viidatud Teede- ja Sideministri 28. septembri 1999. a määrus nr 55 „Tee projekteerimise normid“ kehtib teede projekteerimisele, mida projekteeritakse alates 1. jaanuarist 2000. a. Hageja ei ole aga vastupidist väitnud, et Ranna tee viimane ehitusliku iseloomuga töö tehti 1987. aastal, seega on hageja viide määruse mittetäitmisest asjasse puutumatu. Vaidluse all ei ole asjaolu, et riigimaantee nr 19113 on sõidutee, mis ei olnud märgistatud teemärgistega. Vastavalt liiklusseaduse § 2 p 78 võib sõiduteeäärt näidata haljasriba äär. Tee seisundinõuded on sätestatud Majandusja Kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusega nr 45 „Tee
seisundinõuded“. Hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset seisundinõuet kostja ei täitnud, mis tõi kaasa väidatava õnnetuse. Maakohus määras 8. mail 2014. a kohtuekspertiisi Ranna tee teeseisundinõuetele vastamise osas. Ekspert PP jõudis järeldusele, et tee seisundinõuded olid täidetud ja tee vastas ka teistele selle sündmuse suhtes olulistele liiklusseadusest ja teeseadusest tulenevatele seadusandlikele aktidele. Ekspert järeldas tee nõuetekohasust hinnates, et sõidutee äär oli selgelt visuaalselt nähtav. Kohtu hinnangul kinnitas eksperdi arvamus tee seisundinõuetele vastavust, mis lükkab ümber hageja väited.
32.KM Teede Laboratooriumi juhtajana avaldas arvamust, et antud tee ei vasta Maanteede Projekteerimisnormide kahesuunalise tee gabariitide katte laiuse ja peenarde laiuse osas. Teelõigul pidanuks olema hoitavad märgid, olema ühesuunaline või olema katte laiendid nähtavuskauguse ulatuses. Kohus leidis, et isegi kui puudus vastav märgistus vaidlusaluse tee osas, ei muuda see olematuks juhi vastutust ega loo iseenesest põhjuslikku seost sündmusega. Kohtu hinnangul oli KM arvamuses märgitud, et dokumentidest ei selgu, kas õnnetus toimus möödasõidul või mitte. KM märkis, et liiklusõnnetuse toimumise tekkemehhanismiks oli bussi sõitmise liiga sõidutee serva lähedal, seega kinnitab see omakorda juhi ebaõiget arvestust liiklemisel vaidlusalusel teel. Bussijuhi seletuse kohaselt ei kujutanud tee mingisugust ohtu, vaid oli kitsas ja juhile ootamatuks sündmuseks ei saa pidada teise sõiduki liiklemist, millest möödumine ei ole tõendamistki leidnud.
33.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud hagiavalduses kirjeldatud viisil sündmust, mis toonuks kaasa bussijuhil selliste juhtimisvõtete rakendamise vajaduse, et buss vajus väidetavalt kraavi. Kohus leidis, et kuivõrd ükski teine tõend ei kinnita asjas bussijuhi tunnistusena antud seletust, vastutuleva sõiduki liikumisest teel sunnitud teepeenrale tõmbumist, tuleb asuda seisukohale, et see on tõendamata. Hagiavalduse kohaselt pidi bussijuht sõiduauto möödalaskmiseks liiga pehmele teepeenrale sõitma. Sündmuskoha vaatlusprotokolli nr 120168 järgi oli sõidutee laius 4,25 m ja buss oli paremal küljel kummuli kraavis. Õige on kostja viide, et sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu teise väidetava liiklusõnnetuse osaleja vastutuleva sõiduki andmeid. Hageja tõendamiskoormis on kirjeldatud asjaolude alusel tõendada, et sõiduauto ja buss ei mahtunud vastutuleva auto liikumise tõttu üksteisest mööduma.
34.LS § 54 lg kohaselt tuleb vastusõitvast sõidukist möödumisel kitsal sõiduteel hoiduda võimalikult paremale, vajaduse korral võib sõita teepeenrale. LS § 50 lg 3 p 1 ja p 2 kohustab sõiduki juhti sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. Kohtuistungil tunnistajana ära kuulatud bussijuhi seletustest nähtuvalt sooritas bussijuht möödasõitu, sest vastu tuli auto, bussi alt vajus asfalt ära, sest tee oli kitsas ja möödasõiduks liikus teepeenrale, buss vajus külili. Ainuüksi bussijuhi ütlus ei tõenda kohtu hinnangul sündmuse väidetavat põhjust ning isegi, kui teise sõiduki liikumise tagajärjel pidanuks juht sellise manöövri tegema, on küsitav, kas see on kooskõlas kohase juhtimisvõttega. Harju Maakohtu 18. mai 2016. a määrusega määrati liiklustehniline ekspertiis, mille järgi ei nähtu Ranna teel teetingimuste ootamatu muutumise tunnuseid, mis liiklemist just sellel lõigul, kus toimus liiklusõnnetus, ohtlikumaks muudaksid. Eksperdile esitati toimiku materjal, sh tunnistaja kohtuistungil antud ütlused. Ekspert ei saanud vastata küsimusele, missugune oli sõidukite asukoht üksteise ja tee suhtes, kas mõlemad sõidukid olid võimalikult tee paremas servas, sest puuduvad objektiivsed andmed teise sõiduki olemasolu kohta, rääkimata selle võimalikust liikumistrajektoorist. Kohus
nõustus eksperdiga, et kohtule ja eksperdile esitatud materjalidest ei nähtu liiklusohtliku olukorra tekkimist enne autobussi teelt väljasõitu, mille vältimiseks pidanuks autobussi juht ekstreemseid juhtimisvõtteid rakendama. Autobussi teelt väljasõidu oleks vastutuleva sõiduki korral välistanud sõiduki peatamine asfaltkattel, et kitsal teel möödumise võimalusi hinnata.
35.Seega leidis kohus, et kuivõrd tõendamata on eelkõige hagis väidetud teelt väljasõidu põhjus ja põhjuslik seos teeoludega, tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
36.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada.
37.Esmalt märgib hageja, et ei nõustu maakohtu seisukohaga hageja vastuväite lahendamisel on jätkuvalt seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas tuleks teha täiendav ekspertiis ja määrata eksperdiks KM.
38.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on poolte vahel vaidlus üksnes selle üle, kas liiklusõnnetus tekkis kostja tegevuse/tegevusetuse tõttu teepeenra seisundinõuete osas või bussijuhi ebaõigete juhtimisvõtete tagajärjel. Hageja hinnangul on see määratletud liiga kitsalt, kuna hageja on väitnud ja ka tõendanud, et Ranna teel liiklemine ei olnud ohutu, mistõttu ei vastanud Ranna tee kehtestatud nõuetele.
39.Maakohus ei ole oma järelduse, et õnnetuskohaks olnud Ranna tee tervikuna vastas tee seisundinõuetele ning seetõttu kostja tegevusetuse/tegevusetuse tõttu ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekkinud, põhjendamiseks viidanud, millistele tõenditele, asjaoludele ja õigusnormidele tuginedes on ta selleni jõudnud.
40.Hageja hinnangul ei teinud maakohuskindlaks õigusnorme, millele Ranna tee oleks pidanud vastama ega hinnanud Ranna tee vastavust nimetatud õigusnormidele. Samuti ei teinud maakohus kindlaks, kas Ranna teel oli teepeenar, kuidas oli see tähistatud ning kuidas tuleks Ranna teel eristada sõiduteed ja teepeenart.
41.Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, millist konkreetset seisundinõuet kostja ei täitnud, mis tõi kaasa väidatava õnnetuse, on kummastav, kuna nii hagiavalduses kui ka menetlusdokumentides on hageja välja toonud õigusaktides sätestatud nõuded, millele Ranna tee pidi vastama, kuid millele ta ei vasta. Sellele on viidanud korduvalt ka eksperdid. Maakohus ei ole hinnanud ühtegi hageja nimetatud väidet Ranna tee mittevastavuse kohta.
42.Samas jääb hageja on vastuväidete juurde, mis ta on esitanud PP ekspertiisi kohta, ja rõhutab, et nõuetele vastavuse hindamine on toimunud olukorras, kus tegelikult jäävad arusaamatuks nõuded, millele vastavust hinnati. Hageja ei nõustu PP arvamustega ning vaidleb neile täies ulatuses vastu, mistõttu tuleks need hageja vastuväiteid arvestades jätta kohtu poolt tähelepanuta.
43.Seoses maakohtu hinnangutega KM arvamuse kohta, leiab hageja, et olukorras, kus sõiduteel liiklemine peab olema ohtu ning sõidutee peab vastama kehtestatud nõuetele, ei ole oluline, kas õnnetus toimus möödasõidul või mitte.
44.Kuna kohus ei ole tuvastanud juhi poolseid kehtestatud nõuete rikkumisi ning tuvastatud on fakt, et juht sõiduteel liikus, siis peaks maakohus hindama sõidutee vastavust kehtestatud nõuetele ning kostja poolt kehtestatud kohustuste täitmisi. Maakohus seda teinud ei ole.
45.Kohtuotsus on põhjendamata järelduse osas, milles maakohus leidis, et ainuüksi bussijuhi ütlus ei tõenda sündmuse väidetavat põhjust, ning isegi kui teise sõiduki liikumise tagajärjel pidanuks juht sellise manöövri tegema, on küsitav, kas see on kooskõlas kohase juhtimisvõttega.
46.Hageja hinnangul on hagis esitatud asjaolud tõendatud. Maakohus ei ole ühtegi hageja esitatud tõendit välistanud. Samuti ei ole maakohus välistanud hageja tunnistaja ütlusi.
Seetõttu jääb arusaamatuks, millistele asjaoludele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et hageja hagiavaldus on tõendamata.
47.Hageja on seisukohal, et ekspert on suures osas tuginenud kostja poolt esitatud andmetele, veendumata nende õigsuses, mistõttu on põhjendatud asuda seisukohale, et mistahes uuringut, mille tulemustest saaks teha järeldusi, ei ole tehtud. Hagejale jääb ka selgusetuks, kuidas on võimalik hinnata seisunditaseme nõuded, kui neid ei ole eksperdi poolt eraldi välja toodud ega märgitud, kuidas on jõutud järeldusele, et seisundinõuded on täidetud. Ekspertarvamusest jäävad selgusetuks õnnetuse hetkel kehtivad olnud sõidutee ja teepeenra laiuse nõuded jne. Jääb selgusetuks, millistele konkreetsetele nõuetele tee pidi vastama ning millistele nõuetele see vastas. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on ekspert jõudnud järeldusele, et bussiga toimunud liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi suhtes on ekspert arvamusel, et buss sõitis teelt välja, mitte ei vajunud sõidutee ega teepeenar selle rataste alt ära.
48.Hageja on täies ulatuses vaielnud vastu ka EKEI ekspertiisile, mistõttu tuleks see hageja vastuväiteid arvestades jätta kohtu poolt tähelepanuta. Hageja on seisukohal, et ekspertiisiaktist ei nähtu uuringu üksikasjalikku kirjeldust, metoodikat ega asjaolusid, mille tulemusena on ekspert esitatud arvamustele jõudnud. Seetõttu jääb arusaamatuks, millele tuginedes on ekspert asunud seisukohale, et õnnetus toimus autobussi sõiduteelt väljasõidu tõttu. Arusaamatuks jääb, millistele asjaoludele tuginedes on ekspert jõudnud järeldusele, et Ranna teel teepeenar puudus ja see oli visuaalselt nähtav ka autobussijuhi kohalt. Eksperdi järeldus on seda kummastavam, et ka kostja on avaldanud, et Ranna teel oli teepeenar olemas. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas on ekspert jõudnud küsimuste 10 ja 11 vastusena järeldusele, et seega fotodelt nähtavad asfaltkatte vigastused tekkisid juba pärast autobussi teelt väljasõitu. Vastus apellatsioonkaebusele
49.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
50.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise osas tühistada. Samuti tuleb jaotada teisiti menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi uue otsuse, millega hagi tuleb osaliselt rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
51.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha õnnetusjuhtumi võimalike põhjuste osas ning otsustab kõigepealt kostja (I) ja seejärel hageja vastutuse (II) küsimuse. Seejärel lahendab kolleegium hüvitatava kahju ulatuse küsimuse (III) ning põhjendab lõpuks menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist (IV). I
52.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei vastuta juhtunud liiklusõnnetuse toimumise eest. Maakohus on küll õigesti leidnud, et tegemist on lepinguvälise kahju tekitamise juhtumiga ja seepärast tuleb lähtuda deliktiõiguse regulatsioonist, kuid teinud kostja vastutuse puudumise osas eksliku järelduse.
53.Hageja heidab kostjale ette liiklusõnnetuse toimumiskohaks olnud Ranna tee kui riigimaantee seisundinõuete tagamise kohustuse rikkumist ehk tegevusetust ja seepärast saaks kostja vastutus põhineda kas kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või käibekohustuse rikkumisel. Mõlemal juhul rakendub delikti üldkoosseisu struktuur, mille järgi tuleb esmalt tuvastada tagajärg ehk tekkinud kahju. Seejärel tuleb teha kindlaks kaitsenormist või käibekohustusest tuleneva kohustuse olemasolu ja selle
rikkumine, põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tekkinud tagajärje vahel ning kahju tekitaja süü. Poolte vaheline tõendamiskoormis jaotub seejuures selliselt, et kahju olemasolu ja kostjal kaitsenormist või käibekohustusest tuleneva käitumisstandardi järgmise kohustust ning põhjusliku seose olemasolu peab tõendama hageja. Kaitsenormist või käibekohustusest tuleneva kohustuse täitmist ehk õigusvastasuse ja välise hooletuse puudumist ning ka süü subjektiivsete komponentide ehk deliktivõime puudumist ja sisemise hoolsuse järgmist peab tõendama kostja.
54.Tagajärje osas ei ole vaidlust selles, et hageja on kanntanud kahju tulenevalt sellest, et tal tekkis bussi omaniku ees kohustus hüvitada VÕS § 334 lg 2 ja § 132 lg 3 järgi üüritud ja liiklusõnnetuses kannatada saanud bussi remondikulud. Hageja pidi samuti tasuma bussi puksiirteenuse eest ja kandma asendusbussi rendikulu. Lisaks tuli hagejal osta bussiga sõidutatud pulmaseltskonnale uued laevapiletid. Kuna hageja ei olnud kahjustada saanud bussi omanik, on iga hageja esile toodud kahju komponendi näol tegemist VÕS § 128 lg 2 tähenduses varalise kahjuga, millel on puhtmajanduslik iseloom.
55.Kostjal lasunud objektiivse käitumisstandardi tuvastamise osas on hageja kostjale etteheidete tegemisel tuginenud õnnetuse toimumise ajal kehtinud TeeS § 10 lg-le 1 ja § 25 lg-le 2. Nimetatud sätete kohaselt oli kostjal kohustus tagada, et teel oleks võimalik ohutult liigelda ning, et tee vastaks teeseisundi nõuetele. Tee seisundinõuded on sätestatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusega nr 45 „Tee seisundinõuded“. Riigimaantee nr 19113 Ranna tee on tolmuvaba kattega riigi kõrvalmaantee, mille seisund peab vastama seisunditasemele 1. Vastavalt viidatud määruse lisale 3 peab sellisel teel olema kindlustatud teepeenar, mille seisund peab vastama tee seisundile. Samuti peab külgnähtavus külgkraavi välisservast olema vähemalt üks meeter ning määruse § 5 p 4 järgi peavad nähtavust piiravad puud või põõsad või nende võrad olema kõrvaldatud tee muldkeha nõlvalt ja külgkraavidest. Teelõigul, millel ei ole tagatud nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tuleb sama määruse § 3 lg 1 järgi tähistada liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega.
56.Ringkonnakohtu arvates on TeeS § 10 lg 1 ja § 25 lg 2 näol tegemist kaitsenormidega VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses, mida täpsustavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusega nr 45 kehtestatud „Tee seisundinõuded“. Nõue, et teel peab olema kindlustatud teepeenar, mille seisund peab vastama tee seisundile ning et tagatud peab olema külgnähtavus külgkraavi välisservast vähemalt üks meeter ning et selleks peavad olema tee muldkeha nõlvalt ja külgkraavidest kõrvaldatud nähtavust piiravad puud või põõsad või nende võrad, peab tagama mh seda, et sõidukijuht saaks vajaduse korral täita LS § 45 lg-st 12 ja § 54 lg-st 2 tulenevat kohustust hoiduda vastu sõitvast sõidukist möödumisel kitsal sõiduteel võimalikult paremale ning kasutada vajaduse korral ohutult õigust sõita teepeenrale. Ohutuse tagamise eesmärki kaitsenormina täidab samuti nõue, et teelõik, millel ei ole tagatud nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tuleb tähistada liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega. TeeS § 25 lg 2 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 45 § 2 lg 1 kohaselt on tee seisundinõuete täitmine kohustuslik kõigile avalikult kasutatavate teede omanikele s.t eelkõige kostjale.
57.Eeltoodust tulenevalt lasus ringkonnakohtu arvates kostjal Ranna tee omanikuna kaitsenormidest tulenev kohustus tagada Ranna teel kindlustatud teepeenra olemasolu ja vähemalt 1 meetri laiune külgnähtavus. Olukorras, kus kostjal neid nõudeid tagada võimalik ei olnud, tuli kostjal ohutu liiklemise tagamiseks tähistada liikluspiirang liikluskorraldusvahenditega. Näiteks oleks olukorras, kus teepeenar puudub ning tee
servas järgneb asfaltkattele vahetult murukamar ja kraavinõlv, mille märkamist takistab nõutavat külgvaadet varjav kasvav põõsastik, ringkonnakohtu hinnangul sobivaks liikluskorraldusvahendiks, mis tee seisundinõuetele mittevastavusele sõidutee kasutajate tähelepanu oleks pööranud, Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22. veebruari 2011. a määrusega nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” § 5 p 20 ja lisa 1 järgne hoiatusmärk nr 157a „Ohtlik teepeenar”. Nimetatud liiklusmärgi eesmärk on hoiatada lähenemisest teelõigule, kus teepeenrale sõita on ohtlik. Seda ka olukorras, kus liiklusõnnetuse sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi oli püsikattega tee muus osas korras ja sirge, ilmastik selge ning sõidutee kate kuiv (I kd, tl 10). Võimalust, et kohustus võtta ette meetmeid ohutuse tagamiseks võib tuleneda mitmete ohtu loovate asjaolude koostoimest, on Riigikohus rõhutanud 20. juuni 2013. a otsuse nr 3-2-1-73-13, p-s 11. Kuigi nimetatud lahendis käsitleti käibekohustuse rikkumise juhtumit, on sama põhimõte ringkonnakohtu arvates kohaldatav ka kaitsenormi rikkumise juhtudel.
58.Küsimuse osas, kas kostja on viidatud katsenormidest tulenevaid teeomaniku kohustusi rikkunud, tuleb pidada silmas kostja tõendamiskoormist ja lähtuda eeldusest, et kostja on hageja esile toodud kaitsenorme ja nendest tulenevat käitumisstandardit rikkunud. Et seda eeldust ümber lükata, oleks kostja pidanud esitama tõendeid selle kohta, et Ranna tee vastas TeeS § 10 lg 1 nõuetele, mida täpsustavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusega nr 45 kehtestatud „Tee seisundinõuded“ või et ta oli täitnud sama määruse § 3 lg-st 1 tulenenud kohustust tähistada tee ohutu liiklemise tagamiseks sobiliku liikluskorraldusvahendiga olukorras, kus tee seisundinõuded tagatud ei olnud. Kostja ei ole tõendamiskoormist täitnud ning vastupidiselt kostja väidetele nähtub kohtule esitatud tõenditest, s.t eelkõige kohtule esitatud fotodelt (I kd, 35-41) ning ekspertide PP ja JM järeldusest (III kd, tl 159-162, IV kd, tl 27-31 ja 137-139), et teelõigul, millel liiklusõnnetus juhtus, puudub teepeenar ning tee servas järgneb asfaltkattele vahetult murukamar ja kraavinõlv, mille märkamist takistas nõutavat külgvaadet varjanud kasvav põõsastik. Samuti ei ole esitatud tõendite põhjal tuvastav see, et olukorras, kus tee seisundinõudeid tagatud ei olnud, oleks tee olnud kostja poolt ohutu liiklemise tagamiseks sobiliku liikluskorraldusvahendiga tähistatud. Kuna kostja ei ole toonud esile ka ühtegi VÕS § 1045 lg 2 järgselt õigusvastasust välistavat asjaolu, tuleb eelneva kokkuvõtteks lugeda, et kostja on kõnealuseid kaitsenorme rikkunud ning tema käitumine on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi õigusvastane ja VÕS § 1050 lg 1 järgi väliselt hooletu.
59.VÕS § 127 lg 4 järgi tuleb hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg. Kõnealusel juhul esineb kostjapoolse kaitsenormi rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos nii vastutust tekitava kui vastutust täitva kausaalsuse osas. Vastutust tekitava kausaalsuse olemasolu saab esmalt jaatada kahju vajaliku põhjuse osas, kuna kaitsenormidest tulenenud kohustuste täitmisel ehk teel liiklemise ohutuse tagamise korral ei oleks buss kraavi vajunud ja hagejale sellega põhjustatud kahju tekkinud. Samuti saab vastutust tekitavat kausaalsust jaatada kahju õigusliku põhjuse osas, kuna rikutud kaitsenormide eesmärgiks oli ringkonnakohtu hinnangul hagejale tekkinud kahju ära hoida. Vastutust täitva kausaalsuse osas tuleb arvestada, et kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, on hüvitatav vähemalt osas, mis puudutab kohustust kanda bussi remondi ja pukseerimise kulud ning tehtud kulutusi bussi asenduskasutusele (vt selle kohta lähemalt allpool p-d 67-72).
60.Kuna kostjaks on riik, siis süü subjektiivseid elemente ehk deliktivõimet (VÕS § 1052) ja sisemise hoolsuse järgmist (VÕS § 1050 lg 2) kostja vastutuse eeldusena ei hinnata. II
61.Vaatamata kostja rikkumistele, on ringkonnakohus maakohtuga ühte meelt selles, et tekkinud tagajärjele on aidanud kaasa ka bussijuhi käitumine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga bussijuhile tehtud etteheidete osas ja leiab samuti, et kogutud tõendid, eelkõige ekspertide PP ja JM järeldused (III kd, tl 159-162, IV kd, tl 27-31 ja 137-139) võimaldavad väita, et bussi kraavi vajumise põhjuseks tuleb pidada ka bussijuhi tehtud manöövrit olukorras, kus ta ei olnud veendunud teepervele sõitmise ohutuses. Ohustatud isik, kelle võimuses oleks omapoolsete mõistlike pingutustega kahju tekkimist vältida, ei tohi ennast teiste isikute käitumisest hoolimata ohtu seada. Maakohus on õigesti viidanud, et ka juhul, kui lähtuda bussijuhi väitest, et ta pidi teeservale sõitma vastu tulnud auto tõttu, pidi bussijuht sellele vaatamata täitma LS § 50 lg 3 p-te 1 ja 2 ning sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee seisundit, veose iseärasusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad. See tähendab, et olukorras, kus teeperve ulatus ja selle arvatav kandvus ning kraaviserva ohtlikkus ei olnud piisava külgnähtavuse puudumise tõttu tuvastatav, ei oleks bussijuht tohtinud vastu tulnud sõiduki möödalaskmiseks liigse julgusega teepervele sõita. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tekkinud liiklusolukorras oleks bussijuhil tulnud valida vastu tulnud sõidukist möödapääsuks sobivam koht, mitte teelõik, kus teepeenar puudub. Vajadusel oleks tulnud buss peatada, tagurdada või teha muul viisil vastu tulnud sõiduki juhiga koostööd, et leida ebastandardsel teelõigul mõlemale sõidukile ohutu liiklemise võimalus.
62.Maakohtu poolt bussijuhile etteheidetava käitumise tuvastamisel eelkõige ekspertide arvamusest ja mitte hageja esitatud asjatundja KM seisukohast (IV kd, tl 175) lähtumist peab kolleegium põhjendatuks. Kohtuliku ekspertiisi tulemuste tõendina eelistamine on TsMS § 442 lg-t 8 silmas pidades põhjendatud sellega, et kohtuliku ekspertiisi läbiviinud ekspert on pälvinud riikliku tunnustuse, on pooltest sõltumatu ning TsMS § 303 lg 5 järgi seotud teadvalt vale arvamuse andmise eest ettenähtud sanktsioonidega. Kostja kahtlused kohtulikes ekspertiisides toodud seisukohtade paikapidavuse osas ei ole põhjendatud. Samuti tuleb ekspertide arvamusi eelistada bussijuhi BK ütlustele (IV kd, tl 116), kuna liiklusõnnetuse ajal roolis olnud bussijuht ei pruugi enda võimalikku vastutust kartes olla ütluste andmisel erapooletu. III
63.Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Pidades silmas eespool tuvastatud mõlema poole süüd kahju tekkimises ja VÕS § 139 lg 1 regulatsiooni, mis nõuab, et kahju kannatanu enda osa kahju tekkimisel tuleb kahju hüvitatavuse üle otsustamisel arvestada, peab ringkonnakohus õigeks vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetava kahju hüvitise suurust 50% ulatuses. Ringkonnakohus lähtub sellest, et poolte osaluse täpset kaalu õnnetuse põhjustamises ei ole võimalik kindlaks teha ning seda saab praegusel juhul eelduslikult pidada võrdseks, kuna kolleegium hinnangul ei esine kummagi poole sisesfääri kuuluvate riskide olulisi erisusi. Sellises olukorras on kohtul alust VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada hagejale mõistetavat varalise kahju hüvitist eelduslikult 50% (vt selle põhimõtte kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 11).
64.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju
hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Samuti tuleb VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitada üksnes selline kahju, mis on kahju tekitaja käitumise tagajärg.
65.Hageja nõuab kahju hüvitamist, mis seisneb bussi omaniku ees tekkinud kohustuses hüvitada VÕS § 334 lg 2 ja § 132 lg 3 järgi üüritud ja liiklusõnnetuses kannatada saanud bussi remondikulud. Samuti pidi hageja tasuma bussi puksiirteenuse eest ja kandma sõidutatud pulmaseltskonnale asendusbussi tellimise kulu. Lisaks sellele nõuab hageja kulude hüvitamist, mille tingis vajadus osta sõidu katkemise tõttu bussis olnud reisijatele uued laevapiletid.
66.Kuna hageja ei olnud kahjustada saanud bussi omanik, on kõigil hageja kantud kulutustel puhtmajanduslik iseloom, st tegemist on kahjuga, mis ei seostu hagejale kuuluva asja ega tema isiku kahjustamisega. Riigikohus on varasemas praktikas väljendanud seisukohta, mille järgi ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 21; 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24). Sealsamas on Riigikohus märkinud, et see põhimõte ei ole siiski absoluutne ja erandiks võib olla muu hulgas kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3; vt Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 17).
67.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus rikutud kaitsenormid ehk TeeS § 10 lg 1 ja § 25 lg 2 ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusega nr 45 kehtestatud „Tee seisundinõuded“ võimaldavad hagejal nõuda nende kulutuste hüvitamist, mida hageja pidi bussi üürnikuna selle kahjustada saamise tõttu bussi omanikule VÕS § 334 lg 2 ja § 132 lg 3 järgi hüvitama. Vastavalt esitatud tõendile on bussi kordategemise kulud olnud kokku 5121,44 eurot (I kd, tl 24, 26 ja 27).
68.Samuti peab kolleegium rikutud kaitsenormide järgi hüvitatavaks kahjuks 720 euro suurust kulutust, mida hageja pidi tegema avariilise bussi transportimiseks (I kd, tl 22). Tegemist on kuluga, mis hagejal on tekkinud kahju tekitamise tõttu ja mis on VÕS § 128 lg 3 järgi hüvitatav. Asja kahjustumisel kantud mõistlikuks kulutuseks saab pidada kulutusi, mille kahjustatud asja üürnik peab tegema selleks, et transportida kahjustatud asi kahju tekitamise kohast oma elu- või asukohta või kohta, kus kahjustatud asja taastama asutakse (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-36-15, p 21).
69.Samuti loeb kolleegium hüvitavaks kahjuks asendusbussi tellimisele tehtud kulutusi. Sellise kahju hüvitatavus tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust. Nimelt näeb VÕS § 132 lg 4 ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. See tähendab, et isikul, kes kasutas kahjustada saanud asja oma majandus- või kutsetegevuses, ei ole küll õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu, kuid selle asemel on tal õigus nõuda saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. VÕS § 132 lg 4 järgne nõue võib lisaks asja omanikule kuuluda ka isikule, kes kasutab asja
üürilepingu alusel. Kasutuseelist tuleb eelkõige mõista kui kahjustatud asja asendamiseks üüritud asja üürimisele tehtud kulutusi, arvates sellest maha osa, mille kahjustatud isik säästab oma asja kasutamata jätmisega. Kasutuseelise väärtus peaks näitama, kui palju on asja kasutusvõimalus mingi perioodi jooksul majanduslikult väärt (vt selle kohta nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p-d 25 ja 26). Vaidlust ei ole selles, et hageja kasutas kraavi vajunud bussi enda majandustegevuseks ning hageja esitatud tõendi kohaselt maksis ta asendusbussi tellimise eest 375,25 eurot (I kd, tl 25).
70.Kostja ei ole omalt poolt esitanud tõendeid selle kohta, et bussi remont või selle õnnetuskohalt äraviimine oleks olnud võimalik katta väiksemate kuludega või et asendusbussi tellimise kulud oleksid ülepaisutatud. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et hageja oleks kahjujuhtumi tõttu saanud kasu, mida tuleks VÕS 127 lg 5 järgi kahju hüvitisest maha arvestada.
71.Ringkonnakohus välistab kohaldatud kaitsenormide kaitse-eesmärgi alt uutele laevapiletitele tehtud 1763 euro suurused kulutused ning peab õigeks sisustada TeeS § 10 lg 1 ja § 25 lg 2 ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 17. detsembri 2002. a määrusega nr 45 kehtestatud „Tee seisundinõuded“ võttes eeskujuks VÕS § 132 lg-tes 3 ja 4 silmas peetud kahju hüvitamise piire. Nimetatud sätete järgi ei kuulu asja kahjustamise korral hüvitamisele kahju, mis ei ole seotud kahjustada saanud asja parandamisega või selle asenduskasutusega. Kuna hageja kulutused uutele laevapiletitele ei ole seotud kahjustada saanud bussi parandamise kuludega ega bussi asendamiseks teise bussi tellimise kuludega, ei pea kolleegium laevapiletitele tehtud kulude hüvitamist põhjendatuks.
72.Eeltoodut kokku võttes ja arvestades seda, et kolleegium peab õigeks kahju hüvitist bussijuhi süüst ehk kostjast mittesõltuva asjaolu tõttu 50% ulatuses vähendada, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahju hüvitisena 3308,35 eurot ((720+5121,44+775,25) : 2 = 3308,35). IV
73.Ringkonnakohus pakkus pooltele 23. mail 2017. a toimunud kohtuistungil käesolevas otsuses toodud kaalutlustel ehk eeskätt mõlema poole võimalikku osalust juhtunus arvesse võttes võimalust vaidlus kompromissiga lahendada. Hageja oli nõus kompromissiga, mille järgi maksab kostja hagejale kahjuhüvitisena 3000 eurot ja hüvitab 750 eurot hageja kantud menetluskuludest, mille osas pidas hageja silmas eelkõige paratamatult tasuda tulnud riigilõive ja menetluses mõlema poole huvides läbiviidud ekspertiisidele tehtud kulutusi. Kostja kompromissiga ei nõustunud. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab hagi kompromissis pakutuga sarnases suurusjärgus, peab kolleegium õigeks jätta menetluskulud vaatamata hagi osalisele rahuldamisele TsMS § 163 lg 2 järgi tervikuna kostja kanda.
74.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.