X.X.i kaebus Viru Vangla 10.05.2019 otsuse nr 6-10/15118-3 (kaebajale 10.05.2019–13.05.2019 lühiajalise väljasõidu võimaldamisest keeldumise) õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X.X. Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vanglas kinnipeetavana viibiv X.X. esitas 15.04.2019 Viru Vanglale taotluse talle 10.05.2019–13.05.2019 vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks. Taotluse kohaselt soovib X.X. minna koju oma abikaasa ja tütre juurde põhjusel, et tütrel on üleminekuperiood, abikaasal on temaga toimetulemisega raskusi ning taotleja peab tütrega rääkima. Tütar keeldub temaga telefoni teel rääkimast. Lisaks on vaja teha kodus sanitaartöid ning taotleja abikaasal on puudu rahalistest vahenditest, et tellida sanitaartehnikut. Väljasõidu
3-19-1513 teisel päeval külastaks taotleja teisel aadressil oma ema.
2.Viru Vangla jättis 10.05.2019 vastusega nr 6-10/15118-3 X.X.i taotluse rahuldamata. Vangla põhjendused on järgmised. Lühiajaline väljasõit plaani alusel kujutab endast vangistuse täideviimisel kasutatavat kohtlemisabinõu, mille eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme ja muude asjade korraldamine. Väljasõiduplaanis tuleb ära näidata, milliseid asju kinnipeetav kavatseb väljasõidu ajal teha, samuti peab plaanist ilmnema, miks ei ole võimalik ajada asja vanglast. Väljasõidule lubamise või keelamise otsustamine on vanglateenistuse kaalutlusõigus. Seega puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus saada väljasõidule. Arvestades taotleja kuriteo toimepanemise laadi, kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust ning väljasõidu eesmärki ei ole tema lühiajalisele väljasõidule lubamine põhjendatud. Vanglale teadaolevalt on taotleja suhtes alates 2015. aastast pooleli kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 327 süüdistuses (massilised korratused kinnipidamiskohas). Vanglas rahutustes osalemine ning selle süüdistuse alusel kriminaalmenetluse toimumine ei ole käsitatav õiguskuuleka käitumisena. Seetõttu pole võimalik arvestada, et taotleja käitumine vangistuse jooksul oleks olnud kooskõlas vangistuse eesmärkidega. Taotluses märgitud asjaolud, millega seoses taotleja väljasõitu taotleb, ei kujuta endast erakorralisi sündmusi. Perega suhete säilitamiseks on vanglas tagatud võimalused suhelda kirja, telefoni ja kokkusaamiste teel. Taotleja ei pea tütrega rääkimiseks tingimata viibima väljasõidul. Põhjendus, et taotleja abikaasa ei saa majanduslikust seisust tulenevalt lubada sanitaartehniku kutsumist, ei ole tõsiselt võetav. Taotleja on vanglas hõivatud tööga ning saab selle eest töötasu. Kui perel on tõsiseid majanduslikke raskusi ning sellest tulenevalt ei ole vältimatute remonditööde teostamine võimalik, on taotlejal võimalik toetada pere majanduslikult oma töötasust. Taotleja konto väljavõttest nähtuvalt ei ole ta oma perekonda majanduslikult toetanud, vaid on kulutanud oma sissetulekust alles jääva osa endale kauplusest toiduainete ostmiseks. Väljasõidu võimaldamise piisav põhjendus ei ole soov veeta perega aega. Vangistuse eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, millega kaasnevad paratamatult teatud piirangud. Õiguskorra kaitse seisukohalt on taotleja väljasõidule lubamise risk suurem kui sellest tulenev kasu.
3.X.X. esitas vanglale 20.05.2019 ja 17.07.2019 kaebused, milles väljendas rahulolematust tema lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamata jätmisega. Viru Vangla käsitles kaebusi selgitustaotluse ja märgukirjana ning vastas neile vastavalt 17.06.2019 vastusega nr 6-10/19829-2 ja 26.07.2019 vastusega nr 6-10/27920-2, selgitades täiendavalt taotluse rahuldamata jätmise põhjuseid.
4.X.X. esitas 05.08.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada Viru Vangla tegevuse ehk talle 10.05.2019–13.05.2019 lühiajalise väljasõidu võimaldamisest keeldumise õigusvastasus seoses Viru Vangla 10.05.2019 vastuse nr 6-10/15118-3, 17.06.2019 vastuse nr 6-10/19829-2 ja 26.07.2019 vastusega nr 6-10/27920-2. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Vangla keelduv vastus on formaalne. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud ühel korral ning kedagi ei tohi pidada kuriteo toimepanemises süüdi olevaks enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Kaebaja tütar on käinud kaebajaga vanglas pikaajalisel kokkusaamisel, kuid ei ole nõus seda uuesti tegema, sest sellele eelnevad vangla toimingud olid tema jaoks alandavad. Kaebajal on vaja oma lapsega koduses õhkkonnas suhelda ning lahendada pereasju. Väljasõidu ajaks saaks vangla kohaldada kaebaja suhtes elektroonilist järelevalvet. Vanglaametnikud ei ole kinnipeetavatele sotsiaalabi andmise küsimustes kompetentsed ning vangla rikub kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 41.lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Vangla leiab alati põhjuse, miks kinnipeetavaid väljasõidule mitte lubada.
5.Kohus võttis 23.09.2019 määrusega kaebuse menetlusse, tõlgendades seda selliselt, et kaebaja on esitanud Viru Vangla tegevuse, s.o Viru Vangla 10.05.2019 otsusega
3-19-1513 nr 6-10/15118-3 talle 10.05.2019–13.05.2019 keeldumise õigusvastasuse tuvastamise nõude.
lühiajalise
väljasõidu
võimaldamisest
6.Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata ning arvestada Viru Vangla 10.05.2019 vastuse põhjendustega. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine on tulenevalt VangS § 32 lg-st 1 vangla kaalutlusotsus. Vangla on kaebaja taotluse kontekstis käsitlenud VangS § 32 lg-s 4 sätestatud tingimusi lühiajalisele väljasõidule lubamiseks ning argumenteerinud, miks tuleb kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Kaebaja mittenõustumine vangla hinnanguga ei tähenda, et vangla käsitlus oleks ebaõige. Vangla ei ole kaalumisreeglite vastu eksinud. Vabaduskaotusega karistatud isikul puudub Eesti õiguse järgi põhjus eeldada, et tema karistuse täideviimise ajal võimaldatakse talle mingitel tingimustel igal juhul vanglast järelevalveta väljas viibimine. Kaebaja kannab alates 16.07.2013 (vastuses ekslikult märgitud 16.07.2019) talle kriminaalasjas nr 1-15-9308 mõistetud üheksa aasta pikkust vabaduskaotuslikku karistust erinevate raskete kuritegude eest, sh kuritegelikku ühendusse kuulumine ja raske narkokuritegu. Juba ainuüksi kaebaja kuriteo asjaolud on sellised, mis tõstatavad olulise kahtluse, kas kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubamine on üldse võimalik. Lisaks süüdistatakse kaebajat kriminaalkorras kinnipidamiskohas (s.t Viru Vanglas) massilistes korratustes osalemises. Seega on kaebaja käitumismuster sarnane algse karistuse aluseks olnud asjaoludele (kuritegelik ühendus). Neid asjaolusid arvestades ei ole kaebaja isik, kelle puhul võiks eeldada, et ta on oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning kellest tulenevad ja ühiskonnale suunatud ohud oleksid maandatud. Elektrooniline jälgimisseade ei välista mingil viisil võimalust suhelda näiteks kuritegeliku ühenduse liikmetega ja uute kuritegude toimepanemise kavandamist. Kaebaja käitumine näitab, et vabadust piirav karistus ei ole teda õiguskuulekale teele suunanud ning ta võib vanglast väljapoole saades panna uuesti toime süüteo. Kaebaja soov suhelda perega võib olla tema jaoks küll oluline, kuid see ei kaalu üle muid, sh õiguskorra kaitse argumente. Ühiskonnal on õigus eeldada, et riik reageerib kuriteo toimepanemisele resoluutselt, kohaldatav karistus on mõjus ning karistus on sellise iseloomuga, mis välistaks uue kuriteo toimepanemise. Vaidlustatud otsus vastab kõikidele sisu-, kaalutlus- ja vorminõuetele ning käskkirja on allkirjastanud pädev isik.
7.X.X. märkis 14.05.2020 kohtule esitatud täiendavas seisukohas järgmist. Kaebaja mõisteti süüteos, millele vangla tema taotluse rahuldamata jätmisel tugines, õigeks. Vangla viide kaebaja rasketele kuritegudele ei anna veel alust lühiajalisest väljasõidust keeldumiseks. Ka raskemaid kuritegusid toime pannud isikuid on näiteks vabastatud elektroonilise järelevalve alla tingimisi enne tähtaega. Kaebaja on kandnud ära pool karistusest, tal ei ole vanglas rikkumisi, ta töötas ning on läbinud erinevaid programme. Vangla ei osuta kaebajale aga mingit sotsiaalabi.
KOHTU SEISUKOHT
8.Viru Vangla on jätnud 10.05.2019 vastusega nr 6-10/15118-3 rahuldamata kaebaja taotluse talle vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks ajavahemikul 10.05.2019–13.05.2019. Vangla arvestas taotluse lahendamisel kaebaja toimepandud kuritegu, käitumist vangistuse kestel, taotletava väljasõidu eesmärki ning leidis kokkuvõtlikult, et kaebaja väljasõidule lubamisega kaasnev risk õiguskorrale on suurem kui sellest tulenev kasu. Kaebaja palub tunnistada see käskkiri õigusvastaseks.
9.Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamist reguleerib VangS § 32. Sellest sättest tulenevalt saab kinnipeetavale lühiajalist väljasõitu võimaldada kahel alusel: erakorralise perekondliku sündmuse puhul (VangS § 32 lg 5) ning väljasõiduks koostatud vastava plaani alusel (VangS § 32 lg-d 1–3). Väljasõit plaani alusel kujutab endast sisuliselt vangistuse täideviimisel kasutatavat kohtlemisabinõu, mille eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme- ja muude asjade korraldamine (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak.
3-19-1513 Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 99). See, et muudel juhtudel kui erakorralise perekondliku sündmuse puhul on lühiajalise väljasõidu peamiseks eesmärgiks kinnipeetava vabastamise ettevalmistamine, nähtub ka vabastamiseks tehtavaid ettevalmistusi reguleerivast VangS §-st 74.
10.VangS § 32 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 32 lg 4). Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamist reguleerib täiendavalt justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE), mille § 82 lg 1 kohaselt arvestatakse väljasõidutaotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi (p 1), kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske (p 2), kinnipeetava käitumist vanglas (p 3), väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal (p 4), individuaalse täitmiskava järgimist (p 5), väljasõidu eesmärki (p 6) ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale (p 7). VSkE § 83 järgi võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid (p 1); lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema (p 2); kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema (p 3); kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib (p 31); muul põhjusel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 4).
11.Lühiajalise väljasõidu võimaldamise otsus kujutab endast kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti, mille puhul saab kohus kontrollida haldusorgani poolt kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist, kuid ei saa eraldivõetuna hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusorganil tuleb teostada kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).
12.Kaebaja on Viru Vanglale esitatud väljasõidutaotluses märkinud väljasõidu eesmärgina vajadust lahendada kodus peresiseseid probleeme, rääkida oma murdeeas tütrega ning teha sanitaartöid. Kirjeldatud asjaolude näol ei ole tegemist erakorraliste perekondlike sündmustega VangS § 32 lg 5 tähenduses. Viimati nimetatud paragrahvis on peetud silmas ennekõike ootamatuid ja kordumatuid sündmusi, mille puhul oleks isikule kohaloleku mittevõimaldamine käsitatav tõsise sekkumisena tema perekonnaellu. Lisaks VangS § 32 lg-s 5 nimetatud lähedase isiku (abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe) parandamatult raskele haigusele või surmale on selliseks erakorraliseks sündmuseks peetud näiteks ka lapse sündi (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 101). Kuna kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolude näol ei olnud tegemist erakorralise perekondliku sündmusega VangS § 32 lg 5 tähenduses, tuli vanglal kaebaja taotluse lahendamisel arvestada küll tema väljasõidu eesmärki (VSkE § 82 lg 1 p 6), kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mille puhul oleks väljasõidu eesmärk omandanud erinevate asjaolude omavahelisel kaalumisel suurema tähtsuse (vt nt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p-d 10-11).
13.Kaebaja väljasõidutaotluses kirjeldatud asjaolusid ning tegevusi ei saa kohtu hinnangul pidada sellisteks, mis oleksid pidanud praegusel juhul tingimata õigustama kaebajale VangS § 32 lg 1 alusel vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Esiteks ei ole need tegevused kaebajale vajalikud vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme- või muude asjade
3-19-1513 korraldamiseks. Teiseks, asjaolu, et kaebaja ei saa kodus viibimisega osaleda perekonnaprobleemide lahendamisel või teha seal sanitaartöid, kaasneb paratamatult talle määratud vangistusega. Tegemist on õiguspärase riivega kaebajale Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevale õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26 lg 2). Isegi kui kaebaja tütar keeldub kaebajaga suhtlemast telefoni teel või tulemast vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele, on kaebajal võimalik tütrele kirjutada (VangS § 28) või paluda tal tulla lühiajalisele kokkusaamisele (VangS § 24). Samuti puuduvad kaebajal piirangud suhelda kokkusaamistel, telefoni või kirjavahetuse teel oma lapse emaga ning teda probleemide lahendamisel toetada. Seega on kaebajal võimalik osaleda taotluses kirjeldatud peresiseste probleemide lahendamisel ka ilma kodus järelevalveta viibimiseta. Kaebaja väidete osas seoses kodus sanitaartööde tegemise vajadusega nõustub kohus Viru Vangla 10.05.2019 vastuses toodud põhjendustega ega pea HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks neid korrata.
14.Nagu kohus eespool viitas, võib vangla VSkE § 83 p 4 kohaselt keelduda kinnipeetavale väljasõiduloa andmisest, kui on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastavalt VangS § 6 lg-le 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Praegusel juhul ongi vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja käitumismuster vangistuse kestel on olnud sarnane algse karistuse aluseks olnud asjaoludele (kuritegelikku ühendusse kuulumine) ning seetõttu ei ole võimalik pidada temast tulenevaid ja ühiskonnale suunatud ohte maandatuks. Kuigi vastustaja on selgitanud neid kaalutlusi kohtumenetluses lähemalt, kui ta tegi seda vaidlustatud haldusaktis, puudub kohtul alus arvata, et vastustaja ei oleks nendest kaalutlustest lähtunud juba haldusakti andmisel.
15.Kaebaja hinnangul ei oleks vastustaja tohtinud võtta arvesse asjaolu, et ta osales 2015. aastal vanglas rahutustes, sest teda ei ole selle teo toimepanemise eest KarS § 327 alusel süüdi mõistetud ning ta mõisteti hoopis selle paragrahvi alusel õigeks. Kohtute infosüsteemist nähtub tõepoolest, et Tartu Ringkonnakohus on teinud kohtuasjas nr 1-16-9323 25.11.2019 lahendi, millega mõistis kaebaja KarS § 327 lg 1 järgi õigeks. Viru Ringkonnaprokuratuur on esitanud selle lahendi peale kassatsioonkaebuse ning Riigikohus võttis kassatsioonkaebuse 07.04.2020 määrusega menetlusse. Nimetatud kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lõhkusid kinnipeetavad, sh kaebaja, 23.06.2015 üheaegselt erinevate esemetega ära oma kambrite aknad. Hoolimata sellest, kas kaebaja vastutab oma teo eest KarS § 327 alusel või mitte, puudub eeltoodust nähtuvalt vaidlus selles, et kaebaja pani koos teiste kriminaalasjas nr 1-16-9323 süüdistavate kinnipeetavatega 2015. aastal toime vangla sisekorra vastase teo ning rikkus sellega talle VangS § 67 p-dest 1 ja 4 tulenevaid kohustusi. Tegemist on seega asjaoluga, mis iseloomustab kaebaja käitumist vanglas ning mida vanglal tuleb VSkE § 82 lg 1 p-st 3 lähtuvalt kinnipeetava väljasõidutaotluse lahendamisel arvestada.
16.Vangla on võtnud kaebaja taotluse lahendamisel asjakohaselt arvesse ka kaebaja toime pandud kuritegude laadi (VangS § 32 lg 4, VSkE § 82 lg 1 p 1; vt ka Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 15). Puudub vaidlus, et kaebajat on karistatud narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, sh selle ebaseaduslikult üle riigipiiri toimetamise (KarS § 184 lg 2 p 1) ning kuritegelikku ühendusse kuulumise eest (KarS § 255 lg 1). Arvestades kaebaja käitumist nii väljaspool vanglat kui ka vanglas, ei saa pidada asjakohatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja ei ole vangistuse jooksul oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning tema puhul esineb endiselt uue süüteo toimepanemise või selle kavandamise oht. Sellist ohtu ei oleks võimalik vältida ka elektroonilise jälgimisseadme kasutamisel (VangS § 32 lg 41 teine lause).
17.Kohus möönab, et vastustaja poolt arvesse võetud kaebaja käitumisest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud arvestatav ajavahemik (näiteks 2015. a-l vanglas toimunud sündmusest oli möödunud ligi 4 aastat). Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses käsitlenud ka kaebaja poolt individuaalkava täitmisega seonduvaid asjaolusid, sh tema poolt erinevate programmide läbimist (VangS §32 lg 4, VSkE § 82 lg 1 p 5). Siiski ei nähtu kohtule millestki,
3-19-1513 et nende asjaolude käsitlemine vaidlustatud otsuses oleks saanud tuua kaasa taotluse rahuldamise. Olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub tegelikkuses vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga (Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 20). Seega, arvestades kaebaja 15.04.2019 taotluses kirjeldatud väljasõidu eesmärke ning vastustaja antud ohuhinnangut, puudub kohtul alus arvata, et vastustaja oleks jätnud arvesse võtmata selliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis oleksid toonud kaasa taotluse rahuldamise ja oleks kõrvaldanud aluse arvamaks, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (VSkE § 83 p 4).
18.Eeltoodust tulenevalt on Viru Vangla 10.05.2019 otsus nr 6-10/15118-3 õiguspärane ning kaebus selle õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kandnud haldusasjas menetluskulusid 15 eurot (riigilõiv), mis jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
20.Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.