2-14-55685/34 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.08.08.2014.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus tunnustada enda nõuet Valgeranna Building OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) vastu summas 2 050 000 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulutas kohus 12.02.2014.a määrusega välja võlgniku pankroti. Hageja esitas 03.03.2014.a pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles oma nõude tunnustamist summas 2 050 000 eurot. Hageja nõudele esitas 08.07.2014.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul pahauskse vastuväite kostja. Koosolek jättis nõude tunnustamata 08.07.2014.a. Hageja kogunõue võlgniku vastu tuleneb hageja ja võlgniku vahel 03.02.2009.a sõlmitud laenulepingust, millega hageja andis võlgnikule miljon eurot laenu intressiga 5% aastas. Laen kuulus tagastamisele ühe aasta möödudes laenulepingu sõlmimisest. Võlgnik kohustus lepingu rikkumise korral tasuma viivist 0,1% aastas. Tulenevalt laenulepingust on hageja põhiosa nõue miljon eurot, intressinõue 50 000 eurot ja viivisenõue miljon eurot. Hageja ja võlgniku vahel ei ole kunagi olnud vaidlust nõuete suuruse üle ega selle üle, et võlgnik on laenulepingu esemeks oleva raha saanud. Seega on võlgnik saanud enda kasutusse raha kogu laenulepingu ulatuses. Võlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks. Nõuete kaitsmise koosolekul ei ole pankrotihaldur esitanud hageja nõudele mitte ühtegi vastuväidet. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hageja ei ole laenulepingu alusel võlgnikule raha otse üle kandnud, kuna tegemist on muu, uueks laenuks novatsiooni korras ümber vormistatud kohustusega. 17.07.2007.a ja 27.03.2008.a kandis hageja OÜ-le Claris Trade (nüüd ärinimega PH Management OÜ) laenuna 999 985 eurot. 03.02.2009.a seisuga võlgnes viimane hagejale miljon eurot, mille võlgnik võttis sama kuupäeva kandva kohustuste ülevõtmise lepinguga üle. Samaaegselt kohustuse ülevõtmisega sõlmisid hageja ja võlgnik uue laenulepingu sama miljoni euro võlgnemise kohta laenuna. Sellele viitab ka see, et pooled ei leppinud kokku laenu väljamaksmises. Hageja nõue ei ole aegunud. Võlgnik kinnitas 14.01.2013.a, et laenulepingutest tulenevad hageja nõuded on olemas ja kehtivad ning ta tunnistab neid. Samuti tunnustas võlgnik nõuet ka pankrotimenetluses. Hageja ei ole nõudest loobunud. See, kuidas võlgnik raamatupidamislikult võlausaldajate nõudeid kajastab, ei mõjuta nõuete olemasolu. Puudub kokkulepe nõudest loobumiseks. Kostja vastuväited

Tsiviilasi nr 2-14-55685 moodustati osanike ja kolmandate isikute nõusolekul nendepoolsete finantslaenude allutamise teel. Hageja laenujääk on 03.04.2013.a koostatud bilansi kohaselt 0,00 eurot. Bilansist nähtuvalt on 31.12.2012.a kohustuste maht olnud 6 445 800 eurot, kuid peale finantslaenude allutamist on pikaajaliste kohustuste maht vähenenud 545 000 euroni. Võlgnikku esindanud vandeadvokaat Paul Keres, kes käesolevas tsiviilasjas esindab hagejat, kinnitas ajutisele pankrotihaldurile 19.04.2013.a saadetud e-kirjas, et perioodil 01.01.2013.a kuni 03.04.2013.a toimus laenude allutamise sissekandmine bilanssi ning võlgniku kohustused on vähenenud 5 900 800 euro võrra. Lisaks märgitakse vastuses, et nimetatud kohustused on allutatud laenud, millele on eelistatud kõik teised kohustused võlausaldajate ees. Kostja hinnangul ei eksisteeri hagejal enam nõuet, kuna hageja on selle sissenõudmisest ise loobunud ning seda kolmandatele isikutele (k.a kohtule) kinnitanud. Võlgniku esindaja on tsiviilasja nr 2-13-6439 (kostja hagi võlgniku vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) menetluse kestel oma vastuses samuti kinnitanud, et hageja osales võlgniku tegevuse rahastamisel seltsinglasena ning tema poolt antud laenud on käsitletavad kapitalisissemaksena. Viidatud asjaolu tõendab muuhulgas 84% võlgniku osanike poolt 12.06.2013.a koostatud kinnituskiri. Isegi juhul kui pidada hageja nõuet sissenõutavaks, on hageja nõue tingimuslik ning muutub sissenõutavaks pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist. Tulenevalt võlgniku ja hageja poolt avaldatud informatsioonist on laenulepingutest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumine seotud edasilükkava tingimusega. Võlgniku pankrotimenetluses on oma nõuded esitanud teised võlausaldajad, kes ei ole seotud seltsingulepinguga ning osalenud laenude allutamise kokkuleppes. Laenunõue ja sellele lisanduv intress saavad eeltoodust tulenevalt muutuda sissenõutavaks alles peale seda, kui võlgnik on täitnud kõik finantseeritavast kinnisvara projektist tulenevad kohustused kolmandate osapoolte ees. Seega on võlgnikul finantseeritavast projektist tulenevaid täitmata kohustusi kolmandate isikute ees pankroti väljakuulutamise hetkel 12.02.2014.a ning kohustused kolmandate isikute ees on üleval ka käesoleval hetkel, mistõttu hageja nõude sissenõutavaks muutumise eeltingimus ei ole saabunud. Kuivõrd hageja nõude sissenõutavaks muutumise eeltingimus ei ole saabunud, ei saa nõuda nõude tunnustamist muul viisil, kui tingimuslikust tehingust tuleneva nõudena. Esimese astme kohtu otsus

4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Sellisel juhul palus hageja võtta vastu uued tõendid ja kuulata tunnistajana üle hr PB. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus rajas otsuse kostja 18.08.2015.a menetlusdokumendis esitatud seisukohtadele, mille osas kohus oli varasemalt asunud seisukohale, et neid ta ei arvesta, kuna need esitati hilinemisega. Neid vastuväiteid ei arutatud menetluses ning hagejal ei olnud võimalik nende suhtes seisukohti ega tõendeid esitada. Otsus on olulises osas põhjendamata, eelmenetlust sisuliselt käesolevas asjas läbi ei viidud ning koostoimes ebaõige materiaalõiguse kohaldamisega viisid need rikkumised ebaõige lahendini. Kohus rikkus oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 2, jättes hindamata kõik hageja tõendid peale laenulepingu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et PankrS § 107 kohaselt ei ole kohus nõude tunnustamise vaidlustes seotud nõude kvalifikatsiooniga, vaid nõude aluseks esitatud asjaoludega (RKTKo 3-2-1-4209, 3-2-1-11-08), kusjuures eriti just näilikkuse vastuväite korral TsÜS § 89 lg 1 tuleb kohtul tehingut igakülgselt ja sisuliselt hinnata (3-2-1-95-11, p 12). Kohus käitus vastuoluliselt, nõudes tõenditele tõlkeid. Kohus üllatas otsuses, et tõendeid ei menetleta. Kuna kohus ei ole sisuliselt võtnud mingit seisukohta valdava osa tõendite suhtes, mis maakohtu menetluses esitati, ei ole menetlusnormi rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtus võimalik. Sellisel juhul asuks ringkonnakohus maakohtu asemel eelmenetlust läbi viima, mis ei ole apellatsioonimenetluse eesmärk. Maakohus on rikkunud õigusliku ärakuulamise ja asja ammendava arutamise põhimõtteid, olnud menetluse juhtimisel ebajärjepidev ja teinud üllatusotsuse. 06.08.2015.a toimunud kohtuistungil sisulist arutelu nõude üle ei toimunud, kostja palus üksnes võimalust vastata hageja 30.07.2015.a seisukohtadele. Kohus määras kostjale selleks tähtaja (14.08.2015.a) ning hagejale anti võimalus esitada vastus 25.08.2015.a koos võimalusega esitada viimased seisukohad 31.08.2015.a, misjärel pidi kohus asja lahendama kirjalikus menetluses. Kostja esitas oma vastuväited hilinenult 18.08.2015.a,

Tsiviilasi nr 2-14-55685 esitades ka esmakordselt vastuväite, et võlakohustuse ülevõtmise kokkulepe PH Management OÜ ja võlgniku vahel ning 03.02.2009.a laenuleping on näilikud. Kuna need seisukohad esitati hilinemisega, palus hageja jätta need ja esitatud taotlused tõendite väljanõudmiseks tähelepanuta. Kohus määras 12.10.2015.a määrusega jätta asja lahendamisel arvestamata nimetatud kostja vastuväited ning rahuldamata kostja taotlused tõendite väljanõudmiseks. Kohus nõustus hagejaga, et seisukohad olid esitatud hilinemisega. Otsus rajanes põhjapanevas osas aga sõna-sõnalt kostja 18.08.2015.a vastuväidetele. Kui kohus oleks leidnud, et kostja 18.08.2015.a väidete arvestamata jätmine oli menetluslik viga ning kostja 18.08.2015.a seisukohti tuleb asja lahendamisel siiski arvestada, oleks kohus pidanud 26.01.2016.a toimunud istungil juhtima sellele hageja tähelepanu ning andma hagejale võimaluse esitada tehingu tegelike asjaolude kohta tõendeid. Kohus seda ei teinud ning rikkus seega jämedalt kohustust arutada pooltega asja ammendavalt. Maakohtus ei toimunud sisuliselt arutelu selle üle, millisel põhjusel võlgnik PH Management OÜ-lt kohustuse üle võttis ning miks ja millal pooled vormistasid lepingud just sellisel viisil. Kuna tegemist on asjaoludega, mida maakohtus arutatud ei ole, eeldaks eelmenetlust reguleerivate normide rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtus sisuliselt täiesti uue eelmenetluse läbiviimist. Kostja vastuväidetele vastamiseks on vajalik tunnistajana üle kuulata tehingud võlgniku poolt allkirjastanud hr PB. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et võlgnik asutati kinnisvara arendamise eesmärgil Valgaranna külas. Sellel otstarbel pidid kõik võlgniku osanikud (nende hulgas hageja ja kostja) tegema panuseid, et finantseerida arendatava kinnistu omandamist ja arendustegevust. Võlgnikul puudus muu majandustegevus, tegemist oli üksnes konkreetse kinnisvaraarenduse eesmärgil asutatud ühinguga (SPV ehk inglise keeles special purpose vehicle). Kuigi valdavalt finantseerisid osanikud võlgniku tegevust rahaeraldiste kaudu, siis hageja võlgnikule raha üle ei kandnud, vaid võimaldas jätta kinnistu soetamisel osa ostuhinnast tasumata ning see 03.02.2009.a laenulepingu ja kohustuste ülevõtmise lepingu alusel kindlatel tingimustel ajatada. Hageja, kellele kinnistu müüja PH Management OÜ oli võlgu ca miljon eurot, võimaldas võlgnikul oma nõude arvelt jätta see summa kinnistu müüjale tasumata ning tasuda see pikema aja jooksul laenuks ümbervormistatud kohustusena hagejale. Võlgnik ja OÜ Claris Trade (nüüd ärinimega PH Management OÜ) sõlmisid 28.01.2008.a müügilepingu, millega PH Management müüs võlgnikule kinnistud nimedega „Valgeranna Kämping“ ja „Augusti“, mis mõlemad asusid Valgeranna külas, Audru vallas. Kinnistud müüdi hinnaga 109 150 000 Eesti krooni ehk 6 975 956,43 eurot). Ajavahemikul 11.02.2008.a – 23.03.2010.a tasus võlgnik PH Management OÜ-le kinnistute eest kokku 69 630 000 Eesti krooni (4 450 168,08 eurot). Täiendavalt kandis võlgnik PH Management OÜ-le 29.03.2011.a ja 31.03.2011.a kokku 50 000 eurot, millest 46 000 eurot arvestati maa ostuhinna katteks. Seega jäi võlgnikul PH Management OÜ-le tasumata ligikaudu 2 525 788,35 eurot. Samal ajal oli PH Management OÜ hagejale ja Trentadue Investimenti S.A.-le võlgu vastavalt 1 000 000 eurot ja 1 480 000 eurot, mille 03.02.2009.a võttis kohustuste ülevõtmise lepinguga üle võlgnik. Hageja oli PH Management OÜ-le ka nimetatud summa tegelikult üle kandnud. PH Management OÜ ei ole kohustuse ülevõtmisele järgnevalt võlgnikult puuduolevat summat nõudnud. Küll on Trentadue Investimenti S.A. õigusjärglane ja hageja esitanud oma nõuded pankrotimenetluses võlgniku vastu ehk kooskõlas 2009.a veebruaris sõlmitud lepingutega. Haldur, olles nimetatud tehingutest teadlik, ei ole nõudele vastuväidet esitanud. PankrS § 103 lg 2 oleks haldur kohustatud põhjendamatule nõudele vastu vaidlema. Kui võlgnik oleks jätnud ligi 2,5 miljoni suuruse võla PH Management OÜ-le tasumata, oleks PH Management OÜ ise esitanud nõude pankrotimenetluses. Nii ei ole alust järeldada, et lepingud sõlmiti eesmärgiga tekitada nõue pankrotimenetluse tarbeks. Eeltoodust tulenevalt on tehingul, millega võlgnik võttis PH Management OÜ-lt üle viimase kohustuse tasuda hagejale 1 000 000 eurot selge majanduslik sisu ning see on kooskõlas tehinguga seotud isikute omavaheliste rahaliste arveldustega.

8.Hageja väitis kohtumenetluses, et laenulepingu alusel ei tulnudki laenuraha laenu saajale üle anda, vaid laenuleping vormistati muude kohustuste laenuna ümbervormistamiseks. Hageja esitas väited ja tõendid selle kohta, et hagejal oli nõue, et vastav kohustus muutus kostja suhtes kehtivaks ning see vormistati laenuks ümber. Maakohus leidis, et kuna hageja esitas pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks tõendina üksnes laenulepingu koopia ja hageja ei esitanud pankrotimenetluses muid tõendeid, millel hageja väited käesolevas kohtumenetluses tuginevad, tuleb lugeda kõik ülejäänud hageja väited ebausaldusväärseks. Seetõttu maakohus muid hageja väiteid ei hinnanud. Ringkonnakohus leiab, et selliselt toimides eksis maakohus menetlusnormide vastu. Kohtul lasub kohustus hinnata kõiki menetlusosaliste poolt esitatud asjassepuutuvaid faktiväiteid ning väidete tõendamiseks esitatud tõendeid. Kuigi see, kas mingite väidete osas tuleb asuda seisukohale, et neid ei saa lugeda tuvastatuks näiteks põhjusel, et väidete tõendamiseks on esitatud ebausaldusväärsed tõendid, on kohtu diskretsiooniotsustuse ese, tuleb konkreetsel juhul asuda seisukohale, et hageja poolt esitatud tõendeid ja seetõttu hageja poolt esitatud väiteid ei saa lugeda ebausaldusväärseks põhjusel, et hageja ei esitanud vastavaid tõendeid nõude tunnustamise kohtumenetlusele eelnenud pankrotimenetluses. See asjaolu ei viita sellele, et tõendid oleksid võltsitud või ebausaldusväärsed. Asjaolu, et hageja varasemalt mingeid tõendeid ei esitanud, ei anna alust järeldada seda, et vastavaid tõendeid eelnevalt ei olnud. Nõude tunnustamise üle toimuva kohtumenetluse raames ei ole keelatud esitada tõendeid, mida eelnevalt nõude tunnustamisel ei esitatud. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus, jättes kõik hageja väited ja tõendid, peale laenulepingu, hindamata, pani sellega toime olulise menetlusnormide rikkumise. Kuna maakohus jättis valdava osa kõikidest olulistest tõenditest hindamata, ei saa ringkonnakohus vastavat puudust ise kõrvaldada ning tsiviilasi tuleb saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.