X kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks või heastamiseks seoses 2016. a ostetud televiisoriga
Resolutsioon
Edasikaebamise muud selgitused
kord
1.Jätta X taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata ja riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
2.Jätta X kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.
3.Lõpetada haldusasja nr 3-19-222 menetlus.
4.Jätta rahuldamata taotlus ärakirjade saamiseks kaebaja enda poolt 17.02.2019 kohtule käesolevas haldusasjas esitatud avaldusest ja avalduse täiendusest. ja Määruse resolutsiooni punktide 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Määrus toimetatakse kaebuse esitajale kätte tõlgituna vene keelde.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vanglas kinnipeetav X esitas 01.02.2019 (kuupäev ümbrikul) Tartu Halduskohtule määruskaebusena pealkirjastatud venekeelse avalduse. Avalduse sisust nähtuvalt on X soovinud kohtule esitada kaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt ostis X Tartu Vangla vanglakauplusest televiisori Samsung, mille kohta esitati teave, et see tarvitab 17W elektrit. Lähtudes sellest, pidi kaebaja tasuma elektri eest 0,64 eurot. Sügisel 2017 muutis Tartu Vangla televiisori kasutamise eest võetavat elektritasu. Kaebaja palub Tartu Vangla kohustamist osta kaebajalt televiisor tagasi või asendama televiisoriga, mis tehniliste parameetrite poolest ei jääks alla Samsungi televiisorile, kuid oleks alla 30W võimsusega. Lisaks taotleb kaebaja Tartu Vangla kohustamist tagastada raha, mis võeti elektritasuna üle 0,64 euro.
2.Kohtule esitatud kaebuse lisadest nähtuvalt esitas kaebaja 15.03.2018 Tartu Vanglale kaebuse (reg nr 1-13/69-1, tõlge tl 27), nõudes raha tagastamist ja televiisori vahetamist sellise vastu, millise kinnipeetav soovis osta (17W) ja mis oli andmetes kirjas. Samuti taotles kinnipeetav süüdlaste karistamist ja mittemateriaalse kahju õiglast kompenseerimist. Tartu Vangla pani toime kelmuse ning omal äranägemisel ja põhjendamatult muudeti müüdud televiisori võimsust 32W.
3.Tartu Vangla jättis X 15.03.2018. a kahjunõude 04.05.2018 otsusega nr 1-13/69-5 rahuldamata (tl 26).
4.Kohus jättis 14.02.2019. a määrusega X kaebuse käiguta ning andis kaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks, s.o kaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks tähtaja. Kohus selgitas, et kaebaja pidi kohtusse pöörduma samade nõuetega 30 päeva jooksul Tartu Vangla 04.05.2018. a otsuse nr 1-13/69-5 tegemisest. Vaidlustamisviide on korrektselt märgitud ka Tartu Vangla 04.05.2018. a otsuses. HKMS § 47 lg 2 kohaselt võib kaebuse esitada kohtueelse menetluse läbimisel 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Seega pidi kaebaja kohtu poole pöörduma samade nõuetega, mis ta esitas 15.03.2018 Tartu Vanglale, hiljemalt 30 päeva möödumisel päevast, kui ta sai teada Tartu Vangla 04.05.2018. a otsusest. Kaebaja ei märkinud kaebuses, millal ta sai 04.05.2018. a otsusest nr 113/69-5 teada, kuid käesolevaks hetkeks on kaebetähtaeg ilmselgelt möödunud.
5.Kaebaja esitas 17.02.2019 avalduse, milles palub ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Tähtaeg on mööda lastud sellepärast, et kaebaja arvates oli tal kaebuse esitamiseks aega 3 aastat. Lähtudes sellest tähtajast, kogus ta erinevaid pabereid, mis tõendavad vangla ja poe kelmust. Kaebaja ei valda riigikeelt, et tõlkida vangla vastuseid, ka need on tähtajad. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kaebus saabus kohtusse mitte vanglast, sest kaebaja saatis materjalid vabadusse koopiate organiseerimiseks, misjärel need saadeti kohtusse. Kaebaja on rohtude mõju all. Tal on kadunud ajataju, kuid enda arvates kogus ta dokumendid kokku kiiresti. Kaebaja selgitab veel, et on juriidiliselt harimatu, ning seoses kõige eelpool tooduga palub kohtul ennistada tähtajad. Kohtu seisukoht
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 2 näeb ette, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti.
7.Antud juhul on kohtueelset menetlust lõpetavaks Tartu Vangla jättis 04.05.2018. a otsus nr 113/69-5, millega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Halduskohtule 01.02.2019 (kuupäev ümbrikul). Seega on kaebus esitatud ligi 9 kuulise hilinemisega.
8.Kohus andis 14.02.2019. a määrusega kaebajale võimaluse esitada kohtule põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja esitas kohtule 17.02.2019 taotluse ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.
9.Vastavalt HKMS § 71 lg-le 1 kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaegade ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08). Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-30-13, p 12 ja 16.01.2009. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada
suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-02, p 19).
10.Kaebaja on kaebetähtaja ennistamise alusena välja toonud enda harimatuse ja terviseseisundi (antidepressantide kasutamine). Siiski ei ole kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt nimetatud asjaolud takistanud kaebajal pöörduda kohtueelselt Tartu Vangla poole. Kaebaja on suuteline läbima vaidemenetlust. Kohtule nähtub kohtute infosüsteemist, et kaebaja on korduvalt esitanud ka Tartu Halduskohtule kaebuseid, seega osalenud kohtumenetluses. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest peab tähtaja ületamisel olema hilinemise põhjus seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Käeoleval juhul on kaebaja ületanud kaebetähtaega ligi üheksa kuud, sest kaebuses viidatud 15.03.2018 kahjunõudele sai kaebaja vastuse 04.05.2018. Kohtu poole pöördus kaebaja, nagu eelpool märgitud, alles 01.02.2019. Kaebaja oli hooletu, kui ei selgitanud välja tegelikku tähtaega kohtusse pöördumiseks. Kaebusele lisatud Tartu Vangla otsustel on korrektsed vaidlustamisviited märgitud. Kui kaebaja kindel soov oli kohtu poole pöörduda, siis oleks pidanud ta ise saatma õigeaegselt kaebuse kohtule ning varasemalt menetluses osalenud isikuga pidanuks kaebaja teadma, et halduskohus küsib vanglalt ise vajadusel asja lahendamiseks tähtsust omavaid tõendid. Tähtaja ennistamise taotlusest ei nähtu, et esineks sedavõrd kaalukas ja mõjuv põhjus, mis tingiks tähtaja ennistamise käesolevas asjas.
11.Kohus selgitab täiendavalt, et kaebaja on selgelt hilinenult pöördunud kohtu poole ka kaebusega kohustada Tartu Vanglat tagastama raha, mis võeti elektritasuna üle 0,64 euro. Kohus mõistab, et kaebaja ei ole rahul, et alates 01.11.2017 võetakse temalt televiisori kasutamise tasuna ühes kuus 2,24 eurot. Kaebaja on kaebusele lisatud kohtueelsete materjalide kohaselt pöördunud 03.01.2018 vangla poole taotlusega tagastada raha (televiisori kasutamise eest võetav tasu). Tartu Vangla 19.02.2018. a otsusega nr 1-13/4-5 jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata (tl 33). Kaebaja on veel esitanud 22.10.2018 Tartu Vanglale pöördumise, milles avaldas pahameelt vanglas kinnipeetavatele edastatavate telekanalite kvaliteedi osas. Kaebaja taotles televiisori vaatamise eest makstud raha tagastamist. Tartu Vangla jättis 26.10.2018 vastusega nr 6-24/85052 taotluse elektritasu tagastamise osas rahuldamata ning otsuse peale esitatud vaide 27.11.2018. a vaideotsusega nr 1-11/410-5 rahuldamata (tl 15).
12.Seega on kaebaja hilinenult esitanud kaebuse ka nõuete osas, mille kohtueelne menetlus lõppes eelmises punktis nimetatud Tartu Vangla otsustega ja mis puudutavad alates 01.11.2017 võetavat elektritasu televiisori kasutamise eest. Kohtule ei nähtu ka selles osas mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaeg ennistada. Kaebaja pidi järgima ning aru saama Tartu Vangla otsustes märgitud vaidlustamise tähtaegasid.
13.HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt § 124 lõikele 2. Viimati nimetatud sätte kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kuna kaebaja on ületanud kaebetähtaega ning tähtaja ennistamiseks ei esine mõjuvaid põhjuseid, siis lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel käesoleva haldusasja menetluse kaebust menetlusse võtmata.
14.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 1 p 2 kohaselt ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. HKMS § 124 lg-st 3 tulenevalt võib tähtaja ennistamise taotluse lahendamise määruse peale esitada määruskaebuse, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule.
15.Kuna kohus lõpetab asja menetluse, siis jääb kaebaja menetlusabi taotlus kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel läbi vaatamata.
16.Kaebaja on kaebuses palunud võimaldada talle juristi abi. Kohus tõlgendab seda riigi õigusabi taotlusena riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 1 mõttes. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, milles on iseseisvalt suutnud välja tuua kaebuse asjaolud ning selgitada, mida soovib kaebusega saavutada. HKMS § 2 lg-te 4 ja 5 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, tagab menetlusosalisele igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldataks, samuti peab kohus tagama omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise. Seega on kohtul ulatuslik selgitamiskohustus. Kuna kaebaja on varasemalt korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja kohtumenetluses osalenud, siis on kohus seisukohal, et kaebaja on ise võimeline oma õigusi käesolevas asjas kaitsma. Kaebaja riigi õigusabi taotlus jääb RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
17.Kohtule 17.02.2019 esitatud avaldusest ja avalduse täiendusest soovib kaebaja koopiat. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse saada esitatud avaldustest koopiad (ärakirjad). HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus saada toimikus olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lg 2 esimene lause lubab seda õigust piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel. Vastavaid aluseid praegusel juhul ei esine. Kuid lisaks osutatud piirangutele on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et ka HKMS § 28 lg 2 piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju (08.09.2015. a määrus kohtuasjas nr 3-7-1-502-15). Viidatud määruses selgitas Riigikohus: „Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. [---] Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib ilmselgelt pidada pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri.“
18.Kaebaja soovib käesoleval juhul ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud avaldustest. Kaebaja on selle dokumendi ise koostanud, selle sisu on talle teada ning tal oli enne selle kohtule esitamist võimalik teha endale näiteks käsikirjaline ärakiri või lühikokkuvõte. Seetõttu puudub kaebajal ilmselgelt põhjendatud vajadus enda õiguste kaitseks eelmainitud taotlusest ärakirja saada. Kohus jätab kaebaja taotluse ärakirja saamiseks rahuldamata. Eelnevalt osutatud määruses selgitas Riigikohtu halduskolleegium ka seda, et menetlusdokumendist ärakirja väljastamise taotluse rahuldamata jätmise määrus ei ole edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.