Maria Platunova hagi Aleksei Jakovitski vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 15. aprilli 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maria Platunova apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
35 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Maria Platunova (isikukood XXXX); lepinguline esindaja Vladimir Kolga Vastustaja (kostja): Aleksei Jakovitski (isikukood XXXX ), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kristiina UrbSemjonov
Kohtuistungi toimumise aeg
8. november 2016. a
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
15.aprilli 2016 otsus muutmata.
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Maria Platunova kanda.
3.Mõista Maria Platunovalt välja 468 (nelisada kuuskümmend kaheksa) eurot Aleksei Jakovitski kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Summa 468 eurot sisaldab käibemaksu.
4.Menetluskuludelt (468 eurot) tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Vabastada Maria Platunova apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu summas 850 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Maria Platunova (hageja) esitas 25. augustil 2015 hagi Aleksei Jakovitski (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 35 000 eurot või alternatiivselt taotles kohtult õiglase hüvitise määramist. Hagiavalduse kohaselt puhastasid kostja korraldusel kolm kostja töötajat, sh V.P. (hageja lapselaps) 14. oktoobril 2011 Kiili vallas asuvas katlamajas ohtlikku kemikaali sisaldavaid mahuteid ilma sobilike töö- ja isikukaitsevahenditeta ning olles eelnevalt nõuetekohaselt töötervishoiu- ja tööohutusalaselt juhendamata ja hoiatamata. Töötervishoiu- ja ohutuse eest vastutav isik oli kostja. Töötajad said töö käigus tervisekahjustuse (mürgituse), mille tagajärjel V.P. 21. oktoobril 2011 suri. Harju Maakohtu 17. juuni 2014 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-4053 tunnistati kostja süüdi KarS § 13 lg 1 ja § 197 lg 1 järgi tegevusetusega töötervishoiu ja tööohutusnõuete eiramise eest, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Hageja esitas kriminaalasja raames ka tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Mittevaralise kahju nõue jäi kriminaalasjas läbi vaatamata. Hagejal on mittevaralise kahju nõue kostja vastu tulenevalt VÕS § 134 lg-st 3. Hageja oli V.P. eestkostja ja kasvataja alates 2001. aastast. Lapselapse surm põhjustas hagejale hingelisi ja vaimseid kannatusi ning tõi kaasa pikaajalise heaolu ning töövõime languse. Hageja jäi ilma heaolust, mida toob kaasa lapsevanemaks olemine ja võimalusest, et laps hoolitseb hilisemas elus tema eest. Hageja on seisukohal, et nõue on esitatud tähtaegselt ning ei ole aegunud. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, seega ei saanud hageja olla kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teadlik enne kriminaalasjas kohtuotsuse väljakuulutamist 17. juunil 2014
2.Kostja leidis, et hagi on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. V.P. suri
21.oktoobril 2011, hageja on hagi esitanud 25. augustil 2015. TsÜS § 153 lg 2 kohaselt on
surma põhjustamist tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. Neist asjaoludest pidi hageja olema teadlik hiljemalt 17. oktoobril 2011, kui hageja kohtus kostjaga ning sai teada, et kostja on V.P. tööandja. Seega on nõue aegunud. Hageja ei ole esitanud Harju Maakohtu kriminaalasjas nr 1-14-4053 mittevaralise kahju nõuet kostja vastu, tsiviilhagi koos mittevaralise kahju nõudega kriminaalasjas esitas hageja poeg A.P. . Kostja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks puudub alus. Hageja ei ole toonud välja ühtegi erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis oleks aluseks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Samuti on nõue suuruses 35 000 eurot selgelt ülepaisutatud ning kostja palub seda vähendada.
MAAKOHTU OTSUS
3.Viru Maakohus jättis 15. aprilli 2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus asus seisukohale, et hageja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue on aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Surma põhjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 153 lg 1 alusel kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Asjaolu, et rikkumine tuvastatakse kohtuotsusega hiljem, ei mõjuta õigustatud isiku teadasaamist kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. Maakohus leidis, et aegumistähtaega tuleb arvestada V.P. surmast 21. oktoobrist 2011. Hagi on esitatud 25. augustil 2015. Hageja ise ei ole esitanud tsiviilhagi kriminaalmenetluses, A.P. esitatud tsiviilhagi ei saanud peatada M. Platunova nõude aegumist. Kohus märkis ka, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise õigus on VÕS § 134 lg 3 surnu lähedastel ainult erandlike asjaolude esinemisel, mis ületavad lähedase inimese surmaga paratamatult kaasnevat leina ja kaotusvalu. Kuigi hageja on vaieldamatult hukkunu lähedane, ei ole hagiavalduses välja toodud selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaks kahjuhüvitise väljamõistmist VÕS § 134 lg 3 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.Maria Platunova (hageja) esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 15. aprilli 2016 otsusele ja palub see täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasi uueks arutamiseks samale maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole piiritletud lähedaste isikute ring, kellel on õigus esitada nõue kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 3 alusel ning hagejal kui surnu vanaemal on selleks õigus; 2) ei ole hageja nõue aegunud. Enne kohtuotsuse jõustumist kriminaalasjas ei saanud hageja olla kindel, et kostja on surma eest vastutav isik; 3) tõi kostja kohustuste rikkumine kaasa hingelised ja vaimsed kannatused V.P. lähedastele. Lapselapse surm kellegi teise tegevuse tõttu õigustab VÕS § 134 lg 3 alusel kahjuhüvitise väljamõistmist, kuna tegu on niivõrd erakordse hingelise üleelamisega. Hageja rõhutab asjaolu, et hageja sai õnnetusest teada tuttavate, mitte kostja kui tööandja kaudu, samuti pole tööandja avaldanud kaastunnet hukkunu lähedastele.
5.Aleksei Jakovitski (kostja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja jääb enda varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja välja toonud, milles seisnes maakohtupoolne õigusnormi rikkumine aegumise kohaldamisel. Ebasoodsa kohtuotsusega mittenõustumine ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi on aegunud ning aegumine pole peatunud; 2) on õige ja põhjendatud kohtu seisukoht, et ükski hagiavalduses toodud ja hilisemas menetluses korratud asjaoludest ei ole erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist; 3) jääb arusaamatuks, kuidas puutub asjasse fakt, et kostja isiklikult ei teavitanud hagejat toimunud õnnetusest; 4) ei ole kahjuhüvitise suurus 35 000 eurot antud juhul põhjendatud. Nõue on ülepaisutatud ning ületab ühiskonna üldist heaolu taset.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on andnud asjakohase hinnangu kõikidele tõenditele ja poolte väidetele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning lahend on piisavalt põhjendatud. Nõustudes maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga tõenditele ei korda ringkonnakohus neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
7.Hageja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude VÕS § 134 lg 3 alusel. Maakohus on kohaldanud aegumist ja jätnud nõude rahuldamata ning andnud nõudele lisaks ka sisulise hinnangu. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt nõude aegumistähtaeg algas kriminaalasjas 1-14-4053 kohtuotsuse jõustumisega, millega kostja tunnistati V.P. surmas süüdi. Erinevalt hageja arvamusest ei eelda TsÜS § 153 lg 2 kohaldamine, et õigustatud isik peab olema kindel kõikides kahju tekkimise ja kahjuga seotud asjaoludes. Tal peab olema üksnes küllalt informatsiooni kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust, et ta saaks esitada kohustatud isiku vastu piisava edulootusega hagi. VÕS § 134 lg-st 3 tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumist TsÜS § 153 lg 2 järgi ei mõjuta kriminaalasjas menetluse olemasolu, kestus ega lõpukuupäev. Samuti ei ole oluline, kas kahju tekitaja ise oma vastutust eitab. Oluline on asjaoludest teadmine. Sellist seisukohta toetab Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-12 (p 10) analoogse sõnastusega TsÜS § 150 lg 1 kohaldamise kohta. Hagejal oli alus eeldada, et kostja oli V.P. tööandja ning seega tööõnnetuse eest vastutav isik vähemalt alates 18. oktoobrist 2011, mil hageja enda sõnul käis kostja hagejale maksmas V.P. töötasu. Hagejal oli võimalik kolme aasta jooksul selles veenduda ning koguda piisavalt andmeid hagiavalduse tähtaegseks esitamiseks. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et õige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt mittevaralise kahju hüvitamise nõude kolmeaastase aegumistähtaja kulgemine TsÜS § 153 lg 2 järgi algas V.P. surmaga 21. oktoobril 2011, mistõttu oli hageja nõue hagi esitamise ajaks 25. augustil 2015 aegunud.
8.Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukoha ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole antud olukorras täidetud ka VÕS § 134 lg 3 sisulised eeldused mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks kostjalt. Vaidlust ei ole selles, et hageja on V.P. lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Nõude esitamise õigus on lähedastel siiski ainult erandlike asjaolude esinemisel. Riigikohtu praktika kohaselt (3-2-1-19-08 p 17) ei ole erandlikuks asjaoluks lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Esmajoones õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal või asjaolu, kui kahju tekitamisega soovitigi põhjustada lähedastele kannatusi. Ühestki hageja esitatud menetlusdokumendist ei nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid rahalise hüvitise maksmist hagejale. Hageja väited kostja käitumise kohta vahetult pärast õnnetust ja V.P. surma ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kuna hagi jääb aegumise tõttu rahuldamata puudub kohtul vajadus võtta seisukoht kahjuhüvitise suuruse osas.
9.Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse ka osas, milles kohus jättis maakohtu menetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda ning hagejale antud menetlusabiga seotud kulud Eesti Vabariigi kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda. Esmalt jäävad apellandi kanda tema enda poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud. Samuti kuuluvad apellandilt väljamõistmisele vastaspoole vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kostja (vastustaja) on ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid kokku summas 654 eurot (koos käibemaksuga). Vastustajale on osutatud õigusabi kokku 4,75 tunni ulatuses maksumusega 120 eurot (koos käibemaksuga 144 eurot) tund. Sealhulgas kulus vastustaja esindajal 3,5 tundi kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimisele ning vastuse koostamisele, 1 tund ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele ning 15 minutit (0,25 tundi) ringkonnakohtu istungil osalemisele.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandilt väljamõistetavate vastustaja menetluskulude suurust tuleb vähendada. Asja mahtu ja keerukust arvestades loeb ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumisel ning vastuse koostamisel 2,5 tundi ja ringkonnakohtu istungiks valmistumisel 0,5 tundi. Tegemist ei olnud õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega; samuti oli vastustaja esindaja tsiviilasja materjalidega tuttav juba eelnevalt. Kokku saab lugeda vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks vastustajale apellatsiooniastmes õigusteenuse osutamisel 3,25 tundi ning lähtudes tunni hinnast 144 eurot (koos käibemaksuga) on põhjendatud apellandilt välja mõista vastustaja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitisena 468 eurot (koos käibemaksuga). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
11.Apellandile anti Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2016. a määrusega menetlusabi ning vabastati ta apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt, s.o summas 850 eurot, riigilõivu tasumisest. Ülejäänud riigilõiv 150 eurot võimaldati apellandil tasuda osamaksetena. Ringkonnakohtu määrusega määratud ulatuses on apellant riigilõivu tasunud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleks apellandilt TsMS § 190 lg 2 alusel välja mõista riigilõiv ulatuses, millises apellant menetlusabi korras apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisest vabastati.
Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja olemust ning hageja varalist seisundit, mida ringkonnakohus on kontrollinud menetlusabi andmisel, on põhjendatud TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada hageja riigilõivu 850 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.