2-16-108553/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Hagejal on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale menetluse taastamiseks kaja Viru Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamise päevast arvates. Kui tagaseljaotsus toimetati kostjale kätte avalikult, teatavakstegemisega teadaandega väljaandes Ametlikud Teadaanded, siis võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja võib esitada, kui kostja poolt hagiavaldusele vastamata jätmine oli tingitud mõjuvatest põhjustest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi toimetati kostjale või tema esindajale kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, s.o. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 394 nõuetele vastav kirjalik hagiavalduse vastus koos lisadega. Kajalt tasutakse kautsjon, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Kohus on saatnud hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kuna kostja tegelik asukoht oli teadmata, toimetati kostjale hagimaterjalid kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (t.l.-4950). Kohus hoiatas kostjat, et hagile vastuse esitamata jätmise korral võib kohus hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 407 lg 6 alusel kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus loeb TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et hageja nõue üürivõlgnevuse (põhivõlg) väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingu üldtingimuste punkti 6.1.4 kohaselt kokku lepitud viivisemäär 0,15% päevas (t.l.-23) ehk 54,75% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 3(5)

2-16-108553 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8,5% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt on perioodil 31.05.2015–30.06.2016 - 8,05% ja 01.07.2016-11.07.2016 - 8%. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja 4 arvete eest alates arvete maksetähtajale järgnevast kalendripäevast kuni 10. juulini 2016 kokku summas 15,77 eurot (5,48 eurot+ 5,27 eurot+0,08 eurot+4,94 eurot). Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates hagiavalduse kohtusse esitamisest, s.o alates 12 juulist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,15% päevas, kuid mitte rohkem kui 35,94 eurot. Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 12. juulist 2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 35,94 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 30 eurot. VÕS § 113-2 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kohus leiab, et nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 30 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 143,30 euro, seisuga 10. juuli 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 15,77 euro osas, sissenõudmiskulu 30 eurot, kokku 189,07 eurot ja viiviste alates 11. juulist 2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras osas, kuid mitte rohkem kui 35,94 eurot. Viivise 91,59 euro nõude osas ja edasiulatuva viivise alates 11. juulist 2016 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,15 % päevas võlgnetavalt laenusummalt nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 4(5)