Taotleja – XX Puudutatud isik – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.10.2018 määruse haldusasjas nr 3-18-1968 resolutsiooni punkti 2 peale.
Jätta määruskaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsminister muutis 06.10.2016 käskkirjaga nr 21 justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) ja tunnistas alates 01.10.2017 kehtetuks regulatsiooni, mis võimaldas kinnises vanglas kinnipeetaval tubakatooteid soetada, tarvitada ja suitsetada.
2.Tallinna Vangla muutis 26.04.2017 käskkirjaga nr 1-1/17/31 Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorda ja selle seletuskirja. Käskkirja p-dega 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 keelati vangla territooriumil suitsetamine ja tubakatoodete omamine.
3.XX esitas 16.10.2018 Tallinna Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluse ajal ja palus peatada Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 p-de 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 täitmine või kehtivus. Samuti palus XX jätta kohaldamata justiitsministri 06.10.2016 määruse nr 21 suitsetamist puudutavad sätted. XX esitas 15.10.2018 Tallinna Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide vaidlusaluse käskkirja punktide kehtetuks tunnistamiseks. Koos taotlusega palus XX end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest.
3-18-1968 XX on ligikaudu 34 aastat olnud suitsetaja ja viibib alates 09.10.2018 Tallinna Vanglas, kus tekkis nikotiini puuduse piinav mõju. Tallinna Vangla ei taga mingit ravi nikotiinist võõrutamise või muude tervisehädade korral (XX oli 29.12.2017 toimunud raske liiklusavarii tagajärjel 28 päeva koomas). Suitsetamine on neurobioloogiline sõltuvus ja psühhiaatrilise iseloomuga haigus. Suitsetamise piirang ei kanna ühtegi vangistuse täideviimise eesmärki. Euroopa Liidu liikmesriikides on vanglates suitsetamine lubatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, et hoida ära psüühikahäiretest tingitud tüsistused ja tervise kahjustamine nikotiini puudumise tõttu.
4.Tallinna Vangla palus 23.10.2018 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. VSKE kohaselt on tubakatooted vanglas keelatud ja Tallinna Vangla 26.04.2017 käskkirja p-de 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 täitmise või kehtivuse peatamine oleks taotleja jaoks kasutu. Suitsetamisest loobuda soovivale kinnipeetavale tagatakse vanglasisene nõustamine, kuid XX ei ole selleks soovi avaldanud. XX suitsetas vabaduses viibides 1,5 pakki sigarette päevas, kuid viibis ajavahemikul 09.08.2018–09.10.2018 Põhja Prefektuuri arestimajas, seega ei olnud isik suitsetanud vanglasse saabumise ajaks kaks kuud ja seisukoha esitamise ajaks 74 päeva. XX-le Tallinna Vanglas 09.10.2018 teostatud esmase tervisekontrolli kohaselt ei esinenud isikul kaebusi, mida saaks seostada nikotiini võõrutusnähtudega, ja XX ei ole teavitanud nikotiinasendusravi vajadusest. Suitsetamise võimaluse puudumine võib olla häiriv, kuid teatav ebamugavus ei ole piisav, et põhjendada esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vanglate tubakavabaks muutmise eesmärgiks on tervise kaitse, vabanemine sõltuvusest, riiklike ressursside säästmine ja julgeoleku tagamine.
5.Tallinna Halduskohus vabastas 23.10.2018 määrusega XX esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumise kohustusest (resolutsiooni p 1) ja jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 2). XX on Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/13 p-d 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 vaidlustanud vaidemenetluses nende vastuolu tõttu põhiseadusega. Taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, sest otsuse täitmine ei ole võimatu juhul, kui vaie või sellele esitatav kaebus peaks rahuldatama (Riigikohtu 14.05.2018 määrus nr 3-17-2610). Halduskohus nõustub ka Tallinna Vangla 23.10.2018 seisukohas toodud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 23.10.2018 määruse resolutsiooni p 2 ning rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. XX ei ole läbinud nikotiinist võõrdumise protsessi. Taotlejale ei ole pakutud ja tagatud võõrutusravi. Tallinna Vangla ei ole asutuseks, kes saaks hinnata seda, kas võõrutusnähud võiksid veel akuutsed olla. On üldteada, et kinnipidamisasutusse on võimalik tuua erinevaid keelatud esemeid, mistõttu ei saa kindlalt väita, et isik ei ole 74 päeva suitsetanud. Eeldatavaks vastutajaks peaks olema Justiitsministeerium. Halduskohus ei ole arvestanud isiku terviseandmetega. On võimalik, et 09.10.2018 tervisekontrolli ajal oli isik hajevil, XX tervis on mõjutatud koomas olnud aja poolt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja 2(4)
3-18-1968 riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuivõrd vastustaja on esitanud oma seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta halduskohtule, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kuulata määruskaebuse menetluses Tallinna Vanglat täiendavalt ära ja lahendab määruskaebuse seniseid seisukohti arvestades.
8.Ringkonnakohus leiab, et XX määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9.HKMS § 249 lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui selle kohaldamata jätmisega kaasneksid isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Kui vaidlustatud haldusakt põhjustab kaebajale vaid ebaolulisi tagajärgi, siis esialgset õiguskaitset ei kohaldata (vt Riigikohtu 04.12.2017 otsus nr 3-15-873, p 39).
10.Määruskaebuses esitatud väide vastustaja ebaõige määramise kohta on põhjendamatu, sest justiitsministri 06.10.2016 määrus nr 21 on õigustloov akt ja selle eraldi vaidlustamine ei ole võimalik. Justiitsministri määruse põhiseaduspärasuse kontroll on võimalik koos selle alusel antud haldusaktide või toimingute õiguspärasuse hindamisega (nt Riigikohtu 25.10.2017 määrus nr 3-17-749, p-d 9–10). Eeltoodust tulenevalt on halduskohus põhjendatult küsinud seisukohta XX esialgse õiguskaitse taotlusele Tallinna Vanglalt, mitte Justiitsministeeriumilt.
11.Vaidlus puudub selles, et XX on suitsetaja, viibis alates 09.08.2018 arestimajas, viibib alates 09.10.2018 Tallinna Vanglas ja esitas 16.10.2018 Tallinna Vanglas registreeritud vaide Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirja nr 1-1/17/31 p-de 1.16, 1.19, 1.23 ja 1.25 kehtetuks tunnistamiseks (tl 28; tl 29; tl 31p).
12.Tubakast loobumise võõrutusnähud on tugevamad esimestel päevadel pärast loobumist, need mööduvad hiljemalt paari nädalaga ning valmistavad enim muret loobumisprotsessi alguses (vt Tubakainfo). Kuigi võõrutusnähud on individuaalsed ning nende intensiivsus ja ajaline kestus võib inimeseti erineda, siis ringkonnakohus nõustub sellega, et XX-l ei saanud pärast ajavahemikul 09.08.2018–09.10.2018 arestimajas suitsuvabas keskkonnas viibimist enam olla akuutsed ja intensiivsed võõrutusnähtusid.
13.XX 09.10.2018 õendusanamneesist ja 17.10.2018 meditsiinilise üldläbivaatuse anamneesist ei nähtu, et isikul on terviseprobleeme, v.a katkised hambad (tl 30-31p). Tallinna Vangla on arvestanud isiku varasemaid terviseandmeid ja seda, et 2017. a avarii järgselt oli XX 28 päeva koomas, 4 kuud haiglas ja ei mäleta enda sõnul eelnevast elust midagi. Tallinna Vanglasse saabudes isikul vaimse tervise häireid ei tuvastatud, XX oli kontaktivõimeline, meeleolu oli normaalne, mitte ärritunud või ärev, ja tähelepanu oli korras, mitte häirunud. XX esmase tervisekontrolli kokkuvõtetes ja soovitustes on välja toodud registreerimine perearsti ja psühhiaatri vastuvõtule (tl 30). Eeltoodust tulenevalt puudub alus arvata, et taotlejale ei olnud tagatud vangistusseaduse §-des 52 ja 53 ette nähtud võimalus saada tervishoiuteenust ja ravi. Samuti ei viita taotleja seisund vanglasse saabudes, et isikul olid raskekujulised või samaaegselt esinevad võõrutusnähud – unehäired, korratu südametegevus, meeleolulangus, peavalu, seedehäired, kõrgenenud ärrituvus ja rahutus, liighigistamine, söögiisu muutus, üldine ärevus, tähelepanuvõime või töövõime langus.
14.XX viitas määruskaebuses, et ka kinnipidamisasutustesse on võimalik toimetada keelatud esemeid, kuid isegi sel juhul ei saa tegemist olla sellise regulaarse ja harjumuspärase suitsetamisega (1,5 pakki päevas), millega võib usutavaks pidada tugevate võõrutusnähtude kaasnemist. Arestimajas viibimise järgselt vanglas suitsetamise võimaluse jätkuva 3(4)
3-18-1968 piiramisega ei kaasne isikule täiendavaid või pöördumatuid tagajärgi ja esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega ei ole raskendatud XX vaide või kaebuse kohta tehtava otsuse täitmine. Eeltoodust tulenevalt puudub taotlejal õiguskaitse vajadus ning seega on täitmata HKMS § 249 lg-s 1 sätestatud esmane eeldus esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.