Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. november 2018).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav German Svetšnikov määrati Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirjaga tööle koristajana. Käskkirja kohaselt oli kaebaja terviseseisundit 3. veebruaril 2017 arsti poolt hinnatud ning leitud, et see võimaldab tal tööülesandeid täita. G. Svetšnikovile anti 1. märtsil 2017 korralduse tööle asuda, millest ta keeldus, viidates seljavalule. Meditsiiniosakonna õde hindas seejärel tema terviseseisundit ning tunnistas ta töövõimeliseks. Uuest tööle asumisest ta keeldus. Sama olukord kordus 2. märtsil 2017.
Viru Vangla 3. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 6-3/324-1 määrati G. Svetšnikovile 1. ja 2. märtsi 2017. a distsipliinirikkumiste eest karistuseks kummagi rikkumise eest kartserisse paigutamine 7 ööpäeva.
2.G. Svetšnikov esitas pärast edutut vaidemenetlust kaebuse, milles palus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada. Kaebuse kohaselt on rikutud karistuse määramisel võimude lahususe põhimõtet, kuna distsiplinaarmenetluse viis läbi, käskkirja andis ja vaideotsuse koostas sama isik. Lisaks pole talle teostatud tervisekontrolli seoses XXX probleemidega ega teostatud töö- ja ohutusalast väljaõpet. Karistus pole ka proportsionaalne.
3.Tartu Halduskohtu 27. juuli 2017. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. Kaebaja tööle määramise käskkiri on kehtiv ning arst oli sellest nähtuvalt tema töövõimelisuse eelnevalt kindlaks teinud.
3.2.Tööst keeldumisel kohale kutsutud meditsiiniosakonna töötaja ei tuvastanud kaebajal tööst vabastamist võimaldavaid terviserikkeid.
3.3.Kuskilt ei tulene, et koristajana tööle asumiseks oleks vaja anda väljaõpet ja tutvustada tööohutusega seonduvat enne, kui ta tööle asub. Ruumide koristamine, sh tolmuvõtmine ei ole raske, keeruline ega ohtlik või erilisi teadmisi ja võimeid nõudev töö, mistõttu suudab sellega seotud toiminguid kindlasti edukalt täita ka puuduliku töövõime ja ilma vastava koolituseta isik.
3.4.Järgitud on distsiplinaarmenetluse nõudeid. Karistus on ka proportsionaalne.
3.5.Kaebaja viidatud põhiseaduse (PS) § 4 rikkumine ei ole paikapidav, sest see säte käsitleb võimude lahusust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel.
4.1.Kaebaja tööst keeldumine oli rahumeelne. Halduskohus ei pööranud tähelepanu olulistele asjaoludele.
4.2.Distsiplinaarmenetlus polnud õiglane ja erapooletu, kuna selle viis läbi, määras karistuse ja lahendas vaide üks ja sama isik. VangS § 64 lg 1 ja 4 ning justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) on selles osas põhiseadusevastased.
4.3.Kaebaja on palunud vanglat leida haigused, mis teda vaevavad, ent on seni saanud vaid valuvaigisteid. Pole arvestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p-i 4.
4.4.Nii CPT kui õiguskantsler on teinud ettepanekud kohaldada kartserikaristusi vaid erandlikel juhtudel. Vangla on koheselt asunud rakendama kõige karmimat karistust. Rahumeelne tervislikel põhjustel tööst keeldumine ei saa olla kuidagi raske ja vangla julgeolekut ohustav rikkumine.
5.Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja rõhutab seda, et tema tööst keeldumine oli rahumeelne. Samas ei muuda see distsipliinirikkumist olematuks ega vähenda selle tähendust. Kaebaja järeldus, et rahumeelsele tööst keeldumisele pole põhjust reageerida kartserikaristusega, on tema subjektiivne arvamus ega ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. Riigikohus on järjekindlalt aktsepteerinud tööst keeldumise
eest kartserikaristuse määramist (vt nt RKHKo 3-3-1-44-12, 3-15-3133). Samuti on Riigikohus leidnud, et et tööle asumise korraldusele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (RKHKo 3-3-2-2-15, p 26; 3-15-3133, p 17). Arvestades tööst keeldumiste arvu vanglates, mida kinnitab sellelaadsete vaidluste suur arv kohtutes, nähtub selgelt, et tööst keeldumine on vanglates pigem arvestatav probleem, mis peegeldab kinnipeetavate subkultuuris kujundatud seisukohtade jätkuvat püsimist ning näitab, et sellised isikud ei ole karistuse kandmisest hoolimata võtnud omaks ühiskonnas tunnustatud põhimõtteid. Kinnipeetavate töötamine eriti koristamise näol on samas igati vajalik nõue, sest lisaks tööharjumuse kujundamisele on mõistlik see, et kinnipeetavad hoolitsevad oma kinnipidamistingimuste puhtuse eest ise, selle asemel, et kulutada selleks eraldi avalikke vahendeid. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus kaebaja seisukohta, et tööst keeldumist tuleb pidada kergeks ning väheohtlikuks ning et rahumeelsele keeldumisele ei tohi reageerida kartserikaristusega.
8.Õiguskantsleri ja CPT seisukohad ei ole kohtule konkreetse kohtuasja lahendamisel siduvad. Seetõttu ei pidanud nendest lähtuma ka halduskohus. Ka Riigikohus pole pidanud CPT seisukohti siduvateks (vt nt RKHKo 3-3-1-55-16, p 10). Veelkord viitab ringkonnakohus ka sellele, et Riigikohus pole pidanud tööst keeldumise eest kartserikaristuse määramist õigusvastaseks.
9.Apellatsioonkaebuse väited, et kaebajal ei ole suudetud leida haigust ja seda ravida, vaid antakse selle asemel valuvaigisteid, ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad. Kui kaebaja ei ole rahul arsti poolt osutatava tervishoiuteenuse kvaliteediga, siis ei ole tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, vaid selle vaidluse lahendamiseks tuleb tal pöörduda maakohtusse.
10.Kaebaja viitab jätkuvalt TTOS § 14 lg 5 p-le 4, mille järgi on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise. Samas vaatab kaebaja mööda siin sellest, et tema töövõimelisus, st asjaolu, et talle määratud töö (koristamine) ei ohusta tema tervist, on korduvalt kindlaks tehtud nii arsti kui õe poolt. Seega ei esine kaebajal TTOS § 14 lg 5 p-s 4 sätestatud tööst keeldumise alust.
11.Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et tema õigusi on rikutud seetõttu, et distsiplinaarmenetluse on viinud läbi ja karistuse määranud ning vaideotsuse lahendanud sama ametnik. Vangistusseaduse § 64 lg 1 ja 4 ning § 11 lg 41 ls 2 sellist lahendust võimaldavad. Esiteks on vaideotsuse allkirjastanud siiski üksuse juht, mitte inspektor-kontaktisik, kes allkirjastas karistuse määramise käskkirja (vt tl 16p ja 23), st tegemist ei ole samade isikutega hoolimata sellest, et vaideotsusest saab järeldada selle koostajana sama inspektor-kontaktisikut (tl 23). Oluline on seegi, et distsiplinaarmenetlus on tervikuna haldusmenetlus, st täidesaatva võimu teostamine, mida ei saa täiendavalt jagada tulenevalt PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest. Kaebajal on olnud võimalus vaidlustada distsiplinaarmenetluse määramise käskkiri kohtus, seega on võimude lahususe põhimõtet järgitud. Seetõttu ei näe ringkonnakohus alust siin põhiseaduslikkuse järelevalve kontrolli algatamiseks, mida on taotlenud kaebaja ning see taotlus jääb rahuldamata.
12.Lisaks ei viita miski sellele, et kaebaja väidetud erapooletuse nõude rikkumine kui menetlusviga oleks võinud viia haldusmenetluse seaduse § 58 mõttes ebaõigele tulemusele. Nagu eelnevast nähtus, on kaebajale tööst keeldumise eest kartserikaristuse määramine õiguspärane ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Määratud kartserikaristuse pikkus (7 päeva) ei ole ebaproportsionaalne, arvestas lubatud kartserikaristuse maksimaalset pikkust (45 päeva) ning asjaolu, et tal oli karistuse määramise hetkel 2 kehtivat distsiplinaarkaristust (tl 16).
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.