Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1492
Haldusasi
O.T kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 25.05.2017 otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri aukohtu kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – O.T Vastustaja – Eesti Advokatuur, volitatud esindaja Jane Rõuk Kolmas isik – Robert Sarv
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
O.T apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta O.T apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1492 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.07.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-17-1492 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O.T esitas 02.05.2017 Eesti Advokatuuri aukohtule taotluse määrata vandeadvokaat Robert Sarvele distsiplinaarkaristus. O.T arvates rikkus R. Sarv tsiviilasjas nr 2-15-9608 kassatsioonkaebuse koostamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lg-t 1 ja sellega ühtlasi advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-t 2, § 44 lg 1 p-i 1 ning advokatuuri eetikakoodeksi (AE) §-i 8 ja § 14 lg-t 2.
2.Eesti Advokatuuri aukohus otsustas 25.05.2017 otsusega R. Sarve tegevuse suhtes aukohtumenetlust mitte algatada seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.
3.O.T esitas 18.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 25.05.2017), mille halduskohus võttis menetlusse nõuetega tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 25.05.2017 otsus ning kohustada aukohut aukohtumenetluse algatamise üle uuesti otsustama. Aukohtu 25.05.2017 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks tuleb eelnevalt anda hinnang R. Sarve tegevuse õiguspärasusele kassatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas nr 2-15-9608. Kassatsioonkaebust esitades rikkus R. Sarv teadlikult TsMS § 178 lg-t 1. Esindaja kaebas Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2016 otsuse edasi üksnes menetluskulude jaotuse osas, jättes vaidlustamata muud ebaõiged kohtulahendi osad. Sellest tulenevalt puudus Riigikohtul seaduslik alus kassatsioonkaebusele menetlusloa andmiseks, kliendi (O.T poja T.T) õigused jäid kaitseta ning klient kandis märkimisväärset rahalist kahju. T.T ei pidanud tsiviilasjas hagist põhinõude osas loobuma olukorras, kus kostja täitis enne otsuse tegemist põhinõude, kuid mitte kõrvalnõuet. Hageja käitus hoopis TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud viisil ja teatas ringkonnakohtule koheselt pärast põhinõude täitmist, et vähendab nõuet 1501,50 euro võrra. Seega seda nõuet enam ei eksisteerinud ning seda ei olnud ka enam võimalik rahuldada või rahuldamata jätta. Ringkonnakohus ei pannud nõude vähendamist tähele ning tegi osaliselt eksliku otsuse, jättes apellatsioonkaebuse mitteeksisteeriva nõude osas rahuldamata. Kassatsioonkaebuses tulnuks sellele ringkonnakohtu eksimusele rõhuda ning väär on väide, et kassatsioonkaebuses oli võimalik vaidlustada üksnes menetluskulude jaotust. Vaatamata ekirjavahetuses antud lubadusele järgida kassatsioonkaebuses TsMS § 178 lg-t 1, R. Sarv seda ei teinud. Aukohtu otsuses on olulised advokaadi süüd tõendavad asjaolud kajastamata jäetud. Täielikult on käsitlemata, et kaebaja taotluses oli R. Sarvele peamiselt ette heidetud TsMS § 178 lg 1 teadlikku rikkumist, millega kaasnes AE § 8 ja § 14 lg 2 rikkumine. Selle asemel on aukohus põhjendustes nimetanud ainult AdvS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 p 1 rikkumist. Otsuses ei ole ümber lükatud ühtegi kaebuses nimetatud õigusnormi rikkumise fakti ega ole sisuliselt põhjendatud, mille alusel aukohus leidis, et R. Sarv pole õigusnorme rikkunud ega distsiplinaarsüütegu toime pannud. Sellega rikkus aukohus AdvS § 17 lg-t 5. Ilmselgelt ebaõige on aukohtu väide, justkui puuduks distsiplinaarsüüteo tunnused seetõttu, et O.T ei ole advokaadi klient. AdvS § 16 lg 1 alusel võivad aukohtu poole pöörduda kõik huvitatud isikud. O.T on asjast huvitatud isik. O.T on jurist, mitte vandeadvokaat, seega ei saanud ta oma poega T.T Riigikohtus esindada ning tuli kasutada R. Sarve teenust. O.T on ka rahalised põhjused. Nimelt maksti 2(8)
3-17-1492 O.T le tsiviilasjades nr 2-13-42599 ja 2-14-57798 kinnitatud kompromisside alusel välja kahjuhüvitis 1500 eurot. Kuna O.T oli T.T le võlgu, palus O.T kanda 1500 eurot T.T pangakontole, kuid päev hiljem laskis kohtutäitur ebaseaduslikult 1500 eurot T.T kontolt enda kontole kanda ning keeldus seda tagastamast. Seetõttu oligi T.T sunnitud algatama tsiviilasja nr 2-15-9608, millega seoses pöörduti R. Sarve poole. R. Sarve õigusvastase tegevuse tõttu ei saa O.T väita, et ta oleks oma võlga poja ees vähendanud. Kaebajal on halduskohtusse pöördumise õigus tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-st 2 ja AdvS § 18 lg-st 1.
4.Eesti Advokatuur palus 19.09.2017 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 29.12.2016 otsuses tsiviilasjas 2-15-9608 menetluskulud poolte endi kanda. R. Sarv esitas otsusele kassatsioonkaebuse, vaidlustades seda menetluskulude jaotuse osas. Seega esitati kassatsioonkaebus kooskõlas TsMS § 178 lg-ga 1. Ei saa nõustuda, et menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks tuleb vaidlustada kohtuotsus ka sisuliselt, kuigi kassatsioonkaebusest nähtuvalt tegi R. Sarv etteheiteid ka apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise suhtes (kassatsioonkaebuse p 3). Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja põhjendatud. Aukohus kontrollis O.T kaebuses toodud asjaolusid, tutvus advokaadi selgitustega ja uuris esitatud tõendeid, kuid ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi kassatsioonkaebuse esitamisel, sh TsMS § 178 lg 1 rikkumist. Lisaks ei nähtunud asjaoludest, et klient T.T oleks advokaadile etteheiteid teinud. Kuna aukohus tuvastas advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo puudumise, esitati otsuse põhjendav osa Eesti Advokatuuri kodukorra (EAK) § 57 lg-st 3 tulenevalt kokkuvõtlikult. Kuivõrd kaebuses viidatud AE ja AdvS sätted on üksteist dubleerivad, ei ole asjakohane kaebaja väide, et aukohus on advokaadi tegevuse teatud osas kontrollimata jätnud. Aukohtu otsuse põhjendavast osast nähtuvalt kontrollis aukohus advokaadi tegevust seoses asjaoluga, et advokaat vaidlustas kassatsioonkaebuse üksnes menetluskulude jaotuse osas, kuid ei kaevanud ühegi muu kohtulahendi osa peale. Aukohus ei ole seotud kaebuses toodud etteheidetega, vaid võib aukohtumenetluse ka ise algatada, kui tuvastab advokaadi tegevuses mistahes minetusi. Seetõttu märkis aukohus ka oma otsuses, et ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi kassatsioonkaebuse esitamisel. Kaebajal puudub kaebeõigus. AdvS § 18 lg-s 1 märgitud kaebuse esitamise õiguse realiseerimine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Kuna O.T ja R. Sarve vahel puuduvad mistahes töised suhted, ei ole O.T huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõttes. O.T ja T.T rahalised suhted ei ole asjassepuutuvad. R. Sarve tegevuses distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust ja see ei piira kaebaja vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohtupraktikas on aga leitud, et kohasem alus kaebuse tagastamiseks oleks § 121 lg 2 p 2. Kohtud on kujunenud kohtupraktika kohaselt asunud seisukohale, et aukohtumenetlus on distsiplinaarmenetlus ehk organisatsioonisisene menetlus, milles aukohus kontrollib ja hindab, kas advokaat on oma tegevuses järginud seaduse ja kutse-eetika nõudeid. Praeguses asjas aukohtule esitatud kaebus oli põhjendamatu ja aukohus on teinud õige otsuse. Vaatamata sellele, et kaebuse esitas isik, kes ei olnud huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõttes, jõudis aukohus kaebuses toodud asjaolusid vaagides seisukohale, et vandeadvokaat R. Sarve tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused.
5.Robert Sarv palus 19.09.2017 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebus on sisuliselt põhjendamatu, sest kaebaja ei mõista tsiviilkohtumenetlus- ega materiaalõigust kohtute poolt tõlgendataval viisil ning peab õigeks enda tõlgendust. 3(8)
3-17-1492 Ringkonnakohtul puudus vaidlusaluses tsiviilasjas võimalus rahuldada T.T kui hageja põhinõue, sest kostja oli nõude juba menetluse kestel rahuldanud. Kaebaja ei taha tunnistada, et T.T esindaja ringkonnakohtus jättis tähtaegselt esitamata TsMS § 168 lg-s 4 osundatud avalduse põhinõude menetlemisest loobumiseks. Seega ei saanud kassatsioonkaebuse aluseks olla O.T kaebuses esitatud väited. Seda on selgitatud nii O.T le kui T.T le. Kassatsioonkaebuses oli võimalik vaidlustada üksnes menetluskulude jaotust ja seda tehtigi. Kaebajal puudub kaebeõigus, sest R. Sarv esindas tsiviilasjas T.T. Kaebus advokatuurile ja kohtule ei ole esitatud T.T nimel ega volitusel.
6.Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtupraktikas ei ole siiani kujundatud selgeid kriteeriume, kes saab olla huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 tähenduses. Kaebust aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse peale ei ole varem kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastatud ega rahuldamata jäetud põhjendusega, et isikul puudus õigus esitada taotlus aukohtule. Arvestades lisaks, et aukohtu 25.05.2017 otsuse põhjendused O.T kui aukohtule taotluse esitamiseks mitteõigustatud isikuks olemise kohta olid lakoonilised, ei olnud kohtule kaebaja kaebeõiguse puudumine kahtlusteta selge. Seetõttu otsustas kohus kaebuse menetlusse võtta ning kaebeõigust kontrollida kohtuotsuse tegemisel. Kohus nõustus kaebajaga selles, et asjaolu, kas aukohtule aukohtumenetluse algatamiseks taotluse esitanud isik on või oli selle advokaadi klient, kelle suhtes aukohtumenetluse algatamist taotleti, ei saa olla ainumäärav kriteerium hindamaks, kas taotluse esitanud isik on huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 mõttes. Iseenesest võib advokaatide tegevus reaalselt ja otseselt mõjutada ka isikuid, kes ei ole ise advokaadi kliendiks. Praeguses asjas on aga olukord oluliselt erinev. Kaebaja on R. Sarvele omistanud just selliseid rikkumisi, mis eeldavad kliendisuhet advokaadi ja aukohtule taotluse esitanud isiku vahel. AdvS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 p 1 ning AE § 8 ja § 14 lg 2 sätestavad kokkuvõtlikult, et õigusteenus peab olema asjatundlik ning kliendi huvide kaitsmisel tuleb kasutada seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise. Kaebaja heidab R. Sarvele ette ebakvaliteetset õigusteenuse osutamist, kuid R. Sarv ei pannud väidetavaid õigusteenuse kvaliteeti puudutavaid rikkumisi toime kaebaja, vaid tema poja T.T suhtes. Kaebajale ei tulenenud R. Sarve tegevusest tsiviilasjas nr 2-15-9608 ühtegi reaalset tagajärge. Isikuks, kes otseselt R. Sarve väidetavate rikkumiste tõttu potentsiaalselt kannatas (kaebaja hinnangul kahju üle 1600 euro), oli T.T. Kaebaja esitas aukohtule taotluse aukohtumenetluse algatamiseks aga enda, mitte poja T.T nimel. Asjakohatud on viited sellele, et T.T ei saanud välismaal viibimise tõttu kaebaja jaoks volitust digitaalselt allkirjastada. Kaebaja ei ole 02.05.2017 avalduses märkinud, justkui soovinuks ta avaldust esitada T.T nimel. Vastupidi, kaebaja rõhutas, et just tema ise on asjas huvitatud isik. Lihtsalt huvi pereliikme kohtuasja õnnestumise ning õigusteenuse kvaliteedi tagamise vastu üleüldiselt ei ole piisav jaatamaks kaebaja huvitatud isikuks olemist AdvS § 16 lg 1 mõttes. See oleks vastuolus seadusandja eesmärgiga AdvS § 16 lg 1 muutmisel (vt riigi õigusabi seaduse eelnõu seletuskiri 249 SE-1, teine lugemine, 09.06.2004, lk 17), sest tähendaks sisuliselt, et olles kuulnud kellelegi ebakvaliteetselt osutatud õigusteenusest, võiks igaüks aukohtu poole pöörduda oma sugulase, lähedase, võõra inimese või ka avalikes huvides. Väide, et R. Sarve tegevuse tõttu on kaebaja oma pojale T.T le võlgu, on alusetu. Kaebaja selgitas, et talle tsiviilasjadest nr 2-13-42599 ja 2-14-57798 tulenenud hüvitis 1500 eurot kanti O.T võla katteks T.T pangakontole, kuid kohtutäitur laskis selle ebaseaduslikult enda kontole kanda. Kaebaja poolt aukohtule esitatud Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2016 määruse nr 2-15-6326 (tl 25‒27) p-s 8 leiti, et pärast ülekande tegemist muutus T.T pangakontole kantud raha T.T varaks, ning tegemist ei olnud kolmanda isiku valduses oleva võlgniku (s.o O.T) varaga. Järelikult sai O.T võlg T.T le tasutud. T.T algatas kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks 4(8)
3-17-1492 tsiviilasja nr 2-15-9608, milles koostas kassatsioonkaebuse R. Sarv. Kohtu hinnangul ei saanud R. Sarve tegevus õigusteenuse osutamisel kuidagi reaalselt mõjutada kaebaja ja T.T omavahelisi rahalisi suhteid. Kokkuvõtvalt ei olnud O.T huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 mõttes. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse põhjendustes leidis aukohus, et O.T ei olnud advokaadibüroo klient ning klient T.T pole advokaadi tegevuse suhtes pretensioone esitanud. Sisuliselt leidis aukohus seega, et O.T ei olnud huvitatud isikuks. Seetõttu ei pidanud aukohus sarnaselt haldusasjas nr 3-14-52526 käsitletuga kaebaja 02.05.2017 avalduses esitatud väiteid sisuliselt hindama, sest huvitatud isikuks olemine (nagu ka aukohtule esitatava taotluse tähtaegsus) on taotluse sisulise hindamise eelduseks. Kuigi aukohus jättis 25.05.2017 otsuse resolutsioonis aukohtumenetluse algatamata distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu, siis arvestades, et kaebaja ei olnud huvitatud isikuks, ei puudutanud selline otsustus tema menetluslikke õigusi ning tal ei tekkinud AdvS § 18 lg 1 alusel halduskohtusse pöördumise õigust. Kaebaja väide, et tal on kaebeõigus HKMS § 44 lg 2 ja AdvS § 18 lg 1 järgi, on alusetu, sest AdvS § 18 lg 1 ei sätesta õigust pöörduda kohtusse teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks (vrd Riigikohtu 10.04.2001 määrus nr 3-3-1-16-01, p 5). Järelikult tuleb kaebus jätta rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. Isegi kui eeldada, et kaebaja on huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 ja § 18 lg 1 mõttes ning tal on kaebeõigus aukohtu poolsetele menetluslikele rikkumistele tuginemise tõttu, jääks kaebus ikkagi rahuldamata. Halduskohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, s.o asuda tuvastama, kas R. Sarve tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte. Halduskohus saab kontrollida üksnes menetlusreeglite järgimist aukohtu poolt. Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel (vt Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus nr 3-17-940, p 6). Aukohtu otsuse põhjendused on napid ning otsuses võiksid sisalduda selgemad põhjendused selle kohta, miks aukohus leidis, et advokaadi tegevuses puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused. Aukohtu põhjendustes sisalduva viite kaudu asja materjalidele on aga võimalik järeldada, et aukohus pidas R. Sarve poolt e-kirjavahetuses kaebajale antud selgitusi piisavaks ning veendus ka ise aukohtule esitatud materjalidega tutvumisel, et R. Sarv ei ole tsiviilasjas nr 2-15-9608 kassatsioonkaebuse esitamisel kaebaja viidatud norme rikkunud. Kaebaja väide, et Riigikohtus ainult menetluskulude jaotuse vaidlustamine oli TsMS § 178 lg-t 1 arvestades selline viga, et Riigikohus ei saanudki kassatsioonkaebusele menetlusluba anda, on ümber lükatud juba R. Sarve 10.04.2017 e-kirjas (tl 35p) antud selgitusega, et ringkonnakohtu otsust saab vaidlustada ka osaliselt (s.o sisuliselt ei ole õige kaebaja käsitlus, justkui tähendaks TsMS § 178 lg 1 seda, et menetluskulude jaotust ei saa vaidlustada ringkonnakohtu otsust muus osas vaidlustamata). Aukohtu põhjendustest nähtub, et aukohus kontrollis kaebaja väidet kassatsioonkaebuses üksnes menetluskulude jaotuse osa vaidlustamise kohta, kuid ei tuvastanud kassatsioonkaebuse esitamisel advokaadi tegevuses minetusi. Aukohus hindas R. Sarve tegevust kassatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas nr 2-15-9608, sh TsMS § 178 lg 1 väidetavat rikkumist, ning kaalus aukohtumenetluse algatamise põhjendatust piisavalt. Vaidlustatava otsuse põhjendused on küll napid, kuid tegemist ei ole niivõrd tõsise menetlusliku rikkumisega, mis võinuks mõjutada asja otsustamist ning mis tingiks aukohtu otsuse tühistamise ja asja aukohtule uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.O.T palub 21.11.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 25.10.2017 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
5(8)
3-17-1492 HKMS § 44 lg 2 ja AdvS § 18 lg 1 koosmõjust tulenevalt on huvitatud isikul õigus kohtusse pöörduda nii avaliku huvi kaitseks kui ka teise isiku õiguste kaitseks. Kaebaja on pöördunud kohtusse nii oma eemalviibiva täiskasvanud poja õiguste kaitseks kui ka avaliku huvi kaitseks. Halduskohus on jätnud käsitlemata HKMS § 44 lg 2. See tekitab kahtluse, et kohtunik rikkus korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 3 lg 1 p-i 2, sest kohtuotsus vormistati HKMS § 44 lg 2 ja AdvS § 18 lg 1 koosmõju arvestamata. See tõi kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise kolmandatele isikutele, sest kohtuotsus nagu tõendaks, et vandeadvokaat ega aukohus ei käitunud õigusvastaselt ega kasutanud ametiseisundit korruptiivselt KVS § 5 lg-s 1 kirjeldatud viisil. Samas tõendavad ümberlükkamatud faktid, et vandeadvokaat tegi ametikohustust rikkudes tema kliendi vastaspooleks oleva kohtutäituri (kolmanda isiku) huvides toimingu, s.o esitas teadvalt valesti koostatud kassatsioonkaebuse. Aukohus tegi omakorda ametikohustust rikkudes kolmandate isikute huvides korruptiivse otsuse. Kaebaja palub ringkonnakohtul kontrollida ka KVS rikkumisi. Avalik huvi on, et advokatuur ja tema liikmed ei rikuks seadusi ega kasutaks ametiseisundit korruptiivselt. Sellise suure avaliku huvi tõttu ja korruptsiooni paljastamiseks ongi AdvS § 18 lg 1 ja HKMS § 44 lg 2 koostoimes kohtusse pöördumise õigust laiendanud ning antud huvitatud isikutele õigus oma nimel kohtusse pöörduda. Õige on halduskohtu seisukoht, et antud juhul on vaidluse esemeks Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Samas on halduskohtul võimatu hinnata aukohtu tegevuse õiguspärasust ilma vandeadvokaadi käitumise/tegevuse õiguspärasuse kontrollita. Vaatamata väitele, et halduskohtul ei ole võimalik asuda tuvastama, kas R. Sarv rikkus seadust või mitte, on kohus seda siiski teinud (otsuse p-d 19‒26). Nimelt leidis kohus, et R. Sarv ei ole TsMS § 178 lg-t 1 rikkunud ja sellest tulenevalt jättis kaebuse rahuldamata (otsuse p 27). Paraku ei esitanud kohus ise ühtegi tõendit, mis tõendaks, et R. Sarv ei rikkunud TsMS § 178 lg-t 1. Kohus on tuginenud üksnes R. Sarve 11.04.2017 e-kirjas toodule, millele on halduskohtu arusaama järgi tuginenud ka aukohus.
8.Eesti Advokatuur palub 27.12.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja on esitanud kaebuse aukohtule enda, mitte T.T nimel ning rõhutanud, et just tema ise on asjas huvitatud isikuks. Tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 võib halduskohtu poole pöörduvaks huvitatud isikuks olla aukohtumenetluse algatamist taotlenud isik. Samas on HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Seega on huvitatud isikul aukohtu otsusele kaebuse esitamise õigus üksnes juhul, kui vaidlustatav otsus rikub tema subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Kaebajal on õigus pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õigus saada pöördumisele vastus, kuid ei ole õigust nõuda advokaadi karistamist. See, kas advokaadi tegevuses esineb rikkumisi ja kuidas neile reageerida, on aukohtu diskretsiooniotsus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Aukohtule kaebuse esitanud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Kui aukohtu poole pöördunud isiku taotlust on menetletud menetlusreegleid järgides ning selle kohta on tehtud põhjendatud otsus, piirdub halduskohtu kontroll nende asjaolude kontrollimisega. Käesoleval juhul on aukohus kaebuse läbi vaadanud, kuid ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Aukohtule esitatud kaebus oli põhjendamatu ja aukohus on teinud õige otsuse. Kaebaja viited KVS-le on asjakohatud ja põhjendamatud.
Robert Sarv ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.
6(8)
3-17-1492
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
11.Halduskohus on kaebeõiguse küsimust käsitlenud põhjalikult otsuse p-des 7‒16 (sh ka HKMS § 44 lg-ga 2 seonduvat) ning põhjendatult leidnud, et kaebajal puudub kaebeõigus. Ringkonnakohus nõustub kõigi nende põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja pöördunud halduskohtusse oma täiskasvanud poja õiguste ja avalike huvide kaitseks. HKMS § 44 lg 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Selliseks seaduseks ei ole praeguse vaidluse kontekstis AdvS § 16 lg 1 ega § 18 lg 1, mis annavad huvitatud isikule õiguse pöörduda aukohtumenetluse alustamiseks aukohtu poole ning aukohtu otsuse peale halduskohtusse. Halduskohus on otsuse p-s 8 viidanud põhjendatult senisele ringkonnakohtupraktikale (nt haldusasi nr 3-17-559), mille kohaselt eeldab aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse sisuline läbivaatamine halduskohtus, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab AdvS õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Ringkonnakohus jääb viidatud seisukohtadele ka täna.
12.Võttes arvesse, et kaebus ei ole esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks ning aukohus on kaebaja pöördumise läbi vaadanud ning talle vastanud, ei pidanud halduskohus menetlema kaebust ega hindama aukohtu otsust sisuliselt (kuigi kohus seda ilmselt menetlusökonoomia põhjendusel siiski tegi). Seetõttu ei ole ka ringkonnakohtul vaja kontrollida apellatsioonkaebuse neid väiteid, mis käsitlevad aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust. Asjakohane on halduskohtu otsuse p-s 15 tehtud viide haldusasjale nr 3-1452526 – olukorras, kus aukohtul puudub kohustus pöördumist sisuliselt menetleda (pöördumine on esitatud tähtaega rikkudes või selle on esitanud isik, kel selleks õigust pole), kuid aukohtul on AdvS § 16 lg-te 2 ja 3 alusel võimalus algatada aukohtumenetlus ka omal initsiatiivil (kui aukohus leiab, et advokaadi tegevuses esinevad tõepoolest distsiplinaarsüüteo tunnused), ei puuduta selline aukohtu otsustus kuidagi kaebaja subjektiivseid (menetluslikke) õigusi ega ole hõlmatud AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigusega.
13.Asjakohatud on kaebaja viited KVS-le ja need tuleb jätta tähelepanuta. Halduskohus ega ringkonnakohus ei tuvasta haldusasja läbivaatamise käigus ametiseisundi korruptiivset kasutamist – tegemist on süüteoga, mida menetleb politseiasutus või Kaitsepolitseiamet (KVS § 21).
14.Eelnevat kokku võttes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja kanda.
7(8)
3-17-1492
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.