H. K kaebus Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirja nr 5-2/17/646 ja 28.09.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/204-2 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – H. K; esindajad Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 22.06.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 28.07.2017 käskkirjaga nr 5-2/17/646 karistati kinnipeetav H. K vangistusseaduse § 67 punkt 1 rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.4. rikkumise eest noomitusega. H. K esitas Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirja nr 5-2/17/646 peale vaide, mis jäeti 28.09.2017 vaideotsusega nr 515/17/204-2 rahuldamata.
2.H. K esitas 30.10.2017 seonduvalt Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirjaga nr 5-2/17/646 ja 28.09.2017 vaideotsusega nr 5-15/17/204-2 Tallinna Halduskohtule kaebuse ning menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3.Tallinna Halduskohus jättis 16.01.2018 määrusega kaebuse käiguta, eelkõige nõuete täpsustamiseks, eesmärkide selgitamiseks ning riigilõivu tasumiseks või isikukonto väljavõtte esitamiseks (tl 23). H. K
vastas 02.02.2018, kuid nimetas tühistamisnõuete kõrval uue võimaliku nõudena veel ka kompensatsiooni määramist mittevaralise kahju eest.
4.Tallinna Halduskohtu 19.02.2018 määrusega jäeti kaebus veel kord käiguta, et kaebaja saaks selgitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude nimetamisega seonduvat (tl 41). H. K vastas määrusele 22.02.2017. Vastusest järeldub, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist kavatseb kaebaja edaspidiselt veel kaaluda.
5.Tallinna Halduskohtu 27.02.2018 määrusega rahuldati menetlusabi taotlus. H. K vabastati täielikult kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning kaebus võeti ka menetlusse (tl 46). Vastustaja on 08.03.2018 seisuga kaebusele vastanud (tl 52-54).
6.Tallinna Halduskohtu 11.05.2018 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 101).
7.Tallinna Vangla esitas 29.05.2018 ka täiendavad seisukohad (tl 104-105).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja taotleb Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirja nr 5-2/17/646 ja 28.09.2017 vaideotsuse nr 515/17/204-2 tühistamist.
9.Kaebaja selgituste kohaselt käskis vanemvalvur H. K kaebajal 23.07.2017 minna kambrisse nr 11 kus teatas, et on läbiotsimine. Kambris teisi kinnipeetavaid ei olnud. Kuigi vanemvalvur teatas, et läbiotsimine on plaanipärane jäi kaebajale mulje, et see nii ei olnud, sest läbi otsiti ainult teda ja tema kamber ning oli pühapäev, mil tavaliselt läbiotsimisi ei korraldata. Samuti ei põhjendatud läbiotsimise vajalikkust. Ka läbiotsimise viis ei olnud tavapärane. Ametnik tuli kaebajale liiga lähedale ning hakkas teda kompama ja käperdama, mis oli kaebaja jaoks äärmiselt ebameeldiv, häbistav ja alandav. Vanglaametnik ei andnud kaebajale võimalust täielikult lahti riietuda, nagu tavapäraselt tehakse, mis vältinuks igasuguseid arusaamatusi. Kaebaja märgib, et läbiotsimise käigus leiti tema aluspükstest neljakandiliseks rebitud paberitükid, millele olid märgitud kaartide sümbolite imitatsioonid, mis oma olemuselt ei sarnanenud mängukaartitega kuid ei olnud mõeldud hasartmängude jaoks vaid ennustamiseks. Kaebaja kinnitab, et korrarikkumine oli tingitud vanglaametniku ebaadekvaatsest käitumisest läbiotsimise käigus, see tekitaski kaebajas segadust. Kaebaja selgitab, et talle on küll antud tutvumiseks vangistusseadus ja ka Tallinna Vangla kodukorra eeskirjad, kuid halva nägemise tõttu ei ole ta saanud neid läbi lugeda. Prille kaebajal ei ole. Seoses halva nägemisega ei saa kaebajalt ka nõuda seaduste teadmist peensusteni. Kaebaja on siiralt oma tegu kahetsenud. Vaatamata selle ei võimaldatud kaebajal leida juriidilist abi ega antud vajalikku mõtlemisaega. Vangla järgis sihilikult oma eesmärki kaebajat karmilt ja kiiresti karistada. Kaebaja puhul toimus otsustamine 5 päeva jooksul, samas kui teised kinnipeetavad kannavad kartserikaristust 1 kuni 1,5 kuu pärast distsiplinaarjuhtumi toimepanekut. Kuni 28.07.2018 puudusid kaebajal distsiplinaarkaristused ning 10 ööpäeva kartserit on äärmiselt karm karistus. Selle karistusega võttis vangla kaebajalt ära töötamise võimaluse ja võimaluse tulevikus vabaneda elektroonilise järelevalve alla. Proportsionaalne oleks olnud kaebajat karistada kas noomitusega või määrata talle tingimisi karistus katseajaga.
10.Täiendavas 26.03.2018 seisukohas ei nõustu kaebaja vastustaja antud seisukohtade ja vastuväidetega (tl 91-96). Kaebaja jääb seisukohale, et läbiotsimine ei olnud plaanipärane, läbi otsiti ainult kaebaja ning kaebajal ei kästud riideid täielikult ära võtta. Läbiotsimisel ei järgitud kehtestatud reegeid ja nõudeid. Kaebaja leiab, et vangivalvurite 26. ja 27.07.2017 täiendavate ettekannetega ei tohiks arvestada, kuna
need on koostatud peale kaebaja selgitustega tutvumist. Kaebaja kinnitab, et on küsinud mitmel korral suuremas trükis kodukorda ja muud seadusandlust, kuid seda ei ole talle toodud. Lugemiseks on kaebaja saanud laenata prille kambrikaaslaselt.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuse rahuldamata. H. K distsiplinaarkorras karistamine on olnud õiguspärane ning Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirja nr 5-2/17/646 ja 28.09.2017 vaideotsuse nr 5-15/17/204-2 tühistamiseks puudub alus.
12.Tallinna Vangla viienda üksuse vanemvalvur H. K, valvur I. N ja valvur A. R 23.07.2017 ettekande nr 1933 kohaselt tehti kambris nr 11 plaaniline läbiotsimine. Läbi otsiti ka kambri nr 11 kinnipeetavad. 27.07.2017 selgitusest tuleneb, et vanemvalvur H. K märkas, et kinnipeetav H. K võttis jope seest midagi ning peitis voodisse madratsi ja teki vahele. Hetk hiljem võttis sealt ja peitis pükstesse. 23.07.2017, 26.07.2017 ja 27.07.2017 ettekannete kohaselt keeldus H. K läbiotsimiseks lahti riietumast ja ei allunud läbiotsimist teostava vanemvalvur H. Ka korraldusele näidata, mida ta pükstes peidab. H. K pükstest raputades kukkusid tema püksisäärest välja 36 isevalmistatud mängukaarti. Isevalmistatud mängukaartide leidmise ja ära võtmise kohta koostati 23.07.2017 akt. Kaebajale võimaldati 23.07.2017 juhtunu kohta selgitusi anda, kuid selgitusi ta ei esitanud. 24.07.2017 algatati H. K suhtes distsiplinaarmenetlus, millega kaebaja tutvus 24.07.2017. Kaebaja andis juhtunu kohta ka kirjalikud selgitused 26.07.2017 ning distsiplinaarmenetluse protokollile esitas ta kirjalikud vastuväited 27.07.2017. Kirjalikest selgitustest nähtub, et kaebaja peitis isevalmistatud mängukaarte pükstes ja ei allunud vanglaametniku korraldusele näidata, mida ta peidab.
13.H. K pani toime kaks rikkumisena käsitletavat tegu – ta rikkus VangS § 67 punktist 1 tulenevat kohustust alluda vanglaametniku seaduslikele korraldustele ja Tallinna Vangla kodukorra punktist 7.1.4. tulenevat isevalmistatud esemete keeldu. Kuna tema süü mõlemas distsipliinirikkumises leidis menetluses tõendamist, võis teda distsiplinaarkorras karistada. Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirjaga nr 5-2/17/646 määrati H. Kle VangS § 67 punkti 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.4. rikkumise eest noomitus. Vastustaja on seisukohal, et määratud karistused on proportsionaalsed toime pandud rikkumistega. Isevalmistatud mängukaartide eest määras menetleja H. Kle leebeima karistuse – noomituse. Juba 09.06.2017 kasutas H. K isevalmistatud mängukaarte, kuid siis piirduti vestlusega ja kaebuse esitajat distsiplinaarkorras ei karistatud. Seega keelatud esemete valdamise osas ei ole H. K oma käitumist muutnud. Korraldusele allumatus on vanglas raske distsipliinirikkumine, mille eest kartserikaristuse määramine on õigustatud ka esmakordsel rikkumisel.
14.Vanemvalvur H. Kal oli õigus kamber nr 11 ja kinnipeetav H. K läbi otsida ja see ei oma tähtsust, kas 23.07.2017 teostatud läbiotsimine oli plaaniline või mitte ja mis nädalapäeval läbiotsimist tavapäraselt tehakse. Järelevalvet teostatakse vanglas igapäevaselt ja kinnipeetavaid ja kambreid otsitakse läbi vastavalt vajadusele olenemata päevast. Ehkki iseenesest ei oma ka see tähtsust, kas teisi kinnipeetavaid otsi läbi või mitte, nähtub valvur I. N 26.07.2017 ja vanemvalvur H.K 27.07.2017 ettekannetest, et läbi otsiti ka teisi kambri nr 11 kinnipeetavaid. Samuti on kompamine läbiotsimisel tavapärane protseduur ja selles ei saanud kaebuse esitaja jaoks midagi tavapäratut ja ootamatut olla. Olukorras, kus kaebaja ei andnud pükstes peidetavat eset vabatahtlikult ära, tuligi ametnikel läbiotsimist intensiivsemalt teha. Kui kaebuse esitaja end sellest häirituna tundis, siis üksnes enda käitumise tõttu. Vastustaja juhib tähelepanu, et halva nägemise tõttu õigusaktidega mittetutvumist ei ole kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluses ja vaidemenetluses väitnud. 27.07.2017 vastuväidetes distsiplinaarmenetluse protokollile märgib H. K, et talle ei ole Tallinna Vanglas vangistusseadust tutvustatud, mis tõttu ei osanud
ta arvata, et paneb toime raske õigusrikkumise. H. K ei ole vanglale avaldanud, et ta ei näe õigusakte lugeda. Kui ta oleks seda teinud, võimaldanuks vangla talle suurema kirjaga õigusakte. Arvestades, et H. K on aktiivne lugeja ning on laenutanud raamatukogust raamatuid ja ajakirju, võimaldas tema nägemine lugeda ka õigusakte.
15.Täiendavas 29.05.2018 seisukohas (tl 104-105) selgitab vastustaja, et vangistusseadusest ei tulene keeldu määrata kinnipeetavale, kes on sama intsidendi ajal pannud toime mitu distsipliinirikkumist, eraldi karistused. Iga rikkumise eest eraldiseisval karistamisel on suurem mõju kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisele ja õiguskorra kaitsmisele. Teadmine, et iga õigusvastane tegu on eraldisesivalt karistatav, hoiab kinnipeetavat tekkinud situatsioonides distsiplineeritumalt. Kaebuse esitaja poolt toime pandud distsipliinirikkumised ei ole omavahel sellises seoses, mida tulnuks käsitleda ühe distsiplinaarsüüteona. Õigusnormid, mida kaebuse esitaja rikkus, on sätestatud erinevates õigusaktides. Erinevate rikkumiste eest eraldi karistuse määramine on vanglas ka suhteliselt tavapärane. Kohtud ei ole erinevate rikkumiste eest erinevate karistuste määramist lubamatuks pidanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirja nr 5-2/17/646 ja 28.09.2017 vaideotsust nr 5-15/17/204-2 ning taotletud nende tühistamist. Tallinna Vangla 28.07.2017 käskkirjaga nr 5-2/17/646 karistati kaebuse esitajat 10 päevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud 23.07.2017 vanglaametniku seaduslikule korraldusele keelatud esemete ettenäitamiseks ning noomitusega, et ta keelatud esemeid ehk isevalmistatud mängukaarte enda juures hoidis. Mängukaartide enda juures hoidmisega rikuti vangla kodukorra nõudeid. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile
7.1.4.on isevalmistatud esemed vanglas keelatud. Kaebaja on taotlenud ka 28.09.2017 vaideotsuse tühistamist, kuid põhivaidlus väljendub siiski 28.07.2017 käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuste õiguspärasuses ning vaideotsuse võib õigusselguse huvides tühistada üksnes sel juhul kui 28.07.2017 käskkiri nr 5-2/17/646 peaks osutuma õigusvastaseks. Olukorras, kus tegemist on õiguspärase käskkirjaga, vastupidisel eeldusel baseeruvat vaideotsuse tühistamise nõuet rahuldada ei saa.
17.Distsiplinaarkaristuste määramisel on vastustaja tuginenud vangistusseaduse § 67 punktile 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viidatud on ka vangistusseaduse § 63 lõikele 1, milles on loetletud distsiplinaarkaristused, mida kinnipeetavate suhtes võib kohaldada, sealhulgas noomitus (p 1) ja kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (p 4) ning vangistusseaduse § 64 lõikele 4. Vastavalt vangistusseaduse § 64 lg 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul, kusjuures distsiplinaarkaristuse määramine tuleb vormistada käskkirjana ja seda tuleb põhjendada.
18.Nähtuvalt haldusasja materjalidest ning vaidlustatud käskkirjast ei saa antud juhul olla sisulist vaidlust selles, et kaebaja läbiotsimise käigus antud korraldusest keelatud esemete ettenäitamiseks keeldus, vähemalt esialgu. Selle eest kohaldati kaebaja suhtes distsiplinaarkaristusena kümnepäevast kartserisse paigutamist. Kaebaja korralduse täitmata jätmise osas vastustajale otseselt vastu ka ei vaidle, kuid selgitab, et läbiotsimise viis ei olnud tavaline, selle vajalikkust ei põhjendatud või ei põhjendatud piisavalt ja et kümne päevane kartserikaristus ei olnud taolises situatsioonis ka proportsionaalne. Noomituse tegemise osas kaebaja taolist proportsionaalsusega seonduvat vastuväidet ei nimetanud. Kaebaja on esitanud muuhulgas ka taolisi seisukohti, mis distsiplinaarkaristuste määramisega otseselt ei seostu ning ei ole selles mõttes asjassepuutuvad ja millel kohus pikemalt ei peatu. Mis puutub näiteks kaebaja väitesse, et ta ei ole saanud halva nägemise tõttu vajalikke õigusakte läbi lugeda, siis vastustaja omakorda on selgitanud seonduvalt eelnimetatuga, et distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse käigus
ei ole kaebaja seda öelnud. Haldusasja materjalide juurde esitatud registriväljavõttest ka nähtub, et 09.06.2017 on vangla kodukord ja sisekorraeeskiri kaebajale tutvumiseks väljastatud (tl 82) ja kuigi kaebaja on silmaarsti juurde pääsemist taotlenud (tl 84-85, 99), ei saa ainuüksi selle asjaolu pinnalt vaidlustatud haldusakte tühistada. Ei saa pidada ka väga usutavaks, et kaebajal ei olnud ettekujutust sellest, mis oli lubatav ja mis mitte või siis seda, et vajalike õigusaktide sisuga ei olnud ühelgi juhul ega mitte kuidagi võimalik tutvuda. Vastustaja on esitanud väljavõtte raamatukogust laenutatud raamatute kohta ning sellest nähtub, et kaebaja on raamatuid ja ajakirju 2017. aasta juunikuus laenutanud ja ka kuu esimeses pooles, enne distsiplinaarkaristuse määramist (tl 88). Seoses teostatud järelevalve plaanilisusega või plaanivälisusega ning läbiotsimise teostamise kui sellisega selgitas vastustaja, et läbiotsimine võib vanglas aset leida ka igapäevaselt, et kompamise puhul on tegemist tavapärase protseduuriga ja et olukorras, kus kaebaja ei andnud keelatud esemeid vabatahtlikult ära, pidigi läbiotsimine intensiivsemalt toimuma ja kui kaebaja end sellest häirituna tundis, siis üksnes enda käitumise tõttu. Siinkohal tuleb vastustaja seisukohaga nõustuda. Kinnipeetava teistsugused arusaamad järelevalve korraldamisest ja läbiotsimisest ei anna õigust seadusliku korralduse täitmisest keelduda. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmist võiks õigustada üksnes see kui tegemist oleks ilmselgelt tühise korraldusega. Antud juhul ilmselgelt tühise korraldusega tegemist ei olnud. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, et kaebuse esitaja ei täitnud korraldust näidata kuhu ta keelatud esemed peitis (tl 68-69). Vaidlust ei saa olla ka selles, et isevalmistatud mängukaardid kaebaja juurest leiti ja et nende puhul on tegemist keelatud esemetega vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 7.1.4. Mängukaartide kaebajalt äravõtmise kohta on koostatud 23.07.2017 vastav akt ning see on ka haldusasja materjalide juurde esitatud (tl 73).
19.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas distsiplinaarkaristuste määramist ja selle valikuid piisavalt põhjendanud, distsiplinaarmenetluse algatamisest on kaebuse esitajale 24.07.2017 teada antud (tl 71) ja võimaldatud anda omapoolseid selgitusi, rikkumise kohta on koostatud samal päeval ettekanne (tl 72) ja 26.07.2017 ka vastav distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 68-69). Mis puutub distsiplinaarkaristuste proportsionaalsusesse, siis on vastustajal selles osas üsna avar kaalutlusruum. Kohus ei saa kaalutlemist võimaldavates küsimustes haldusorgani rolli üle võtta ning haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostada. Iseküsimus oleks siis kui tegemist on ilmselge veaga, aga olukorras, kus seaduses sätestatut arvesse võttes oli võimalik määrata kartserikaristus kuini 45 ööpäevaks, ei saa 10 päevast karistust ilmselgelt ebaproportsionaalseks pidada. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus rahuldamata.
20.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega menetluskulude kaebajalt vastustaja kasuks väljamõistmise küsimust antud juhul ka ei tõusetu.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.