M.M. kaebus Viru Vangla vastu seoses kaaskinnipeetavalt kinke teel omandatud televiisori kaebaja isiklike asjade nimekirja mittekandmisega ning vaidemenetluse läbiviimise õigusvastasusega.
Menetlusosalised
Kaebaja M.M.; Vastustaja Viru Vangla.
RESOLUTSIOON
1.Tagastada M.M. kaebus.
2.Jätta M.M. riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
3.Jätta M.M. riigilõivust vabastamise taotlus läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (RÕS § 15 lg 8, HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav M.M. (kaebaja) esitas 9. veebruaril 2018 Viru Vanglale taotluse, milles palus, et vangla lisaks tema isiklike asjade nimekirja kaaskinnipeetava televiisori. Kaebaja tõi välja, et taotluse aluseks on tema ja kaaskinnipeetava vahel sõlmitud kinkeleping, mille ta taotlusele lisas.
2.Viru Vangla teavitas kaebajat 12. märtsi 2018. a kirjaga nr 6-10/5265-2, et seoses täiendavate asjaolude uurimise vajadusega pikendavad nad vastavalt haldusmenetluse seaduse § 41 sätestatule haldusmenetluse läbiviimise tähtaega kuni 21. märtsini 2018.
3.Viru Vangla koostas 21. märtsil 2018 vastuse taotlusele nr 6-10/5265-3, millega jättis kaebaja 9. veebruari 2018. a taotluse rahuldamata. Viru Vangla viitas vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 57 lg-le 1 ja Viru Vangla kodukorra p-le 8.2.2 ning selgitas, et vanglateenistus ei luba kinnipeetavate poolt üksteisele asjade üle andmist, kuna igasuguste esemete vahetamine tekitab vanglas lisaks järelevalve raskustele võimalikke ebaseaduslikke võlasuhteid ja seeläbi võib ohtu sattuda nii vangla kui ka vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolek.
3-18-1027
4.Kaebaja esitas 23. märtsil 2018 Viru Vanglale taotluse, milles soovis, et vangla võtaks talle kuuluva, kuid teise kinnipeetava kasutuses oleva televiisori kuni vaidemenetluse ja võimaliku kohtumenetluse lõpuni hoiule.
5.Viru Vangla 18. aprilli 2018. a vastusega nr 6-10/11722-2 tagastati kaebajale tema 23. märtsil 2018 esitatud taotlus. Vangla selgitas vastuses, miks ei luba vanglateenistus kinnipeetavate poolt üksteisele asjade üleandmist. Lisaks märkis vangla, et kaebaja poolt märgitud kaaskinnipeetav vabanes Viru Vanglast karistuse ära kandmisega 27. märtsil 2018 ning selle raames anti isikule kaasa ka tema isiklikud asjad, sh vaidlusalunet televiisor. Arvestades eeltoodut ning taotluse eesmärki asus vangla seisukohale, et kaebaja soovitud nõuet ei ole võimalik enam rahuldada ja seetõttu tagastas taotluse kaebajale.
6.Kaebaja esitas 20. mail 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi vastu seoses kaaskinnipeetavale kinke teel saadud teleri kaebaja asjade nimekirja kandmata jätmisega. Kaebaja palub kaebuses järgnevat:
6.1.Tühistada Viru Vangla kodukorra p-d 8.2.2, 1.12.19 ja 9.11.
6.2.Kohustada korraldama kaebajale kuuluva teleri toimetamine Viru Vanglasse või tasuma selle kulud, kui kaebaja selle ise korraldab.
6.3.Kui kohus leiab, et korda, mille alusel saavad kinnipeetavad teineteisele asju anda ei pea sätestama vangla sisekorraeeskiri, siis kohustada Viru Vanglat looma selleks vajalik kord.
6.4.Tuvastada, et Viru Vangla tagastas kaebajale vaide 18 päeva peale seaduses sätestatud tähtaega.
6.5.Tuvastada, et vanglate osakond jättis täitmata talle pandud kohustuse luua kaebaja õiguste kaitseks vajalik muudatus vangla sisekorraeeskirjas ning kohustuse kaitsta kaebaja õigusi.
6.6.Kohustada Viru Vanglat kandma teler kaebaja asjade ühtsesse nimekirja ja paigutama lattu.
6.7.Tunnistada VSKE § 57 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see piirab ilma seadusest tuleneva volituseta kaebaja PS §-st 32 tulenevat ja AÕS §-s 68 sätestatud õigust ja paneb kaebaja olukorda, kus teda võib distsiplinaarkorras karistada selle eest, et ta laenab kambrikaaslasele nt enda nimele tellitud ajalehte või kingib talle midagi.
6.8.Tunnistada vangla sisekorraeeskiri põhiseadusega vastuolus olevaks, sest selles ei ole sätestatud korda, mille alusel kaebaja saab kinkida teisele kinnipeetavale talle kuuluvaid asju või saada neid teistelt kinnipeetavatelt kingituseks.
KOHTU SEISUKOHT
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei ole esemete (televiisor) vanglasse lubamist, hoidmist ja paigutamist puudutav vaidlus selline, mida saaks käsitleda eelduslikult kaebaja õigusi intensiivselt rikkuda võivana. Tegemist on tavapärase olmeküsimusega.
8.Kohus märgib esmalt, et kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-77-09, p 11 ja 3-3-1-13-13, p 11). Kaaskinnipeetav, kellelt kaebaja väidetavalt kinkelepinguga televiisori omandas, on käesolevaks ajaks vanglast vabanenud ning ka kõnealune televiisor ei asu enam Viru Vanglas. Seega ei oleks kohtul neid asjaolusid arvestades enam võimalik kaebaja poolt esitatud kohustamisnõudeid rahuldada. Samuti puudub alus kohustada Viru Vanglat toimetama kolmanda isiku valduses olev televiisor vanglasse või tasuma selle vanglasse toimetamise kulud. Justiitsministri 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §
3-18-1027 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole võimalik kolmanda isiku valduses olevat televiisorit kaebajale vanglasse saata. Kohtule ei nähtu vaidlusaluse sätte põhiseadusevastasust ega ka muus osas vangla sisekorraeeskirja põhiseadusevastasust. Samal põhjusel ei ole kohtu hinnangul alust Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga kinnitatud „Viru Vangla kodukord“ (kodukord) p-de 1.12.19, 8.2.2 ja 9.11 tühistamiseks. Seejuures on kaebaja taotlus käesoleva asja raames kodukorra punkti 9.11 tühistamiseks asjakohatu, kuivõrd see säte reguleerib vangla poolt väljastatud toidu ühelt kinnipeetavalt teisele üleandmise keeldu, mis ei seondu kohtule esitatud vaidluse esemega.
9.Kohus leiab, et isegi kui kõnealune televiisor asuks veel Viru Vanglas, ei oleks ka sel juhul alust kohustada vanglat seda eset kaebaja isiklike asjade nimekirja kandma. Tartu Ringkonnakohus on 5. mai 2016. a otsuses asjas nr 3-15-1903 selgitanud, et teiselt kinnipeetavalt kinke teel asja omandamist ei saa pidada vanglateenistuse vahendusel asja soetamiseks isegi juhul, kui kinke tegija ise on asja algselt omandanud vanglateenistuse vahendusel. VSKE § 57 lg 1 ei takista asja omandamist kinke teel, kuid takistab teiselt kinnipeetavalt omandatud asja kasutamist ja hoidmist vanglas. Lisaks otseselt asjast vangla julgeolekule lähtuva ohu vältimisele väldib see säte ka asjade kasutamise ja omamise eeliste ärakasutamist kinnipeetavate omavahelises suhtluses. Kuna vangla keeldus kaebaja taotlust rahuldamast mitte üksnes VSKE § 57 lg 1 alusel, vaid ka põhjusel, et teiselt kinnipeetavalt kinkena saadud eseme kambris kasutamise ning laos hoidmise lubamine ohustaks vangla julgeolekut ning seetõttu on tegemist keelatud esemega, ei muuda vangla keeldumist õigusvastaseks ka kaebaja viide õiguskantsleri 11. märtsi 2015. a märgukirjas väljendatud seisukohale, et VSKE § 57 lg 1 võib olla vastuolus põhiseadusega, sest justiitsministril puudus volitusnorm VSKE § 57 lg 1 andmiseks. Kohus leiab, et eelnevalt väljatoodud ringkonnakohtu seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas ning nõustub nende seisukohtadega. Kohtu hinnangul kaalub igasuguste esemete vahendamisest vangla julgeolekule tekkiv oht antud juhul üle kinnipeetava võimaliku omandiõiguse riive. Lisaks ei ole televiisor selline ese, mille omamine oleks kaebajale vanglas ilmtingimata vajalik.
10.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole antud juhul intensiivselt rikutud ning asjas selgunud asjaoludel ei pea kohus kaebuse rahuldamist kuigi tõenäoliseks. Seetõttu tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kõikide kaebaja nõuete osas, mis puudutavad vaidlusaluse televiisori kaebaja isiklike asjade nimekirja mittekandmist (sh vangla kodukorra punktide 1.12.19, 8.2.2 ja 9.11 tühistamist). Samal põhjusel ei pea kohus vajalikuks jätta kaebust käiguta ja suunata kaebajat esitama kohustamisnõude asemel tuvastamiskaebust, sest ka tuvastamiskaebus kuuluks määruse punktis 9 märgitud põhjusel tagastamisele.
11.Kaebaja on palunud ka tuvastada, et vangla tagastas tema vaide mittetähtaegselt. Kohus leiab, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus vaide lahendamisel vangla poolt menetlusnormide järgimata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks (HKMS § 44 lg 1 ja § 45 lg 2). Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et vanglale esitatud vaide lahendamise (sh ka vaide tagastamise) tähtaeg on sätestatud VangS § 11 lg-s 7, mille kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Antud juhul esitas kaebaja Viru Vanglale vaide 23. märtsil 2018 ning vaie tagastati talle 20. aprillil 2018, seega VangS § 11 lg 7 tähtaega järgides. Kui ka vangla jätaks kaebaja vaide tähtaegselt lahendamata, siis on kinnipeetaval VangS § 11 lg 5 kohaselt õigus esitada kohe põhinõudes kaebus halduskohtule ning kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus loetakse läbituks. Seega ei ole kinnipeetava kaebeõigus vangla võimaliku õigusvastase tegevuse tõttu piiratud ning puudub vajadus vangla tegevuse õigusvastasuse eraldiseisvaks tuvastamiseks kohtus. Samuti ei esine kohtu hinnangul reaalset ohtu, et haldusorgan võiks kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. Eelnevast tulenevalt puudub kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi
3-18-1027 ja seeläbi ka ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb selles osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.
12.Kohus selgitab, et HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
13.Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, milles palub määrata talle riigi õigusabi korras kaitsja. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi ei anta riigi õigusabi ka juhul, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kaebaja on koostanud kohtule kaebuse ning vanglale taotluse ja vaide, millest nähtub selgelt isiku tahe ja eesmärk. Pealegi on kaebaja pikaajalise halduskohtumenetluses osalemise kogemusega, olles esitanud erinevatel aastatel kohtule kümneid kaebusi ning suutnud edukalt menetluses osaleda. Seega ei ole tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Eelnevates määruse punktides esitatud põhjendusi arvestades ei ole kaebus ka perspektiivikas. Seetõttu jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata.
14.Seonduvalt kaebuses esitatud riigilõivust vabastamise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.