Tatjana Markina hagi Allianz VersicherungsAktiengesellschaft vastu liiklusõnnetuse eest vastutava isiku ja Allianz Versicherungs-Aktiengesellschaft hüvitamiskohustuse tuvastamiseks 1597,80 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 3. detsembri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tatjana Markina apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. oktoober 2016. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Tatjana Markina (isikukood XXXXX), esindaja Sergei Razguljajev Vastustaja (kostja): Allianz Versicherungs-Aktiengesellschaft (registrikood HRB75727), esindaja Paul Paas
1.Tühistada Viru Maakohtu 3.detsembri 2015 otsus ja jätta Tatjana Markina hagi Allianz Versicherungs-Aktiengesellschaft vastu läbi vaatamata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Tatjana Markina kanda.
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Galja Gorskaja ja Tatjana Markina esitasid 1. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagi If P&C Insurance AS-i vastu liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutava isiku ja vastustaja hüvitamiskohustuse tuvastamiseks, milles hagejad taotlesid MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondi kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebuse läbivaatamist hagimenetluse korras. Harju Maakohtu 28. aprilli 2011 kohtumäärusega asendas kohus esialgse kostja If P&C Insurance AS-i kostjaga Allianz Versicherungs-Aktiengesellschaft. Hagejad esitasid 31. augusti 2011 hagiavalduses uue nõude ning palusid lisaks liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutava isiku ja vastustaja hüvitamiskohustuse tuvastamisele hüvitada hagejatele kahju summas 3195,58 eurot ning mittevaralise kahju õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Kohtuistungil 22. detsembril 2011 maakohus keeldus menetlusse võtmast kahju hüvitamise nõude. Liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutava isiku ja kostja hüvitamiskohustuse tuvastamise hagi osas maakohus jätkas menetlust. Viru Maakohtu 19. augusti 2015 kohtumäärusega lõpetas maakohus hageja Galja Gorskaja osas menetluse. Hageja nõudeks oli tuvastada, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavaks isikuks on kostja, kellel on hüvitamiskohustus. Hagiavalduse kohaselt toimus 15. augustil 2007 kell 12.50 Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas Tallinn-Narva mnt 203. kilomeetril liiklusõnnetus, milles osalesid hageja poolt juhitud sõiduauto Nissan Primera, kaasreisija G. Gorskaja ning mootorsõiduk Daimler Chrysler. Hagiavalduses esitatud nõue (hagi ese) vastab Kindlustuse Vaidluskomisjoni 24. septembri 2010 otsuse nr 7-1/10/112 punktis 6 märgitud nõudele. Seega vastab kohtusse esitatud nõue liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 58 lg 6 sätestatule. Hageja hinnangul oli liikluskahju tekitamise eest vastutav R. Robes, kelle sõidukiga tekitatud liikluskahju kindlustusandjaks oli kostja. Hageja leidis, et mootorsõiduki Daimler Chrysler juhi käitumine ei vastanud liikluseeskirjade nõuetele ja sõidukite kokkupõrke põhjustajaks oli veoautojuht R. Robes, kes sõitis hageja sõidukile tagant otsa. Hageja leidis, et hageja menetluskulud tuleb välja mõista kostjalt ning kostja menetluskulud tuleb jätta kostja enda kanda.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja nõustus, et 15. augustil 2007 toimus Tallinna-Narva maantee 203 km-l liiklusõnnetus, milles osalesid hageja ning kostja. Hageja juhtis sõidukit Nissan Primera (XXXXX ) ning R. Robes juhtis sõidukit Daimler Chrysler Actros (XXXX). Kuna 15. augustil 2007 toimunud liiklusõnnetust ei põhjustanud R. Robesi tegevus või tegevusetus, siis kostjal ei tekkinud liikluskindlustusandjana kohustust hüvitada liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjusid. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus tegi 3. detsembril 2015 otsuse, millega jättis Tatjana Markina hagi Allianz Versicherungs-Aktiengesellschaft vastu liiklusõnnetuse eest vastutava isiku ja kostja hüvitamiskohustuse tuvastamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses Tatjana Markina kanda.
4.LKindlS (15. augustil 2007 kehtinud redaktsioonis) § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu liikluskahju. Lähtuvalt LKindlS § 26 lg 1 on liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) kindlustamisele kuuluva sõidukiga kahju tekitamine ning vastavalt LKindlS § 44 lg 2 hüvitatakse liikluskahju kannatanule.
5.Kostja esitas vastuväite, et 15. augustil 2007 Tallinna-Narva maantee 203. km-l toimunud liiklusõnnetuse põhjustas hageja poolt liiklusõnnetuse ajal kehtinud Liikluseeskirjade (LE) § 132 lg 1 rikkumine. Hageja ei veendunud möödasõidu manöövri ohutuses ning selle tagajärjel toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju ning seetõttu puudub kostjal kahju hüvitamise kohustus. Lähtuvalt VÕS § 139 lg 1, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vabariigi Valitsuse 2. veebruari 2001 määruse nr 48 ”Liikluseeskiri” (LE) § 132 p 1 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et ükski tema järel sõitev juht pole alustanud temast möödasõitu ning vastavalt § 133, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. LE § 134 kohaselt juht, kellest mööda sõidetakse, ei tohi möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Maakohus tugines tunnistajatena politsei poolt ülekuulatud R. Robes ja A. Novozilova ütlustele, tunnistaja V. Rebeha ütlustele, kostja poolt esitatud Lettore OÜ „Eksperdi arvamus liiklusõnnetuse asjaolude kohta“, liiklusõnnetuse skeemile. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks hageja vande all antud ütlusi ning täiendavat ekspertiisiotsust nr 07/3562. Maakohus leidis, et esitatud tõendid ei lükka ümber kostja poolt esitatud tõendeid. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning jõudis järeldusele, et hageja alustas möödasõitu eesliikujast ajal, mil tema enda sõidukist oli juba möödasõidul sõiduk Daimler Chrysler Actros. Oma tegevusega rikkus hageja LE § 132 p1, § 133 ja § 134 nõudeid. Kohus järeldab, et kui hageja ei oleks alustanud möödasõitu eesliikujast ajal, mil temast endast oli möödasõidul sõiduk Daimler Chrysler Actros, ei oleks sõidukite kokkupõrget toimunud ega hagejale kahju tekkinud. Et hageja ise põhjustas oma tegevusega liiklusõnnetuse, mille tagajärjel talle kahju tekkis, tuleb võimalikku kahjuhüvitist vähendada nullini ning seega puudub kostjal hageja ees kahju hüvitamise kohustus.
6.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, siis jäid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 alusel hageja kanda. Maakohus jättis menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahendamiseks eraldi määrusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Tatjana Markina esitas Viru Maakohtu 3. detsembri 2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi. Apellant
palub ringkonnakohtul määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on ebaõige maakohtu järeldus, et T. Markina ütlused ei ole usaldusväärsed. Ei ole alust kahelda apellandi mälus, kuna tegemist on terve inimesega, kellel puuduvad mäluprobleemid; 2) ei olnud maakohus otsust tehes objektiivne ja erapoolik. Maakohus hindas ebaõigesti kõiki apellandi esitatud tõendeid ebausaldusväärseks. Maakohus on ebaõigesti jätnud hindamata A. Novozilova ning G. Gorskaja kirjalikud ütlused. Kohtuotsuses ei ole antud hinnangut tunnistaja Dimitri Mihhailovi ütlustele; 3) tugines maakohus ebaõigesti saksa keelt kõneleva R. Robesi ütlustele, mis on antud väärteomenetluse käigus. Ülekuulamise protokollis nähtub, et ei ole hoiatatud R. Robesi ütlusi tõlkinud tõlki KarS § 321 alusel. Seega oleks tulnud R. Robes kuulata üle istungil. Maakohus ei tohtinud tugineda eesti keelt mittekõneleva Saksa Liitvabariigi kodaniku R. Robesi ütlustele. KrMS § 161 lg 4 kohaselt on tõlgi kohustuslikku osalemist nõudev menetlustoiming tema puudumise tõttu õigustühine; 4) rikkus maakohus TsMS § 436 lg 1 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatut, kuna antud juhul ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Apellant esitas ringkonnakohtule 25. augustil 2016 avalduse, milles rõhutab, et maakohtus selgitas apellant korduvalt, et pärast liiklusõnnetust pani ta allkirja teisele skeemile, mitte sellele skeemile, mis on lisatud asja nr 4-07-5364 materjalide juurde.
8.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastus ning palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastustaja seisukohtade järgi: 1) on ebaõige apellandi väide, et väärteomenetluses koostatud R. Robesi ülekuulamise protokoll ei saa olla tõend. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kohus on õiguspäraselt hinnanud Rolf Robesi seletusi, mis olid antud koheselt peale liiklusõnnetuse toimumist politseile tõlgi vahendusel; 2) lähtus maakohus õigesti Aza Novozilova väärteoasjas koostatud ülekuulamise protokollist. Maakohus on seda oma otsuses ka põhjendanud; 3) leidis maakohus õigesti, et tunnistaja Vladimir Rebeha ütlused ei olnud usaldusväärsed; 4) põhjustas liiklusõnnetuse apellant, kuna rikkus LE § 132 lg 1 sätestatut; 5) luges maakohus õigustatult apellandi ütlusi ebausaldusväärseks. Lisaks tuleb tähele panna, et apellandi maakohtus antud ütlused erinevad nendest ütlustest, mida ta andis koheselt peale liiklusõnnetuse toimumist.
9.Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palub tagastada enammakstud riigilõiv. Kuna antud asjas on hagihind 1597,80 eurot, siis tuleb riigilõivu tasuda 225 eurot. Hageja tasus hagi esitamisel Harju Maakohtule riigilõivu 650 eurot. Seega taotleb hageja enamtasutud riigilõivu (see on 425 euro) tagastamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg p 4 järgi maakohtu otsuse ja jätab hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Apellatsioonkaebuse jätab ringkonnakohus rahuldamata.
11.Asja materjalidest nähtuvalt:
1) 15.08.2007 toimus liiklusõnnetus, milles osalesid hageja juhitud sõiduk ja sõiduk, mille liikluskindlustuse andjaks oli kostja; 2) 12.09.2007 tegi politsei otsuse, millega hagejat karistati väärteomenetluses LS § 7417 lg 1 alusel; 3) 22.12.2009 Riigikohtu otsusega lõpetati väärteomenetlus seoses aegumistähtaja möödumisega; 4) 09.03.2010 esitas hageja kostja kindlustusandjale AS-ile If Eesti Kindlustus kahju hüvitamise nõude (I kd, lk 178); 5) 30.08.2010 keeldus AS If Eesti Kindlustus kahju hüvitamisest põhjusel, et hageja ise põhjustas kahju liikluseeskirjade rikkumisega (I kd, lk 35); 6) 24.09.2010 jättis Kindlustuse vaidluskomisjon rahuldamata hageja kaebuse, milles hageja taotles tuvastada liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav isik ja If P&C Insurance AS-i hüvitamiskohustus (I kd, lk 36); 7) 01.10.2010 esitas hageja maakohtule hagi milles taotles MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondi kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebuse läbivaatamist hagimenetluse korras (I kd lk 3); 8) 28.04.2011 asendas maakohus esialgse kostja If P&C Insurance AS-i kostjaga Allianz Versicherungs-Aktiengesellschaft (I kd, lk 130); 9) 30.08.2011 täiendas hageja tuvastusnõuet kahju hüvitamise nõudega (I kd, lk 145-149); 10) 22.12.2011 jättis maakohus eelistungil protokollilise määrusega hageja kahjuhüvitamise nõude menetlusse võtmata (I kd, lk 202); 11) 3.12.2015 tegi maakohus lahendi, millega jättis T. Markina hagi Allianz VersicherungsAktiengesellschaft vastu liiklusõnnetuse eest vastutava isiku ja vastustaja hüvitamiskohustuse tuvastamiseks rahuldamata.
12.Ringkonnakohus leiab, et esineb alus jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et hageja eesmärgiks kohtu poole pöördudes oli hüvituse saamine liiklusõnnetusega põhjustatud kahju eest. Hageja esitas maakohtule tuvastusnõude tulenevalt Kindlustuse vaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisest.
13.Asja materjalidest nähtub, et hageja ei pöördunud Kindlustuse vaidluskomisjoni poole mitte If P&C Insurance AS-i kahju hüvitamise keeldumise otsuse vaidlustamise nõudega vaid tuvastusnõudega – tuvastada liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutav isik ja If P&C Insurance AS-i hüvitamiskohustus (I kd , lk 36). Komisjoni otsusega jäeti kaebus rahuldamata. LKS (redaktsioon 2007 – 2010) § 58 lg 4 kohaselt komisjoni otsus jõustub poole suhtes 10. päeval, arvates otsuse sellele poolele kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 30. päeval, arvates selle avalikustamisest käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras. Otsus ei jõustu, kui pool esitab nimetatud tähtaja jooksul kohtule samas asjas nõude teise poole vastu. Ärakirja kohtule esitatud nõudest saadab selle esitanud pool Garantiifondile. LKS § 58 lg 6 kohaselt, kui komisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati komisjonile. Hageja esitas 01.10.2010 maakohtule hagi, milles taotles MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondi kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud kaebuse läbivaatamist hagimenetluse korras (I kd lk 3). Hageja täiendas oma nõuet kahju hüvitamise nõudega 30.08.2011, kuid maakohus keeldus 22.12.2011 kohtuistungil suulise määrusega hagi täienduse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu poolt kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisest keeldumine ei toimunud kooskõlas TsMS § 372 sätetega. Hageja kohtumäärust ei vaidlustanud, samuti ei esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid maakohtu tegevusele seoses
kahjuhüvitamise nõudega. Eeltoodust tulenevalt ei ole kahju hüvitamise nõuet kostja vastu kohtumenetluses olnud.
14.Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub hagejal tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi, kuna on selge, et tuvastamisele järgneda võivad nõuded on ilmselgelt aegunud ja kostja sellele tugineb (vt ka RKTKo 3-2-1-97-13 p 10). Hagejal tekkis kahju 2007. aastal ja ta ei ole käesoleva ajani esitanud kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Kostja esindaja tugines ringkonnakohtu istungil sellele, et juhul, kui hageja tuvastusnõue kuuluks rahuldamisele, siis oleks hüvitusnõue aegunud. Seda möönis ka apellandi esindaja. Ringkonnakohus leiab, et käesolev tuvastushagi ei peatanud hagi aegumise kulgemist. Riigikohus on märkinud, et nõude aegumist ei mõjuta mistahes hagi esitamine, vaid sama nõude rahuldamise või tunnustamise hagi esitamine. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks välditav üksnes kahju hüvitamise nõude esitamisega (RKTKo 3-2-1-88-12 p 11).
15.Ringkonnakohus jätab TsMS § 168 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel õigus esitada taotlus riigilõivu tagastamiseks. Apellant esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonkaebuselt ekslikult enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Käesolevas asjas ei määranud maakohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Ringkonnakohus leiab, et otstarbekas ei ole mitme edasikaebamisele kuuluva määrusega menetluskulude, sh riigilõivu tagastamine ning jätab taotluse lahendamiseks maakohtule pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.