Blackhill OÜ hagi ROMEKS OÜ ja R.L. võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
12 151 eurot 8 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Blackhill OÜ (registrikood 14829914) Hageja lepinguline esindaja advokaat Kirsimäe (Advokaadibüroo Legalia)
vastu
Henrik
Kostja I R.L. (isikukood XXX) Kostja II ROMEKS OÜ (registrikood 16471285), seaduslik esindaja R.L. Asja läbivaatamine
17.veebruaril 2025
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Blackhill OÜ hagi ROMEKS OÜ ja R.L. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Mõista kostjatelt ROMEKS OÜ-lt ja R.L.-ilt solidaarselt välja hageja Blackhill OÜ kasuks 12 151 eurot 8 senti, millest põhivõlgnevus 6644 eurot 23 senti, intress 332 eurot 14 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 5174 eurot 71 senti. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine
3.Jätta Blackhill OÜ menetluskulud ROMEKS OÜ ja R.L. kanda.
Määrata Blackhill OÜ menetluskulude suuruseks 1816 eurot koos käibemaksuga.
5.Mõista kostjatelt ROMEKS OÜ ja R.L.-ilt solidaarselt välja hageja Blackhill OÜ kasuks menetluskulu 1816 eurot, millest õigusabikulu on 976 eurot ja riigilõiv 840 eurot. Kostjatel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1816 eurot) tasuda solidaarselt viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
1
2-24-111208
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue
1.Blackhill OÜ (hageja) esitas 26. juunil 2024 hagi ROMEKS OÜ (kostja I) ja R.L. (kostja II) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavaldusest nähtub, et hageja andis 10. juulil 2023 kostjale I laenu 7000 eurot mootorsõiduki ostuks kolmandalt isikult. Lepingutasu oli 190 eurot ja intressimääraks lepiti kokku 2,46% kuus. Kostja I on teinud kaks makset 13.oktoobril 2023 ja 15. novembril 2023 kokku 1235 eurot 63 senti. 1.1 Kostja II kui käendaja sõlmis hagejaga 10. juulil 2023 käenduslepingu nr K230701. Käenduslepingu alusel käendas kostja II laenulepingust tulenevaid kostja I kohustusi hageja ees. Käenduslepingu p-s 1.1 lepiti kokku käendaja vastutuse piirmääraks 14 000 eurot. 1.2 Hageja ütles 12. veebruaril 2024 laenulepingu erakorraliselt üles ning nõudis põhilaenu tagastamist koos kogu võlgnevusega. Käesoleva seisuga pole kostjad ei laenu- ega käenduslepingutest tulenevaid rahalisi kohustusi hageja ees kohaselt ja aegsasti täitnud. Kostja II käendajana kohustus põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. 1.3 Hageja nõuab kohustuse täitmist: põhivõla tasumist, intressi tasumist ja viiviseid tasumata põhivõlalt. Hageja taotleb menetluskulude hüvitamist kostjalt. Kostja vastus hagiavaldusele
2.Kostja II vaidleb hagiavaldusele vastu ja selgitab, et tema poeg Eger R.L. tegutses kostja II ettevõttes ROMEKS OÜ (kostja I) ja oli volitatud ka raamatupidamist tegema. Võlgnevus on auto liising, mille Eger R.L. tegi kostjate teadmata ning arvas kostja II välja e-meilist kui asjad läksid hapuks. Kostjal II ei ole ülevaadet nendest asjadest, mida Eger R.L. on teinud. Ta väitis, et pani end ka kostja I juhatusse korraks ning ta sai võtta laenu ja teha muid asju. Mingil ajal ta helistas ja ütles, et auto on arvele võetud ja see auto on tagatiseks. Lõpuks selgus, et lepingud on kostja II allkirjastatud, kuid kostja II ei tea, kuidas see võimalikuks sai.
2
2-24-111208 Kostja II on autot ühe korra eemalt näinud ning praeguseks on auto Hispaanias. Auto tehniline pass on kostja II käes. 2.1 Kostja kinnitas, et oma dokumente ta kellelegi andnud ei ole ning need on temaga alati kaasas. Kostja soovib näha auto üleandmise dokumente. Kostja selgitas veelkord, et tema ei ole seda tehingut teinud ega ole nõus selle eest vastutama. Kohtumenetlus
3.Kohus selgitas 9. jaanuaril 2025 pooltele tõendamisesemega seonduvat ja kohustas kostjat esitama enda vastuväidete kinnituseks tõendid. 3.1 Kohus korraldas 17. veebruaril 2025 kohtuistungi, milles hageja jäi oma nõude juurde ja palus hagi rahuldada. Kostjad selgitasid, et nemad ei vastuta kohustuse eest, sest nad ei olnud kohustuse võtmisest teadlikud, nad ei ole saanud auto vastuvõtmise akti. Kostja II möönis, et on andnud oma Smart-ID koodid Eger R.L.-ile kasutamiseks majandusaasta aruande esitamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb täies ulatuses rahuldada. Kohus mõistab kostjatelt välja solidaarselt hageja kasuks 12 151 eurot 8 senti, millest põhivõlgnevus 6644 eurot 23 senti, intress 332 eurot 14 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 5174 eurot 71 senti. Menetluskulud jäävad kostjate kanda solidaarselt.
5.Esitatud asjaoludest tulenevalt nähtub, et hageja ja kostja I sõlmisid võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 mõttes krediidilepingu: laenu- ja tagatisomandamise leping nr LT230701
10.juulil 2023 (dtl 51-60), mille alusel kostja I sai laenu 7000 eurot sõiduauto (AUDI A4 AVANT, registrinumbriga 469KCY) ostmiseks ning intressimääraks lepiti kokku 2,46% kuus. Lepingu lisaks oleva maksegraafikuga lepiti kokku laenu ja intressimaksete tasumises. Viivisemäär on lepingu järgi 0,5% päevas. VÕS § 401 lg 1 alusel krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
6.Hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu nr K230701 (dtl 65-68), mille alusel kostja II kohustus tagama kõiki kostja I krediidilepingust tulenevaid kohustusi ning kostja II vastuse piirmääraks lepiti kokku 14 000 eurot.
7.Hageja on tasunud Autoland OÜ-le eelnimetatud lepingu p 3.2 alusel 8198 eurot (dtl 63). Kostja I on 10. juulil 2023 teinud sissemakse 1436 eurot ning kostja I nimel on Eger R.L. teinud kaks tagasimakset: 985 eurot 66 senti 13. oktoobril 2023 ja 249 eurot 97 senti 15. novembril 2023 (dtl 63).
Krediidi- ja käendusleping on sõlmitud kehtivalt
3
2-24-111208
8.Kohus võtab esmalt seisukoha kostjate vastuväidete kohta osas, milles kostjad leiavad, et nemad ei vastuta Eger R.L. võetud kohustuse eest, sest kostja II ei ole digitaalselt lepinguid allkirjastanud.
9.Praegusel juhul nähtub, et R.L. on digitaalselt allkirjastanud nii krediidilepingu kostja I esindaja (dtl 50) ja käendajana käenduslepingu (dtl 64). Riigikohtu lahendi (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450 p 22-24) kohaselt juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on IDkaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi IDkaardi omaja. Riigikohus on 12. juuni 2024 määruses tsiviilasjas nr 2-23-11584 käsitlenud olukorda, kus isikult, kelle nimel tehing tehti, peteti Smart-ID koodid välja.
10.Praegusel juhul on kostja II selgitanud, et tema ID-kaart on alati temaga kaasas ning tema ID-kaarti kasutamine tehinguteks ei ole olnud seetõttu võimalik. Küll on kostja II kohtule selgitanud kohtuistungil, et ta andis Smart-ID koodid oma pojale Eger R.L.-ile, kes tegutses raamatupidajana kostja I juures ning kostja II sisestas Smart-ID koodid poja juuresolekul kuni kümnel korral majandusaasta aruande esitamiseks (dtl 121, 123). Selliselt ei ole kostja II tõendanud, et Smart-ID koodid on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Ta on ise kohtuistungil jaatanud võimalust, et tema poeg on pahatahtlikult Smart-ID koode kasutanud. Kohus juhib tähelepanu, et selliste kuritarvituste vältimiseks olnuks kostjal II võimalik volitada oma poega vaid väga konkreetsete toimingute tegemiseks (majandusaasta aruande esitamine) ning mitte andma enda Smart-ID koode pojale kasutamiseks.
11.Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. PINkoodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Smart-ID puhul on kasutusel kahe tasandiline isiku tuvastussüsteem: PIN1 kasutatakse autoriseerimiseks: e-teenustesse, nagu näiteks internetipanka sisse logimiseks ja PIN2 kasutatakse elektroonilise kinnitusena, näiteks pangategevuste kinnitamiseks ja digidokumentide allkirjastamiseks. Allkirjastamiseks on seega vaja teada kahte PIN-koodi. Kostja II on sisestanud lepingut allkirjastades oma PIN2, millega loetakse temapoolne tahteavaldus antuks TsÜS § 67 mõistes. TsÜS § 80 sätestab, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga.
12.Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi või Smart-ID omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi just ID-kaardi või Smart-ID omaja.
13.Kostja I on sõlminud krediidilepingu vabatahtlikult laenulepingus märgitud tingimustel. Kostja I tasutud summad on vastavalt lepingutingimuste p-le 4.3 arvestatud viivise, hüvitise ja tasude, leppetrahvi, intressid, laenumakse ja muude summade katteks. Hageja on lisanud võlgnevuse arvutuskäigu (dtl 71-72). Kostjad ei ole vaielnud vastu sellele, kuidas ja mille katteks on laenuandja kostjate maksed arvestanud.
14.Hageja ütles 12. veebruaril 2024 lepingu erakorraliselt üles andes täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (dtl 70). Hageja märkis ülesütlemise teates, et avalduse koostamise seisuga on laenusaaja võlgnevus kolm üksteisele järgnevat osamakset koos kõrvalnõuetega. Selliselt andis hageja kostjatele enne lepingu ülesütlemist mõistliku tähtaja krediidilepingu rikkumise lõpetamiseks (VÕS § 196 lg 2). Krediidilepingu p-de 2.1.4, 2.1.5, 5.4, 10.2 ja 10.2.1 kohaselt oli laenuandjal õigus laenuleping ennetähtaegselt üles öelda. VÕS § 401 lg 3 näeb ette, et krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 399 lg 1 alusel võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud ning laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. 14.1 Kohus leiab, et krediidilepingu ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud, kuivõrd hageja oli kostjatele edastanud 12. veebruaril 2024 krediidileping ülesütlemise avalduse. Kohus on seisukohal, et esinesid ka materiaalsed alused hageja poolt krediidilepingu ülesütlemiseks. VÕS § 399 lg 1 p 1 ja p 2 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist mh juhul, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; või 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Kohtu eelnevalt tuvastatud asjaolude alusel olid krediidilepingu erakorralise ülesütlemise alused olemas: kostja I oli jätnud tegemata kokkulepitud 2 kuu maksed, hilines teiste maksetega ning vaatamata hageja nõudele ei kõrvaldanud kostja seda rikkumist ka hageja antud täiendava tähtaja jooksul. 14.2 Kohtu hinnangul on hageja kostjate võlgnevuse kujunemist piisavat selgitanud ning esitanud ka võlaarvestuse. Riigikohus on 17. novembri 2011. a otsuses nr 3-2-1-96-11 märkinud, et kehtiva õiguse kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud. Kostjad pole väitnud ega tõendanud, et nad oleks hagejale laenu tagasi maksnud. Kostjad pole ka väitnud, et nad oleks olnud hilisemalt suutelised oma võlga tasuma. Kostjad pole esitanud mistahes sisulisi vastuväiteid nende vastu esitatud nõudele (sh võlgnevuse arvestusele). Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 6.11.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17).
Käendaja vastutus
5
2-24-111208
15.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna kohus on tuvastanud, et hagejal oli õigus krediidileping üles öelda ning krediidileping lõppes erakorralise ülesütlemisega 12. veebruarist 2024, siis muutusid sellega sissenõutavaks ka käenduslepingust tulenevad nõuded kostja II vastu. 15.1 Kostja II on kostja I juhatuse liige ja ainuosanik. Kostja II vastutuse piirmääraks lepiti käenduslepingus kokku 14 000 eurot. VÕS § 142 lg 1 alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 15.2 Kohtule on esitatud käendusleping, mille kohaselt krediidilepingust tulenevate rikkumiste korral vastutavad võlgnik ja käendaja laenuandja ees solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. 15.3 Vastavalt VÕS § 143 lg-le 1 on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II ei ole esile toonud, et käendusleping on käendaja maksimumsumma puudumise tõttu tühine. Praegusel juhul on käendaja vastutuse piirmääras kokku lepitud, mistõttu ei ole käendusleping tühine. Muid erisusi tarbijaga sõlmitud käenduslepingutele seadusest ei tulene. 15.4 Riigikohus on 31. jaanuaril 2018 tsiviilasjas nr 2-14-21710 tehtud otsuse p-s 49 leidnud, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekut arvestades (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Kohus leiab, et viidatud eelduste kogum ei ole antud juhul täidetud. Kostja II ei ole käenduslepingust sõlminud sõltuvussuhtest ega muust isiklikust põhjusest tulenevalt, vaid kostja I juhatuse liikmena kostja I ärihuvides. Põhivõlgnevuse sissenõudmine
16.Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega (VÕS § 100). Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus
6
2-24-111208 vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna hageja on laenulepingu seaduses ettenähtud korras üles öelnud, on hageja nõue kostjate vastu laenu tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. VÕS § 65 lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 103 lg 1 alusel tuleb eeldada, et kostjate poolne kohustuste rikkumine ei ole vabandatav. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude rahuldamata jätta. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt VÕS § 401 lg 1, VÕS § 145 lg 2 ja VÕS § 108 lg 1 alusel tagastamata krediidi põhiosa väljamõistmist summas 6644 euro 23 senti. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi põhivõla nõudes. Intressinõue
17.Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud (VÕS § 397 lg 1). Laenuleping on sõlmitud majandus- ja kutsetegevuses ning pooled on laenulepingus leppinud kokku intressimääras 2,46% kalendrikuus. Hagejal on õigus arvestada kostjatele tasumata võlgnevuselt intressi 332 eurot 14 senti 10. jaanuarist 2023 kuni 12. veebruarini 2024 (dtl 44). Viivisenõue
18.Hageja palub kostjatelt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 5174 eurot 71 senti. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (VÕS § 113 lg 1). Kui lepingus on kokkulepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivisemääraks intressimäär. Laenulepingu p-s 5.3. on laenuandja ja kostja I kokku leppinud viivisemääras 0,5% päevas. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka viivisenõue rahuldada. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse kindlaksmääramine
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldas hagi, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostjate kanda.
20.TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 840 eurot, mis vastab hagihinnale. Riigilõiv on tasutud ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu ning tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista.
21.Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks
7
2-24-111208 tegemisel tuleb hinnata menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust, esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind).
22.Hageja esitas menetluskulude nimekirja hagiavalduses 26. juunil 2024 (dtl 48) ning lepinguline esindaja selgitas kohtuistungil, et ei soovi menetluskulude nimekirja täiendada. Lepingulise esindaja on osutanud hagejale õigusabi kokku 4 tunni 45 minuti ulatuses ja kokku maksumusega 800 eurot, millele lisandub käibemaks (22%) 176 eurot ehk kokku 976 eurot. Hageja kinnitab, et õigusabikulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga, samuti seda, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta menetluskuludelt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seetõttu taotletakse menetluskulude hüvitamist käibemaksuga.
23.Hageja õigusabi toimingud koosnevad kliendiga suhtlemisest 15 minutit; materjalidega tutvumisest ja õiguslikust analüüsist 20 minutit; lisade selekteerimisest 15 minutit, nõude arvestuse koostamisest 20 minutit ja hagi koostamisest ning esitamisest 3 tundi 50 minutit.
24.Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et hageja õigusabitoimingud ja neile kulunud tööaeg on põhjendatud ja vajalik. Hagejale õigusabi osutamiseks tuli hageja esindajal viia end kurssi vaidluse asjaoludega, suhelda selleks kliendiga ja tutvuda nõude aluseks oleva materjaliga, koostada hagi, tutvuda vastaspoole esitatuga ja suhelda ka kohtuga. Samuti on mõistlik ja vastavuses kohtupraktikaga hageja lepingulise esindaja tunnihind 160 eurot +käibemaks.
25.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 1816 eurot, millest õigusabikulu on 976 eurot ja riigilõiv 840 eurot ning mõistab nimetatud kulu kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
26.Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele mõistab kohus kostjatelt välja menetluskulude viivise.
27.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
28.Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.