OÜ Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu vastu 132 475 euro 20 sendi ja viivise väljamõistmiseks OÜ Mäenurga Talu vastuhagi OÜ Marikso vastu 127 598 euro 57 sendi kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
OÜ Marikso apellatsioonkaebuse hind 207 061 eurot 44 senti
apellatsioonikohtus
OÜ Mäenurga Talu 127 598 eurot 57 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Marikso apellatsioonkaebus
vastuapellatsioonkaebuse
hind
OÜ Mäenurga Talu vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
25. oktoober 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Marikso (registrikood 11703687), esindaja vandeadvokaat Anne Tammer
esindajad
Vastuapellant (kostja): OÜ Mäenurga Talu (registrikood 10830323), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers ja advokaat Margus Kiir
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus osas, milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata (otsuse resolutsiooni p 1).
Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu vastu summas 112 475 eurot 20 senti, tuvastada OÜ Mäenurga Talu nõue OÜ Marikso vastu summas 6 600 eurot ning teha tasaarvestus, mille tulemusena jääb OÜ-l Marikso nõue OÜ Mäenurga Talu vastu summas 105 875 eurot 20 senti.
3.Muus osas jätta Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus muutmata.
4.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada OÜ Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu vastu osaliselt.
4.2.Välja mõista OÜ-lt Mäenurga Talu OÜ Marikso kasuks 112 475 eurot 20 senti.
4.3.Tuvastada, et OÜ-l Mäenurga Talu on nõue OÜ Marikso vastu summas 6600 eurot.
4.4.Tasaarvestada OÜ Mäenurga Talu nõue 6600 eurot (p 4.3.) OÜ Marikso nõudega 112 475 eurot 20 senti (p 4.2.) ning tasaarvestuse tulemusena välja mõista OÜ-lt Mäenurga Talu OÜ Marikso kasuks 105 875 eurot 20 senti.
4.5.Välja mõista OÜ-lt Mäenurga Talu viivis põhivõlgnevuselt ajavahemiku 19.06.2013 kuni 14.11.2016 eest summas 65 910 eurot 30 senti ja alates 15.11.2016 kuni täitmiseni viivis 0,05% päevas tasumata põhivõlast (105 875 eurot 20 senti).“
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7.Jätta menetluskulud maakohtus seoses hagiga 85% ulatuses OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda ning menetluskulud seoses vastuhagiga jätta OÜ Mäenurga Talu kanda.
8.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus seoses apellatsioonkaebusega 85% ulatuses OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda ning menetluskulud seoses vastuapellatsioonkaebusega jätta OÜ Mäenurga Talu kanda
9.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Marikso (hageja, töövõtja) esitas 31. detsembril 2013 Viru Maakohtule hagi OÜ Mäenurga Talu (kostja, tellija) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 132 475 eurot 20 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 50 408 euro 64 senti ja sealt edasi viivise 0,05% tasumata põhivõlast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 3. mail 2011 töövõtulepingu, mille kohaselt pidi hageja ehitama hobuste maneeži. Lepingujärgne ehitustööde kogumaksumus oli 360 475 eurot 20 senti (koos käibemaksuga) Hageja ehitas maneeži (v.a tribüünid ja kohtunike ruumid) valmis 15. septembriks 2011 ning kostja võttis hoone kasutusse. Ajavahemikus
1.oktoobrist kuni 1. detsembrini 2011 ehitas hageja valmis maneeži tribüünid ja kohtunike ruumid. Kostja tasunõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 1. detsembrist 2011. Hageja esitas kostjale 30. septembril 2011 tööde üleandmis-vastuvõtu akti ja sellele vastava
1.oktoobri 2011 arve 132 475 euro 20 sendi saamiseks. Kostja tehtud ehitustöö eest ei tasunud. Kostja ei tagastanud akti lepingu p-s 14.2 sätestatud tähtaja jooksul ega esitanud motiveeritud otsust tööde vastuvõtmisest keeldumise kohta. Hageja hinnangul võttis kostja kaudse tahteavaldusega tööd vastu. Kui ka kostja ei ole töid kaudse tahteavaldusega vastu võtnud, tuleb tööd lugeda vastuvõetuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 638 teise lause kohaselt. Kostja ei ole õigel ajal ega piisavalt konkreetselt hagejat puudustest teavitanud. Eksperdiarvamuse kohaselt oli töös puudusi, kuid need puudused olid ebaolulised. Kostja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja võlgneb hagejale lepingujärgsete tööde eest 132 475 eurot 20 senti ja viivise lepingu p-s 9.4 kokkulepitud määras. Kostja soovib põhjendamatult tasaarvestada hageja nõude lepingus sätestatud leppetrahvi nõudega. Kui kostjal oleks õigus leppetrahvi nõuda, on ta selle õiguse kaotanud. Kui kostjal oleks õigus lepetrahvi nõuda, tuleks seda vähendada, sest see on ebamõistlikult suur. Kostjal ei ole hageja vastu ka kahjunõuet, millega hageja nõuet tasaarvestada. Kostja ei ole esitanud kahju kohta ühtegi selgitust ega tõendit.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt rikkus hageja lepingut, kui ei teinud töid lepingujärgseks tähtajaks (15. august 2011) valmis. Töö oli puudustega. Kostja teatas 19. augusti,
7.septembri, 7. oktoobri, 24. novembri, 22. detsembri 2011 ning 12. jaanuari ja 3. veebruari 2012 kirjadega, et leping on kohaselt täitmata ning nõudis puuduste kõrvaldamist. Kuna leping oli ja on hageja poolt täitmata, siis ei olnud kostjal lepingu p-i 14.1 järgi ka alust üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastada ja töid vastu võtta. Seega ei ole hageja tasunõue (132 475 eurot 20 senti) muutunud sissenõutavaks. Kostja on tasaarvestanud hageja nõutud summa lepingu p-de 9.8 ja 9.9 järgi leppetrahvi nõudega (20 000 eurot) ning kahjuhüvitise nõudega (30 600 eurot). Kostja ei ole olnud ja ei ole ka praegu hageja nõutud summa tasumisega viivituses, seega on viivisenõue alusetu.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 127 598 euro 57 sendi suuruse kahjuhüvitise. Vastuhagi kohaselt tekkis kostjal kahju, sest hageja lepingu rikkumise tõttu ei olnud tal võimalik töid vastu võtta ega nende eest tasuda ning esitada dokumente Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA), mistõttu jäi kostja PRIA toetusest ilma. Pooled leppisid lepingu p-s 9.3 kokku tööde eest tasumise korras, märkides, et sätestatud maksetähtaeg ei kehti PRIA poolt tellijale tööde teostamiseks antava toetuse osas summas 127 823 eurot 30 senti ja selle maksab tellija töövõtjale sõltumata tööde aktsepteerimisest 3 tööpäeva jooksul peale PRIA-lt toetuse summa(de) laekumist. Seega teadis hageja, et kui ta ei tee kõiki vajalikke töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt, võib kostjal tekkida kahju, mille ta peab hüvitama. Hagejale oli sellise kahju tekkimine ettenähtav.
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu, leides, et kostja kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Ka ei saanud kirjeldatud kahju olla hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Samuti on kostja vastuhagi aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis 28. jaanuari 2016 otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis hagiga seotud menetluskulud hageja kanda ja vastuhagiga seotud kulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele vastava poolte sõlmitud lepingu järgi on kostja tasunud hagejale 228 000 eurot (koos käibemaksuga) ja hageja nõue tuleneb kostjale esitatud arve alusel saamata jäänud tasust 132 475 eurot 20 senti. Maakohus jättis nõude rahuldamata järgmistel põhjustel. Lepingu p-i 14.1 järgi toimub tööde üleandmine-vastuvõtmine lõppaktiga peale kõigi lepinguliste kohustuste täitmist ning akti allakirjutamise järgselt tekib töövõtjal õigus esitada tellijale üle antud tööde maksumust hõlmav arve. Lepingu p 14.2 järgi esitab töövõtja tööde üleandmise vormistamiseks tellijale allkirjastamiseks tööde ülandmis-vastuvõtmisakti ja 7 päeva enne seda esitatakse tellijale teostusdokumentatsioon. Tellija on kohustatud akti 7 päeva jooksul allkirjastatult töövõtjale tagastama. Vastuvõtmisest keeldumise korral peab tellija sama tähtaja jooksul esitama töövõtjale põhjendatud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kui tellija põhjendatud otsust ei esita, juhindutakse VÕS §-st 638, 643 ja 644. Hageja väitel ei ole kostja talle esitanud motiveeritud otsust tööde vastuvõtmisest keeldumise kohta ning kostja vastupidist tõendanud ei ole. Järelikult kohaldub seaduses sätestatu. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud. VÕS § 638 teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Kuna pooled on lepingu p-s 14.2 kokku leppinud tööde üleandmise korra, ei saa lugeda tööd vastu võetuks kaudse tahteavaldusega. Tööd ei saa lugeda vastuvõetuks ainult akti ja arve edastamisega
tellijale. Seadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemiseks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et on andnud kostjale täiendava tähtaja tööde vastuvõtmiseks. Järelikult ei ole tõendatud, et kostja on töö VÕS § 637 lg 4 järgi vastu võtnud. Tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes. VÕS § 641 lg 2 järgi ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine). Lepingu p 8.5 järgi on tellijal õigus tehtud tööde puuduste korral keelduda tööde vastuvõtmisest ja nõuda töövõtjalt puuduste kõrvaldamist. Kui töövõtja ei ole puuduseid kõrvaldanud ja pooled ei ole tööde vastuvõtu akti allkirjastanud, loetakse töövõtja viivituses olevaks. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et töös esinesid puudused (töö ei olnud lepingukohane) ning pooled selle üle ka ei vaidle. Seega oli tellijal õigus keelduda lepingu p 8.5 järgi tööde vastuvõtmisest. Samuti on hageja väitnud, et tal on õigus ja ta soovib ise puudusi kõrvaldada. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja puuduseid kõrvaldanud ei ole ja tööde üleandmisvastuvõtuakti ei ole nad allkirjastanud. Olukorras, kus töövõtja ei ole täitnud oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, sh ei ole puuduseid kõrvaldanud, on tellijal õigus keelduda töö eest tasumisest. Maakohus märkis kostja vastuhagi kohta, et tuvastatud asjaoludel ei ole see nõue aegunud. Kostjal oli lepingu p 15.3 järgi võimalik kahju hüvitamise nõue esitada. Selle lepingupunkti järgi on tellijal õigus määrata töövõtjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning selle mittetäitmisel kas lepingust taganeda või nõuda kahju hüvitamist. Toimiku materjalidega on tõendatud, et kostja nõudis korduvalt hagejalt puuduste kõrvaldamist, kuid hageja seda ei teinud. Kostja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud osaliselt. Tuvastatud hagejapoolne lepingu rikkumine, kuid hageja lepingu rikkumise ja väidetava kahju vahel ei ole põhjuslikku seost (VÕS § 127 lg 4). Kostja võinuks PRIA toetusest ilma jääda ka hagejapoolse lepingu rikkumiseta. Lepingu p-st 9.3, mille järgi pidi kostja nõutava summa tasuma hagejale alles pärast seda, kui PRIA maksab kostjale toetuse välja, võib järeldada, et olenemata teise poole lepingu rikkumisest kostja ei soovinudki hagejale enne toetuse saamist tasuda. Samuti ei pruukinud kostjal olla raha, et hagejale enne toetuse saamist tasuda, kuna kostja arvestas, et tasub hagejale saadavast toetusest. Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Seega oli kostjal võimalus tööd vastu võtta, hagejale tasuda ja kasutada hiljem lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Kostja nõutav kahju ei saanud olla hagejale lepingu sõlmimise ajal ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), kuna hageja ei teadnud mille jaoks ja millistel tingimustel kostja PRIA-lt toetust taotleb. Keskmine mõistlik ehitusettevõtja ei pea töövõtulepingut täites olema teadlik investeerimistoetuse saamise eeldustest, tingimustest ja teise lepingupoole tegevusest toetuse taotlemisel. Samuti ei pea ehitusettevõtja eeldama, et juhul kui tema tehtud töös on puudused, võib see tellijale kaasa tuua kahju saamata jäänud investeerimistoetuse näol. Tulenevalt põllumajandusministri 12. märtsi 2008 määruse nr 20 § 15 lg 1 p-dest 1 ja 2 oli kostjal võimalik toetust saada ainult juhul, kui ta tasub eelnevalt töövõtjale (hagejale) ja esitab PRIA-le vastavad kuludokumendid. Pooltevahelisest lepingust ei saa järeldada ka seda, et töövõtja on võtnud enda kanda riski, et tellijale võib tekkida kahju läbi selle, et ta jääb PRIA toetusest ilma. Lepingu p 9.3 näol ei ole tegemist võimatu tingimusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 mõttes, sest lepingu sõlmimise ajal ei olnud lepingupooltele teada, kas kostja saab PRIA-lt toetust või mitte. Vastuseks poolte väidetele leppetrahvi kohta märkis kohus, et leppetrahv ei ole praeguse vaidluse esemeks. Maakohus märkis kokkuvõtlikult, et hagejal tuleb töös esinenud puudused kõrvaldada,
pärast mida tuleb pooltel lähtuda lepingus sätestatud tööde üleandmise regulatsioonist (lepingu p 14) ning täita oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt lõpuni.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti hageja nõue rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kuna jättis vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ja hageja väited analüüsimata. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Samuti rikkus maakohus selgitamiskohustust, kui esitatud asjaolusid menetlusosalistega ei arutanud. Maakohtu rikkumised seisnevad järgmises. Maakohus leidis valesti, et hageja tehtud töö ei olnud lepingukohane ning kostjal oli õigus keelduda tööde eest tasumisest. Maakohus ei analüüsinud, millised tööd olid puudustega ning, kas puudused olid olulised. Tähelepanuta on jäänud hageja väide, et ta ei vastuta projekteerimisveast tingitud puuduse eest. Samuti pole arvestatud hageja väitega, et puudused olid ebaolulised (eksperdi hinnangul oli puudusete kõrvaldamise maksumus 6600 eurot) ning sellisel juhul on töö mittevastavusele tuginemine ning tasunõude täies mahus rahuldamata jätmine vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaoluliste puudustega töö tuleb lugeda VÕS § 637 lg 3 tähenduses valminuks. Maakohus jättis välja selgitamata kostja kohustused ja nende täitamata jätmise õiguslikud tagajärjed. Pärast üleandmise-vastuvõtmise akti saamist ei esitanud kostja ühtegi konkreetset viidet tegemata või ebakvaliteetse töö kohta. Seega ei saanud kostja VÕS § 644 lg-te 1 ja 2 järgi töö lepingutingimuste mittevastavusele tugineda. Maakohus leidis ekslikult, et tööde vastuvõtmine kostja kaudse tahteavaldusega on välistatud. Sellekohased hageja väited ja tõendid on jäänud analüüsimata. Kostja töö vastuvõtmist kinnitavad asjaolud, et ta asus hoonet kasutama, võttis hageja esitatud akti ja arve vastu, kirjendas arve oma raamatupidamises ja kajastas arvel märgitud käibemaksu 2011. aasta oktoobri käibemaksudeklaratsioonis. Kui kostja ei ole töid kaudse tahteavaldusega vastu võtnud, tuleb tööd lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 teise lause kohaselt. Maakohus leidis valesti, et hageja ei tõendanud kostjale tööde vastuvõtmiseks täiendava tähtaja andmist. Maakohus ei põhjendanud, miks 23. detsembril 2011 ja 30. jaanuaril 2012 hageja esitatud tasu nõudmisi ja kohtusse hagi esitamist ei saa käsitada töö vastuvõtmiseks konkludentse täiendava tähtaja andmise avaldusena. Maakohus ei hinnanud, kas hageja esitatud asjaoludel võib kostja tuginemine sellele, et tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on käitunud vastuoluliselt, kajastades hageja esitatud arve raamatupidamises kuudokumendina ja arvel märgitud käibemaksu käibemaksudeklaratsioonis, samas väites, et hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud.
7.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
8.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti tema vastuhagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus vastuhagi rahuldamise kohta või saata alternatiivselt asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus tõlgendas valesti VÕS § 127 lg-t 4 ning rikkus otsuse põhjendamiskohustust (tuginemine tõendamata asjaoludele), kui leidis, et hageja lepingu rikkumise ja kostja kahju vahel ei ole põhjuslikku seost. Maakohus on jätnud siinkohal analüüsimata kostja vastuhagile lisatud poolte kirjavahetuse ja ekspertiisiakti. Maakohus tõlgendas valesti VÕS § 127 lg-t 3 ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et kahju ei saanud olla lepingu sõlmimisel hagejale ettenähtav. Hageja teadis lepingust tulenevalt,
et tööde nõuetekohane ja tähtajaline tegemine oli kostjale äärmiselt oluline, ning kui ta ei tee töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt, võib tellijale tekkida kahju, mille peab hüvitama töövõtja (lepingu p 3.1). Ka teadis hageja, et kostja oli taotlenud tööde tegemiseks PRIA-lt toetust (lepingu p 9.3). Samuti järeldub poolte käitumisest lepingu täitmisel, et hageja võttis enda kanda riski, et kostjale võib tekkida PRIA toetusest ilmajätmise tõttu kahju.
9.Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu
28.jaanuari 2016 otsuse osas, milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata (otsuse resolutsiooni p 1) ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu vastu summas 112 475 eurot 20 senti, tuvastab OÜ Mäenurga Talu nõude OÜ Marikso vastu summas 6 600 eurot ning teeb tasaarvestuse, mille tulemusena jääb OÜ-l Marikso nõue OÜ Mäenurga Talu vastu summas 105 875 eurot 20 senti. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus muutmata.
11.Hageja apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Selle nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ja kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaksid nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.
11.2.Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 3. mail 2011 ehitustööde töövõtulepingu (I kd tl 15-22) hobuste maneeži ehitamiseks (lepingu p 2.1.). Vastavalt lepingu punktile 9.1 oli tööde teostamise tähtajaks 15.08.2011, v.a maneeži tribüünid ja kohtunike ruumid, mis pidid valmima 01.12.2011, ning lepingu kohaselt nimetatud kuupäeva loetakse ka tööde teostamise lõpptähtajaks. Lepingujärgne ehitustööde kogumaksumus oli 300 396 eurot, millele lisandus käibemaks 60 079,20 eurot, kokku 360 475,20 eurot (lepingu p 9.2.). Kostja on tasunud hagejale 228 000 eurot (sh käibemaks 38 000 eurot) 29.07.2011 üleandmis-vastuvõtu aktis nr 1 nimetatud tööde eest. Hageja esitas kostjale 30.09.2011 tööde üleandmis-vastuvõtu akti nr 2 ja sellele vastava 01.10.2011 arve nr 18 summas 132 475,20 eurot (sh käibemaks 22 079,20 eurot). Kostja ei ole tasunud üleandmis-vastuvõtu akti nr 2 (I kd tl 24) alusel esitatud arvet nr 18 summas 132 475,20 eurot (I kd tl 25) ning hageja on esitanud hagi nimetatud summas tasu väljamõistmiseks. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.
Kuna pooled on lepingus kokku leppinud tööde üleandmise ja vastuvõtmise korra, siis tuleb vaidluse lahendamisel lisaks seaduses sätestatule lähtuda lepingus kokkulepitust (lepingu p 14). Samuti tuleb arvestada lepingu sätteid finantseerimise kohta (lepingu p 9).
11.3.Töövõtulepingu p-s 14 on pooled kokku leppinud tehtud tööde vastuvõtmise korra. Vastavalt lepingu p-le 14.1 tööde üleandmine-vastuvõtmine toimub sellekohase üleandmise-vastuvõtmise lõppaktiga peale töövõtja kõigi lepinguliste kohustuste täitmist. Nimetatud akti allakirjutamise järgselt tekib töövõtjal õigus esitada tellijale üleantud tööde maksumust hõlmav arve. Tööd peavad olema lõpetatud ja kohaselt üle antud käesoleva lepingu p-s 9.1 sätestatud lõpptähtajal. Lepingu p 14.2 kohaselt tööde üleandmise vormistamiseks esitab töövõtja tellijale allkirjutamiseks üleandmise-vastuvõtmise akti ja kasutusloa taotluse. Seitse päeva enne üleandmise-vastuvõtmise akti esitamist esitatakse teostusdokumentatsioon. Tellija on kohustatud vastava üleandmisevastuvõtmise akti seitsme kalendripäeva jooksul arvates akti saamisest selle allakirjutatult töövõtjale tagastama. Vastuvõtmisest keeldumise korral peab tellija eelnimetatud tähtaja jooksul esitama töövõtjale motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Tellija poolt eeltoodu mittetäitmisel juhinduvad pooled VÕS §-de 638, 643 ja 644 sätetest. Pooled on lepingu p-s 9.3 sätestanud, et tööde eest tasumine toimub vastavalt töövõtja poolt esitatud ning tellija poolt kinnitatud ja lepingu lisaks olevale tööde teostamise graafikule ja maksegraafikule (enne makse sooritamist fikseeritakse kirjalikult tööde teostamise graafiku täitmine vastavasisulise teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise vaheaktiga ja omanikujärelevalve poolt kinnitatult). Üldreeglina toimub tasumine töövõtja poolt esitatud arve alusel üks kord kuus 28 tööpäeva jooksul peale arve saamist tellija poolt. Lepingu p 8.1 järgi on tellija kohustatud finantseerima õigeaegselt töövõtjat lepingus kokkulepitud mahus ja korras vastavalt tellija poolt aktsepteeritud teostatud tööde aktidele ja nende alusel töövõtja poolt esitatud arvetele. Vastavalt lepingu p-le 8.2 on tellija kohustatud seitsme tööpäeva jooksul arvates teostatud tööde akti esitamisest aktsepteerima ja/või tagasi lükkama tööde teostamise aktid.
11.4.Asja materjalide kohaselt on pooled lepingus kokku leppinud tööde ositi vastuvõtmises ja tasumises (lepingu p 9.3). VÕS § 637 lg 4 järgi kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Hageja on esitanud kostjale üleandmis-vastuvõtu akti nr 2. Aktil on märgitud kuupäevaks 30.09.2011, kuid asjas puuduvad andmed selle kohta, millal kostja selle kätte sai. Kuna hageja väitel sai kostja akti nr 2 alusel koostatud arve nr 18 kätte selle koostamise päeval 01.10.2011 (kostja ei ole sellele hageja väitele vastu vaielnud), siis saab eeldada, et ka akti nr 2 on kostja kätte saanud 01.10.2011. Tulenevalt lepingu p-st 8.2 oli kostja kohustatud seitsme tööpäeva jooksul arvates teostatud tööde akti esitamisest aktsepteerima ja/või tagasi lükkama tööde teostamise akti. Antud juhul on kostja 07.10.2011 saatnud hagejale kirja, milles nõudis lepingu täitmist ja kahju hüvitamist (I kd tl 64-66). Viidatud kirjast võib järeldada, et kostja ei aktsepteerinud tööde teostamise akti nr 2. Kostja on kirjas märkinud, et nõuab hagejalt töövõtulepingu tingimuste (sh maneeži ehitamine) viivitamatut täitmist ning nii märgitud kirjas kui ka eelnevas kirjavahetuses on kostja esitanud hagejale pretensioone seoses lepingu tähtaja rikkumisega (kuid ei ole teinud hagejale konkreetseid etteheiteid seoses puudustega töös). Ringkonnakohtu arvates ei ole akt nr 2 käsitletav üleandmise-vastuvõtmise lõppaktina lepingu p 14 mõttes, s.o akt nr 2 ei ole koostatud peale töövõtja kõigi lepinguliste kohustuste täitmist. Nimetatud asjaolu kinnitab see, et hageja enda väitel ehitas ta valmis tribüünid ja kohtunike ruumid 01.12.2011 (s.o pärast akti nr 2 kostjale esitamist). Akti nr 2 näol on tegemist vaheaktiga. Kuna asjas puudub tööde lõppakt, akt nr 2 on kostja poolt allkirjastamata ning ta on esitanud sellele vastuväiteid (kuigi tema väited olid üldsõnalised), siis otsustamaks, kas töö on kostja poolt vastu
võetud, tuleb kohaldada VÕS § 638 teist lauset, s.o tuleb tuvastada, kas kostja on keeldunud alusetult tööd vastu võtmast selleks hageja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.
11.5.Hagiavalduses märgitu kohaselt muutus lepingujärgse tasu nõue sissenõutavaks hiljemalt 01.12.2011, kusjuures hageja ei ole täpsustanud oma seisukoht ning ei ole selge, miks hageja arvates muutus lepingujärgne tasu sissenõutavaks just tema märgitud kuupäeval. Hageja ei ole selgitanud (ega ka tõendanud), et nimetatud kuupäeval oli töö valmis ja ta andis selle kostjale üle. Samuti ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis annaks aluse järeldada, et hiljemalt 01.12.2011 saab lugeda töö kostja poolt vastuvõetuks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et antud juhul esinevad kostja tegevuses sellised asjaolud, mis annavad aluse järeldada tema tahet võtta lepingujärgsed tööd vastu, s.o tööd saab lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Sellisteks asjaoludeks on hageja väitel muuhulgas kostja poolt oma kodulehel www.vaikla.ee 2011 sügisel maneeži kasutamise reklaamimine (tõendab soovi asuda kasutama maneeži) ning vaidlusalusel arvel nr 18 arvestatud käibemaksu summas 22 079,20 eurot kajastamine oma 2011. a oktoobrikuu käibemaksudeklaratsiooni sisendkäibemaksuarvestuses (IV kd tl 23-28), kusjuures kontrollimise käigus maksu- ja tolliameti poolt esitatud küsimusele vastuseks on kostja oma raamatupidaja Heli Kooli kaudu 25.11.2011 maksu- ja tolliametile saadetud elektronkirjas 2011. a oktoobrikuu käibemaksuarvestuse kohta selgitanud, et hageja lõpetas maneeži ehituse, kuid jäänud olid veel tribüünid ja kohtunike ruum (IV kd tl 25). Kostja poolt käibemaksu summas 22 079,20 eurot kajastamine oma 2011. a oktoobrikuu käibemaksudeklaratsiooni sisendkäibemaksuarvestuses ei tõenda tema tahet lepingujärgsed tööd vastu võtta (tööde lõpptähtaeg oli 01.12.2011), tegemist on maksuõiguse valdkonda puudutava küsimusega. Samuti nähtub kostja raamatupidaja Heli Kooli elektronkirjast maksu- ja tolliametile 2011. a oktoobrikuu käibemaksuarvestuse kohta, et hageja lõpetas maneeži ehituse, kuid jäänud olid veel tribüünid ja kohtunike ruum, s.o kiri ei tõenda lepingujärgsete tööde vastuvõtmist. Hageja väite kohaselt on kostja tuginemine sellele, et tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud, vastuolus hea usu põhimõttega, sest ta kajastas hageja esitatud arve raamatupidamises kuludokumendina ja arvel märgitud käibemaksu käibemaksudeklaratsioonis, kuid samas väitis, et hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et kostja poolt arvel nr 18 märgitud käibemaksu kajastamine käibemaksudeklaratsioonis on maksuõiguslik küsimus ning ei tõenda kostja tahet tööd vastu võtta.
11.6.Hageja väitel saab tema poolt kosjale 23.12.2011 ja 30.01.2012 esitatud võla tasumise nõudmisi käsitleda konkludentse täiendava tähtaja andmisena töö vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga. Viidatud kirjades on hageja nõudnud arve nr 18 tasumist summas 132 475 eurot 20 senti, kuid neis ei ole antud kostjale mõistlikku tähtaega tööde vastuvõtmiseks. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks andnud kostjale mõistliku tähtaja tööde vastuvõtmiseks, siis on paljasõnaline hageja väide, et kostja rikkus hea usu põhimõtte vastaselt ebaoluliste puuduste tõttu kohustust töö vastu võtta mõistliku tähtaja jooksul.
11.7.Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et arvestades ekspertarvamuses märgitut oli tegemist selliste puudustega töös, mis ei oleks takistanud kostjal tööd vastu võtmast, kuid samas ei nähtu asja materjalidest, millal konkreetselt hageja soovis täita töö üleandmise kohustust (VÕS § 636 lg 1). Kuna ei ole selge, millal hageja soovis tööd üle anda (ei ole vastavat lõppakti ning poolte kirjavahetus puudutab arve nr 18 alusel tasu maksmist), siis ei ole võimalik ka aru saada sellest, kas ja millal rikkus kostja töö vastuvõtmise kohustust. Seetõttu on alusetu hageja seisukoht, et kuna töö oli oluliste puudusteta, siis oli kostja keeldumine töö vastuvõtmisest hea usu põhimõtte vastane.
11.8.Samas ringkonnakohus leiab, et lepingujärgsed tööd saab lugeda vastuvõetuks hiljemalt 19.06.2013 ning sellest kuupäevast muutus ka tasunõue sissenõutavaks. Ehitusregistri väljavõtte (II kd tl 42-43) kohaselt on vaidlusalusele ehitisele antud kasutusluba 19.06.2013. Esitades taotluse kasutusloa saamiseks ning saades kasutusloa, on kostja ühtlasi ka lepingujärgsed tööd vastu võtnud. Vastavalt ehitusseadustiku § 50 lg-le 1 kasutusluba antakse, kui valminud ehitise ehitamine vastas ehitusloale ning ehitist on võimalik kasutada nõuete ja kasutusotstarbe kohaselt. Seega kasutusloa väljastamine kinnitab asjaolu, et puudused töös ei olnud olulised, s.o puudused ei takistanud töö vastuvõtmist tellija poolt. Lähtudes eeltoodust muutus tasunõue summas 132 475 eurot 20 senti sissenõutavaks 19.06.2013.
11.9.Kostja seisukoha kohaselt tasaarvestas ta hageja tasunõude enda nõudega hageja vastu, mis koosneb leppetrahvist 20 000 eurot, kahjuhüvitisest 30 600 eurot, lepingu p-s 10.4 sätestatud tagatisrahast 6007,92 eurot ja ehituseksperdi poolt määratud kulust puuduste kõrvaldamiseks 19 000 eurot. Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu ning leidis, et kostjal ei ole tasaarvestatavaid nõudeid.
11.20.Ringkonnakohus leiab, et kostjal on hageja vastu lepingust tulenev leppetrahvi nõue 20 000 eurot. Lepingu p 9.8 kohaselt juhul, kui töövõtja ei ole tööde teostamisel kinni pidanud käesolevas lepingus fikseeritud tööde lõpptähtajast, on tellijal õigus lõpptähtajast järgmisel päevas nõuda leppetrahvi kuni 20 000 eurot. Lepingu p-s 9.1. on pooled lugenud tööde teostamise lõpptähtajaks 01.12.2011. Hageja väitel valmisid kõik tööd tähtajaks 01.12.2011. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema poolt tööde teostamist lõpptähtajaks (sh hageja ei ole esitanud kostjale lepingu p 14 kohast üleandmise-vastuvõtmise akti). Seega leiab ringkonnakohus, et kostja leppetrahvi nõue on põhjendatud. Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud hagejale oma leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul. Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud hagejale leppetrahvi nõude 12.01.2012 (I kd tl 76). Arvestades, et õigus nõuda leppetrahvi tekkis tellijal lepingu järgi alates 02.12.2011, siis on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Hageja on palunud leppetrahvi vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna see on ebamõistlikult suur. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud alused leppetrahvi vähendamiseks. Asjaolu, et kostja jättis oma lepingujärgse kohustuse täitmata ning ei tasunud arvet nr 18, kuid sai riigilt sisendkäibemaksu tagasi, ei muuda leppetrahvi ebamõistlikult suureks.
11.21.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tal on hageja vastu tasaarvestatav kahjuhüvitise nõue summas 30 600 eurot. Tasaarvestuse avaldusest nähtuvalt põhineb kahjuhüvitis nõudel tasuda alates 01.10.2011 kuni töövõtulepingu kohase täitmiseni kostjale kahjuhüvitist 300 eurot iga päeva eest. Kostja on selgitanud kahjuhüvitise nõuet saamata jäänud tuluga, kuid samas puuduvad asjas igasugused tõendid selle kohta, et kostjal jäi saamata tulu alates 01.10.2011 igapäevaselt 300 eurot. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et kuna ehitise valmimise lõpptähtaeg oli 01.12.2011 ning lepingust ei tulene, et hobuste maneeži oleks pidanud olema võimalik kasutada tulu saamiseks enne ehitise valmimise lõpptähtaega, siis on üldse küsitav kahju tekkimine kostja poolt märgitud ajast.
11.22.Kostja väite kohaselt tuleb tasu nõudest maha arvestada lepingu punkti 10.4 alusel tagatisraha 6007,92 eurot. Lepingu p 10.4 kohaselt esitab töövõtja peale tööde lõppakti allakirjutamist tagatise garantiiperioodile 2% lepingu hinnast. Antud juhul ei ole pooled allkirjastanud tööde lõppakti ning seetõttu ei ole kostjal tekkinud õigust nõuda hagejalt tagatise andmist. Asjaolu, et pooled tööde lõppakti ei ole allkirjastanud, ei ole tingitud ainuüksi hagejast tulenevatest asjaoludest, vaid ka kostja enda käitumisest.
11.23.Kostja on soovinud tasaarvestada ka ehituseksperdi poolt määratud kulu puuduste kõrvaldamiseks 19 000 eurot. Ekspertarvamuse kohaselt (III kd tl 66-229) tulenevalt asjaolust, et vundamentide vajumise ajalist jätkuvust ei ole uuritud, ei ole võimalik puuduste likvideerimise maksumusele anda ühest hinnangut ning seetõttu on ekspert esitanud kaks varianti puuduste kõrvaldamise kulude kohta – 19 000 eurot (juhul, kui vundamendi vajumine jätkub olulises ulatuses) ning 6600 eurot (vajumid on sumbunud). Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja ei ole vastanud eksperdi ettepanekule teostada objektil geodeetiline uuring tegemaks kindlaks, kas vundamentide vajumine jätkub või mitte, ning ei ole esitanud menetluse kestel ka tõendeid vundamentide vajumise kohta, siis tuleb puuduste maksumuse aluseks võtta ekspertarvamuses esitatud tabel 2, mille kohaselt on puuduste maksumus kokku 6600 eurot. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kostja on taotlenud eksperdi küsitlemist kohtuistungil, kuid kuna ekspertarvamusest nähtub, et ilma vastava uuringuta ekspert ei ole võimeline otsustama, kas vundamendid vajuvad jätkuvalt või mitte, siis eksperdi küsitlemine istungil ei annaks alust otsustamaks, kas puuduste maksumus on 6600 eurot või 19 000 eurot.
11.24.Lähtudes eeltoodust on hageja tasunõue summas 132 475 eurot 20 senti muutunud sissenõutavaks alates 19.06.2013. Kostja on leppetrahvi nõude summas 20 000 eurot tasaarvestanud 12.01.2012. Asjaolu, et tasunõue ei olnud selleks ajaks muutunud sissenõutavaks, ei välista VÕS § 197 kohast tasaarvestust tegemast. Kuna kostja leppetrahvi nõue on tasaarvestatud juba enne hagi esitamist, siis tuleb hagi rahuldada summas 112 475 eurot 20 senti. Tasaarvestuse vastuväite, mis puudutab ekspertarvamuses märgitud puudusi, on kostja esitanud menetluse kestel. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 11.23, et puuduste kõrvaldamise maksumus on 6600 eurot. Seega on kostjal hageja vastu tasaarvestatav nõue 6 600 eurot. Tasaarvestades poolte nõuded, lõpevad poolte nõuded 6 600 euro ulatuses ning hagejal on kostja vastu jätkuvalt tasunõue summas 105 875 eurot 20 senti. Hageja on esitanud viivisenõude. Vastavalt lepingu p-le 9.4 on lepinguga määratud maksetähtaegade rikkumise korral töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivitusintressi 0,05% tasumisele kuuluvast summas päevas iga viivitatud päeva eest. Arvestades tasumisele kuuluvat summat 105 875 eurot 20 senti ja viivise määra 0,05% päevas on ajavahemiku 19.06.2013 kuni 14.11.2016 viivise summaks 65 910 eurot 30 senti (viivis päevas 52,94 eurot x viivitatud päevad 1245 = 65 910 eurot) ning see kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks. Alates 15.11.2016 kuni põhisumma 105 875 euro 20 senti täitmiseni kuulub tasumisele viivis 0,05% tasumata põhivõlast päevas.
12.Kostja vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata vastuhagi kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus leiab, et
vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Maakohus on õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja on esitanud vastughagi nõudes hagejalt lepingu rikkumisest tuleneva kahju 127 598 euro 57 senti väljamõistmist. Kahjuna käsitleb kostja PRIA-lt taotletud, kuid mitte saadud, toetust 127 598 eurot 57 senti. Siinkohal on asjakohane hageja viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
12.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asja materjalide alusel on tuvastatav hageja lepingurikkumine ning ta vastutab lepingu rikkumise eest, kuid hagejapoolse lepingu rikkumise ja kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. 31.01.2011 määrati kostjale Põllumajandusministri 12.03.2008 määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord” (kehtis kuni 31.12.2010) alusel toetus maneeži ja seikluspargi ehitamiseks. Viidatud määruse § 14 lg 1 kohaselt pidi toetuse saaja tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Määruse § 15 lg 1 kohaselt toetuse väljamaksmiseks pidi toetuse saaja esitama pärast investeeringu täielikku või osadena tegemist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist PRIA-le lisas 4 toodud vormi kohase kuludeklaratsiooni koos järgmiste dokumentidega: 1) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis tööd, väljastatud arve ärakiri; 2) eelnimetatud arvel märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte; 3) tehtud töö üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi ärakiri. Lähtudes määruses sätestatust oleks PRIA saanud toetuse välja maksta kostjale pärast seda, kui kostja oleks tööd vastu võtnud ja nende tööde eest tasunud. Nähtuvalt kuludeklaratsioonist (IV kd tl 32-33) esitas kostja PRIA-le toetuse väljamaksmiseks kuludeklaratsiooni, tööde 30.09.2011 üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2 ja arve nr 18 summas 110 396 eurot (ilma käibemaksuta), kuid jättis esitamata arve tasumist tõendava dokumendi. PRIA 19.12.2013 otsusega nr 13-6/2315 (I kd tl 58-59) jäeti kostjale toetus summas 127 568 eurot 57 senti välja maksmata. PRIA selgitas otsuses, et toetuse väljamaksmiseks peab olema kulu tehtud, s.o töövõtja poolt esitatud arve peab olema tasutud, ning kuna seda tehtud ei olnud, siis ei olnud võimalik ka toetust välja maksta. Seega oli tingitud PRIA toetuse mittesaamine kostja enda käitumisest. Oleks ta tasunud hagejale arve nr 18 järgi summa, millises ta aktsepteeris tööde tegemist (ekspertarvamisest lähtuvalt oli puuduste maksumuseks 6600 eurot), oleks ta ka toetust saanud.
12.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et kostja väidetav kahju ei saanud lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena olla hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, ning ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 28, ringkonnakohus nõustub nendega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
13.Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud maakohtus seoses hagiga 85% ulatuses OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda ning menetluskulud seoses vastuhagiga jätta OÜ Mäenurga talu kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel seoses apellatsioonkaebusega 85% ulatuses OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda ning menetluskulud seoses vastuapellatsioonkaebusega jätta OÜ Mäenurga talu kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust ei määra. Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174 lg-st 4 ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.