R. L. ́i kaebus Tallinna Vanglalt kahju väljamõistmiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja – R. L. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Martisen
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord ja tähtaeg
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule, so hiljemalt 17.01.2018. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas registreeriti 20.10.2014 kinnipeetav R. L. ́i taotlus (tl 8) kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava kambripinna suurusega ajavahemikel 30.07.2007-28.01.2008, 21.07.20085.01.2009, 21.10.2010-28.10.2010, 15.04.2011-31.08.2011, 14.12.2011-8.06.2012, 11.07.20128.02.2013 ja 31.07.2014-taotluse esitamiseni. Taotluse kohaselt ei olnud nimetatud ajavahemikel ühele kinnipeetavale 4 m2 isiklikku ruumi. Seejuures ei kuulu isikliku ruumi raamidesse tualettruum, mis on abiruum ja EIK lahenditest tulenevalt ka mööblialune pind. R. L. taotles õiglast kahjutasu, mis oleks proportsionaalne EIK poolt määratud kahjutasudega.
2.11.12.2014 kirjaga nr 5-18/14/28761-2 (tl 8 pöördel – 11) jättis Tallinna Vangla kahju hüvitamise taotluse ajaperioodide 14.12.2011-6.12.2012, 6.01.-8.06.2012, 11.07.2012-8.02.2013 ja 31.07.-20.10.2014 osas rahuldamata ning tagastas läbivaatamatult ajaperioodide 30.07.200728.01.2008, 21.07.2008-5.01.2009, 21.10.2010-28-10-2010, 14.12.2011-6.01.2012 ja 15.04.201131.08.2011 osas. 30.11.2016 registreeriti Tallinna Vanglas R. L. ́i taotlus seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju nõudes (tl 13) vastavalt 15 eurot iga vanglas viibitud päeva eest. Kahjunõude kohaselt viibis R. L. ebainimlikes vangistustingimustes ajavahemikul 9.08.2005-30.11.2016 kokku 1082 päeva. Kahju nõude kohaselt märgib R. L., et vangla on alandanud tema inimväärikust ja on rikkunud EIK artiklit 3. Lisaks puudus kambrites normaalne ventilatsioon, värske õhu juurdevool oli piiratud, pesta sai vaid korra nädalas ning valgustus oli alla igasugust arvestust. Viidates Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-16-16, leidis R. L., et tema varasem pöördumine ei oleks midagi muutnud ning vangla poleks kahju tekkimist ära hoidnud, sest vanglad olid niikuinii ülerahvastatud.
3.17.01.2017 kirjaga nr 5-37/16/227-2 (tl 16-19) tagastas Tallinna Vangla R. L. ́i kahju hüvitamise nõude perioodi 28.07.2005-26.06.2006 osas läbivaatamatult seoses kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja möödumisega, ajaperioodide, 30.07.2007-28.01.2008, 21.07.20085.01.2009, 21.10.2010-28.10.2010, 14.12.2011-6.01.2012, 15.04.2011-31-08-2011, 14.12.20118.06.2012, 11.07.2012-8.02.2013 ja 31.07.2014-20.10.2014 osas läbivaatmatult seoses sellega, et R. L. esitas 30.11.2016 kahju nõude samadel asjaoludel, mille pinnalt oli esitatud 20.10.2014 kahju nõue, mille osas on aga vangla oma seisukoha juba esitanud ning lõpetatud menetlus uuendamisele ei kuulu. 17.01.2017 kirjaga nr 5-37/16/227-2 jättis Tallinna Vangla R. L. ́i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata perioodide 21.10.2014-27.11.2014 ja 13.09.2016-30.11.2016 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Vangla käsitles R. L. ́i nõuet sellisena, et talle ei tagatud piisavas suuruses põrandapinda, kambrites puudus ventilatsioon, piiratud oli värske õhu juurdevool, pesta sai vaid korra nädalas ja valgustus oli alla igasugust arvestust.
4.30.01.2017 saabus Tallinna Halduskohtule R. L. ́i (edaspidi ka kaebaja) kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes inimväärikuse alandamise eest ajaperioodil 9.08.200527.11.2016 vastavalt 15 eurot päeva eest. Kaebuses on esitatud samasugused väited nagu R. L. esitas 30.11.2016 registreeritud kahju nõudes. 15.03.2017 määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebaja taotles kahju hüvitamist mittevastavates kinnipidamistingimustes viibimise eest ajavahemikel 28.07.2005-26.06.2006, 30.07.2007-28.01.2008, 21.07.2008-5.01.2009, 21.10.201028.10.2010 ning 15.04.2011-31.08.2011. 28.03.2017 määrusega lõpetas kohus kaebuse menetluse osas, milles kaebaja nõudis kahju seonduvalt vanglas ebainimlikes tingimustes viibimisega ajavahemikel 14.12.2011-6.01.2012, 6.01.2012-8.02.2012, 11.07.2012-8.02.2013 ja 31.07.201420.10.2014.
5.Kohtumenetlusse jäi nõue ajaperioodi 21.10.14-30.11.16 osas. Tallinna Vangla on esitanud kaebusele üksikasjalise selgituse, andmed kinnipidamise tingimuste kohta ning palub jätta kaebus rahuldamata. R. L. jäi seisukohale, et tema kahjunõue kuulub rahuldamisele.
KAEBAJA SEISUKOHAD
6.R. L. loeb, et vangla esitatud andmetel oli tegemist ebapiisava põrandapinnaga, kambrites oli puudulik ventilatsioon ja ebapiisav kunstlik valgustus, duši kasutamise võimalus oli vaid kord nädalas. Tingimused olid halvad ja vangla ei ole vastupidist tõendanud. Kaebaja soovib kahju summas 15 eurot iga vanglas nõutele mittevastavates tingimustes viibitud päeva eest.
7.Kahju põhjustanud asjaolusid ei ole vangla tõendanud siiani ning vastuses (nimetab vastulauseks) joonistas kaebaja kambri joonise koos sinna kuuluva sisustusega. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on esitanud vaba põrandapinna kohta ebaõiged andmed, sest esitatud suurustest ei ole maha arvestatud laua, pinkide, voodite, kraanikausi ja kapi pindasid.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Kaebajal ei saa kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas olla etteheiteid kambripinda puudutavates küsimustes, kuna siseriiklikud normid ja ka EIK viimasest lahendist tulenevalt on nõuded täidetud. Vastavalt EIKo 20.10.2016, 7334/13 Mursic vs.Horvaatia, p 114, 149 saab märkida, et kambri pindalast tuleb välja arvata tualettruumi pindala, kuid mööblialune pind arvestatakse isikliku ruumi hulka. Vastusele lisas vangla kaebaja kohta andmed kambrite kohta, milles kaebaja viibis, kambri pinna suurused koos WC-ga ja ilma. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna vanglasse ajavahemikel 21.10.2014-27.11.2014 ja 13.09.2016-30.11.2016 ning kaebaja viibis kambris nr 439 (perioodil 21.10.2014-27.11.2014), nr 130 (perioodil 13.09.2016-4.10.2016) ja kambris nr 216 (perioodil 5.10.2016-30.11.2016). Kaebajale oli tagatud igal ajal vähemalt 3,4 m2 põrandapinda (seejuures oli kaebajale tagatud igal ajal vähemalt 3,06 m2 põrandapinda ilma WCalust pinda arvesse võtmata). Seetõttu ei ole kaebajat hoitud ühelgi päeval põrandapinnal, mille suurus oleks väiksem kui 3 m2. Perioodil 21.10.2014-27.11.2014 oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse vahistatuna (kamber nr 439) ning perioodil 13.09.2016-4.10.2016 oli kaebaja lukustatud kambris vastuvõturežiimil. Lukustatud kambrites oli kaebajale tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ning sellel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda vahemikus 3,21-7,3 m2 (ilma WC-aluse pinnata). Kaebaja osales ka XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXX tugigrupis (perioodil 23.10.201427.11.2014) ja Eluviisi treeningul (perioodil 30.09.2014-5.11.2014), milliste ajal ei pidanud ta kambris viibima ning kuhu liikumine andis kaebajale täiendavaid liikumisvõimalusi. Alates 5.10.2016 paigutati kaebaja süüdimõistetuna kambrisse nr 216, kus lisaks igapäevasele jalutuskäigule olid kambrite uksed igapäevaselt vähemalt neli tundi avatud ning kaebaja sai eluosakonna piires vabalt liikuda. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis kaebajale sellel ajal ka iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Samuti on kaebaja alates 1.09.2016 rakendatud hõivetegevusse – ta õpib üldharidussüsteemis 9. klassis. Kaebajale on põrandapinda süüdimõistetuna tagatud 3,06 – 7,66 m2 (ilma WC alust pinda arvesse võtmata). Täiendavaid liikumisvõimalusi on andnud ka lühiajalistel kokkusaamistel käimine (4.10.2016, 20.10.2016, 8.11.2016 ja 22.11.2016). Kuna kaebaja ei märgi midagi täpsemalt temaga seotud asjaolude kohta kambrite ventilatsiooni, pesemise ja valgustuse osas, ka mitte seda, mis kahjunõudes on valesti, siis kordab vangla kaebaja kahjunõudes esitatut.
10.Vangla kambrites on tagatud nõuetele vastav õhuvahetus, milline on korraldatud osaliselt sundventilatsiooniga ja osaliselt loomuliku ventilatsiooniga, mistõttu on kaebaja etteheited halva ventilatsiooni osas paljasõnalised. Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Lisaks on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kaebaja ei ole vanglas viibides pöördunud kordagi vangla poole kaebustega ventilatsioonisüsteemi osas.
11.Tallinna Vangla on lähtunud valgustatuse tagamisel põhimõttest, et valgustus kambrites peab olema piisav tavapäraseks elutegevuseks, sh lugemiseks ja kirjutamiseks. Kõigis kambrites, kus kaebaja viibis, on olemas aken, mille kaudu pääseb kambritesse päevasel ajal ka loomulik valgus. Vaidlusalusel perioodil oli vangla kambrites tagatud valgustus kahe 75 W lambipirniga, kambrites oli öövalgusti võimsusega 40 W ning täiendav valgusti paiknes tualettruumis (võimsusega 40 W). Lisaks oli kinnipeetavatel võimalik soetada vangla kauplusest näpitslamp võimsusega 60 W. Kaebaja ei ole vangla poole enne valgustuse probleemidega pöördunud, mistõttu ei ole võimalik tagantjärgi kontrollida, milline konkreetne valgustugevus oli kambrites, kus kaebaja viibis.
12.Kinnipeetavale oli pesemiseks võimaldatud kambris seep ning kraanikauss koos voolava veega. Õigusaktidest ei tulene nõuet tagada kambri varustatus sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatele lubatud endale soetada vangla kauplusest veekeedukann ning alates 2013 veebruarist annavad valvurid kinnipeetavatele soovi avaldamisel kambrisse veekeedukannu või ämbriga sooja vett. Sellega on tagatud võimalus sooja vee saamiseks. Kaebajale oli tagatud kord nädalas vähemalt 20-minutiline dušš.
13.Arvestades vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid põhjustanud kaebajale kannatusi. Vangistustingimused on olnud vähemalt rahuldaval tasemel. Lisaks eeltoodule oli kaebajale tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega, võimalus laenutada raamatuid, lugeda ajalehti, sooritada sisseoste, toitlustamine kolm korda päevas. Voodipesu vahetati kaks korda kuus ning igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00-06:00 oli vanglas öörahu ja iga isik sai korralikult välja puhata. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on võimalus kohtuda vangla kaplaniga. Vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.
14.Iga vanglas esinev ebameeldivus ei pea tooma kaasa hüvitise saamist. Iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning sellise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Pelgalt ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Kinnipidamisliku iseloomuga karistus kujutab olemuslikult isiku põhiõigustele ja –vabadustele teatavate piirangute seadmist ning võib põhjustada rahulolematust, kuid see ei too igal juhul kaasa kahjuhüvitise nõudeõigust, sest piirangud tulenevad isikule määratud karistuse iseloomust.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Kohus leiab et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.
17.VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada tingimusi ka kogumis (nt Riigikohtu 3-3-1-14-10, p 9 ). Riigikohus leidis 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 16), et kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis puudub õigusvastasus, mida vastustajale ette heita ning õiguspärased tingimused ei saa ka kogumis olla inimväärikust alandavad.
18.Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kambripinna suuruse osas „Vangla sisekorraeeskirjaga“ (VSkE) sätestatud minimaalse põrandapinna nõuded on täidetud ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi saab põrandapinna arvestamisel nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardi alusel järeldada, et põrandapinna hulka saab arvestada mööbli ja isiklike asjade all oleva pinna. WC on antud juhul kaebajal olnud kõigis kambrites ning kui seda mitte arvestada põrandapinna hulka, ka siis on pinna suurus üle 3 m2. EIK praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind ühe isiku kohta 4 m2, kuid kui põrandapinda on ühe isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Käesolevalt sellist olukorda ei tekkinud.
19.Vastustaja on õigustatult märkinud, et kuna kogutud andmetel on tõendatud, et kambri põrandapinnast on maha arvatud WC pind ning ei ole maha arvatud kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda, mis tagas kaebaja kasutuses olnud isiklikuks ruumiks lukustatud kambrites ca 3, 21 m2 ja avatud eluosakonna kambrites ca 3,06 m2, on nii siseriiklikele kui ka EIK-i praktikast tulenevale lubatavaks peetavale määrale kaebaja õigused tagatud. Oluline on siinkohal, kas kaebajale on olnud tagatud ka väljaspool kambrit liikumine ja nagu nähtub, siis on see tagatudantud juhul tund aega päevas värskes õhus viibimise läbi kogu kinnipidamise perioodi kestel. Liikumisvõimalused olid piiratud VangS § 90 lg 3 alusel ja VsKE § 8 lg 4 alusel. Kui kaebaja viibis 57 päeva kestel süüdimõistetute kambris, siis oli igapäevaselt tagatud vähemalt 4 tundi vaba aega eluosakonna piires, lisaks oli tagatud spordisaali kasutamine.
20.Kaebaja on saanud esitada päringuid seotult kambripinna suurusega pikemal perioodil ja saanud vastuseid (nt tlk12; vastus tlk 14) ning kaebaja kahjunõudele esitatud vastuses 17.01.17 on veelkord esitatud põrandapinna andmed (tlk 17 pöördel). 24.04.17 esitas vangla oma vastuse ja kaebaja paigutuse andmed kambritesse (tlk 54 pöördel). Kaebaja on 30.11.16 (tlk 13) märkinud põrandapinna küsimusele lisaks, et kambrites puudus normaalne ventilatsioon, värske õhu juurdevool oli piiratud, pesta sai vaid kord nädalas, valgustus oli alla igasugust arvestust. Vastustaja on kaebajale kahjunõuet lahendades märkinud, et kaebaja nimetas puudusi üldistavalt, ta ei ole varem vangla poole pöördunud ühegi pretensiooniga, mille alusel nähtuks, et esines ka tegelik puudus ja see tulnuks kõrvaldada. Kuna ka varem on kaebaja kahjunõuetes neidsamu asjaolusid nimetanud, siis pidid needsamad põhjused olema kaebajale tunda ja teada, ometi ei suuda kaebaja nimetada midagi enamat. Vastustaja lisas kaebaja kirjavahetuse andmed, mille osas kaebaja ei ole kohtule midagi lisanud ega märkinud, et andmed oleksid väärad (tlk 61-71). Kohtumenetluses oli kaebajale tagatud andmete saamine, kui tal mingil põhjusel puudus järjepidevus. Ometi ei ole kaebaja kohtule vastamisel ega kaebuses esile toonud, milles on vangla vastuses või kahjunõudes eksitud, va soov vaidlustada põrandapinna küsimused. Kuigi kaebaja teatas, et ta esitas vanglale veel 27.04.17 päringu ning kohus määruses meenutas kaebajale, et ta saab saadud vastuse kohtule esitada, kui ta seda soovib, ei ole kaebaja kohtule täpsustusi esitanud. Ka muudes küsimustes, mis võiks seonduda kinnipidamise halbade tingimustega, ei ole kaebaja midagi enamat täpsustanud. Seega selgitab kohus, et kui põrandapinna küsimuses ei oleks saanud kaebaja suure tõenäosusega olukorda vältida, ei saa sama mõõdupuuga suhtuda ventilatsiooni, pesemise ja valgustuse küsimusse, kuid kaebaja oleks pidanud kohtule teada andma, millises kambris ja mis täpsemalt oli korrast ära. Kaebaja seda ei teinud, mistõttu analüüsib kohus tingimuste nõuetekohasust väidetud puuduste lõikes.
21.Vangla direktori käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord lisa p-des 1.1.6 ja 1.1.7 nähtuvalt on sektsiooni 1-5 paigutatutel tööpäevadel vaba aeg, mil kambrite uksed on avatud, kella 09.25-11.25 ja kella 14.10-17.55 ning nädalavahetustel kella 08.25-11.30 ja kella 13.10-17.45, ehk liikumiseks oli aega isegi rohkem, kui VskE § 8 lg-s 1 sätestatud miinimum määr. Liikumisvõimalused olid mõnevõrra avaramad, kui kaebaja osales hõivetegevuses, nt 30.09.1605.11.14 eluviisi treeningus; 23.10.-27.11-14 XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXX tugirühma üritusel vahistatutele, alates 01.09.16 on aga kaebaja asunud õppima 9.klassi Seega ei viibi kaebaja samas keskkonnas ja aega sisustasid ka lühiajalised kokkusaamised, mis pakkusid liikumisvõimalusi väljaspool kambrit. Kaebaja ei ole eitanud nende võimaluste kasutamist. Samas ei ilmnenud muid raskendavaid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada vangistuse mõju kaebajale kahjulikumalt, kui see vältimatult kaasneb kinnipidamisega. Kohtu arvates on oluline, et tagatud olid vajalikud meelelahutused, samuti infovajaduse rahuldamine, suhtluse võimalus lähedastega. Vanglas saab lugeda raamatuid, kuna on raamatute laenutamise võimalus, tagatud on ka ajalehtede lugemine; kambritesse väljastatakse raadio, TV ja muid meelelahutuslikke esemeid. Kaebajale oli tagatud puhkeaeg, unerahu, puhas voodipesu ning toitlustus. Lisatoitu sai soetada vangla kauplusest. Hingeliselt on kinnipeetaval võimalus kasutada psühholoogi abi, usulisi vajadusi tagas individuaalne võimalus suhelda kaplaniga, tagatud oli meditsiiniline abi, suhtlus sotsiaaltöötajatega. Ehk kohtule nähtub, et vangla elu on siiski ennekõike organiseeritud elukeskkond, mis võimaldab kinnipeetaval organiseerida oma vaba aega ehk määrata elu kvaliteet võimalikult paremaks, mis vangla tingimustes on lubatav ja võimalik. Kaebaja ei märgi, kui aktiivselt ta kõiki tagatud võimalusi kasutas, ent nagu on tõendatud, ei ole ta selles osas pretensioone esitanud, millest järeldub, et need tingimused olid tagatud.
22.Kohtu meelest on oluline ka märkida, et kaebaja paiknes sj kambrites, kus WC asub kambris, mistõttu ei tekkinud sellist probleemi, et kaebaja pidanuks olema ootejärjekorras, et kasutada WCd. Kui WC asub väljaspool kambrit, võiks tekkida probleeme, et seda ei saa kohe kasutada, mis võiks olla ebamugav. Kambritingimused antud juhul olid selles mõttes soodsad. Kaebaja viibis keskkütte ja elektriga varustatud kambrites, samuti olid kambrid varustatud aknaga, mis on soovi korral seestpoolt reguleeritavad, et kambrit õhutada lisaks sundventilatsioonile, mis ehituslikult on olnud järjepidevalt kontrolli all, kambrites oli voolav vesi. Vett saab keeta soetades veekeetja või paludes valvuri abi sooja vee saamiseks. Kaebajale on esitatud õiend tehnohoolduse tegemisest, ventilatsioonide osas hooldussageduse kord ja töö põhimõtted (tlk 73-74), ent kaebaja ei ole ka peale seda kohtule märkinud, milles vangla kahjunõudes eksiti. Seega oli kaebaja paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna vajalikule ruutmeetritele ja sellest tulenevalt ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud, kui kambrites oli tagatud eluks vajalik.
23.Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK-i lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks, see võis tingida vanglate praktikas eksimusi, ent aja kestel olud vanglas muutusid; käesolevalt vaatluse all olev kinnipidamise aeg arvestab juba, et Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud rahuldavaks pidada. Tallinna vangla arvestas kohtupraktikaga ning vangla võimalusi ja seejärel tagas kaebajale reaalselt võimaliku pinna, mis arvestas, et riik ei tohi alla 3 m2 kambripinda pidada rahuldavaks. EIK praktika tõi kaasa küll mitte koheselt siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimise, ent käesolevat aega probleem ei puuduta. EIK-i lahendites väljendatud seisukohti on siseriikliku õiguse muutmisel arvesse võetud ja alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes ühe kinnipeetava kohta kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ajal, mil kaebaja on üldse viibinud Tallinna Vanglas, oligi erinevaid perioode, ent menetluses olev
ajaperiood hõlmab kambrite tingimusi, mil vangla ei olnud normi rikkunud ning tegevus pole seetõttu olnud kambripinna suuruses osas õigusvastane.
24.Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, et mööblialuse pinna küsimuses on vangla eksinud. Ühtlasi märgib kohus, et ka WC pinna küsimuses on vangla aja kestel oma seisukohta juba muutnud. WC on eraldiseisev ruum, mida ei saa kasutada väljaspool selle otstarvet ning WC alust pinda ei saa arvestada kambri pinnana, mis võimaldaks vaba liikumist. Seda, et kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud mitmetes lahendites nt Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12), Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-50845, 3-13-70129, 3-14-51027. Kaebaja võis olla varasemalt paigutatud kambritesse, mis kambripinna küsimuses ei vastanud tingimustele ehk mil kambrid vastasid kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud tingimustele. Seetõttu jääb kohus seisukohale, et isikliku ruumi rikkumist ei ole käesolevalt siiski toimunud. EIK praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2, pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.2015. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi.
25.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 44 märkinud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Vangla andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 21.10.– 27.11.2014 vahistatuna ja 13.09.2016 – 04.10.2016 paiknes vastuvõtureziimil, seetõttu viibis ta suletud osakonnas, ent ühetunnine jalutuskäik vabas õhus oli tagatud. Kaebaja oli perioodil 05.10.-30.11.2016 süüdimõistetuna paigutatud avatud osakonda, mil liikumisvabadus oli avaram. Kohtule on esitatud andmed, et kaebaja asus ka õppima, kohtus oma lähedastega. Seega ei saa liikumisvabadust hinnata üksnes lähtudes kambripinna suurusest. Kaebaja ei ole nendele andmetele vastu vaielnud. Kohtule nähtuvalt käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis võiksid märkida, et tingimused liikumisvabaduse osas olid inimväärikust alandavad.
26.VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju muuhulgas kahjustatud isiku hingelist valu ning kannatusi ning kaebajal võis tekkida nördimushetki ja ebaõigluse tunnet, kui ta ei saanud kasutada pesemisvõimalusi nii nagu ehk soovinuks või kui ka muud tingimused ei vastanud kaebaja soovidele. Kaebaja märgib kohtukaebuses, et ta sai pesta korra nädalas. Samas nähtub, et ta ei ole vangla poole pöördunud sooviga kasutada nt pesemisvõimalusi rohkem, kui seda tagas vangla graafik. Eelnevalt nähtus, et kaebajal ei ole esinenud probleeme ventilatsiooni küsimuses, samuti kambri valgustuses, vastavalt ei ole ta esitanud vanglale avaldusi, kuid ei ole enam ka kohtusse pöördumisel nimetanud, mis täpsemalt teda võis häirida.
27.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh VangS § 90 lg 1 kohaselt vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab
olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Elamuseaduse § 7 lg 1 punktide 1 (kehtetu alates 01.07.2015) ja 2 alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (Määrus nr 38) ning alates 06.07.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ (Määrus nr 85) sätestavad nõuded eluruumi valgustatusele, ventilatsioonile, õhu temperatuurile, niiskusele ja sanitaarsõlmele. Eluruumi igal elutoal peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ja tagab ruumis piisava loomuliku valguse (määruse nr 38 p 5, määruse nr 85 § 3 lg 3); eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon sise-õhus peab vastama kehtestatud nõuetele (määruse nr 38 p 6, määruse nr 85 § 4 lg-d 1 ja 2). Sise-õhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi sise-õhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C, lubatav ülempiir tuleb määrata kehtestatud nõuete alusel (määruse nr 38 p 7, määruse nr 85 § 4 lg-d 3 ja 4). Eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi sise-õhu optimaalne niiskus on 40-60% (määruse nr 38 p 8, määruse nr 85 § 4 lg 5); eluruum peab olema varustatud klosetiga või selle puudumisel peab olema tagatud kloseti kasutamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal (määruse nr 38 p 9, määruse nr 5 lg-d 1 ja 2). Nagu eelnevalt nähtus, siis kaebaja kambrites oli klosett, kaebaja ei eita ventilatsiooni olemasolu, ka ei väida kaebaja akna puudumist ning et ruumid olid köetud. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1, on mittevaralise kahju rahalise hüvitise nõudeõiguse tekkimise eelduseks aga kahju tekitamine selles sättes toodud viisil –st süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Kaebaja kaebusest ei nähtu, et vangla oleks rikkunud süüliselt eelmärgitud nõudeid. Kuna kaebaja on nimetanud üldiselt, et ventilatsioon oli halb, siis saab kohus märkida, et VangS § 45 lg 1 nõuab, et kambris oleks tagatud elutegevuseks vajalik õhuhulk. Määruse nr 38 punkti 6 kohaselt peab ruumis olema kas loomulik või sundventilatsioon. Vastustaja selgitas, et kambrite akendel on õhutusavad, mille liigutamisel saavad kinnipeetavad värske õhu hulka ise reguleerida. Lisaks on kambrites ventilatsiooniavad, mis täiendavalt aitavad tagada vajalikku õhuhulka ja selle ringlust. Kaebaja ei ole vaidlustanud nt ventilatsiooniavade või akende puudumist, siis ei ole ka kohtul põhjust pidada vangla tegevust selles osas õigusvastaseks. Kaebuste puudumine viitab, et ventilatsioon pidi toimima ja oli tagatud vähemalt minimaalselt vajalikul tasemel. Seega, kuigi kaebaja on rõhutanud, et ventilatsioon ei olnud rahuldav, ei saa abstraktset pretensiooni pidada asjakohaseks. Kambrites, kus viibis kaebaja, on tagatud õhuvahetus ventilatsioonisüsteemi kaudu. Sundventilatsiooni kontrollitakse, vastustaja lisas tõendi (vastuse lisa 5). Õhuhulka saab reguleerida akna kaudu, sest selles on õhutusava. Ventilatsioon tuleb kambris hoida vaba ja avatuna, et see toimiks. Kaebaja kirjavahetus vanglaga kinnitab, et ta ei ole vangla poole pöördunud antud küsimuse või probleemiga, mistõttu ei ole alust arvata, et kaebaja kahjulikke tagajärgi kannatas. Need andmed ei muutunud ja kaebaja midagi enamat ei väitnud.
28.Kaebaja on märkinud, et pesta sai korra nädalas. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. PS § 14 järgi on põhiõiguste järgimise kohustus pandud riigivõimule. Seega on Tallinna Vangla täidesaatva riigivõimu asutusena kohustatud tagama kinni peetavate isikute õiguse tervise kaitsele. Isikliku hügieeni vajaduste rahuldamise piisav tagamine on ka tervise kaitse lahutamatu osa. VangS § 50 lg 2 tõlgendamisel
koosmõjus PS § 28 lg-ga 1 ja EIÕK art 3 lg-ga 1 ei ole välistatud vajadus tagada kinnipeetavatele duši kasutamine sagedamini kui üks kord nädalas. Vangla on kaalutlusõigust teostades võimaldanud kasutada enam kui kord nädalas dušši kinnipeetavatele suvel, töötavatele ja praktikal osalevatele kinnipeetavatele, kinnipeetavale, kellel on vangla meditsiiniosakonna arsti vastav tõend. Vangla on arvesse võtnud ka seda, et kinnipeetavale on iga päev tagatud juurdepääs puhtale veele. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.12.2014 a otsuses asjas nr 3-4-1-50-14 kolleegium leidis, et VangS § 50 lg 2 kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale dušši vähemalt ühe korra nädalas. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused ei tähenda veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Kui vangla otsustab VangS § 50 lg 2 alusel, kas kinnipeetavale lubada dušši kasutada sagedamini kui ühe korra nädalas, peab ta kaalutlusõigust teostades arvestama, et tagatud oleks mh inimväärikus. Kaebaja ei ole ka selles osas midagi täpsustanud, seega ei saanud vangla ega kohus täiendavalt midagi uurida. Kuivõrd ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele kartserikambris sooja vee olemasolu, ei ole sooja vee puudumine kambris õigusvastane. Kuivõrd puudub vaidlus selles, et kaebajale oli kooskõlas VangS § 50 lg-ga 2 tagatud vähemalt kord nädalas duši kasutamise võimalus ja kõikides kartserikambrites oli kraanikauss, kraanist sai külma vett, siis nõustub kohus vastustajaga, et kaebajal oli võimalik end vähemalt minimaalsel määral pesta ja seda olukorda ei saa pidada õigusvastaseks. Külma vee olemasolul on vähemalt elementaarsete igapäevaste pesemistoimingute tegemine igati võimalik. Kambri pesemiskoha osas seadusega ettenähtud nõudeid ei ole, kuid kambritingimusi ei saa pidada õigusvastaseks, kui kuum voolav vesi kambris puudub. Kambris saab soojendada vett veekeedukannudega, teadaolevalt asi toimib. Valvurid varustavad kinnipeetavaid alates 2013 a veebruarist kambreid sooja veega ehk võimalus on saada sooja vett kas veekeedukannuga või ämbriga. Kaebaja ei märgi, et talle poleks tagatud voolavat vett, samuti võimalus saada eelmärgitud viisil sooja vett. Kambris on tagatud seebi kasutamine. Seega elementaarne hügieeni jälgimise võimalus on olemas. Kaebaja osas ei ole fikseeritud probleeme, kuna vastupidisel juhul oleks ta teinud kaebuse, mida saanuks (õigeaegselt) lahendada. Praegusel juhul kaebaja ei ole esitanud vanglale niisugust taotlust, mille sisuks oleks olnud, et kaebajale tuleks lubada dušši kasutada rohkem kordi nädalas. VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust nt kaks korda nädalas dušši kasutada. Konkreetsetel juhtumitel enam kui kord nädalas duši kasutamise võimaluse otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel. Käesolevalt on vangla tuvastanud, et kaebajale on võimaldatud dušši kasutada vähemalt ühe korra nädalas. Vangla on võimaldanud kasutada enam kui kord nädalas dušši kinnipeetavatele nt suvel, töötavatele ja praktikal osalevatele kinnipeetavatele, kinnipeetavale, kellel on vangla meditsiiniosakonna arsti vastav tõend. Vangla on arvesse võtnud ka seda, et kinnipeetavale on iga päev tagatud juurdepääs puhtale veele. Kaebaja ei ole pöördunud vangla poole graafikujärgse pesemiskorra muutmiseks. Kaebaja ei saanud pidada piisavaks õiguskaitsevahendiks hilisemat hüvitamisnõuet, kui ta sooviks olnuks olukorda muuta. Kaebaja ei märgi, et talle graafikukohane 20 minutiline ettenähtud pesemiskord jäänuks kättesaamatuks.
VangS § 50 lõikega 2 ei ole seega küll keelatud vanglal võimaldada kinnipeetavatele nädala lõikes ka sagedamalt dušši kasutada, kuid sellise otsustuse saab VangS § 50 lõike 2 alusel teha vangla kaalutlusõigust kohaldades, mitte kohus vangla eest ja tagantjärgi. Arvestades, et vangla võimaldab duši sagedasemat kasutust üksnes teatud isikute gruppidele (töötavatele kinnipeetavatele) või erandlikel olukordadel (kuumal suveperioodil, arsti näidustusel) ja kaebaja ei väida, et tema puhul esinesid need asjaolud, millele tuginedes vangla oma senise praktika kohaselt tavapärasest sagedamat duši kasutamist ei võimaldanud. Duši kasutamise võimaluse loomine harvem, kui alla lubatud korra nädalas, rikuks kaebaja õigusi ja väärikust, kuid kaebaja ei ole kahju tekkimist/kahjulikke tagajärgi kunagi varem vangla ees ka sel viisil väitnud ega tee seda ka käesolevalt. Arvestades ka Riigikohtu HK otsust nr 3-3-1-5-10 (p 19), ei saa kohus lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks, kuivõrd pesemisvõimaluste osas vastav vangla tegevus ei kujuta õiguste rikkumist; ka Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 ei ole õiguslikult siduv, milles märgitut tuleb käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille poole püüelda. VangS § 50 lg 2 ei ole rikutud, kui kaebaja sai pesta ja külastada sauna vastavalt graafikule. Nagu nähtub, siis kaebaja käsitlused on abstraktsed.
29.Veel on kaebaja rahulolematu valgustuse küsimuses, ent vaidlust ei ole selles, et VangS § 45 lg 1 kohased nõuded oleks täitmata. Kaebaja ei märgi, mis täpsemalt oli nendes kambrites valgustusega, mis puudutavad kaebusega hõlmatud perioodi. Nagu võib mõista, siis võib kaebajal olla mõttes erinevaid ajaperioode, ent käesolevalt ei ole ta vangla kahjunõude osas lahendile midagi ette heitnud. Seega ei saa ka kohus midagi enamat kontrollida. Kaebaja ei väida, et tal jäi ebapiisava valguse tõttu midagi tegemata või et valgustusest tulenev avaldaks talle muul moel märkimisväärset kahjulikku mõju. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid arvulisi näitajaid kinnipidamisasutuse kambri valgustusele. Nagu kohus eelnvalt nimetas, siis VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Rahvatervise seaduse § 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõudeks see, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. Lisaks saab märkida, et Riigikohus on otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-10 (p 8) leidnud, et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetava kambris peab olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud. Vanglas on üldteadaolevalt parandatud valgustustingimusi järjepidevalt arvates 2012.a. Kambris on aken, mis tagab päevase valguse, kunstlik valgustus võimaldab vajadusel lisavalguse ka päevasel ajal, ent on mõeldud tavapäraselt ruumi valgustamiseks, nagu igapäevaselt argielus kodudes või töötamiskohtades. Varem viidatud Määrus nr 38 sätestab üldised nõuded eluruumidele, vastavalt on vangla oma tegevuses ka valgustuse küsimuse lahendustes lähtunud. Kaebaja ei ole kohtule nähtuvalt lisavalgustust, nt kohtvalgustust, nõudnud või selle puudumist märkinud. Vangla esitas andmed, mille kohaselt kasutusel olnud kambris oli valgusallikaks aknad ja valgustid ehk tagatud oli kunstlik ja loomulik valgus. Trellid akende ees lasevad loomuliku valguse läbi, kuid ei saa samas takistada kunstliku valguse levikut kambris, mida kaebaja samuti ei väida. Vanglas kehtib öörahu kella 22.00-st kuni 06.00-ni ja kinnipeetav peab sel ajal viibima magamiskohal ning tagama öörahust kinnipidamise ka teistele. Sel ajal ei saaks kinnipeetava õigusi rikkuda see, kui näiteks kaebajal endal oleks soov öörahu ajal hoopiski lugeda või teha muid töid, sest öörahu on ettenähtud magamiseks. Öörahu ajal on kambris vaid öövalgusti (turvakaalutlustel).
Vangla on märkinud, et laevalgustuses kasutatakse 70 W halogeenlampe, mis on võrdväärne hõõglambi tugevusele 100 W, või on kasutusel 75 W pirnid, öövalgustuseks kasutatakse 25 W lambipirne. Vangla peab sellist kunstliku valguse ja loomuliku valguse kombinatsiooni piisavaks, pimedal ajal on aga tagatud vajalik kunstlik valgus, mis võimaldab lugeda, kirjutada, tegelda vajalike toimingutega. Kaebaja seisukoht, et valgustus on nn allpool arvestust, on ilmne liialdus ega anna mingit teavet, miks ja millise valgustuse osas on puudused. Kirjeldatud valgustust ei saa lugeda nn allpool igasugust arvestust olevaks. Kaebaja enam mingeid selgitusi ei ole kohtule lisanud. Kohus leiab, et kaebaja on alusetult tagantjärgi asunud otsima vangla olukorra kohta vigu, mis võiks kuidagi sisustada kahjunõuet, kui võis ette näha, et kambripinna norme siiski ei rikuta. Kui kambris oleks olnud tervist kahjustavalt pime, siis mõistlikul käitumisel saanuks kaebaja sellele kiirelt reageerida ja esitada vanglale nõudeid, ent ühtegi pretensiooni esitamist kohtule ei nähtu. Abstraktne kohtu hinnang, kas kambris võiks olla veelgi parem valgustus, ei oleks siinkohal aluseks, et lugeda vangla tegevus õigusvastaseks. Kui kaebaja õppis, siis ilmselt ka koolitundide ajal pole probleeme olnud, vastavalt ei ole kaebaja ka sellist puudust väitnud. Seega ei pea kohus valgustustingimusi õigusvastaseks.
30.Kohus nõustub vastustajaga, et mittevaralist kahju saab nõuda, kui esineb üks RvastS § 9 lg 1 loetletud tagajärgedest ja see saabus vangla õigusvastase tegevuse ja süülise tegevuse tulemusel. Kaebaja ei ole õigusvastast tegevust hinnanud õigesti, seega nõude tekkimise eeldus, et haldusorgani tegevus oli õigusvastane, puudub. Kaebaja ei ole sj tema väidetud kahjulikke tagajärgi püüdnud ka ära hoida, kui need esinenuks. Kohus leiab, et kambritingimused on olnud nõuetele vastavad ehk õiguspärased ning õiguspärased tingimused ei saa ka kogumis olla inimväärikust alandavad. Võimalikud kinnipidamisega kaasnevad ebamugavused ei ületa aga inimväärikuse alandamise künnist, st ei tekita mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kohus nõustus juba, et kambripinna suurust ei saanud kinnipeetavad ise ära hoida, kui toimus rikkumine, ent kaebaja puhul see antud perioodi ei puuduta. Võimalused ilmselgelt puudunuks olukorda muuta kambripinna suuruse küsimuses, kui see oleks jäänud alla 3 ruutmeetri, nagu esines probleeme varasemalt. Käesolevalt on see kriitiline probleem kõrvaldatud ja muus osas ei saanud kaebaja kuidagi loota, et keegi peaks aimama, et kui normidekohane olukord on vanglas tagatud, et siis ikkagi võiks vangla oma tegevust kuidagi muuta. Vangla esitatud kaebaja arvukad pöördumised ei osunda, et vaidlusalusel perioodil oleks kaebaja ise õigusrikkumisi märganud. Kohus märkis, et kui kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused, ei tähenda see veel inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt. Kaebaja viidatud väidetult kinnipidamise halvad tingimused eraldi ja kogumis ei kinnita, et rikuti kaebaja väärikust.
31.Seoses kaebaja väitega tema inimväärikuse alandamise kohta, märgib kohus järgmist: kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juunil 2014 asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse punktis 36 kinnipidamise kontekstis inimväärikuse kohta järgmist: "Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise
käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest." Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-14-10, p 9; 15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-93-09, p 11 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused asjades Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
32.Käesolevalt saab märkida, et kaebaja võimalikud erimeelsused sellest, mil viisil võiks tema olukord vanglas olla ehk parem, ei tähendaks samuti, et teistsugusel vangla elukorraldusel võrreldes kaebaja soovidega oleks juba rikutud kaebaja inimväärikust. Kuna vangla oma tegevuses on õigusnormide kohase elutoime vanglas taganud, vangla on järginud neid printsiipe, millele viitab Riigikohtu eelnevalt tsiteeritud lahend, siis on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud õigusvastased. Kaebaja teistsugused/vastupidised seisukohad põhinevad ebaõigel arusaamal, nagu saaks administratsiooni normidekohast tegevust ikkagi lugeda seaduserikkumiseks, kinnipeetava väärikuse alandamiseks.
33.Kaebaja kahjuõude jättis vangla õigesti rahuldamata. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus nõustub vangla selgitustega, et kaebaja oleks saanud õiguste riive tekkides kohese pöördumisega vangla poole oma õiguste riivet ja rikkuvat olukorda lasta fikseerida, kui tal oleks tekkinud vastav olukord; siis oleks ka tuvastatud konkreetne vilets sündmus või olukord (nt ka avariiline olukord) või vms asjaolu, mis võinuks tuua kaasa selguse. Rikkumise korral oleks aga selle kestust saanud oluliselt lühendada.
34.Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, mida käesolevalt ei toimunud. RVastS § 9 lg-st 1, on mittevaralise kahju rahalise hüvitise nõudeõiguse tekkimise eelduseks ka kahju tekitamine selles sättes toodud viisil, mida kohus ei tuvastanud. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 18 esimese lause kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on osundanud, et ebainimliku ja alandava kohtlemisena kvalifitseerumiseks EIÕK art 3 mõttes, peab väärkohtlemine olema ületanud teatud minimaalse raskusastme (EIKo 06.04.2000, 26772/95, Labita vs. Italy). Riigikohus on inimväärikuse alandamise osas märkinud, et alandav kohtlemine tuleb kõne alla juhul, kui tegemist on kohtlemisega, mis ületab sellega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09; RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 21). Kohus juba nõustus, et vangla peab tagama kinnipeetavate inimväärika kohtlemise ning juhindudes ka VangS §-st 41 austama kinnipeetavate inimväärikust ja järgima õigusi. Nii tuleneb nimetatud sätte lg-st 1 vanglale kohustus kohelda kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas
kinnipidamisega. Sama §- lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kaebaja soovib kahju hüvitamist RVastS § 9 lg 1 tuleneval alusel, mille kohaselt saab kahju nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud ja kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, seega kaebaja kahjunõue jääb eelnevast tulenevalt rahuldamata.
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.