J.T.i kaebus Tallinna Vangla 24.10.2016 käskkirja nr 52/1250 ja Tallinna Vangla 16.12.2016 vaideotsuse nr 515/16/360-4 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – J.T. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.10.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla karistas 24.10.2016 käskkirjaga nr 5-2/1250 kinnipeetav J.T.i distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest noomitusega. Käskkirja põhjendused on järgmised. Distsiplinaarmenetluse alustamise ajendiks oli valvur Natalja Prokopovitši 28.09.2016 ettekanne nr 3793. Ettekande kohaselt ei allunud kokkade ruumis istunud ja putru söönud J.T. valvuri käsule ruumist lahkuda ja hakkas karjuma, et kirjutab valvuri kohta kaebuse. J.T. selgitas 06.10.2016 kirjalikes seletustes, et ta täitis kokkade ruumis töökohustusi ning viibis seal koos kahe teise kinnipeetava M. S. ja J. O.. J.T. selgitas sedagi, et valvuri väide, et ta palus J.T.il ruumist lahkuda, on vale, sest valvur ütles üleoleval ja karjuval toonil, et J.T. kasiks ruumist minema. Selline kõneviis ei ole korralduse andmine. Valvur N. Prokopovitš selgitas 19.10.2016 täiendavates ütlustes, et J.T. viibis 28.09.2016 ruumis, kus tal on keelatud viibida ja sõi putru. Ta ei allunud korraldusele ruumist lahkuda ja mujal süüa, vaid vastas teravalt ning lahkus alles pärast pudru lõpuni söömist. Seega pidi valvur kinnipeetava järgi ootama umbes 5 minutit. Menetluse käigus 20.10.2016 antud ütlustes selgitas kinnipeetav M. S., et ta viibis sel hommikul koos teistega hommikusöögi ajal nõudepesuruumis, kui sisenes valvur N. Prokopovitš, kes andis korralduse lahkuda, mistõttu jäi M. S. ja arvatavasti ka teistel hommikusöök pooleli. J. O. selgitas 20.10.2016 ütlustes, et ta oli koos teistega hommikusöögi peaaegu lõpetanud, kui sisenes N. Prokopovitš, kes valjult ja üleolevalt käskis ruumist kaduda. J. O. küsimuse peale, kas valvuril on paha tuju, lubas valvur kirjutada ettekande. Seepeale lahkusid kinnipeetavad koheselt ruumist. J.T. esitas 24.10.2016 distsiplinaarmenetluse protokollile kirjalikud vastuväited, mille kohaselt ei andnud N. Prokopovitš seaduslikku korraldust, vaid karjus üleolevalt: „Kasi minema siit ruumist.“ Nõustuda ei saa käsklusega, mis ei ole viisakas ja korrektne. Ka teised kinnipeetavad ütlesid, et ametnik ei andnud seaduslikku korraldust, vaid karjus üleolevalt, et ruumist tuleb minema kasida. Vanglaametnikud peavad käituma eeskujulikult ja austusväärselt. Ametnik ei saanud ehmatada kinnipeetavate ruumis viibimise üle, kuna kõik sööklas töötavad vanglaametnikud on teadlikud köögis söömisest. Väide 5 minuti möödumisest on väär, J.T. täitis korralduse ja lahkus ruumist. Kinnipeetavate sööklas asuva videokaamera salvestuse vaatamisest 24.10.2016 menetlustoimingu protokolli raames nähtub, et N. Prokopovitš sisenes ruumi kl 05.15.27 ning J.T. lahkus ruumist kl 05.16.06, ruumist väljumisel korraks seisatades ja ruumi poole viibates. Käskkirja põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et J.T. viibis ruumis, kus on keelatud viibida ning valvur andis korralduse ruumist lahkuda, kuid kinnipeetav ei allunud korraldusele. Samuti on tuvastatud, et kinnipeetava ja valvuri vahel jätkus vaidlus. Ehkki videosalvestisega on tuvastatud, et valvur vanglaametnik viibis ruumis 39 sekundit, mida on märgatavalt vähem, kui ametniku poolt täiendavates ütlustes nimetatud 5 minutit, võib valvuri ajataju kaotamist põhjendada sellega, et J.T. hakkas temaga teravalt vaidlema, mistõttu võis ametnikule tunduda kogu protsess pikem. Juba asjaolu, et kinnipeetav vaidles korraldusele vastu, näitab, et ta ei allunud korraldusele. Korraldusele allumiseks ei saa pidada ligi minutilist aega. Ka valjemalt välja öeldud korraldus tuleb koheselt täita. M. S. ütlustest nähtub, et tema sai korraldusest aru ja lahkus koheselt. J. O., kes viibib J.T.iga samas elusektsioonis, võis J.T.iga ütlused kokku leppida. Kuna J.T. ei allunud ametniku korraldusele, on rikutud VangS § 67 p-d 1.
2(6)
3-17-11 Korraldusele allumatus on üldjuhul raske distsipliinirikkumine. Julgeoleku tagamiseks vanglas tuleb kinnipeetavatel koheselt täita vanglaametniku iga seaduslik korraldus. Distsiplinaarkaristuse eesmärk on suunata J.T.i õiguskuulekalt käituma ning motiveerida teda rikkumiste toimepanemisest hoiduma. See heidutab ka teisi kinnipeetavaid. Kinnipeetaval oli teo toimepanemise hetkel üks kehtiv distsiplinaarkaristus – noomitus nimesildi kandmise korra rikkumise eest. VangS § 67 p 1 rikkumise eest on mõistlik kinnipeetavat karistada, millest ta saaks edaspidi järeldusi teha ning mis annaks samaaegselt ka teistele kinnipeetavatele sõnumi vanglateenistuse suhtumisest rikkumistesse. Kokkusaamiste keelamine ei oleks sobiv ja mõjus, olmeelektroonika kasutamise keelamine ei oleks proportsionaalne, töölt eemaldamine ei oleks otstarbekas, kartserisse paigutamine ei oleks proportsionaalne toimepandud distsipliinirikkumisega. Noomituse määramine on mõjuvaim karistusviis.
2.J.T. esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks vaide, mis jäeti 16.12.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/360-4 rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt on käskkirjas kaalutud asjaolu, et ametnik võis ajataju kaotada, mida võis võimendada olukord, et J.T. hakkas ametnikuga teravalt vaidlema. Viide kinnipeetava teravatele märkustele nähtub ametniku 28.09.2016 ettekandest. J.T. tõi enda ütlused ametnikule välja oma 06.10.2016 kirjalikes vastuväidetes. Ametnik ei esitanud teadlikult aja osas valeinformatsiooni, vaid suure tõenäosusega oli tegu inimliku eksimusega. Käskkirjas arvestati, et ametnikuga vaidlema hakkamine ning söömisega jätkamine viitavad J.T.i teadlikule soovimatusele korraldust järgida ning tema ükskõiksusele. J.T. kinnitas ka ise 25.11.2016 vaides, et sõi pudru lõpuni, mitte ei täitnud korraldust koheselt. Käskkirjas on õigesti leitud, et ametniku korraldus oli õiguspärane. Käskkirjas on käsitatud, miks ei ole J. O. ütlused usaldusväärsed. Käskkiri on õiguspärane, see on ka proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Viited avaliku teenistuse seadusele ei ole asjakohased.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.J.T. esitas 03.01.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 24.10.2016 käskkirja ning Tallinna Vangla 16.12.2016 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vangla ei põhjendanud vaideotsuses seisukohta, et kinnipeetavad võivad ütlustes omavahel kokku leppida. Õigusvastane on väita, et ütlused ei ole usaldusväärsed. On väär mitte arvestada kinnipeetavate ütlustega põhjusel, et nad elavad ühes sektsioonis ja neil oli väidetavalt võimalik omavahel kokku leppida. Tegu on uurimispõhimõtte ja kaalutlusõiguse rikkumisega. 2) VangS-st, vanglateenistujate eetikakoodeksist ja avaliku teenistuse seadusest tulenevalt peab vanglateenistuja olema kohusetundlik, õiglane ja usaldusväärne. Ei ole usutav, et valvur, arvestades tema teadmisi, oskusi ja kogemusi, ei osanud aega adekvaatselt hinnata. Valvur tegutses oma suva järgi ja antipaatia ajendil. Seega on tema tegevus õigusvastane, mistõttu peaks ka käskkiri olema õigustühine. On selge, et kõnealune aeg ei saa olla 5 minutit. Põhjendused ajataju kaotamisest ja protsessi pikemana tundumisest ei ole vastuvõetavad ega loogilised. Valvur saab aega jälgida raadiosaatja kellalt. Algul räägiti 5 minutist, seejärel 1 minutist, seejärel 39 sekundist. Kui valvuril võib kaduda ajataju, võib see kaduda ka kinnipeetaval. Taju on arstide pädevuses ning menetleja ei saa meelevaldselt teha järeldusi, et valvuril kadus ajataju. Menetleja ei mõistnud, et 39 sekundit ei ole korralduse eiramine. Tuleb arvestada ametniku ruumi sisenemist, vestlust kinnipeetavaga ning ka ruumist väljumise aega. Isegi ligilähedaselt ei saanud olla tegu 39 sekundiga, sest lisaks toimus vestlus J. O. 3) Ei ole üheselt mõistetav, kas tegu oli seadusliku korraldusega või lihtsalt väljaöelduga.
3(6)
3-17-11
4.Tallinna Vangla palub 15.08.2017 vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased. Vastuseks kaebusele leiab vastustaja järgmist. 1) Distsiplinaarmenetluses välja selgitatud asjaolud kinnitavad kaebaja poolt distsipliinirikkumise toimepanemist. Nii N. Prokopovitši ettekandest kui 19.10.2016 täiendavatest selgitustest nähtub, et kaebajale anti korraldus kõnealusest ruumist lahkuda. Seda kinnitab ka kinnipeetav M. S. N. Prokopovitši ettekande ja täiendavate selgituste kohaselt kaebaja korraldusele koheselt ei allunud, vaid sõi oma pudru lõpuni. Pudru lõpuni söömist kinnitas vaides ka kaebaja. Videosalvestiselt nähtub, et kaebaja lahkus ruumist 39 sekundit peale valvuri ruumi sisenemist. Sellise ajavahemiku puhul ei saa rääkida korraldusele kohesest allumisest. Kuna J. O. selgitused on vastuolus muude menetluses kogutud tõenditega, leidis menetleja õigustatult, et J. O.l ja J.T.il oli võimalik omavahel kokku leppida, kuidas kaebajat süütuna näidata. 2) On usutav, et kujunenud olukorras (leides ruumis nr 7 eest seal einestavad kinnipeetavad) ning arvestades kaebaja väljaütlemisi ametniku aadressil („N. Prokopovitšil ei ole õigust kasutada kinnipeetavatele ette nähtud peldikut ega õigust varastada kinnipeetavatele ettenähtud toitu“), võis ametnik olla emotsionaalses seisundis, kus tema ajataju halvenes. Iga isiku ajataju on erinev. Kuna korralduse andmisel eeldab ametnik korralduse kohest täitmist, ei saa N. Prokopovitšile ette heita, et ta korralduse andmise täpset kellaaega ei fikseerinud.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaidlustatud käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristus selle eest, et kaebaja ei allunud 28.09.2016 vanglaametniku korraldusele lahkuda kokkade ruumist nr 7. Kaebaja vaidlustas selle käskkirja, tuues välja kolm etteheidet: 1) vangla pidas valesti kaebajaga samas olukorras olnud kinnipeetava ütlusi ebausaldusväärseks; 2) vanglaametnik ei saanud oma ametioskustest tulenevalt aega valesti tajuda ning 39 sekundit ei ole asjaolusid arvestades korralduse eiramine; 3) tegu ei pruukinud olla seadusliku korraldusega.
6.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktika kohaselt on VangS § 67 p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (Riigikohtu otsused nr 3-3-2-1-15, p 17, ja nr 3-3-2-2-15, p18). Kohtupraktikas on leitud, et vanglas kinni peetava isiku poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita.
7.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et vanglaametnik käskis ruumi sisenedes ruumis viibinud kinnipeetavatel, teiste hulgas J.T.il ruumist lahkuda. Seda kinnitavad nii vanglaametniku ettekanne (tl 32) ja tema täiendavad ütlused (tl 34p) kui kaebaja ise ja temaga samas ruumis koos olnud kinnipeetavad M. S. ja J. O. oma seletustes (tl 35, 35p). Tähtsust ei oma see, mis põhjusel vanglaametnik korralduse ruumist lahkumiseks andis. M. S. ja J. O. said oma ütlustest nähtuvalt korralduse sisust aru. Ka J.T. ei väida, et ta poleks vanglaametniku öeldut sisuliselt mõistnud, vaid viitab öeldu ebaviisakale toonile ja sellele, et polnud aru saada, kas vanglaametnik andis seadusliku korralduse või lihtsalt ütles midagi.
4(6)
3-17-11
8.Praegusel juhul ei nähtu asjaoludest ühtki HMS § 63 lg-s 2 sätestatud alustest, mis tingiks korralduse tühisuse. Üksnes kinnipeetava arvamus vanglaametniku korraldusest (sh viited korralduse andmise toonile, isiku õigusele tegelikult kõnealuses ruumi viibida, asjaolule, et kinnipeetavad einestasid korralduse andmise ajal) ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu otsus nr 3-3-2-2-15, p 18). Kaebaja ei väida, et ta ei saanud aru öeldu sisust. Korralduse andmine on tõendatud. Asjas ei ole vaidlust selles, et korraldus oli antud käskivas kõneviisis, st selles sisaldus kohustus ruumist lahkuda. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ning kinnipeetav oli kohustatud seda täitma olenemata korralduse andmise toonist. Seega on alusetu kaebaja väide, et ei olnud üheselt mõistetav, kas tegu oli seadusliku korraldusega või lihtsalt väljaöelduga. Lisaks ilmestab ka kaebaja käitumine, et ta sai aru, et vanglaametnik oli andnud korralduse ruumist lahkuda, kuivõrd kaebaja lahkuski lõpuks ruumist.
9.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja käitumise näol on tegu korralduse täitmata jätmisega. Kaebaja leiab, et kuna ajavahemik valvuri sisenemise ja kaebaja ruumist lahkumise järel oli tuvastatult vaid 39 sekundit, mille hulka tuleb arvestada ka valvuri sisenemisele ja väljumisele kulunud aeg ning valvuri vestlus teise kinnipeetava J. O., ei saa väita, et kaebaja korraldust ei täitnud. Vaides sisaldus lisaks väide, et arvestada tuleb sedagi, et kaebaja einestas ning taldriku tühjaks söömine võtab samuti aega.
10.Kohus leiab, et N. Prokopovitši 28.09.2016 ettekandega (tl 32) ja 19.10.2016 antud täiendavate ütlustega (tl 34p) on tõendatud, et kaebaja asus pärast korralduse andmist valvuriga sõnelema. Sama tõendavad ka kaebaja enda ütlused. Kaebaja kinnitab distsiplinaarmenetluse käigus antud seletustes (tl 33), et ta vastas vanglaametniku ebaviisakast käitumisest ning vihkavast toonist ajendatuna: „Teil pole õigust kasutada kinnipeetavatele ettenähtud peldikut /.../“ ja „Teil ei ole õigust varastada kinnipeetavatele ettenähtud toitu“. Seega tunnistab kaebaja, et ta asus pärast korralduse andmist vanglaametnikule etteheiteid tegema. Sellest tulenevalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, et kaebaja, asudes etteheiteid tegema ning jätkates söömist, pani süüliselt toime distsipliinirikkumise, mis seisnes korralduse täitmata jätmises. Ruumist lahkumise korralduse kohaseks täitmiseks ei saa pidada seda, kui ruumist lahkutakse alles pärast sõnavahetust vanglaametnikuga ja söömise lõpetamist.
11.Asjaolu, et vanglaametnik nimetas korralduse andmise ja selle täitmise vahele jäänud ajavahemikuks algselt 5 minutit, menetlustoimingu protokolli kohaselt lahkus kaebaja ruumist aga 39 sekundit pärast vanglaametniku sisenemist, seda järeldust ei muuda. 24.10.2016 menetlustoimingu protokolli kohaselt (tl 40p) sisenes N. Prokopovitš ruumi nr 7 kl 05.15.27. Samast nähtub, et kaebaja lahkus ruumist kl 05.16.06. On õige, et korralduse andmisele järgnenud aja hindamisel tuleb arvestada vanglaametniku ruumi sisenemisele ja korralduse andmisele kulunud aega. Nii menetlusosaliste seisukohtadest kui ka M. S. ja J. O. seletustest nähtub aga, et vanglaametnik andis korralduse kohe ruumi sisenedes. Seega lahkus kaebaja ruumist veidi vähem kui 39 sekundi pärast peale korralduse saamist. Isegi kui pärast korralduse andmist toimus sõnavahetus vanglaametniku ja kinnipeetav J. O. vahel, ei andnuks see kaebajale alust viivitada korralduse täitmisega või asuda ise vanglaametnikuga vaidlema. Pärast korralduse andmist toimunud sõnelused ei õigusta allumiskohustuse täitmata jätmist või sellega viivitamist kinnipeetava poolt.
12.Kaebaja väited J. O. selgituste ebaõigest arvestamata jätmisest ei anna alust väita, et distsipliinirikkumist toime ei pandud. J. O. kinnitusel esitas ta pärast korralduse saamist vanglaametnikule küsimusi ja alles seejärel lahkusid kõik koheselt ruumist. Seega ei kinnita ka J. O. selgitused, et kaebaja oleks vanglaametniku korralduse koheselt täitnud. Lisaks nähtub kaebaja enda selgitustest, et ta sõneles vanglaametnikuga. Selles osas kattuvad kaebaja 5(6)
3-17-11 selgitused vanglaametniku ütlustega. Vastustaja on põhjendanud, miks ta J. O. selgitusi muude tõendite valguses usaldusväärseks ei pea.
13.Eeltoodud põhjustel nõustub kohus vastustajaga, et praegusel juhul oli 39 sekundi pikkune ajavahemik alates vanglaametniku sisenemisest kuni kaebaja väljumiseni, arvestades seejuures korralduse andmisele järgnenud kaebaja etteheiteid vanglaametnikule, piisavalt pikk ajavahemik, et lugeda korraldus kohaselt täitmata jäetuks. Seega on kohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et kaebaja ei allunud korraldusele ruumist lahkuda. Järelikult pani kaebaja toime talle ette heidetud rikkumise.
14.Kohus leiab, et otsuse langetamisel ja karistuse määramisel on vastustaja rakendanud õigesti kaalutlusõigust ja toonud välja kaalutlused, miks kaebajale määrati käskkirjas toodud karistus. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud kooskõlas oma volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega ning arvestanud olulisi asjaolusid.
15.Neil põhjustel leiab kohus, et vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus. Kuna kaebaja ei väida, et vaideotsus rikub tema õigusi vaide esemest sõltumata, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seega rahuldamata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole menetluskulude kandmist näidanud. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist väitnud ega menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ragne Piir
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.