Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Tiina Pappel 24.08.2017, Tartu 3-16-1047 Danel Parmase kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks seonduvalt suhtlemispiirangutega Tartu Halduskohtu 13.03.2017. a otsus Danel Parmase apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Danel Parmas Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Danel Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.03.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Täiendada Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni järgmise sõnastusega: Jätta Danel Parmase menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
3.Jätta Danel Parmase apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.09.2017 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.D. Parmas esitas 25.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tuvastada Tartu Vanglas tema suhtlemise piiramise õigusvastasus, mis seisnes lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste piiramises, pikaajalises täielikus suhtlemiskeelus ja tasakaalustavate meetmete puudumises ning vastuvõturežiimi kohaldamises. Kaebaja leidis, et kohaldatud piirang kokkusaamisele perekonnaga ja keeld suhelda välismaailmaga väga pika perioodi jooksul oli vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-tega 3, 8 ja 14. Kaebaja märkis, et suhtlemispiirangut kohaldati alates 27.11.2013, mil ta vanglasse
paigutati, kuni 19.12.2014, mil suhtlemispiirangud maakohtu määrusega tühistati. Kaebaja arvates ei oma tähtsust, kas suhtlemispiirangut kohaldati kohtumääruse alusel. Kaebaja palus liita käesolev haldusasi haldusasjaga nr 3-15-2989.
2.Tartu Halduskohus jättis 16.06.2016. a määrusega D. Parmase kaebuse käiguta. Kohus palus kaebajal märkida, kas ta nõustub kohtu tõlgendusega, et kaebaja soovib esitada tuvastamiskaebuse Tartu Vanglas kaebaja lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste piiramise õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kohus märkis, et kaebaja on kaebuses nimetanud ajavahemikke 27.11.2013-19.01.2016, 27.12.2013-19.01.2016 ja 02.12.2013-19.01.2016. Kohus palus kaebajal märkida, millisel ajavahemikul tema õigusi rikuti ning lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi piirati ning võimalusel märkida täpsed kuupäevad, millal tema kokkusaamisi piirati. Kohus palus kaebajal täiendavalt selgitada, kellega ja kuidas täpselt Tartu Vangla tema lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi piiras.
3.D. Parmas esitas 28.06.2016 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märkis, et kaebuse esemeks on lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste piiramine perekonnaliikmetega. Samuti pikaajaline täielik suhtlemiskeeld ja tasakaalustavate meetmete puudumine ning vastuvõturežiimi kohaldamine. Kaebaja väitel rikuti tema õigusi alates Tartu Vanglasse saabumisest kuni esimese pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseni.
4.Tartu Halduskohus jättis 24.08.2016. a määrusega D. Parmase kaebuse teistkordselt käiguta. Kohus palus kaebajal kinnitada, et ta taotleb järgmiste tegevuste õigusvastasuse tuvastamist: ei võimaldatud 29.11.2013-15.01.2015 lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefoni kasutamist; ei võimaldatud 16.01.2015-19.01.2016 pikaajalisi kokkusaamisi; alates 16.01.2015 võimaldati lühiajalisi kokkusaamisi üksnes väikeses ruumis, kus kaebaja ja kokkusaamisele tulnud isik eraldati klaasist vaheseinaga; kaebaja suhtes ei kohaldatud tasakaalustavaid meetmeid; kaebaja suhtes kohaldati vastuvõturežiimi. Kohus palus kaebajal selgitada, millisel ajavahemikul ja milliseid meetmeid ja miks oleks vangla pidanud kohaldama ning milliseid meetmeid vangla korrektselt kohaldas. Kohus palus kaebajal põhjendada, kas meetmeid oleks pidanud kohaldama 29.11.2013-15.01.2015 või ka pärast seda ning pikema ajavahemiku korral palus selgitada, mis ajani kaebaja õigusi rikuti tasakaalustavate meetmete mittekohaldamisega. Lisaks palus kohus selgitada, kas kaebaja peab õigusvastaseks tervikuna tema suhtes vastuvõturežiimi kohaldamist või ei kohaldatud vastuvõturežiimi korrektselt.
5.D. Parmas esitas 09.09.2016 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta märkis, et kohus on kaebust korrektselt tõlgendanud. Kaebaja selgitas, et ta peab tasakaalustavate meetmete kohaldamise all silmas meetmeid, mis kompenseeriks tema sotsiaalset isoleeritust perekonnast ja lähedastest, milleks võivad olla kõik meetmed, mida peab silmas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), nt õpingud, sotsiaalprogrammid jne. Veel märkis kaebaja, et talle ei võimaldatud kokkusaamisi pereliikmetega tingimustes, milles on lubatud füüsiline kontakt alates hetkest kui tühistati suhtlemispiirangud maakohtu poolt. Kaebaja hinnangul kohaldati täielikku suhtlemispiirangut liiga pikalt ning vastuvõturežiimi kohaldati põhjendamatult pikalt, arvestades, et kaebaja oli samas kinnipidamisasutuses väga pikka aega.
6.Tartu Halduskohus tagastas 31.10.2016. a määrusega D. Parmase kaebuse osas, milles ta palus teha kindlaks Tartu Vanglas 29.11.2013-19.12.2014 lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise mittevõimaldamise õigusvastasus (resolutsiooni p 1). Kohus võttis kaebuse menetlusse osas, milles D. Parmas palus tuvastada järgmiste tegevuste õigusvastasus, arvestades ka täpsustatud ajaperioodi: ei võimaldatud 20.12.2014-19.01.2016 pikaajalisi kokkusaamisi; võimaldati alates 20.12.2014 lühiajalisi kokkusaamisi üksnes
väikeses ruumis, kus kaebaja ja kokkusaamisele tulnud isik eraldati klaasist vaheseinaga; kaebaja suhtes ei kohaldatud tasakaalustavaid meetmeid, mis kompenseeriks kaebaja sotsiaalset isoleeritust; kaebaja suhtes kohaldati vastuvõturežiimi põhjendamatult pikalt. Kohus jättis rahuldamata D. Parmase taotluse liita haldusasjad nr 3-16-1047 ja 3-15-2989.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 15.12.2016. a määrusega D. Parmase määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2016. a määruse resolutsiooni p-i 1 muutmata.
8.Tartu Halduskohus jättis 13.03.2017. a otsusega D. Parmase kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) 20.12.2014-24.09.2015 oli kaebaja vahistatu. Kuna vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 1 sätestab imperatiivselt, et vahistatule pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata, siis puudus vastustajal kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisel igasugune kaalutlusruum. Seega ei saa kaebajale nimetatud ajavahemikul pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist pidada õigusvastaseks. 2) 24.09.-14.12.2015 oli kaebaja vastuvõturežiimil. VangS § 25 lg 3 sätestab imperatiivselt, et vastuvõtuosakonnas viibivatele kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Seega ei saa kaebajale nimetatud ajavahemikul pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist pidada õigusvastaseks. 3) Vastuvõturežiimi kohaldamine lõppes kaebaja suhtes 14.12.2015, mil ta paigutati Tartu Vangla II üksuse eluosakonda S7. Kaebaja 14.12.2015. a taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks pereliikmetega rahuldati, seega ei ole vastustaja 14.12.2015-19.01.2016 õigusvastaselt käitunud. 4) Kuivõrd vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik üldjuhul klaasseinaga, siis ei ole vastustaja kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis õigusvastaselt käitunud. Kaebaja ei ole ka viidanud ühelegi konkreetsele korrale, mil ta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest klaasist vaheseinata ilma jäeti, siis ei ole võimalik kontrollida kaebaja sellesisulist väidet. 5) Kaebaja väitel jättis vastustaja sotsiaalset isoleeritust kompenseerivad tasakaalustavad meetmed kohaldamata, kuid konkreetset olukorda ta ei nimeta, mistõttu on kaebaja väide paljasõnaline ja kohtu poolt mittekontrollitav. Kaebaja ei ole väitnud, et talle jäeti vastustaja poolt tagamata VangS § 94 lg-st 1, § 96 lg-st 1, § 98 lg-st 1 või § 99 lg-st 1 tulenev õigus, vaid tunnistab, et talle võimaldati lühiajalisi ja samuti paarikümneminutilisi telefonikõnesid. Kuna VangS ei näe ette erimeetmeid, mida tuleks kinnipeetavale pärast tema suhtes kohaldatud suhtlemiskeelu lõppemist kohaldada või mille kohaldamist kaaluda, siis on tõendamata vastustaja tegevuse õigusvastasus. 6) Kaebaja viibis vastuvõturežiimil 24.09.-14.12.2015, mis jäi alla 3 kuu, mistõttu ei ole vastuvõturežiimi kaebaja suhtes seaduses sätestatud maksimaalset tähtaega ületades kohaldatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.D. Parmas esitas 12.04.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2017. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtu tõlgendus VangS § 94 lg 1 ja § 25 osas on õigusriigi põhimõtetega vastuolus. Asjas on vastustajaks Eesti riik läbi Tartu Vangla tegevuse või tegevusetuse. EIK sätestab riigile kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi samadel alustel kõikidele kinnipeetavatele. EIK lahendid ja ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt on Eesti siseriikliku
õiguse suhtes ülimuslikud, seega on kaebaja suhtes toime pandud EIÕK-s tagatud põhiõiguste rikkumine art-te 8 ja 14 tähenduses koos art-ga 3. 2) Vastuvõturežiimi kohaldamisega pikendati põhjendamatult kaebaja võimatust saada pikaajalisi kokkusaamisi või kokkusaamisi, kus on lubatud füüsiline kontakt ja kokkusaamistingimused on inimväärikust austavad. Avatud eluosakonda paigutamise päeval esitas ta avalduse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, kuid vangla võimaldas seda alles 19.01.2016. Kohus ei arvestanud 24.09.-14.12.2015 esitatud taotlusi, mis jäeti rahuldamata, sest kaebajat hoiti vastuvõturežiimil. Sama kehtib lühiajaliste kokkusaamiste kohta. Vastustaja on vastuväidetes kohtule esitanud kaebaja nõude kohta detailsed andmed ühe korra kohta, s.o 28.07.2015. a taotlus, mis jäeti 26.08.2015. a otsusega rahuldamata. 3) Kaebajale ei võimaldatud sotsiaalset isoleeritust tasakaalustavaid meetmeid vahistatu staatuses oldud perioodidel ja vastuvõturežiimil olles. Kohus ei vastanud kaebaja väitele meetme rakendamise ebaproportsionaalse kestuse üle eelneva kahe aasta vahistatuse valguses. Kohus ei andnud hinnangut kaebuses viidatud EIK kohtupraktikale ja raportitele ning väidetele, et siseriikliku õiguse alusel kohaldatud meetmed ja režiim on rahvusvahelise õigusega vastuolus. Seega on kohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-des 4 ja 6 sätestatut.
10.Tartu Vangla esitas 09.05.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta D. Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.03.2017. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) VangS § 94 lg 5 sätestab imperatiivselt, et vahistatutele VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata. Vahistatu õigust pikaajalisele kokkusaamisele ja sellega seonduvat EIK praktikat on Riigikohus käsitlenud 16.11.2016. a otsuses nr 3-4-1-2-16, kus asus seisukohale, et VangS § 94 lg 5 on põhiseadusega kooskõlas. Sarnaselt Riigikohtu lahendis aluseks olnud asjaoludele oli kaebaja käesoleval juhul antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-des 1, 4 ja 6 sätestatud kuritegude toimepanemises. Arvestades Riigikohtu seisukohta eksisteeris ka käesoleval juhul kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise oht. Antud juhul viibis kaebaja vahistatuna kokku alla kahe aasta (29.11.2013-24.09.2015). 2) VangS § 25 lg 3 sätestab imperatiivselt, et pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivatele kinnipeetavatele ei võimaldata. Kaebaja suhtes ei ületanud vastuvõtuosakonnas viibitud aeg VangS § 14 lg-s 4 ettenähtud kolme kuud. Kuivõrd kaebajale võimaldati 19.01.2016 pikaajaline kokkusaamine, puudub põhjus pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Kaebaja 28.07.2015. a taotluse puhul on tegemist kohtuasja nr 3-15-2989 aluseks oleva asjaoluga. 3) Kohus on oma seisukohti kaebuse rahuldamata jätmise kohta iga kaebaja poolt välja toodud väidetava rikkumise osas põhjendanud. HKMS § 165 ei kohusta kohut hindama ja esitama põhjendusi kõigi kaebuses või vastuses esitatud väidete kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et D. Parmase apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamist (edaspidi ka „suhtlemispiirangud“), samuti lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist vaid klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis ning vastuvõturežiimi kohaldamise pikkust. Vaidlust ei ole selle üle, et perioodil 29.11.2013-19.12.2014 rakendati suhtlemispiiranguid kriminaalmenetluse raames ning eeltoodud osas on kaebus Tartu Halduskohtu 31.10.2016. a määrusega (tl 59-61p) tagastatud. Seega on käesolevas asjas vaidlus vaid nende suhtlemispiirangute õiguspärasuse üle, mida rakendati kaebaja suhtes pärast eelviidatud ajaperioodi, alates 20.12.2014 kuni 13.12.2015.
Vaidlust ei ole selle üle, et 14.12.2015 paigutati kaebaja Tartu Vangla II üksuse eluosakonda S7 ning alates nimetatud päevast lõpetati kaebaja suhtes suhtlemispiirangute rakendamine.
13.Halduskohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 5.1, et vaidlust ei ole selle üle, et ajavahemikul 20.12.2014-24.09.2015 oli kaebaja vahistatu ning kuna VangS § 94 lg 1 sätestab imperatiivselt, et vahistatule pikaajalist kokkusaamist ei võimaldata, siis puudus vastustajal kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisel igasugune kaalutlusruum. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohus on ekslikult märkinud ajavahemikuks, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, 20.12.2014-24.09.2015. Vastustaja 30.11.2016. a vastuse (tl 79-80p) p-s 1a märgitu järgi oli kaebaja vahistatu 20.12.2014-23.09.2015. Alates 24.09.2015 viibis kaebaja vastuvõturežiimil. Veel märgib ringkonnakohus, et halduskohtu viide VangS § 94 lg-le 1 on ebaõige, kuna vastavast sättest ei tulenenud suhtlemispiirangute rakendamise ajal ega ka otsuse tegemise ajal sõnaselget pikaajaliste kokkusaamiste keeldu. Õige olnuks viidata VangS § 94 lg-le 5, mille järgi vahistatule ei kohaldata nimetatud seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Eelnimetatud osas muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi.
14.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna siiski eelviidatud eksimused ega ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei ole muudele asjaoludele (s.o vahistatu staatuses ja vastuvõturežiimil pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine, lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamine klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis, sotsiaalset isoleeritust tasakaalustavad meetmed, vastuvõturežiimi kohaldamise pikkus) õigusliku hinnangu andmisel eksinud. Ringkonnakohus nõustub muus osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohtu tõlgendus VangS § 94 lg 1 ja § 25 osas on õigusriigi põhimõtetega vastuolus ning leiab, et tema suhtes on rikutud EIÕK artikleid 3, 8 ja 14. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja on apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ilmselt silmas pidanud pikaajalisi kokkusaamisi, mida käsitleb VangS § 94 lg 5. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga halduskohtu tõlgenduse õigusvastasuse osas. Ringkonnakohus selgitab, et eelvangistuses viibiv vahistatu allutatakse seaduses toodud piirangutele (VangS § 41 lg 2) ning eelvangistuse kandmisele kohaldatakse kinnipeetavale kohaldatavaid sätteid koos eelvangistust reguleerivates sätetes sisalduvate erisustega (VangS § 90 lg 1). Vahistatu vanglavälist suhtlemist reguleerivad VangS §-d 94-99. VangS §-s 94 reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka VangS § 94 sõnastus "vahistatu kokkusaamised". Seega on VangS § 94 käsitatav konkreetse piiranguna VangS § 41 lg 2 mõttes (Riigikohtu 19.11.2009. a otsus nr 3-3-1-62-09, p 17). Vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, s.h ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu puutumatusesse sekkumine on seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest. Asjas Messina nr 2 (Messina vs Itaalia nr 2, 28.09.2000. a otsus, taotlus nr 25498/94, p 61) leidis ka EIK, et igasugune kinnipidamine, ka EIÕK art-i 5 valguses õiguspärane kinnipidamine, toob kaasa pere- ja eraelu piirangud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 44). Kohtupraktikas on sedastatud, et õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Põhiõiguse või vabaduse piiramise põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või Põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.03.2001. a otsus nr 3-4-1-2-01, p 15). Põhiõigust
perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.11.2016. a otsus nr 3-4-1-2-16, p 98).
16.Asja materjalidest nähtuvalt tühistas Tartu Maakohus 19.12.2014. a määrusega kriminaalasjas nr 1-14-4128 (tl 94-98) Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 29.11.2013. a määrusega kaebajale kohaldatud vahistatu suhtlemispiirangud, kuid kaebaja suhtes kohaldatud tõkendi – vahistamine – jättis muutmata. Kohtupraktikas on sedastatud, et olukorras, kus on teadmata jätkuvalt vahistatu režiimis viibiva isiku ohtlikkus, aitab veel kinnipeetava staatusesse viimata isikutele pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine kaasa vanglas avaliku korra normaalsele toimimisele ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsele, samuti kuritegude tõkestamisele. Mainitud eesmärkide saavutamiseks puuduvad sama efektiivsed meetmed kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 81). Riigikohus on tõdenud, et seadusandja on kehtestanud regulatsiooni, mis seob kriminaalmenetluses toimunud kaalumise tulemuse – tõkendina vahistamise (jätkuva) kohaldamise – järelmiga, milleks on vahistatute pikaajaliste kohtumiste absoluutne, kaalumist mittevõimaldav keeld vangistusseaduses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.11.2016. a otsus nr 3-4-1-2-16, p 116). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei leidnud VangS § 94 lõike 5 vastuolu põhiseadusega (vt eelmainitud otsus), võttes arvesse nii kinnipeetud isikute vahi all viibimise kestust kui ka neile esitatud süüdistusi. Vastustaja on leidnud, et sarnaselt eelviidatud lahendis aluseks olnud asjaoludele oli kaebaja käesoleval juhul antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 214 lg 2 p-des 1, 4 ja 6 sätestatud kuritegude toimepanemises. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka käesoleval juhul puudub alus pikaajaliste kokkusaamiste keeldu iseenesest õigusvastaseks pidada.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega EIÕK art-te 3 (piinamise keeld), 8 (õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu) ja 14 (diskrimineerimise keeld) rikkumise kohta. Ringkonnakohus möönab, et EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus. Ka on sellel PS § 123 lg-st 2 tulenevalt prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (Riigikohtu üldkogu 06.01.2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31). Samas on EIK EIÕK art-t 8 kohaldades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele (nii vahistatutele kui ka vangistatutele) pikaajaliste kokkusaamiste õigust. Asjas Aliev vs Ukraina (29.04.2003. a otsus, taotlus nr 41220/98) leidis kohus, et art-i 8 rikkumiseks ei saa pidada seda, kui kinnipeetavale (konkreetsel juhul eluaegne vang) ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhet abikaasaga (otsuse p 187), lisades, et ehkki paljudes Euroopa riikides võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi, ei tähenda see, et teistes riikides oleks nende võimaldamata jätmine EIÕK art-ga 8 vastuolus (otsuse p 188). Ka EIK suurkoda märkis otsuses Dickson vs Ühendkuningriik (04.12.2007. a otsus, taotlus nr 44362/04, p 81), et rohkem kui pooled Euroopa Nõukogu riigid võimaldavad kinnipeetavatele pikaajalisi kokkusaamisi, lisades, et kohus ei tõlgenda endiselt konventsiooni nii, et see paneks liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 55).
18.Kaebaja viidatud EIK 23.06.2015. a otsuses (Costel Gaciu vs Rumeenia, avaldus nr 39633/10) ja 09.07.2013. a otsuses (Varnas vs Leedu, avaldus nr 42615/06) nimetatud asjaolud erinevad käesoleva kaasuse asjaoludest, kuivõrd nendes lahendites on EIK andnud hinnangu abikaasaga pikaajalisele kokkusaamisele. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt kaebaja sellekohast taotlust üldse esitanud ei ole. Lisaks on EIK viidatud lahendites märkinud, et iseenesest ei ole kinnipeetud isiku suhtlemisõiguse piiramine vastuolus EIÕK art-ga 8 ning riikidel on avar hindamisruum karistuspoliitika valdkonnas. EIK analüüsis 23.06.2015. a
otsuses küsimust, kas esinesid mõjuvad põhjused kohtueelse menetluse ajaks kinnipeetud isikute erinevaks kohtlemiseks vabaduskaotuslikku karistust kandvatest isikutest. EIK asus seisukohale, et piirang võiks olla põhjendatud konkreetsetes asjades tulenevalt kaasuste asjaoludest. Sarnasele seisukohale asus EIK ka 05.06.2014. a otsuses (Tereshchenko vs Venemaa, avaldus nr 33761/05). Seega kuigi EIK 23.06.2015. a otsuses tuvastas EIÕK art-te 3 ja 14 rikkumise (koosmõjus art-ga 8), on EIK sellisele seisukohale asunud viidatud asjas esinenud asjaolude pinnalt, mis aga erinevad käesolevas asjas esinevatest asjaoludest. Kaebaja viidatud EIK 17.04.2012. a otsustes (Piechowicz vs Poola, avaldus nr 20071/07; Horych vs Poola, avaldus nr 13621/08) antud seisukoht kinnipeetava üksikvangistuses hoidmiseks ei ole käesoleva vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuv. Kaebaja viidatud EIK 09.04.2013. a otsuses (Kurkowski vs Poola, avaldus nr 36228/06) esinesid asjaolud, kus külastuste osas kehtis kord, et ametiisikud ei pea otsuseid põhjendama, ka puudus edasikaebe võimalus. Sarnane olukord esines ka kaebaja viidatud EIK 12.01.2012. a otsuses (Feldman vs Ukraina, avaldus nr 42921/09). Eesti seadusandlus näeb ette võimaluse vangla suhtlemispiiranguid käsitlevaid otsuseid või toiminguid vaidlustada, millist õigust on kaebaja käesoleval juhul ka kasutanud. Seega puudub vastuolu Eesti õiguse ja EIÕK viidatud sätete vahel ning ringkonnakohus ei leia, et kaebaja EIÕK-st tulenevaid õigusi oleks antud juhul rikutud.
19.Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et kaebaja puhul esinesid võimalikku sotsiaalset isoleeritust tasakaalustavad meetmed. Senise kohtupraktika kohaselt aitab pikaajalise kokkusaamise võimaluse puudumisel perekonnasuhete säilimisele kaasa võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel (VangS § 94 lg 1), õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (VangS § 96 lg 1) ning pakisaamise võimalus (VangS § 98 lg 1), samuti vahistatu lühiajaline – kuni üheks päevaks – väljaviimine olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut (VangS § 99 lg 1) (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 70). Vastustaja andmetel (30.11.2016. a vastus kaebusele, p 3, tl 80) olid kaebajale tagatud VangS § 94 lg-st 1 (lühiajaline kokkusaamine), § 96 lg-st 1 (kokkusaamised näiteks kaitsja ja advokaadist esindajaga), § 98 lg-st 1 (õigus saada pakke) ja § 99 lg-st 1 (vahistatu lühiajaline väljaviimine) tulenevad õigused. Kaebaja ei ole vastustaja väitele vastu vaielnud. Ühtlasi on kaebaja kaebuses (p 3.3, tl 2p) märkinud, et talle võimaldati lühiajalisi kokkusaamisi ja paarikümneminutilisi telefonikõnesid.
20.Ebaõige on kaebaja arusaam, et Euroopa vanglareeglistik ja CPT raportid on direktiiviks ja seetõttu täitmiseks kohustuslikud. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et Euroopa vanglareeglistiku näol on tegemist soovitusliku dokumendiga, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.12.2014. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19; 05.05.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-95-08, p 9). Kuna tegemist on soovituse, mitte siduva välislepinguga, siis ei saa see muuta kehtivat seadust. Ka kaebaja viidatud Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (CPT) raportid on soovitusliku iseloomuga ega ole õiguslikult siduvad (Riigikohtu 08.12.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 10).
21.Kaebaja väitel ei arvestanud kohus 24.09.-14.12.2015 esitatud taotlusi, mis jäeti rahuldamata, kuna teda hoiti vastuvõturežiimil. Ringkonnakohus täpsustab, et võttes arvesse asjaolu, et kaebaja paigutati Tartu Vangla II üksuse eluosakonda S7 14.12.2015, on kaebaja eelviidatud ajavahemikul esitanud vaid ühe taotluse kokkusaamise võimaldamiseks, s.o 16.10.2015 (tl 19). Vangla jättis taotluse 30.10.2015. a otsusega nr 6-23/1658-2 (tl 20) rahuldamata. Samas ei lükka nimetatu ümber halduskohtu otsuse p-s 5.2 märgitut, et vastuvõturežiimil olles kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmine ei ole
õigusvastane. VangS § 25 lg 3 reguleerib, kellele pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata, sätestades, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Asja materjalidest nähtuvalt oli D. Parmas eelnimetatud perioodil vastuvõtuosakonnas viibiv kinnipeetav. Seega oli kaebajale pikaajalise kokkusaamise mittelubamiseks olemas seaduslik alus, mis on sätestatud VangS § 25 lg-s 3, nagu ka halduskohus on vaidlustatud otsuses asjakohaselt märkinud.
22.Tartu Halduskohus asus otsuse p-s 6.1 seisukohale, et kuna kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele korrale, mil ta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest klaasist vaheseinata ilma jäeti, siis ei ole kohtul võimalik kontrollida kaebaja sellesisulist väidet. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et lühiajaliste kokkusaamiste osas on vastustaja halduskohtule esitanud kaebaja nõude kohta detailsed andmed ühe korra kohta, s.o 28.07.2015. a taotlus (tl 15-15p), mis jäeti 26.08.2015. a otsusega nr 6-23/1197-2 (tl 14) rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et viidatud 28.07.2015. a taotluse osas koostatud Tartu Vangla otsuse vaidlustas kaebaja haldusasjas nr 3-15-2989, milles ta taotles vangla otsuse õigusvastasuse kindlakstegemist ning nimetatud asjas võttis kohus kaebaja kaebuse 29.01.2016. a määrusega menetlusse ning tegi asjas otsuse 30.09.2016. Käesoleva otsuse tegemise ajal on haldusasi ringkonnakohtu menetluses. HKMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt ei ole halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu menetluses. Seega käesoleva haldusasja raames ei saanud kohus analüüsida vangla poolt lühiajaliseks kokkusaamiseks taotluse rahuldamata jätmise õiguspärasust, kuna vastava otsuse õiguspärasuse osas toimus juba paralleelne kohtumenetlus. Ringkonnakohus jätab kaebaja väited antud osas seetõttu tähelepanuta. Muude juhtumite kohta ei ole kaebaja ka apellatsioonkaebuses täpsemaid andmeid kohtule esitanud.
23.Tartu Halduskohus on otsuse p-des 8 ja 8.1 andnud hinnangu kaebaja väitele tema vastuvõturežiimil pidamise tähtaja ületamise kohta, leides, et kaebaja vastuvõturežiimil viibimise aeg jäi alla kolme kuu, mistõttu ei ole vastuvõturežiimi (VangS § 14 lg 4) kaebaja suhtes seaduses sätestatud maksimaalset tähtaega ületades kohaldatud. Ka kaebaja väited apellatsioonkaebuses ei anna ringkonnakohtule alust halduskohtust teistsugusele seisukohale asumiseks.
24.Kaebaja väitega, et käesolevas asjas on vastustajaks Eesti riik, ringkonnakohus ei nõustu. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu juba Tartu Halduskohtu 31.10.2016. a määruse p-s 22 märgitule, et kohus teeb vastustaja kindlaks HKMS § 18 lg 1 alusel vaidluse esemest lähtudes ning menetlusosaliste seisukohad vastustaja määramisel ei ole kohtule siduvad. HKMS § 17 lg 1 sätestab, et vastustaja on muu hulgas riigiasutus, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse. Kuna vaidlusalusel ajaperioodil kohaldati suhtlemispiiranguid kaebaja suhtes Tartu Vangla poolt, siis on halduskohus õigesti leidnud, et vastustajaks on käesolevas asjas Tartu Vangla.
25.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus D. Parmase apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.03.2017. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 31.10.2016. a määrusega (tl 59-61p) D. Parmase kaebuse esitamisel
riigilõivu tasumisest. Kuna Tartu Halduskohus jättis D. Parmase kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, siis arvestades HKMS § 118 lg-s 3 sätestatut tuleb jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada vastavalt eelmärgitule halduskohtu otsuse resolutsiooni.
27.Tartu Ringkonnakohus jätkas 17.04.2017. a määrusega (tl 122-123) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.