Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
30. mai 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1276
Haldusasi
SF kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2016. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – SF Vastustaja – Tallinna Vangla
Menetluse alus ringkonnakohtus
SF määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta SF määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2016. a määruse haldusasjas nr 3-16-1276 resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SF esitas Tallinna Vanglale 23.05.2016 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebarahuldavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 08.12.2010–05.06.2013. Viidatud perioodil oli SF vahistatu ja talle ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi, spordisaali kasutamist ning osalemist kursustel ja sotsiaalprogrammides ega muus õppetegevuses. Kambris oli isiklikku ruumi iga kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2.
Tallinna Vangla tagastas 15.06.2016 vastusega nr 5-37/16/114-2 SF taotluse ebarahuldavate olmetingimuste osas (kambripinna suurus alla 3 m2 ja spordiga tegelemise võimaluste puudumine), kuna tegemist oli korduva taotlusega, mille osas toimub vaidlus ka haldusasjas nr 3-15-1062. Vangla tagastas kahju hüvitamise nõude perioodil 08.12.2010– 22.05.2013 pikaajaliste kokkusaamiste ja taasühiskonnastavas tegevuses (õppetöö, sotsiaalprogrammid jmt) osalemise mittevõimaldamise osas, sest SF 23.05.2016 taotluse esitamise ajaks oli möödunud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ettenähtud kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg. Mittevaralise kahju tekkimisest saab isik üldjuhul aru kohe, kuna selline kahju on seotud isiku hingeliste üleelamiste ja sisemise
3-16-1276 rahuga. Seega ei saa isik väita, et talle said aastaid hiljem teatavaks ebameeldivused, mida ta tundis aastaid tagasi ja mis avaldasid mõju tema hingelisele seisundile. Objektiivseid takistusi taotluse tähtaegseks esitamiseks ei esinenud (isik on sama perioodi osas väitnud mittevaralise kahju tekkimist ka varem). Kahjunõude perioodil 23.05.2013–05.06.2013 pikaajaliste kokkusaamiste ja taasühiskonnastavas tegevuses (õppetöö, sotsiaalprogrammid jmt) osalemise mittevõimaldamise osas jättis vangla rahuldamata.
3.SF esitas 27.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 27 300 eurot kinnisel režiimil viibimise eest perioodil 08.12.2010–05.06.2013. SF täpsustas 29.08.2016, et ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist alla 3 m2 suuruses kambris viibimise eest sarnaselt haldusasjale nr 3-15-1062, vaid kirjeldas sellega üksnes enda kinnipidamise muid tingimusi ajal, kui vangla takistas tal tegeleda millegi endale ja ühiskonnale kasulikuga. Kaebaja tunnetas psühholoogilist survet (oli jäetud ilma võimalusest õppida, kasutada spordisaali, osaleda programmide ja kursuste töös ning viibida pikaajalistel kohumistel lähedastega) kohe, kui ta viidi 23.07.2010 kambrisse nr 121 ja õhtupoole kambrisse nr 136. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 08.12.2010–05.06.2013 eest, kuna vanglal puudus objektiivne põhjus takistada koolis õppimist, ringides, kursustel ja võimlas käimist ning omastega pikaajaliselt kokku saada. Kaebaja taotles ühtlasi menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 28.10.2016 määrusega SF kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks perioodil 08.12.2010–05.06.2013 spordisaali kasutamise mittevõimaldamist ja ebapiisavat kambripinda puudutavas osas (resolutsiooni p 1) ning perioodil 08.12.2010– 22.05.2013 pikaajalise kokkusaamise ja taasühiskonnastava tegevusega tegelemise mittevõimaldamise osas (resolutsiooni p 2). Ülejäänud osas (s.o kahju hüvitamise nõue seoses perioodil 23.05.2013–05.06.2013 pikaajalise kokkusaamise ja taasühiskonnastava tegevusega tegelemise mittevõimaldamisega) võttis halduskohus SF kaebuse menetlusse. Perioodil 08.12.2010–05.06.2013 ebapiisavat kambripinda ja sportimisvõimalusi puudutavas osas on vangla tagastanud korduva taotluse õiguspäraselt, mistõttu ei ole läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8, HKMS § 47 lg 1) ja kaebus tuleb selles osas tagastada läbivaatamatult (HKMS § 121 lg 1 p 4). Tallinna Vangla tagastas perioodil 08.12.2010–22.05.2013 pikaajalise kokkusaamise ja taasühiskonnastava tegevusega tegelemise mittevõimaldamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude õiguspäraselt, sest kaebaja on ise märkinud, et tundis enda ebaväärikat kohtlemist juba vanglasse paigutamisel 23.07.2010, mistõttu pidi ta olema mittevaralise kahjust teadlik varem, kui lõppes jätkuv toiming. Seega on ka selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ning hilisem kaebus kohtule ei ole HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav ja tuleb HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.
5.SF esitas 21.11.2016 määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 28.10.2016 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale. Tallinna Halduskohus ei pidanud 12.01.2017 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.SF ei nõustu määruskaebuses halduskohtu määrusega osas, mis puudutab võimla kasutamise, õppetöös osalemise, sotsiaalprogrammide ja huvialaringide külastamise võimalust perioodil 08.12.2010–05.06.2013, samuti osas, mis puudutab pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist perioodil 08.12.2010–05.06.2013. Kaebajal puudus pikka aega võimalus konsulteerida juristiga, mistõttu ei saanud ta koostada kohtu nõuetele vastavat kaebust. Kaebuses kirjeldatud kinnipidamistingimused lõppesid 05.06.2013, mistõttu 2(4)
3-16-1276 oli kahju hüvitamist võimalik nõuda kuni 05.06.2016, mis ei olnud 23.05.2016 taotluse esitamise ajaks möödunud. Kohus seadis 10.06.2010 kaebajale keelu suhelda posti ja telefoni teel ning keelas talle kokkusaamised. Kaebaja toodi Tallinna Vanglasse 23.07.2010, kus ta paigutati pärast vastuvõtukambrit nr 121 karantiinikambrisse nr 136 ja teavitati, et keelatud on igasuguste programmide ja kursuste külastamine. Suhtlemiskeeld võeti maha 08.12.2010, kuid vangla keelas jätkuvalt pikaajalised kokkusaamised ning kursuste ja programmide külastamise. Kaebaja üritas koostada kaebusi, kuid need olid sedavõrd halvasti koostatud, et vangla keeldus neid rahuldamast. Alates 2011. aastast lubati kaebusi koostada vaid eesti keeles, kuid vangla ei andnud kaebajale võimalust käia eesti keele kursustel. Kaebaja sai eesti keele B2 kategooria alles 2014. aastal ning juristiga konsulteeris 2015. aastal. Kuna kaebuse esitamisel oli peamine probleem puudulik riigikeele oskus ja puudulikud õigusteadmised, siis kaebuse esitamine viibis, kuid 3-aastast perioodi ei ületatud.
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus seisukohas määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kaebaja ei esitanud ühtegi põhjendust, mis lükkaks ümber vastustaja ja kohtu hinnangu kaebuse osalise tagastamise küsimuses. Juriidiliste teadmiste puudumine ei saa takistada mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist, mille puhul ei ole spetsiifiliste õiguslike teadmiste omamine nõutav. Isiku õiguste või vabaduste riive on isikule olemuslikult äratuntav ja haldusorgani poole saab pöörduda oma sõnadega. Vangla sisekorraeeskirja § 491 näeb ette, et kinnipeetavad, kellel puudub riigikeele oskus ja vahendid tõlketeenuse eest tasumiseks, kindlustatakse mh kahjunõuete esitamisel tõlketeenusega vangla eelarve vahenditest. Seega ei ole viivitust vabandavaks asjaoluks ka eesti keele mittevaldamine. SF on alates 2011. aastast esitanud vanglale kirjalikke pöördumisi, mistõttu ei vasta tõele väide, et tal puudus võimalus vangla poole pöörduda. SF ei ole väitnud, et tema varasemalt esitatud pöördumised oleksid jäänud asjakohase lahenduseta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.SF määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata.
9.SF esitas Tallinna Vanglale 19.01.2015 ja 06.02.2015 kahju hüvitamise nõuded (tl 1617p) seoses ebapiisava kambripinna ja muude kinnipidamistingimustega (sh spordiga tegelemise võimaluse puudumine). Tallinna Vangla tagastas 09.06.2015 vastusega nr 537/15/47-2, 5-37/15/17-2 (tl 19-23) kahju hüvitamise taotluse perioodi 23.07.2010– 05.02.2012 osas läbivaatamatult (seoses tähtaja rikkumisega) ja jättis taotluse perioodi 06.02.2012–01.01.2015 osas rahuldamata. Tallinna Halduskohus tagastas 26.11.2015 määrusega nr 3-15-1062 SF kaebuse perioodi 23.07.2010–20.01.2012 osas läbivaatamatult. Samuti tagastas halduskohus kaebuse osas, mis seondus huvialaringides osalemise võimaluse ja spordiüritustel osalemise võimalusega, sest vastavas osas ei olnud SF läbinud kohtueelset menetlust. Halduskohtu määrus jõustus 15.12.2015. SF kahju hüvitamise kaebus perioodi 21.01.2012–05.06.2013 osas on sisuliselt lahendatud Tallinna Halduskohtu 22.11.2016 otsusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2017 otsusega.
10.Kuna SF taotles Tallinna Vanglale 23.05.2016 esitatud kahju hüvitamise nõudes (tl 2) perioodi 08.12.2010–05.06.2013 eest hüvitist muu hulgas ebapiisava kambripinna ja spordisaali kasutamise mittevõimaldamise tõttu, kattus nõue vangla poolt juba 09.06.2015 vastusega lahendatuga, mistõttu tagastas Tallinna Vangla selle 15.06.2016 vastusega nr 537/16/114-2 (tl 3-4p) õiguspäraselt kui korduva taotluse, mille osas oli sel hetkel pooleli ka kohtuvaidlus haldusasjas nr 3-15-1062. Kohtueelse menetluse nõuetekohase lõpetamise korral taotluse tagastamise ja läbi vaatamata jätmisega ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg 3(4)
3-16-1276 1 kohaselt lubatav (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 9; 29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Seega on halduskohus kaebuse vastavas osas 28.10.2016 määruse resolutsiooni p-ga 1 põhjendatult tagastanud.
11.Halduskohus tagastas 28.10.2016 määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebuse õigesti ka perioodil 08.12.2010–22.05.2013 pikaajalise kokkusaamise ja taasühiskonnastava tegevusega tegelemise mittevõimaldamise osas. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab üldjuhul kulgema siis, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati (vt Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 11; 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 12; 06.03.2014 otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, tuleb eeldada, et ta saab oma õiguste rikkumisest aru mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 15). Mida pikem on väidetav kahju tekitamise periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist (vt Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 12).
12.SF on nii 29.08.2016 seisukohas kui ka 21.11.2016 määruskaebuses kinnitanud, et tunnetas oma õiguste rikkumist kogu vanglas viibimise aja kestel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei saa sellises olukorras nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane tähtaeg (vt Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 33-1-68-15, p-d 11-12). Kuna SF 23.05.2016 kahju hüvitamise taotlus oli perioodi 08.12.2010– 22.05.2013 osas esitatud vanglale pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist, ei ole kaebaja nõuetekohaselt läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ning halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt.
13.Määruskaebuse esitaja väited riigikeele oskuse ja juriidiliste teadmiste puudumise kohta ei saa õigustada kolmeaastase kaebetähtaja möödalaskmist. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 491 lg-d 1 ja 4 (kuni 05.06.2009 kehtinud redaktsioonis § 49 lg-d 2 ja 8) näevad seejuures juba alates 15.02.2007 ette, et võõrkeelsete kahju hüvitamise taotluste tõlkimise korraldab vangla ning maksejõuetu kinnipeetava esitatud taotluse puhul tasub vangla ka tõlketeenuse kulud. Lisaks nähtub asja materjalidest, et SF on aastatel 2011–2012 esitanud Tallinna Vanglale hulgaliselt pöördumisi (tl 113-114) ning neid on menetletud sisuliselt (see ilmneb ka haldusasjast nr 3-13-2331). Seega puudub alus arvata, et kaebajal esinesid objektiivsed takistused kahju hüvitamise taotluse tähtaegseks esitamiseks. Kuna kaebaja pole vanglale õigeaegselt isegi püüdnud kahjunõuet esitada, siis ei saa ka väita, et ta poleks olnud suuteline oma nõuet piisava selgusega formuleerima.
14.Eelneva põhjal jääb SF määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.10.2016 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.