2-15-8216/48 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Armen Sahakyani (hageja) esitas 29. mail 2015 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus tuvastada, et Tartu Ülikool (kostja) on teda diskrimineerinud. Hageja palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahju 7000 eurot või kohtu äranägemisel õiglase hüvitise, samuti varalise kahju 3486 eurot (kokku 10 486 eurot). Hagiavalduse kohaselt võttis kostja hageja vastu Tartu Ülikooli doktoriõppesse ja sõlmis temaga doktoriõppe lepingu ajavahemikuks 1. september 2014 kuni 30. juuni 2018. Hagejale koostati doktorandi individuaalplaan õppeaastaks 2014/2015 (sügissemester) ja talle määrati juhendajaks Alvo Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari. Iraani päritolu juhendaja Gholamreza Anbarjafari (juhendaja) diskrimineeris hagejat doktoriõppe ajal tema rahvuse ja etnilise päritolu tõttu (hageja on Armeenia päritolu). Juhendaja kohtles teda ebavõrdselt võrreldes kahe teise iraani päritulu tudengiga (M.D. ja P.R. ). Diskrimineerimine seisnes järgnevas. Juhendaja teadis, et hagejaga sügissemestriks koostatud individuaalplaan kehtib tegelikult terve õppeaasta kohta, kuid kohtles hagejat ebavõrdselt, kui teda sellest ei teavitanud. Juhendaja pööras enam tähelepanu ja aega kahele Iraani päritolu tudengile ning kohtles hagejat ülesannete andmisel nendega võrreldes ebavõrdselt. Hagejale anti ülesandeid õhtul hilja, mille tõttu pidi ta jääma laborisse kauemaks või seal ööbima. Hagejalt nõuti igapäevaselt laboris viibimist, seevastu kui teistel tudengitel oli vaba graafik. Juhendaja lõi iCV grupi, kuid ei määranud teda liidriks, vaid eelistas hagejale Iraani tudengeid. Juhendaja eemaldas ta 2014 detsembris iCV grupi tööst, eelistades Iraani tudengeid. Väliskonverentsidel osalemisel eelistas juhendaja Iraani tudengeid hagejale. Juhendaja katkestas hageja individuaalse õpetamise Matlab kursuses, kui viimasel tekkisid keerukamate ülesannete lahendamisel raskused. Samas olukorras käitus hageja Iraani tudengitega teisiti. Juhendaja ei tõendanud, et hageja ei saanud ülesannetega hakkama. Juhendaja andis ainult hagejale 10. detsembril 2014 lisaks individuaalplaanile uued ülesanded, Iraani tudengitele lisaülesandeid ei antud. Juhendaja survestas hagejat kirjutama 2015 jaanuaris lahkumisavaldust, kuna soovis hageja asemele Iraani tudengit.

3.Tartu Maakohus jättis 7. märtsi 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd maakohtu 13. augusti 2015 määrusega vabastati hageja hagiavalduse esitamisel 550 euro riigilõivu tasumisest, jäeti hageja riigilõiv riigi kanda. Maakohus kohaldas põhiseaduse (PS) § 12 lg-t 1 ja võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 1 lg-t 1, § 3 lg 1, 2 ja 6 ja § 8. Kohtuotsuses esitatud põhjendustel ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks eeldada otsest või kaudset diskrimineerimist. Seetõttu ei ole diskrimineerimisjuhtum ilmne ja rakendada ei tule VõrdKS §-s 8 sätestatud tõendamiskohustuse regulatsiooni. Kohus põhjendas oma järeldust järgmiselt. Diskrimineerimisena ei saa käsitada seda, et juhendaja ei teavitanud hagejat individuaalplaani kehtivusest kogu õppeaasta jooksul. Sellega ei rikkunud juhendaja oma teavitamiskohustust ega kohelnud hagejat võrreldes teiste üliõpilastega ebavõrdselt. Hagejaga sõlmitud õppeplaani pealkirjast ja sisust ei tulene, et see oleks sõlmitud vaid sügissemestriks, ning juhendaja ei saanud mõistliku arusaama kohaselt eeldada, et hageja tõlgendab õppeplaani pealkirja kuidagi teisiti. Kuna doktoriõppe leppe p 4.1 kohaselt koostavad üliõpilane ja juhendaja individuaalse õppeplaani koos, siis oli hagejal võimalus juhtida õppeplaani koostamisel eeltoodud asjaolule juhendaja tähelepanu, kuid hageja seda ei teinud. Tõenditest nähtuvalt on ka kahe teise Iraani päritolu doktorandi individuaalse õppeplaani perioodiks märgitud 2014/2015 sügis. Kostja õppekorralduse eeskirja p 77 kohaselt ei koostata õppeplaani semestri kaupa, vaid õpe läbitakse individuaalplaani alusel, mille koostab doktorant koostöös juhendajaga kogu õppe ajaks. Individuaalplaanile lisatakse igal aastal koos atesteerimisaruandega järgmise aasta täpsustatud õpingute ja uuringute kava. Individuaalplaan koostatakse aasta kaupa igale doktorandile individuaalselt. Hagejat ei ole diskrimineeritud seoses välisreisidele lähetamisega. Tõendite kohaselt ei olnud kostjal kohustust saata üliõpilast mingil kindlal ajahetkel välismaale konverentsile. Hageja on kinnitanud, et ta käis konverentsil Eestis. Tunnistajate A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari ütlustel oli konverentsil osalemise tingimuseks teadusartikli olemasolu. Tõendatud ei ole, et hageja oleks artiklid kirjutanud. Diskrimineerimist ei olnud, sest tema kaks kaasdoktoranti olid konverentsil osalemise tingimused täitnud. Konverentsidel osalemine sõltus eelkõige hagejast endast. Samuti ei olnud kostjal kohustust määrata üliõpilasi kordamööda mingi grupi juhendajaks või liidriks, kui juhendaja ise viibib mingil põhjusel ülikoolist eemal.

Tunnistajad A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari on kinnitanud, et hagejal tekkisid õppimise käigus probleemid. Juhendajad aitasid hagejat mõnda aega individuaalselt, andes talle nt Matlabi programmiga töötamiseks bakalauruse õppe ülesandeid, samuti aidati hagejat koduste tööde tegemisel. Siis selguski, et hagejal ei ole elementaarseid teadmisi. Samuti pakuti hagejale võimalust valida uus doktoritöö teema ja uus juhendaja. Gholamreza Anbarjafari ütlustest nähtuvalt lahkus hageja iCV grupist enda initsiatiivil, kuna ta ei saanud väidetavalt keskenduda mitmele asjale korraga. Tunnistaja ütlusi kinnitab väljavõte hageja õppetöö tulemustest ja individuaalplaanist. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja andis talle individuaalõpet Matlabi programmi kursuses. Seega on hageja ise kinnitanud, et kuigi tal ei olnud vajalikke oskusi, proovis juhendaja teda igati järele aidata. See, et 10. detsembril 2014 andis juhendaja lisaülesandeid ainult hagejale, ei saa tõendada erinevat suhtumist hagejasse võrreldes kaasdoktorantidega. Doktoritöö on iseseisev teaduslik uurimus, milles on esitatud vastava teadusvaldkonna olulise probleemi uudne lahendus, või loometöö. Doktoriõppe üliõpilane koostab koostöös juhendajaga individuaalplaani, mille täitmine on juba nimetusest tulenevalt individuaalne. Kuna tõendatud asjaoludel oli hagejal oma individuaalplaani täitmisega raskusi, siis oli juhendajal õigus anda hagejale ülesandeid, sh täiendavaid ülesandeid, mis aitasid doktorandil paremini oma eesmärkideni jõuda. Tõendeid selle kohta, et hageja oleks individuaalplaani täitnud, esitatud ei ole. Põhjendatud ei ole kontrollida, kas juhendaja andis ka teistele doktorantidele lisaülesandeid või, kas juhendaja katkestas Matlabi programmi õpetamisel Iraani üliõpilaste juhendamise, kui neil ilmnesid raskused. Seda seetõttu, et siis peaks ka teiste doktorantide tulemused olema samades ainetes, nagu hagejal, mitterahuldavad. Ka hageja ise ei ole viidanud sellele, et olenemata võrdsetest õpitulemustest koheldi teda erinevalt. Eksami korraldamine ei olnud hageja suhtes diskrimineeriv. Tunnistaja A. Aabloo on kinnitanud, et juhendajad tegid kostjale ettepaneku, et nad loobuvad hageja juhendamisest. Dekaani kirjast hagejale nähtub, et dekaan ei tuvastanud diskrimineerimist ning juhtis hageja tähelepanu sellele, et juhendajad on lubanud anda talle võimaluse edasi õppimiseks. Olukorras, kus hageja oli esitanud dekaanile avalduse diskrimineerimise kohta ning juhendajad olid esitatud väite, et hageja ei vasta doktoriõppe kvalifikatsioonile, oli dekaanil loodus – ja tehnoloogiateaduskonna põhimääruse p 26.8 järgi õigus moodustada sellekohane komisjon, et kontrollida poolte vastastikuseid väiteid. Tõendatud ei ole, et juhendaja survestas hagejat kirjutama jaanuaris 2015 lahkumisavaldust, kuna soovis hageja asemele Iraani tudengit. Samuti ei ole tõendatud, et pärast avalduse esitamisest keeldumist ei olnud hagejal enam võimalik pääseda laborisse. Tunnistajad A. Aabloo ja Gholamreza Anbarjafari on kinnitanud hagejaga sõlmitud suulist kokkulepet, et hageja lahkub doktorantuurist omal soovil ja, et ülikool maksab talle stipendiumi ka 2015 jaanuari eest. Kokkuleppest tulenevalt saatis juhendaja hagejale 6. jaanuaril 2015 meeldetuletuskirja, hageja avaldust ei kirjutanud. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt sai hageja töötada laboris tööajal ja ka töövälisel ajal, kui laboris töötas mõni isik. Hagejat nad enam ei näinud ja arvuti pandi tagasi sinna, kus hageja tavaliselt istus. Samuti ei ole hagejale saadetud kirjas juhendaja teatanud, et ta soovib hageja asemele võtta Iraani tudengit. Tunnistajate kinnitusel on praeguseni see koht täitmata ja hetkel selle teemaga keegi ei tegele. Ka kohtule esitatud salvestuse transkriptsioonist ei tulene, et hagejat oleks sunnitud lahkumisavaldust kirjutama. Pooltevaheline suhtlus ja juhendaja käitumine ei ole käsitatav diskrimineerimisena või ebavõrdse kohtlemisena. Eeltoodud tõenditega on leidnud kinnitust, et hageja ja kostja suhte halvenemise põhjuseks oli hageja halb õppeedukus. Ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita, et oleks toimunud hageja halvem kohtlemine hageja rahvuse pinnalt.

7.Vastuseks hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele seoses PS § 12 lg 1 ja VõrdKS sätete alusel diskrimineerimise tuvastamisega märgib ringkonnakohus esmalt järgmist. PS § 12 järgi on kõik seaduse ees võrdsed (sätte esimene lause) ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu (sätte teine lause). Riigikohus on selgitanud, et PS § 12 lg-s 1 sisaldub võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (vt Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-10, p-d 31 ja 36). VõrdKS § 1 lg 1 sätestab seaduse eesmärgi. Nii on viidatud sätte järgi seaduse eesmärgiks tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. VõrdKS § 2 lg-d 1 ja 2 sätestavad seaduse kohaldamisala. VõrdKS § 3 lg 1 järgi tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et ei esine diskrimineerimist VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel. VõrdKS § 3 lg 2 sätestab, et diskrimineerimine on otsene, kui VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras. VõrdKS § 3 lg 4 järgi on diskrimineerimine kaudne, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui sättel, kriteeriumil või taval on objektiivne õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. VõrdKS § 3 lg 6 kohaselt peetakse diskrimineerivaks ka sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse. VõrdKS § 8 sätestab diskrimineerimise kahtlustamise puhul kohalduva jagatud tõendamiskohustuse põhimõtte. Viidatud sätte lg-te 1 ja 2 järgi peab isik, kes tunneb, et teda on diskrimineeritud, esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on diskrimineerimine, misjärel isik, kelle vastu on sellekohane avaldus esitatud, peab tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui isik keeldub tõendamisest, võrdsustatakse keeldumine diskrimineerimise omaksvõtuga.