Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 7. aprill 2017, Tallinn 3-16-470
Haldusasi
M.R.i kaebus Tallinna Vangla tegevusega (kaebaja kinni pidamine ebainimlikes tingimustes
17.detsembrist 2012 kuni 26. juunini 2015) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: M.R. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.R.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. mail 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.M.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse talle Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates tingimustes kinni pidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Käesolevas haldusasjas 28. septembril 2016 tehtud määrusest tulenevalt on kaebus kohtu menetluses osas, mis puudutab kaebaja kinni pidamist Tallinna Vanglas perioodil 17. detsembrist 2012 kuni 26. juunini 2015 ehk kokku 922 päeva vältel. Kaebaja on taotlenud 10 euro suuruse hüvitise välja mõistmist iga päeva eest, mil teda inimväärikust alandavates tingimustes kinni peeti. Kaebaja on seisukohal, et inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused seisnesid eeskätt selles, et kaebajat peeti kinni ülerahvastatud kambrites, kus ei olnud kindlasti liikumiseks 3 ega isegi 2,5 ruutmeetrit vaba ruumi iga kambris kinni peetava isiku kohta. Kaebaja hinnangul ei saa ka lähtuda
üksnes kambri põrandapinna üldsuurusest, vaid tuleb arvestada sellega, et suur osa põrandast on kaetud mööbliga ning iseäranis põranda küljes kinni olev mööbel muudab osa vabast põrandapinnast tegelikult kasutuskõlbmatuks.
2.Kaebaja rõhutab, et kuigi kamber nr 41 asus osakonnas, kus päevasel ajal olid kambrite uksed avatud, ei leevendanud see olulisel määral vangistustingimusi, kuna sisuliselt tõi päeva ajaks kambri uste avamine kaasa vaid selle, et kambrisse tulid lisaks sinna paigutatud isikutele veel teisedki kinnipeetavad, mis vähendas kaebaja isiklikku ruumi veelgi. Ka toob kaebaja välja, et Tallinna Vangla n-ö avatud osakondi ei eristagi suletud osakondadest muu, kui vaid see, et kambri uksed on päevasel ajal avatud, samas näiteks kööki, puhkeruumi vms ruumi ei ole kinnipeetavate tarbeks ka sellises n-ö avatud osakonnas.
3.Kaebaja leiab, et kõrvuti kambri põrandapinnaga tuleb kõnealuse inimväärikust alandava kohtlemise puhul silmas pidada ka seda, et kõnealuses eluosakonnas oli väga halb ventilatsioon, ebapiisav valgustus, puudus toiduainete säilitamiseks külmkapp, samuti puudus enda ning oma toidunõude pesemiseks soe vesi, und häirisid öisel ajal häälekalt toimunud kambriuste riivistamised ja avamised, tualettruumide kasutamiseks tuli järjekorras seista ning kehakultuuriga tegelemise võimalused olid ilmselgelt ebapiisavad. Iseäranis heidab kaebaja ette just ebapiisavaid pesemisvõimalusi, mis muutsid niigi ülerahvastatud kambrites viibimise veelgi piinarikkamaks ning sisuliselt olematuid sportimise võimalusi, arvestades, et reaalselt oli kinnipeetaval võimalik spordisaali minna kord viie kuni kuue nädala tagant ning sealgi oli võimalik vaid pallimängude mängimine lühikese aja jooksul. Kaebaja hinnangul tuleb eelnimetatud olmetingimuste juures kambri vähest põrandapinda käsitada kindlasti inimväärikust alandavana. Veel toob kaebaja välja, et 8.-19. juunil 2014 oli eluosakond täielikult koristamata, sealhulgas ei olnud koristatud ühiskasutatavaid tualetti ja pesuruumi, mis muutis olukorra iseäranis inimväärikust alandavaks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Tallinna Vangla palub M.R.i kaebus rahuldamata jätta ning selgitab, et vaadeldaval perioodil oli kaebaja 30 päeva jooksul paigutatud distsiplinaarkaristuste kandmiseks kartserikambritesse nr 86, 73 või 81, kus ta viibis üksi ning kus ruumipuudust olla ei saanud ning ülejäänud ajal (892 päeva) peeti teda kinni kambris nr 41, mis asub avatud eluosakonnas, mis tähendab, et kambri uks oli päevasel ajal avatud. Samuti toob vastustaja välja, et kambri nr 41 põrandapindala oli 30,2 ruutmeetrit ning vaadeldaval perioodil peeti seal erinevatel aegadel kinni 6-10 kinnipeetavat. Seega leiab vastustaja, et mitte ühelgi päeval ei jäänud põrandapind ühe kambris kinni peetava isiku kohta väiksemaks kui 3 ruutmeetrit.
5.Vastustaja on seisukohal, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Veel toob vastustaja välja, et avatud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajal lisaks igapäevasele jalutuskäigule võimalik iganädalaselt külastada spordisaali, samuti üritas vangla kaebajat suunata tööle, määrates kaebajat korduvalt abitöölisena majandustöödele, kuid kuna igakordselt peale tööle määramist pani kaebaja toime distsipliinirikkumise (keeldudes tööst), siis vangla kaebajat reaalselt tööle rakenda ei saanud.
6.Vastustaja on ka seisukohal, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud: kambrites oli osaliselt või täielikult avatav aken, mille kaudu oli võimalik tuba tuulutada ning mis tagas loomuliku valgustatuse, lisaks oli täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid; nõutava
temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem; kartserikambrites asus kambris külmaveekraan kraanikausiga, avatud kambrites on kraanikausid väljaspool kambrit eraldi ruumis, kuhu oli vaba ligipääs tagatud kogu ärkveloleku aja jooksul; ühel korral nädalas oli tagatud pesemisvõimalus ning elementaarsel määral sai end pesta ka kambris. Vastustaja leiab, et kuivõrd vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Veel toob vastustaja välja, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega, keskmiselt iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla kinnipeetavatele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid; reeglina kaks korda kuus sai vangla kauplusest teha sisseoste, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalik kohtuda kaplaniga ning toitlustamine oli tagatud 3 korda päevas.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Vaadanud läbi poolte väited ja toimikus olevad dokumendid, leian, et M.R.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kaebaja kinnipidamistingimused ajavahemikul 17. detsembrist 2012 kuni 26. juunini 2015 võisid tema jaoks olla vähem või rohkem ebameeldivad ning usutavasti olid tänapäevastest soovituslikest kinnipidamistingimustest viletsamad, ent neis tingimustes kaebaja kinni pidamine ei olnud inimväärikust alandav ega saanud seega kaebajale põhjustada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb inimväärikuse põhimõte ning § 18 lõikest 1 inimväärikust austava kohtlemise nõue. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklis 3 on sätestatud sõnaselge keeld kedagi piinata või ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Käesoleva vaidlusega sarnastes kohtuasjades pika aja jooksul välja kujunenud kohtupraktika kohaselt on kinnipeetaval õigus RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nõuda EIÕK sätete rikkumisega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
9.Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste määratlemise osas on arvestatav kohtupraktika nii Euroopa Inimõiguste Kohtul (vt. nt. 19. detsembri 2013 kohtuotsus nr 429/12 (Tunis vs. Eesti), samuti 20. oktoobri 2016 kohtuotsus 7334/13 (Muršić vs Horvaatia) ja seal viidatud kohtupraktika) kui ka Eesti kohtutel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui olukorda, kus kinnipeetavat peetakse kinni kambris, mille põrandapindala on väiksem kui 3 m2 ühe seal kinni peetava isiku kohta, käsitada EIÕK art 3 rikkumisena. Samas saab nii eelviidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Eesti kohtute praktikast järeldada, et lisaks kambri suuruse ja seal kinni peetavate isikute arvu suhtele tuleb kinnipidamistingimuste inimväärikuse nõuetele vastavuse puhul arvesse võtta ka muid kinnipidamistingimusi iseloomustavaid asjaolusid. Seejuures tuleb arvestada nii võimalikust ruumikitsikusest tingitud negatiivseid mõjusid suurendavaid kui ka neid leevendavaid tegureid.
10.Käesoleva vaidlusega sarnastel asjaoludel esitatud kaebuste lahendamisel on kohtud Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK-s sätestatud inimväärsuse miinumumnõuetele hinnanud väga paljudes kohtuasjades. Kokkuvõttes on kohtupraktikas asutud seisukohale, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega on Tallinna Vangla puhul tegu siis, kui kõiki Tallinna Vangla muid tavapäraseid olmetingimusi (sh. kambrite ventilatsioon, valgustus,
pesemisvõimalused, sportimisvõimalused, võimalus viibida vabas õhus 1 tunni jooksul päevas jms) arvestades on isikuid kinni peetud kambrites, kus põrandapinda on vähem kui 3 m2 ühe kambris kinni peetava isiku kohta. Kõnealune 3 m2 ühe isiku kohta ei pea tähendama 3 ruutmeetrit vaba pinda isiku kohta. Riigikohus on hiljuti küll leidnud, et kambri põrandapinna hulka ei tohi arvata kambris oleva tualettruumi pindala (vt. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-8516), ent see pole antud juhul oluline, sest kambris nr 41, kus kaebaja enamuse ajast viibis, ei olnud tualettruumi ning kartserikambrites, kus kaebaja veetis ülejäänud aja, oli pinda oluliselt rohkem kui 3 ruutmeetrit seal viibiva (ainukese) isiku kohta. Seevastu on kohtupraktikas järjekindlalt oldud seisukohal, et kambri sisustuse hulka kuuluvate mööbliesemete, sh. põranda või seina külge kinnitatud mööbliesemete alune pind tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka. Justiitsministri
30.novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 7 lõikes 1 on ette nähtud kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, mille puudumisel oleks kinnipidamistingimused õigusvastased. Seisukohta, et mööblialust pinda ei tule isikliku ruumi arvutamisel maha arvata, on Tallinna Ringkonnakohus väljendanud muuhulgas kohtuotsustes, mis on tehtud haldusasjades nr 3-15-253 (p. 26), 3-14-50078 (p. 10) ja 3-13-821 (p. 10). Ka on sellisele seisukohale asunud Tartu Ringkonnakohus kohtuasjas nr 3-13-1610 tehtud otsuses (p. 12). Euroopa Inimõiguste Kohus on mööbli arvesse võtmist oluliseks pidanud juhtudel, kus see takistab liikumist (vt nt 10.01.2012 otsus kohtuasjas 42525/07: Ananyev jt vs. Venemaa, p. 148). Antud juhul ei ole kaebaja väide, et mööbli tõttu oli raskendatud ruumis vabalt liikumine, usutav. Tallinna Vangla kambri nr 41 puhul võib eeldada, arvestades selle üldpinda ja kohtade arvu ning voodite ja muu inventari alla eeldatavalt jäävat pinda, ning voodite paigutust (vt. foto tl. 71), et kambris oli piisaval määral vaba ruumi, et mööbliesemete vahel takistusteta liikuda. Nõuet, et kambris peaks olema iga seal viibiva isiku kohta vähemalt 2,5 või 3 ruutmeetrit vaba pinda, mida saaks liikumiseks kasutada, ei tulene ei VSKE sätetest ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast.
11.Nagu juba märgitud, oli kaebajal kartserikambrites viibimise ajal ruumi rohkem kui 3 m2. Kaebaja poolt ülejäänud etteheidetele kartserikambrite kinnipidamistingimuste osas on Tallinna Vangla piisava põhjalikkusega vastanud 12. veebruari 2016 vastuses kahju hüvitamise taotlusele (tl. 40). Nõustun nende põhjendustega ning leian, et kartserikambri tingimused ei olnud inimväärikust alandavad.
12.Vastustaja esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kambris nr 41 vaatlusaluse perioodi jooksul kokku 892 päeva ning selle kambri üldpindala on 30,2 m2. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest (tl. 57), mille õigsuses ei ole põhjust kahelda ning millele ei ole vastu vaielnud ka kaebaja, muutus kambris kinni peetavate isikute arv pidevalt, jäädes vahemikku 6-10. Seejuures 6 kinnipeetavat oli kambris 54-l päeval, 7 kinnipeetavat 115-l päeval, 8 kinnipeetavat 161-l päeval, 9 kinnipeetavat 318-l päeval ning 10 kinnipeetavat 224-l päeval. Vastustaja kinnitusel on kambri nr 41 pindalaks 30,2 ruutmeetrit ning selle väite õigsuses ei ole põhjust kahelda. Kuivõrd selles kambris tualettruumi ei olnud, oli isegi siis, kui kambris oli 10 kinnipeetavat, kambris põrandapinda vähemalt 3 m2 iga seal kinni peetava isiku kohta ning seega ei olnud tegemist inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega.
13.Veelgi olulisem on aga see, et kamber nr 41 asus avatud osakonnas, mis tähendab, et kambri uks oli suletud vaid öörahu ajaks ning muul ajal ei pidanud kinnipeetavad viibima kambris, vaid said sealt väljuda. See olukord erineb põhimõtteliselt olukorrast, kus kinnipeetavad peavad kogu päeva (v.a ettenähtud jalutusaeg) viibima suletud kambris. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et avatud osakonnas oli ruumikitsikus veelgi suurem tulenevalt teiste kinnipeetavate võimalusest tulla võõrasse kambrisse n-ö külla. Võimalus liikuda kambrite vahelises koridoris leevendab kambris valitsevat ruumikitsikust igal juhul. Tallinna Vangla 12. veebruari 2016 vastuse (tl. 40)
kohaselt oli kõnealuses 13 kambriga eluosakonnas koridor suurusega 2,4x23,1 meetrit. Isegi neil juhtudel, kui sellises avatud osakonnas oleva kambri pindala jääb mõnevõrra väiksemaks kui 3 m2 ühe inimese kohta, ei ole tegemist inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Antud juhul on kaebaja kaebuses vangla poolt kambri nr 41 üldpinnakohta esitatud väite kahtluse alla seadnud, väites, et tema hinnangul on see pindala umbes 29 m2. Isegi kui see nii oleks olnud, oleks 10 inimese kambris viibimise korral olnud pindalaks 2,9 m2 inimese kohta. Miinumumstandardist sedavõrd väikese hälbe kompenseerib igal juhul piisavalt see, et kambri uksed olid päevasel ajal avatud ning kinnipeetaval oli võimalik liikuda ka kambrite vahelises koridoris. Näiteks haldusasjas nr 3-15-253 tehtud otsuses on Tallinna Ringkonnakohus hinnanud Tallinna Vangla sarnases avatud osakonnas isiku kinni pidamise inimväärsust ning leidnud, et võimalus liikuda päevasel ajal osakonna piires väljaspool kambrit kompenseerib ruumipuuduse kambris. Viidatud lahendis käsitles ringkonnakohus olukorda, kus isikule oli kambris tagatud vähemalt 2,67 m2 põrandapinda ning perioodid, kus põrandapind ühe isiku kohta oli alla 3 m2, vaheldusid perioodidega, kus põrandapinda oli üle 3 m2. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ruumikitsikuse mõju seetõttu isikule niivõrd intensiivne, et oleks põhjust rääkida inimväärikuse alandamisest. Niisiis ei olnud tingimused avatud osakonna kambris nr 41, kus kaebaja viibis kokku 892 päeva, inimväärikust alandavad, sõltumata sellest, kas kambri tegelik pindala oli 30,2 või 29 ruutmeetrit.
14.Leian, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena ei saa eelkäsitletuga koosmõjus vaadelda ka muid kaebaja poolt välja toodud asjaolusid. Kambri valgusetus ja ventileerimise võimalused võisid tekitada kaebajas teatud ebamugavust, ent polnud kindlasti inimväärikust alandavad. Toimikus olevalt fotolt nähtuvalt on kambris aknad ning vaidlust pole selles, et need olid vähemalt osaliselt avatavad. Seega oli kambri ventileerimine võimalik. Kuivõrd päevasel ajal olid kambrite uksed avatud, oli võimalik kambri tuulutamine ka talvel ilma, et oleks tulnud viibida vahetult avatud akna all. Samuti vastab vähemalt inimväärikuse miinimumnõuetele vastava kambri valgustus, lisaks aknast langevale päevavalgusele on laes elektrivalgustid. Mis puudutab pesemis- ja sportimisvõimalusi, siis pole vaidlust selles, et ühel korral nädalas oli kaebajale tagatud võimalus end sooja veega pesta, samuti oli eluosakonna pesuruumis kasutatav voolav külm vesi. Nõustun vastustajaga, et selline kinnipidamise korraldus ei ole inimväärikust alandav, elementaarsel määral end pesta on võimalik ka külma veega ning inimväärikuse austamine ei nõua sagedasemat duši kasutamise võimalust kui kord nädalas. Sportimisvõimaluste osas ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest mistahes selgeid nõudeid ning isegi kui kaebajal on õigus selles, et reaalselt seisnes kehakultuuriga tegelemise võimalus kord viie-kuue nädala jooksul lühikese aja jooksul palli mängimises, siis pole tegemist inimväärikust alandava kinni pidamisega. Inimväärikust alandavaks ei saa pidada ka kaebaja poolt väidetud olukorda, kus 8.19. juunil 2014 ei koristatud eluosakonna avalikult kasutatavat tualetti ja pesuruumi. Kõnealust episoodi ei ole kaebaja seejuures nimetanud vanglale 14. detsembril 2015 esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl. 26), küll aga kohtule esitatud kaebuses. Vastustaja ei ole kirjalikus seletuses vastu vaielnud kaebaja väitele, et eelnimetatud 12-päevase perioodi jooksul ei olnud korraldatud eluosakonnas, kus kaebajat kinni peeti, üldkasutatava (st. väljaspool kambreid asunud) tualeti ja pesuruumi koristamist ega loodud kinnipeetavatele mõistlikke võimalusi seal ise koristamiseks. Vangla selline tegevusetus võis olla õigusvastane, ent ei eraldivõetuna ega koosmõjus muude eelpool käsitletud vangistustingimustega ei saanud endast kujutada kaebaja kinni pidamist inimväärikust alandavates tingimustes. Isegi kui kaebaja sellekohased väited lugeda tõendatuks, oli tegemist võrdlemisi lühikese perioodiga, mille jooksul ei ole usutav, et voolava vee ja kanalisatsiooniga tualett ja pesuruum saaksid muutuda tavapärase mõistliku kasutamise juures sedavõrd räpaseks, et nende kasutamine oleks inimväärikust alandav või et see oleks saanud põhjustada kaebajale sedavõrd intensiivseid ebameeldivusi ja kannatusi, mida saaks käsitada hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahjuna.
15.Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad kummagi poole menetluskulud HkMS § 108 lg 1 kohaselt nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.