Määruse punkti 1 peale võib Rahandusministeerium esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tallinna Ringkkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 119 lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 2). Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203 lg 1 ja § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtusse saabus A.N.i esialgse õiguskaitsena pealkirjastatud avaldus, milles ta soovib peatada Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 ja 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmist. Taotleja sõnul kirjutab ta viiele käskkirjale ühe õiguskaitse põhjusel, et Tallinna Vangla ei anna talle paberit. Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku 45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba 15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele karistuse määramisel. Taotleja palub end vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust maksejõuetuse tõttu.
2.Asjaolude täpsustamiseks ja taotluse lubatavuse kontrollimiseks küsis kohus 13.02.2017 kohtunõudega Tallinna Vanglalt, kas A.N. on käskkirjad vaidemenetluse korras vaidlustanud, haldusmenetluse materjale ja seisukohta esialgse õiguskaitse taotlustele.
3.Tallinna Vangla vastas kohtunõudele 15.02.2017. A.N. on käskkirjadele esitanud vaided, kuid neid ei ole veel lahendatud. Tallinna Vangla on pööranud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud distsiplinaarkaristuse. Tavapäraselt pööratakse kartserikaristused täitmisele nende määramise järjekorras. Tallinna Vangla vaidleb esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Kohtupraktika kohaselt on karistuse täitmise katkestamine põhjendatud vaid erandlikel asjaoludel (Tallinna
3-17-349 Ringkonnakohtu 13.08.2015 määrus haldusasjas nr 3-15-1985, p 5). A.N.il on kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, kusjuures samaliigilisi karistusi korraldusele allumata jätmise eest on kaks. A.N.ile ei ole varasemad karistused mõjunud, mistõttu kaalub avalik huvi üles taotleja esialgse õiguskaitse vajaduse. Kui asja sisulisel läbivaatamisel selgub, et karistus on määratud alusetult, on A.N.il õigus taotleda mittevaralise kahju hüvitamist.
4.Kohtule esitatavad avaldused peavad olema seotud avalduse esitamise aluseks oleva etteheidetava haldustegevusega. Selleks, et kohus saaks avaldusi menetleda koos, peavad ette heidetavad haldustegevused olema sisuliselt seotud. Kuna praegu puudutavad kõik käskkirjad, mille täitmise peatamiseks on A.N. esialgse õiguskaitse taotluse esitanud, distsiplinaarkaristuste määramist erinevate tegude eest, ei ole tegemist omavahel seotud vaidlustega ning nende esitamine ühes taotluses ei ole lubatav. Ainuüksi sel põhjusel oleks taotluse käiguta jätmine aga ebamõistlik ning sellest tulenevalt on kohtu kantseleis registreeritud viis eraldi haldusasja, st eraldi haldusasi iga esialgse õiguskaitse taotluse kohta: 1) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-16-349; 2) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja registreeritud haldusasjana nr 3-17-369;
nr 5-2/117 täitmise peatamiseks on
3) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-370; 4) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-372; 5) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-373.
5.Käesoleva haldusasja esemeks on seega A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 täitmise peatamiseks. Viidatud käskkirjaga karistati A.N.it vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1. rikkumise eest kartserisse paigutamisega kokku kümneks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud A.N. valvuri korraldusele voodist välja tulla, öeldes, et perse võite sõita.
6.Kuivõrd ei esine aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks – esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud vaidemenetluse ajal – ja taotluse lahendamise eelduseks on sellelt riigilõivu tasumine või menetlusabi taotluse rahuldamine, lahendab kohus esmalt menetlusabi taotluse. Menetlusabi taotluse lahendamine
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta HKMS §-is 115 sätestatud nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada. Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel. Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Taotluse eduväljavaateid ei saa küll pidada suureks arvestades haldusmenetluses esitatud tõendeid, kuid kohtul ei ole põhjust pidada taotluse raames kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kujutab ju kartserisse paigutamine kinnipeetava jaoks vabaduse täiendavat piiramist.
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).
9.Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole võimalik kuidagi tagasi täita. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-1006, p 13).
10.HKMS § 249 lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse vaidemenetluse ajal. Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust edukaks. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise eest (ei tõusnud voodist välja) ja kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest (kasutas ebatsensuurseid väljendeid). Vaides A.N. väidab, et rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast huvitatud isik. Ta leiab ka, et teda diskrimineeritakse. Samas seda, et A.N. korraldusele ei allunud, tõendab valvur R. Ruutma 18.01.2017 ettekanne nr 157. Kaebuse materjalide põhjal ei saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju taandamiseks või väljavahetamiseks (haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-233,). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda inspektor-kontaktisiku vahetamist. Asjaolu, et A.N.i suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlusi on seotud sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele. Ka see, et A.N.i erinevad taotlused on jäetud Tallinna Vanglas rahuldamata, on seotud pigem sellega, et taotleja nõuab eeliseid, milleks tal nõudeõigus puudub, mitte sellega, et menetleja ei ole erapooletu. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste andmiseks, millest ta loobus. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse algatamisest. Oma kirjalikes selgitustes on A.N. märkinud, et käitus viisakalt ja nõuetekohaselt. R. Ruutmalt on võetud aga täiendavad suulised ütlused, mis lisaks 18.01.2017 ettekandele nr 157 kinnitavad distsipliinirikkumist. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et vangla ametnikud koostaksid valeettekandeid, mistõttu ei ole põhjust kahelda vanglaametniku R. Ruutma ütluste usaldusväärsuses. Asjaoludest ei nähtu, et intsidendi juures viibinud valvur Rita Ganson oleks üle kuulatud. A.N. ei ole välja toonud, keda võiks täiendavalt üle kuulata. A.N.ile on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid. Kohtu hinnangul on suur avalik huvi, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistuse kohustusliku kohtueelse menetluse korras vaidlustanud ja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise 3(4)
3-17-349 peatamiseks. Vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele reageerimine, on avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides. Siinkohal nõustub kohus Tallinna Vangla seisukohaga, et karistuse täitmise katkestamine on põhjendatud vaid erandlikel asjaoludel. Praegusel juhul ei ole taotleja selliseid erilisi asjaolusid välja toonud ning neid ei nähtu ka vangla esitatud distsiplinaar- ega vaidemenetluse materjalidest. Karistuse täitmise katkestamise erandlikkust on jaatanud ka kohtupraktika (sh vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 13.08.2015 määrus asjas nr 3-15-1985, p 5). Kohus möönab, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus, on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25). VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45 ööpäevase kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 61/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14 päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva. Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.01.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (5 ja 5 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele teiste käskkirjadega määratud karistused. Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Käskkirjaga määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud ja kasutas vanglale viidates ebatsensuurseid väljendeid, näitab aga tema üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglasüsteemi. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb maksimumile. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide rikkumisi. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.
11.Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.