Korrakaitse › Vanglad

Haldusasja nr 3-16-1743 materjalidest nähtub, et Sven-Eerik Toomis esitas mittevaralise kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 1. juunil 2016. Mittevaraline kahju 600 euro ulatuses tekitati sellega, et 25. kuni 31. maini 2016 oli kaebaja sunnitud viibima Tallinna Vangla kambris nr 125 väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes. Tallinna Vangla jättis 8. augusti 2016. a vastusega S.-E. Toomise taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ning vabandas ühe pesemiskorra mittetagamise eest, pakkudes isikule ühte lisapesemise korda. SvenEerik Toomis esitas 31. augustil 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes summas 600 eurot. Koos kaebusega esitas ta ka menetlusabi taotluse. Tallinna Halduskohus jättis 7. septembri 2016. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid majanduslikud eeldused riigilõivu tasumiseks täidetud. Halduskohus andis kaebajale täiendava tähtaja riigilõivu, 18 euro tasumiseks. Tallinna Halduskohtu

määrus jõustus 7. novembri 2016. a Riigikohtu määrusega. Tallinna Halduskohus tagastas

Halduskohtu hinnangul ei ole Sven-Eerik Toomis esitanud halduskohtule nõuetekohast kaebust, millest nähtub, missuguseid kaebaja õigusi on rikutud ning mille alusel ja missuguses ulatuses kahju hüvitamisel nõutakse, seega tuleb kaebajal kaebust täpsustada. Kaebaja isikukonto väljavõttest perioodil 03.09.2016-02.01.2017 nähtub, et kaebaja on maksejõuetu ja menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Sellegipoolest tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata ja kaebuselt tuleb tasuda riigilõiv 18 eurot. Kaebus tuleb lugeda edulootusi mitteomavaks eelkõige põhjusel, et see on esitatud tähtaega ületades ning kaebajal ei saanud ilmselgelt esineda mõjuvaid põhjusi kaebetähtaja ületamiseks. Kaebaja esitas 22. jaanuaril 2017 Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2017. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada, võtta kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks täielikult menetlusse ja vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest.

Kaebaja on pöördunud kohtusse uuesti eelkõige HKMS § 43 lg 2 alusel, mille kohaselt on kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kohtuasja 3-16-1743 raames esitatud dokumentatsioon ei ole enam kaebaja valduses, mistõttu ei oska ta täpsustada kahju tekkimise ajaperioodi, kuid kaebaja nõuab kahju hüvitamist samadel asjaoludel nagu nimetatud kohtuasjas. Kaebaja täpsustatud kahjunõudeks on 600 eurot, millele on määruskaebuses lisatud 150 eurot paberi, helistamise jms kulude eest. Kaebaja ei nõustu väitega, et tema kaebusel puuduvad edulootused, kuna leiab, et tema inimväärikust on riigivõimu kuritarvitades rikutud. Kohtu väide tähtaja ületamisest on väär, kuna kaebaja on esitanud kaebuse koheselt, kuid seda ei võetud menetlusse seetõttu, et ebaõige arvutusmeetodi alusel on hinnatud valesti kaebaja maksejõulisust riigilõivu tasumisel. Tartu Halduskohus võttis 24. jaanuari 2017. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2017. a määruse p 1 peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

õigesti jätnud rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2017 määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks. Kaebaja ei ole määruskaebuses toonud välja mõjuvaid põhjusi, mis võiksid olla aluseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamisele või argumente, mille alusel saaks järeldada, et halduskohtu seisukoht kaebuse perspektiivituse kohta on ebaõige. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohus on õigesti kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte alusel tuvastanud, et kaebaja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid

tasuda (Tartu Halduskohtu 17. jaanuari 2017. a määruse p 4.2, 3. lõik). Vaatamata sellele on halduskohus jätnud kaebaja menetluskulude tasumise kohustusest vabastamata seetõttu, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine poleks edukas, kuna kaebus on halduskohtule esitatud kaebetähtaega ületades. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et menetlusabi andmise eelduseks HKMS § 111 lg 1 kohaselt on lisaks ka see, et kaebusel oleksid piisavad eduväljavaated. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks on Sven-Eerik Toomis Tallinna Vanglale esitatud

10.HKMS § 71 lg 1 võimaldab kohtul juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses

sätestatud menetlustähtaja, ennistada tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Halduskohus ongi kaebaja

kogenematu isikuga, mille tõttu isik ei saaks aru kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest, samuti ka riigilõivu tasumise kohustusest. Kohtute infosüsteemi kohaselt on kaebaja ainuüksi 2016. aasta jooksul pöördunud erinevate kaebustega I astme

kohtusse kahekümnel korral ning vähem kui kuu ajaga 2017. aastal neljal korral. Kaebaja kogemust kaebuste esitamisel tuleb jaatada ka kaebuse tähtaegsel esitamisel Tallinna Halduskohtusse olukorras, kui Tallinna Vangla jättis tema kahju hüvitamise taotluse õigeaegselt kahe kuu jooksul läbi vaatamata. 12.Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest ei nähtu objektiivseid põhjuseid, mille puhul

oleks kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. Kõigi kolme kohtuastme läbimine seetõttu, et isiku enese hinnangul on ta õigustatud menetlusabi saama, ei ole kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (RKHKm 04. mai 2011 nr 3311111, p 11).

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus 17 jaanuari 2017. a määruse resolutsiooni p-ga 1 õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.