V.L.i kaebus Rahandusministeeriumi 22.11.2016 korralduse nr 4-4/10105-3-1 tühistamiseks ning rahandusministeeriumi kohustamiseks teha uus otsus, millega hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 8 kuu eest
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada V.L.i kaebus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada Tallinna Halduskohtu kaudu määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.L. mõisteti Narva Linnakohtu 19.11.2003 otsusega süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 12 aastaks, KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi vangistusega 8 kuuks ning KrK § 197 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks. Karistusseadustiku (KarS) § 64 lg 1 alusel mõisteti V.L.ile raskeima karistuse suurendamise teel liitkaristuseks 13 aastat vangistust.
2.V.L. mõisteti Harju Maakohtu 04.06.2008 otsusega süüdi KarS § 331 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuuks ja 15 päevaks. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Narva Linnakohtu 19.11.2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 aasta, 6 kuu ja 27 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti vangistus 6 aastaks, 11 kuuks ja 12 päevaks. Otsuse kohaselt on karistusaja algus 04.06.2008 ja lõpp 16.05.2015.
3.Karistusseadustikus jõustusid 01.01.2015 muudatused, millega muuhulgas muudeti KarS § 199 sätteid. KarS § 5 lg 2 laused 2 ja 3 näevad 01.01.2015 jõustunud kujul ette, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud ka isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest.
3-16-2593
01.01.2015 muudatustega muutus KarS § 44 lg-s 2 sätestatud miinimumpäevamäära suurus, mis on KarS § 218 kohaselt aluseks otsustamisel, kas vargus tuleb kvalifitseerida väär- või kuriteona. Alates 01.01.2015 kehtiva KarS regulatsiooni kohaselt on vargus, mille objektiks oleva vara väärtus ei ületa 200 eurot, käsitatav väärteona. V.L. oli Narva Linnakohtu 19.11.2003 otsusega mõistetud KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi selles, et ta tekitas kannatanule 500 krooni (31,96 euro) ulatuses varalist kahju, sealjuures varastas automaki väärtusega 200 krooni (12,78 eurot). Seega oli V.L.i poolt toimepandud tegu suunatud vähem kui 200 eurot maksva asja vastu, mis alates 01.01.2015 on KarS § 218 järgi käsitatav väärteona.
4.Viru Vangla esitas 15.01.2015 kriminaalasja nr 1-08-6246 raames Harju Maakohtule kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 lg 3 alusel andmed kinnipeetava V.L.i kohta temale mõistetud karistuse vähendamise või tema vabastamise otsustamiseks, sest V.L.i näol on tegemist KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikuga.
5.Harju Maakohus jättis 09.03.2015 määruses nr 1-08-6246 V.L.ile mõistetud karistuse muutmata ja ta karistusest vabastamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27.04.2015 määrusega Harju Maakohtu määruse osaliselt, vabastas V.L.i KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistusest (8 kuud vangistust), mõistis V.L.ile KarS § 5 lg 2 alusel Narva Linnakohtu 19.11.20013 otsusega liitkaristuseks 12 aastat ja 4 kuud vangistust ning Harju Maakohtu 04.06.2008 otsusega liitkaristuseks 6 aastat, 3 kuud ja 12 päeva vangistust karistusaja algusega 04.06.2008. Kuna sellega loeti V.L.i karistusaeg lõppenuks, leidis ringkonnakohus, et V.L. tuleb määruse jõustumisel vangistusest vabastada. Ringkonnakohus selgitas, et KrMS § 431 lg 4 kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud.
6.V.L. esitas 04.06.2015 Rahandusministeeriumile 19 360 euro suuruse kahju hüvitamise taotluse, milles leidis, et tema karistusaja lõpp pidanuks olema 16.09.2014, kuid ta vabastati alles 15.05.2015, seega 8 kuud hiljem.
7.Rahandusministeerium edastas 08.06.2015 taotluse Harju Maakohtule, paludes kohtul esitada selle kohta arvamus.
8.Harju Maakohus jättis 23.07.2015 määrusega nr 1-08-6246 V.L.i taotluse rahuldamata, kuna V.L. pole KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise saamiseks õigustatud isik. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.09.2015 määrusega nr 1-08-6246 V.L.i määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus tühistas 17.02.2016 määrusega nr 3-1-1-9-16 Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrused nr 1-08-6246, leides, et kohtud ei olnud õigustatud lahendama sisuliselt küsimust süüdimõistetu õigusest esitada nõue hüvitisele kantud karistuse eest, sest hüvitise väljamaksmise või taotluse rahludamata jätmise otsustamine oli Rahandusministeeriumi pädevuses. Seega peab Rahandusministeerium tegema otsustuse V.L.i taotluse kohta.
9.Rahandusministeerium jättis 22.11.2016 kirjaga nr 4-4/10105-3-1 (tl 4) rahuldamata V.L.i taotluse kahju hüvitamiseks. Riigikohus on 01.02.2008 lahendis nr 3-3-1-15-07 märkinud, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse Rahandusministeeriumile. Ministeerium vaatab taotluse läbi ning maksab taotlejale hüvitise välja või otsustab taotluse rahuldamata jätmise (AVVKHS § 4 lg 4). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et ringkonnakohus täitis 27.04.2015 määruses nr 1-08-6246 selgitamiskohustust, osutades hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele (KrMS § 431 lg 4). Selle sätte kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest.
2(5)
3-16-2593
10.V.L. esitas 14.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 22.11.2016 haldusakti nr 4-4/10105-3-1 tühistamiseks ning Rahandusministeeriumi kohustamiseks teha uus otsus, millega hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 8 kuu eest (tl 2-3). Kaebuse kohaselt tuleb kaebaja puhul lähtuda AVVKHS-st, mis vaidlusalusel perioodil kehtis, mitte süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusest (SKHS). AVVKHS § 1 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel on kaebajal õigus hüvitisele. Hiljemalt 01.05.2015, mil jõustus kaebaja tegu väärteoks liigitav seadus, oli kaebaja kinnipidamine igal juhul alusetu. Kaebaja vabastamisega venitati alusetult ning sellises olukorras tuleb eeldada talle mittevaralise kahju tekkimist. Asjas on tuvastatud, et kaebaja pidi õigusvastaselt kannatama, sest tema vangistus oleks pidanud lõppema 16.09.2014.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Kohus leiab, et V.L.i kaebus rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuse tühistamiseks tuleb sel alusel tagastada.
12.Kaebaja soovib tühistada Rahandusministeeriumi 22.11.2016 keelduvat vastust ja kohustada Rahandusministeeriumi uue otsuse tegemiseks, millega hüvitada kaebajale tekkinud kahju. Kaebaja eesmärgiks on saada hüvitist selle eest, et ta viibis alates 16.09.2014 väidetavalt alusetult vangistuses. Kohtu hinnangul ei saavuta kaebaja Rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuse vaidlustamisega seda eesmärki. Rahandusministeerium on oma vastuses viidanud AVVKHS sätetele ja nende alusel kujunenud kohtupraktikale, mis nägid ette hüvitise saamiseks taotluse esitamise Rahandusministeeriumile. Rahandusministeerium tugines kahju hüvitamisest keeldumisel ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2015 lahendis nr 1-08-6246 sisaldunud viitele hüvitise saamist välistavale õiguslikule alusele, KrMS § 431 lg-le 1. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kord on pärast SKHS-i jõustumist võrreldes AVVKHS-s sätestatuga oluliselt muutunud (vt Riigikohtu 13.06.2016 lahend nr 3-1-1-34-16, p 12). Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja puhul tuleb lähtuda AVVKHS-st põhjusel, et see seadus kehtis vaidlusalusel perioodil. Kriminaalasja nr 1-08-6246 materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja Rahandusministeeriumile taotluse kahju hüvitamiseks 04.06.2015. AVVKHS § 10 nägi küll ette, et selle seaduse alusel hüvitatakse isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju, kui õigus hüvitist taotleda tekkis isikul pärast AVVKHS jõustumist. AVVKHS kaotas aga alates 01.05.2015 kehtivuse. Rahandusministeerium kui taotluse saanud asutus on vastavalt Riigikohtu 17.02.2016 lahendi nr 3-1-1-9-16 p-le 18 kaebaja taotluse kohta 22.11.2016 kirjaga otsustuse teinud ning taotluse rahuldamata jätnud. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korra muutumise ja AVVKHS kehtivuse kaotamise tõttu ei tekiks Rahandusministeeriumil aga kohustust AVVKHS alusel kaebajale hüvitist maksta ka juhul, kui kohus tühistaks Rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuse. Rahandusministeerium ei saa kaebaja 04.06.2015 taotluse puhul tugineda alates 01.05.2015 kehtivuse kaotanud AVVKHS-le. AVVKHS-le saanuks pärast 01.05.2015 tugineda ainult juhtudel, mil taotlus riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati enne AVVKHS kehtetuks tunnistamist (SKHS § 23 lg 2). Praegusel juhul see nii ei ole. Seega tuleb V.L.i kaebus selle ilmselge perspektiivituse tõttu HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada.
13.Lisaks tuleb märkida, et ka AVVKHS § 1 lg 1 p-d 3 ja 4, millele kaebaja tugineb, nägid vangistuse kandmisega tekitatud kahju hüvitamise ette vaid juhtudeks, kui tuvastatakse, et süüdimõistva otsuse tegemisel on tehtud viga või isik kandis vabaduskaotuslikku karistust üle
3(5)
3-16-2593
temale määratud karistuse tähtaja. Praegusel juhul on kaebaja vabastatud KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt põhjusel, et tema suhtes kohaldati talle soodsamat seadust, ehkki tema suhtes tehtud varasem kohtuotsus oli juba jõustunud. KarS § 5 lg 2 alusel on võimalik isik vangistustest vabastada, kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, kuid seda ei saa teha tagasiulatuvalt.
14.HKMS § 121 lg 3 kohaselt selgitab kohus kaebuse tagastamisel võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal asja lahendamiseks võimalik pöörduda.
15.Kaebaja puhul võib tegemist olla kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudega SKHS tähenduses. SKHS reguleerib ammendavalt kogu süüteomenetluses menetleja poolt tekitatud kahju hüvitamist ning muid võimalusi ega aluseid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ei esine (vt SKHS § 4). KrMS § 16 lg 1 kohaselt on menetlejad kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Juhul, kui kaebaja leiab, et keegi menetlejatest on kaebajale kahju tekitanud, saab ta kahju hüvitamise nõude esitada SKHS alusel prokuratuurile ning vajadusel edasi kaevata Riigiprokuratuuri ning maa-, ringkonna- ja Riigikohtusse (SKHS § 23 lg-d 3 ja 4). SKHS § 23 lg 5 sätestab, et haldus-, ringkonna- ja Riigikohus lahendavad kahju hüvitamise SKHS-is sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud. Kaebaja puhul sellise olukorraga tegemist ei oleks. Seega oleks kahju hüvitamise taotluse lahendamine mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevuses. Ka SKHS eelnõu seletuskirjast 635 SE nähtub, et seadusandja on eelistanud lahendust, mille järgi süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuetest tekkinud vaidlused lahendab maakohus (lk 41). Tallinna Ringkonnakohus on 26.08.2016 lahendis nr 3-14-404 mh selgitanud, et kaebus tuleb lahendada kahju tekitamise ja kaebuse esitamise ajal kehtinud nõudenormide ja menetluskorra järgi (p 9).
16.Kaebajal võiks aidata tema eesmärki saavutada ka kahju hüvitamise nõue. Sellise kahju hüvitamise nõude lahendamine ei oleks aga samuti halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Praeguste asjaolude osas sätestab KrMS § 431 lg 1, et KrMS §-des 424-4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tulenevalt. KrMS § 431 lg 3 näeb ette, et vangla, milles kannab karistust KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isik, teavitab teda seaduse tagasiulatuvast mõjust 15 päeva jooksul kergendava seaduse jõustumisest arvates ning esitab täitmiskohtunikule andmed isiku vabastamise otsustamiseks. KrMS § 431 lg 4 sätestab, et KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul puudub õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet. KrMS § 432 lg 34 kohaselt, kui peale kohtuotsuse jõustumist, mille täitmisel tekkinud küsimust täitmiskohtunik lahendab, lühendab uus seadus teo eest ettenähtud vangistust, vähendab täitmiskohtunik tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 vangistust uues seaduses samasuguse teo eest ettenähtud ülemmäärani või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav või vangistusega karistatav, jätab täitmiskohtunik vangistuse täitmisele pööramata või vabastab isiku vangistusest. Praegusel juhul on kaebaja KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikuks, kelle olukorda reguleerivad KrMS § 431 ja § 432 lg 34. KrMS §-st 431 tulenevalt seondub isiku suhtes tehtud kohtulahendi täitmisel ilmnevate küsimustega ka küsimus sellest, kas KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul on õigus hüvitisele või tagasitäitmisele. Kuna KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tulenevaid küsimusi lahendab KrMS § 431 lg 1 kohaselt lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava
4(5)
3-16-2593
maakohtu täitmiskohtunik määrusega, ei ole kaebaja hüvitisnõude lahendamine halduskohtu pädevuses, vaid see kuulub maakohtu pädevusse.
17.HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Seega kuuluks kaebus ka sel alusel tagastamisele. Hoolimata Rahandusministeeriumi 22.11.2016 vastuses sisalduvast vaidlustamisviitest oleks AVVKHS kehtetuks tunnistamise ja SKHS jõustumise tõttu pädevaks kohtuks maakohus, mitte halduskohus. Vastavalt HKMS § 121 lg-le 3 selgitas kohus määruse p-des 17 ja 18, kuhu ja millises korras saaks kaebaja pöörduda.
18.V.L.i kaebus saaks teoreetiliselt kuuluda halduskohtu pädevusse ning riigivastutuse seaduse kahju hüvitamise sätete alusel lahendamisele sellisel juhul, kui Viru Vangla oleks rikkunud KrMS § 431 lg-st 3 tulenevat kohustust teavitada kaebajat tema võimalusest vanglast varem vabaneda või edastada kaebaja andmed täitmiskohtunikule. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks etteheiteid Viru Vangla tegevusele. Ka kriminaalasja nr 1-08-6246 materjalidest ilmneb, et Viru Vangla edastas kaebaja andmed täitmiskohtunikule 15.01.2015 ehk KrMS § 431 lg-t 3 järgides. Seega isegi juhul, kui kaebaja esitaks nõude Viru Vangla vastu, ei saavutaks ta kaebusega eesmärki, sest Viru Vangla ei ole ilmselt õigusvastaselt käitunud ja kaebus jääks suure tõenäosusega rahuldamata. Seega tuleks Viru Vangla vastu esitatud nõue HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel samuti tagastada.
19.HKMS § 104 lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Elektroonilisest andmebaasist nähtuvalt ei ole kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasunud.
20.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ragne Piir
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.