3-1-1-9-16 17. veebruar 2016 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma Kohtuasi Süüdimõistetu Vladimir Lenardsoni taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-6246 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu Vladimir Lenardsoni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Veera pooled Kremez Asja läbivaatamise kuupäev ja 27. jaanuar 2016, kirjalik menetlus viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. juuli 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015. a määrus, millega jäeti rahuldamata Vladimir Lenardsoni taotlus temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega tunnistati Vladimir Lenardson süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 12 aastaks, KrK § 139 lg 2 pde 2 ning 3 järgi vangistusega 8 kuuks ja KrK § 197 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks. Karistusseadustiku (KarS) § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 13 aastaks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 3. jaanuar 2002. KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati V. Lenardson süüdi selles, et tema isikuna, keda on varem karistatud KrK § 139 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest, lõhkus 24. detsembri 2001. a öösel Narva linnas Xxxxxxxx XX asuva maja juurde pargitud sõiduauto juhipoolse ukse luku ja varastas sõidukist 200 krooni maksnud automaki. Vargusega tekitati kannatanule 500 krooni suurune varaline kahju.
2.Harju Maakohtu 4. juuni 2008. a otsusega tunnistati V. Lenardson süüdi KarS § 331 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuuks ning 15 päevaks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 aasta, 6 kuu ja 27 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastaks, 11 kuuks ja 12 päevaks.
3.15. jaanuaril 2015 esitas Viru Vangla Harju Maakohtule esildise V. Lenardsonile mõistetud karistuse vähendamiseks või tema vabastamise otsustamiseks.
4.Harju Maakohtu täitmiskohtuniku 9. märtsi 2015. a määrusega jäeti V. Lenardsonile mõistetud karistus muutmata ja ta karistusest vabastamata, kuna KarS § 5 lg 2 ei ole tema suhtes kohaldatav.
5.Harju Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotles V. Lenardson määruse tühistamist ja enda karistuse kandmisest vabastamist, leides, et kuivõrd kannatanule oli vargusega tekitatud 32 euro suurune varaline kahju, ei ole KrK § 139 lg 2 p-de 2 ning 3 järgi kvalifitseeritud käitumine enam alates 1. jaanuarist 2015 kuriteona karistatav.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrusega tühistati maakohtu määrus osas, millega loeti KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuritegu jätkuvalt karistatavaks, ning samuti osas, millega jäeti Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega KarS § 64 lg 1 ja Harju Maakohtu 4. juuni 2008. a otsusega KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristused muutmata. V. Lenardson vabastati KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 8-kuulise vangistuse kandmisest ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks vangistus 6 aastaks, 3 kuuks ning 12 päevaks. V. Lenardsoni karistusaja alguseks loeti 4. juuni 2008 ja ta otsustati karistuse ärakandmise tõttu vabastada. Ringkonnakohus selgitas, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 lg 4 kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet.
7.4. juunil 2015 esitas V. Lenardson Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt vabastati süüdimõistetu vanglast 15. mail 2015, kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määruse kohaselt lõppes tema karistusaeg 16. septembril 2014.
8.8. juuni 2015. a kirjas palus Rahandusministeerium Harju Maakohtul esitada arvamus selle kohta, kas süüdimõistetul on õigus taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.
9.Harju Maakohtu 23. juuli 2015. a määrusega jäeti V. Lenardsoni taotlus rahuldamata, kuna ta pole KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise saamiseks õigustatud isik. Maakohus märkis, et seda põhimõtet selgitati ka ringkonnakohtu määruses, millega süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastati.
10.Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Lenardson, kes taotles määruse tühistamist ja talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.
11.Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 11.1 KrMS § 431 lg 4 järgi ei ole KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigust hüvitisele kantud karistuse eest. Selles sättes väljendatud põhimõte on kooskõlas ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) ja kuni 1. maini 2015 kehtinud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) regulatsiooniga. Vangistuse kandmisega tekkinud kahju hüvitati ja hüvitatakse nende seaduste kohaselt isikule siis, kui tuvastatakse, et süüdimõistva otsuse tegemisel on tehtud viga. Seadusandja otsustus vähendada KarS § 5 lg-s 2 märgitud isikute karistust ei tähenda varem kehtinud seaduse ja selle alusel tehtud kohtuotsuse tagantjärele
õigusvastaseks tunnistamist. 11.2 Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrusest võib jääda ekslik mulje, justkui pidanuks V. Lenardsoni karistusaeg lõppema 16. septembril 2014. Säte, millega loeti V. Lenardsonile süüks arvatud käitumine väärteoks, ei olnud aga sellel ajal veel jõustunud. Seetõttu puudus alus süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamiseks. 11.3 KrMS § 431 lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) ega ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Isikul tekib õigus hüvitisele siis, kui tema põhiõigusi on tahtlikult või eksimuse tõttu alusetult piiratud. V. Lenardsoni süüditunnistamine ja karistamine KrK § 139 lg 2 p-de 2 ning 3 järgi ei olnud õigusvastane.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12.Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Lenardsoni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamist. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 12.1 PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrus on jõustunud. Määruse resolutiivosa kohaselt on V. Lenardsoni liitkaristuse pikkuseks 6 aastat, 3 kuud ja 12 päeva vangistust ning karistuse kandmise aja alguseks loeti 4. juuni 2008. Järelikult lõppes karistuse kandmise aeg 16. septembril 2014 ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda sel ajal kehtinud AVVKHSst. Süüdimõistetu suhtes on rikutud AVVKHS § 1 lg 1 p-de 3 ja 4 nõudeid, sest nende sätete järgi on tal õigus nõuda kahju hüvitamist. 12.2 Isegi kui nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et 16. septembril 2014 ei olnud kergendav karistusseadus veel jõustunud, oli V. Lenardsoni kinnipidamine alusetu vähemalt 1. jaanuarist 2015. Kui jätta ka kergendava karistusseaduse jõustumise aeg tähelepanuta, oleks maakohus pidanud 9. märtsi 2015. a määrusega süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastama. Vabastamisega viivitamine oli õigusvastane ja V. Lenardsoni põhiõigusi rikkuv ning sellega tekitatud kahju tuleb talle hüvitada. 12.3 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et KrMS § 431 lg 4 on põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas. EIÕK lisaprotokolli nr 7 art 3 sätestab, et kui isikut kuriteos süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud ja kui tema süüdimõistmise järel see ära muudetakse, peab sellise süüdimõistmise pärast karistust kandnud isik saama hüvitist asjaomase riigi seaduse või praktika alusel. Kuivõrd on tuvastatud, et kaebaja pidi õigusvastaselt kannatama, ja seadusandja on sellisteks juhtudeks ette näinud kahju hüvitamise kohustuse, oleks tulnud algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning V. Lenardsoni taotlus rahuldada.
13.Määruskaebuse vastuses peab Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Veera Kremez kaebust põhjendamatuks. Prokuröri hinnangul leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus õigesti, et KrMS § 431 lg 4 kohaselt ei ole KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul, s.o süüdimõistetul, kes vabastatakse kergema karistusseaduse jõustumise tõttu jõustunud kohtuotsuse alusel kantavast vangistusest, õigust
hüvitisele kantud karistuse eest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kriminaalasja materjali kohaselt vabastati V. Lenardson Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määruse alusel karistuse kandmisest. Kuigi ringkonnakohus selgitas, et KrMS § 431 lg 4 kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja tagasitäitmisnõuet, esitas süüdimõistetu siiski 4. juunil 2015 Rahandusministeeriumile taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 8. juuni 2015. a kirjas palus Rahandusministeerium Harju Maakohtul esitada arvamus selle kohta, kas süüdimõistetul on õigus taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellele kirjale reageeris Harju Maakohtu täitmiskohtunik määruse tegemisega, jättes süüdimõistetu taotluse rahuldamata ja märkides ringkonnakohtu lahendile tuginevalt, et V. Lenardson pole KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise saamiseks õigustatud isik. Kõnealuse maakohtu järeldusega nõustus ka täitmiskohtuniku määruse peale esitatud kaebust läbi vaadanud ringkonnakohtu kohtukoosseis. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse esemeks on vaidlus selle üle, kas süüdimõistetul on õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja kas sellest lähtudes tuleks tema taotlus rahuldada, ei olnud kohtud õigustatud vaadeldavaid küsimusi sisuliselt lahendama.
15.Kolleegium osutab, et kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist käsitlev üldnorm on KrMS § 431 lg 1, mis sätestab, et KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KrMS § 431 lg 2 järgi kohaldatakse sama paragrahvi 1. lõikes sätestatut ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatust tulenevalt. Seega eeldab KrMS § 431 lg-te 1 või 2 alusel määruse tegemine selliste asjaolude kindlakstegemist, mille ilmnemine kohtulahendi täitmise käigus on tinginud vajaduse lahendada KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimusi, kõrvaldada lahendis selle õigeks täitmiseks esinevaid vigu või seda täpsustada või otsustada KarS § 5 lg 2 alusel isiku karistuse vähendamine või karistusest vabastamine. Arutatavas kohtuasjas KrMS §-s 431 märgitud kohtulahendi tegemise aluseks olevad asjaolud tuvastatavad ei ole.
16.Kuni 1. maini 2015 kehtinud AVVKHS § 1 lg-s 1 määratleti nende isikute ring, kellele tuli hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. AVVKHS § 2 lg 1 järgi tekkis isikul hüvitise taotlemise õigus kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Seejuures tuli sama paragrahvi 2. ja 3. lõike kohaselt otsuses või määruses näidata päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, ja selgitada hüvitise taotlemise korda. Juhtudel, mil isikul puudus õigus nõuda kahju hüvitamist AVVKHS § 1 lg 3 kohaselt, tuli seda otsuses või määruses selgitada.
17.Praegusel juhul pole vaidlust selles, et ringkonnakohtu määruses, millega V. Lenardson karistuse kandmiselt vabastati, on selgitamiskohustus täidetud ja osutatud on ka hüvitise saamist välistavale
õiguslikule alusele, s.t KrMS § 431 lg-le 4. Asjaolu, et süüdimõistetu esitas vaatamata kohtulahendis toodud selgitusele siiski taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei võimalda asuda seisukohale, et jõustunud kohtulahendi täitmisel oli ilmnenud selline kahtlus või ebaselgus, mis tuli kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda järgides.
18.Samuti väärib tähelepanu, et taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks esitati Rahandusministeeriumile. Kuigi Rahandusministeeriumi 8. juuni 2015. a kuupäevaga dateeritud kirjas paluti Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määruses toodud selgitust eirates maakohtu seisukohta küsimuses, kas V. Lenardsonil on õigus hüvitisele ja kui on, siis millises summas, ei saa eelnevast järeldada, et vaidlusalune taotlus edastati ka sisuliseks lahendamiseks maakohtu täitmiskohtunikule. Hüvitise väljamaksmise või taotluse rahuldamata jätmise otsustamine oli jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses, mida kinnitab ka AVVKHS § 4 lg-s 4 märgitu. Maakohus sellele aga tähelepanu ei pööranud, lahendas süüdimõistetu taotluse sisuliselt ja jättis selle rahuldamata. Kirjeldatud otsustuse tegemiseks puudus maakohtul aga KrMS §-st 431 tulenev alus. Osutatud viga ei ole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, sest ringkonnakohus jättis vaidlustatud määruse muutmata. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tuvastatud rikkumise tõttu ei hinda Riigikohus määruskaebuses esitatud väidete põhjendatust, sest V. Lenardsoni taotluse kohta peab tegema otsustuse taotluse saanud asutus, s.t Rahandusministeerium.
19.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 2 p-st 4, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. juuli 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015. a määruse, millega jäeti rahuldamata V. Lenardsoni taotlus temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaitsja määruskaebus tuleb kohtumääruste tühistamise tõttu rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.