Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised Resolutsioon
Edasikaebamise kord
3-16-63 16. detsember 2016 Roby Koik Remo Ainsare kaebus 23. detsembril 2015. a Tartu Vangla koostatud kinnipeetava individuaalse täitmiskava õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja uuesti läbivaatamise kohustamiseks Kirjalik menetlus Kaebaja – Remo Ainsar Vastustaja – Tartu Vangla
1.Jätta Remo Ainsare kaebus haldusasjas nr 3-16-63 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jätta Eesti Vabariigi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. jaanuar 2017. a Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Remo Ainsar viibib alates 22.02.2011. a kinnipidamisasutuses ja paigutati Viru Vanglast 17.12.2014. a Tartu Vanglasse. R. Ainsar esitas 29.12.2015. a Tartu Vanglale vaide (tl 86–87) nõudes 23.12.2015. a koostatud individuaalses täitmiskavas põgenemiskalduvuse, kõrgohtlikkuse ja ametnikele ohtlikkuse kohta andmete eemaldamist ning üldhariduskooli õppetöös osalemise lisamist alates 2016. aasta III kvartalist kuni 12. klassi lõpetamiseni. Tartu Vangla tagastas 07.01.2016. a otsusega (tl 88) R. Ainsare vaide, leides, et R. Ainsarel puudub vaide esitamise õigus, kuna tegemist pole haldusaktiga, mille osaliselt kehtetuks tunnistamist saaks vaidemenetluses nõuda.
2.Remo Ainsar esitas 10.01.2016. a Tartu Halduskohtule liitkaebuse (tl 1–9), milles esitas mitu omavahel mitteseotud nõuet Tartu Vangla vastu.
3.Tartu Halduskohus eraldas 04.02.2016. a määrusega (tl 61–62) R. Ainsare nõuded iseseisvasse menetlusse. Käesolevas haldusasjas menetleb kohus R. Ainsare kaebust, milles ta vaidlustab tema suhtes tehtud individuaalset täitmiskava (ITK), eesmärgiga võimaldada tal üldkeskhariduse omandamine 10. klassis alates septembrist 2016. a ning ITK-st viidete põgenemiskalduvusele, kõrgohtlikkusele ja ohtlikkusest ametnikele eemaldamist. Sama kohtumääruse resolutsiooni p-ga 3 rahuldas halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-16-63 ning määruse resolutsiooni p-ga 4 jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks.
4.Tartu Halduskohus võttis 09.02.2016. a määrusega (tl 64–65) R. Ainsare kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat esitama kirjalik seisukoht kaebusele.
5.Tartu Vangla esitas 11.03.2016. a vastuse ( tl 82–84, 112) kaebusele. Kaebaja seisukohad
6.Kaebaja leiab, et 23.12.2015. a tema individuaalses täitmiskavas on põhjendamatult märgitud „põgenemiskalduvus“ ja „kõrgohtlik“, mis rikub tema õigusi ning piirab tema liikumist, s.h võimalust osaleda erinevates programmides. Kaebaja põhjendab kaebust järgnevalt. 1) Kaebaja hinnangul maandab erinevate programmide läbimine riske. Kaebaja on praeguseks läbinud põhiliselt kõik programmid ning palunud lisaks ühe programmi tuua 2016. aasta IV kvartalisse. Kaebajale ei ole arusaadav, miks ei ole programmide läbimine tema riske maandanud, kuigi tegelikult see nii on. Riskide langemisega peaks langema ka ohtlikkus. Kaebaja „kõrgohtlik“ viitab ohtlikkusele ühiskonnas ning seda arvestatakse enne tähtaega vabastamise arutamisel. Seega on ka sellel kaasaulatuv mõju. 2) Kaebaja soovib omandada keskharidust ja alustada õppimist 10. klassis, kuid kuna hariduse omandamist ei ole ITK-s hetkel ette nähtud, ei saa ta õppima asuma. 3) Kaebaja ei nõustu ITK-s toodud märkusega „põgenemiskalduvus“ ning on seisukohal, et see on märgitud alusetult. Kaebajal küll oli 2011. aastal grupiviisiline vägivallaga põgenemiskatse, kuid 2013 – 2014 käis kaebaja neljal korral väljaviimisel kodus ning põgenemistahte puhul oleks kaebaja seda võimalust kasutanud, kuid ei teinud seda. Seega oli 2011. aasta intsident ainukordne ja emotsioonidest lähtuv, kuna vangistuse algusaeg oli kaebajale emotsionaalselt raske. Kaebajale jääb arusaamatuks, kui põgenemiskatse toimus 2011. aastal ning aastatel 2013- 2014 käis ta väljasõitudel kodus, märgiti põgenemiskalduvus ITK-sse alles 2015. aastal. Põgenemiskalduvuse märge ITK-s piirab kaebaja liikuvust (täitmisplaani järgi on põgenemiskalduvusega isikud kinnistes vanglates). Vastustaja vastuväited
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel. 1) Kaebuses ei ole kaebaja viidanud ühelegi sellisele olulisele asjaolule, mida vastustaja ei ole arvestanud või mida on valesti hinnanud. Kaebaja ohutaseme määramisel on
arvestatud kaebaja toimepandud kuritegusid ja käitumist kinnipidamisasutuses viibimise ajal. 2) Riskihindamise metoodika kohaselt hinnatakse tapjad tavapäraselt kõrgohtlikeks. Kaebaja kannab karistust raske isikuvastase kuriteo (mõrv piinaval või julmal viisil) toimepanemise eest. Ka varasemalt on kaebaja süüdi mõistetud vägivallakuritegude toimepanemise eest. Kaebaja ohutaset ei ole võrreldes varasemate ITK-dega langetatud, mistõttu on vastustajale arusaamatu, kuidas just Tartu Vanglas 23.12.2015. a kinnitatud ITK-s märgitud ohutase kaebaja õigusi rikub. 3) Kaebaja ohutaseme hindamisel arvestati ka tema käitumist kinnipidamisasutuses. Kaebajat on karistatud mitmeid kordi distsiplinaarkorras vanglaametnikele mitteallumise eest ning nende ründamise eest.1 Kaebaja on varasemalt rünnanud ka kaaskinnipeetavat lüües teda kõhu piirkonda ning ähvardades tema suhtes kasutada vägivalda ka edaspidi (15.12.2014. a toimunud intsident Tallinna Vanglas). Seega näitab kaebaja käitumine, mis on päädinud ka süüdimõistvate kohtuotsustega kriminaalmenetluses, et tegemist on ohtliku kinnipeetavaga. 4) Vaatamata erinevate sotsiaalprogrammide läbimisele on kaebaja jätkanud vägivaldset käitumist. Selline käitumine ei anna kuidagi alust järeldada, et kaebaja ohutase oleks kas sotsiaalprogrammide läbimise või muude asjaolude tõttu märgatavalt langenud ning tema määratlemine avalikkuse suhtes kõrgohtlikuna ja ametnike suhtes ohtlikuna oleks alusetu või põhjendamatu. 5) 23.12.2015. a kinnitatud ITK-s on viidatud kaebaja põgenemiskalduvusele. Põgenemiskalduvusest lähtuvalt on ka Justiitsministeerium otsustanud kaebaja ümberpaigutamise Tartu Vanglasse. Ka varasemalt (nt 21.10.2014. a ja 09.12.2014. a) kinnitatud ITK-des on viidatud põgenemiskalduvusele, mida kaebaja vastustajale teadaolevalt vaidlustanud ei ole. 6) Vastustaja on kaebaja põgenemiskalduvuse hindamisel lähtunud asjaolust, et kaebaja on 2011. a sooritanud põgenemiskatse, mille eest on teda ka kriminaalkorras karistatud.2 Samuti on vangla arvestanud kaebaja meelestatusega nii vanglas kehtiva korra kui ka ametnike suhtes. Kaebaja käitumine vanglas on andnud alust kartuseks, et korra varem põgenemiskatse toime pannud kaebaja võib seda uuesti teha. 7) Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et kuna ta aastatel 2013 –2014 vanglast koju väljaviimistel ei põgenenud, näitab see tema põgenemissoovi puudumist. Kaebaja ei ole viibinud väljapool vanglat iseseisvalt ilma järelevalveta, vaid ta lubati soodustuse korras väljapoole vanglat vanglateenistuse ametnikest saatjatega ja vangla transpordiga. Kuivõrd kaebaja viibis väljasõidul ametnike järelevalve all, siis ei saa sellest automaatselt järeldada põgenemissoovi puudumist. 8) Alates 2014. aasta lõpust pärast kaebaja viidatud väljasõite on kaebaja käitumine muutunud agressiivsemaks, kaebaja on korduvalt rünnanud ametnikke ja distsipliinirikkumise arv on oluliselt kasvanud (2013.a karistati kaebajat Tallinna Vangla 17.12.2014 käskkiri nr 1643, Tartu Vangla 25.03.2015 käskkiri nr 6-2/349, Tartu Vangla 29.01.2016 käskkiri nr 6-2/135.
Pärnu Maakohtu 07.12.2011.a otsusega kriminaalasjas 1-11-9507 tunnistati kaebaja süüdi Kars § 328 lg 2 punktide 1, 2 -§ 25 lg 2 järgi.
distsiplinaarkorras 1 korral; 2014. aastal 3 korral; 2015. aastal karistati rohkem kui 20 korral ja 2016. aastal on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras juba 13 korral). Kaebaja selline käitumine näitab selgelt tema meelestatust vanglas kehtiva korra suhtes. Olukorras, kus kaebaja on hakanud rohkelt toime panema rikkumisi, ei ole alusetu kahelda, et selline tegevus võib päädida uue katsega põgeneda. Asjaolu, et kaebajat ei ole reaalselt põgenemiskatsega seostatud, ei tähenda, et selline risk üldse puuduks. 9) Ainuüksi kaebaja soov ning tahe õppida ning omandada just keskharidust ei muuda ITK-s planeeritud tegevusi õigusvastasteks ega ole ITK muutmise aluseks. ITK-sse ei planeerita tegevusi mitte kaebaja soovi kohaselt, vaid riskide maandamise vajadusest lähtuvalt. Inspektor-kontaktisik Raul Adari hinnangul ei ole keskhariduse puudumine kaebajal esmaseks riskiks. Prioriteetsemaks ja esmaseid riske maandavaks on hetkel töötamine ning kutsehariduse omandamine. Nimetatu aitab kaasa ka paremale toimetulekule vabaduses. Ka kaebusest ei nähtu, mida kaebaja keskhariduse omandamisega saavutada soovib ja kuidas on see temale kasulikum või parem võrreldes ITK-s planeeritud tegevustega (töötamine, kutsehariduse omandamine). 10) ITK täitmisperiood on üks aasta. Inspektor-kontaktisik vaatab täitmiskava tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab täitmiskava rakendamist (Justiitsministri 14.05.2008 määrusega nr 21 vastu võetud “Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 8 lg 3). Seega on võimalik ITK-d muuta, mistõttu ei saa välistada, et esmaste riske maandavate tegevuste läbimisel on võimalik kaebajale planeerida uusi tegevusi, s.h keskhariduse omandamist. 11) Kaebuses on kaebaja nõudnud ka viimase programmi lõpetamist 2016. aastal. Kaebuses ei ole kaebaja oma sellist nõuet kuidagi põhjendanud. Samuti ei ole kaebaja esitanud programmi läbimisega seonduvalt nõudeid 29.12.2015. a vanglale esitatud vaides. Kaebaja suhtes on Tartu Vangla 10.11.2015. a käskkirjaga nr 6-1/1407 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist põhjusel, et kaebaja näol on tegemist süstemaatilise distsipliinirikkujaga. Vanglasisese liikumisvabaduse piiramise tõttu ei oleks kaebajal ka objektiivselt võimalik käesoleval ajal programmis osaleda. Kohtu seisukoht
8.Kaebaja on seisukohal, et 23.12.2015. a kinnitatud individuaalsesse täitmiskavasse oleks tulnud märkida üldkeskhariduse omandamine ja anda sellega temale võimalus omandada gümnaasiumiharidus. Samuti leiab kaebaja, et vangla on ebaõigel seisukohal tema ohutasemele antud hinnangutes.
9.VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muuhulgas ette kinnipeetava paigutamine vanglas, samuti kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse, kinnipeetava töövõimelisus ja kutseoskused ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus, kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks vajalikud abinõud ning muud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud.
Sama paragrahvi 3. lõike järgi muudetakse ja täiendatakse täitmiskava vastavalt kinnipeetava arengule.
kinnipeetava individuaalset
10.Vaidlusaluse ITK koostamise hetkel kehtinud justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (juhend) § 1 lg 1 sätestab, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Juhendi § 1 lg 2 järgi on täitmiskava koostamise ja rakendamise eesmärk suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise, toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses.
11.Õigus haridusele on põhiõigusena sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 1. lauses ning VangS § 34 lg 1 ja § 35 lg 2 tagavad kinnipeetavale võimaluse omanda üldkeskharidus, mille realiseerumiseks on vanglale pandud kohustus aidata kaasa kinnipeetava hariduse omandamisele (VangS § 34 lg 6).
12.Kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine on vangla kaalutlusotsus (Riigikohtu halduskolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 12).
13.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vastustaja on kaebaja ITK-s teostanud kaalutlusõigust asjakohaselt ning ta pole lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest.
14.Kohtute infosüsteemis ja ITK-s (tl 19) leiduva kaebaja isikukoodi kohaselt on kaebaja sünniaasta 1993, seega oli ta vaidlustatud ITK koostamise ajal 22 aastane. Kaebuse vastuse ( tl 82) kohaselt viibib kaebaja kinnipidamisasutuses alates 22.02.2011. a. Seega 17 aasta vanusest saati.
15.Halduskohus märgib vastuseks kaebajale, et VangS § 35 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval omandada keskharidus vaid juhul, kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Kusjuures seaduse kohaselt peab vastustaja otsustama kinnipeetava keskhariduse omandamise võimaluse sõltuvalt tema arenguvajadusest.
16.Kohus on seisukohal, et vaidlusalune ITK toetab kinnipeetavast kaebaja arengut kutse-, tööja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu ning aitab seeläbi tõsta kaebaja iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet vabaduses. Arvestades kaebajale mõistetud karistuse pikkust ei mineta kaebaja oma haridustaseme tõstmise võimalust vanglas seoses vaidlusaluse ITK-ga.
17.Halduskohus on seisukohal, et arvestades kaebaja vanust saab pidada temale individuaalses täitmiskavas keskhariduse omandamise mittevõimaldamise 2016–2017. aastal ja selle asemel esmalt kutsehariduse omandamise võimaldamise tööhõives osalemise teel kooskõlas olevaks kaebaja arenguvajadustega. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et ühiskonnas tänapäeval üldteada olevaks asjaoluks on olukord, kus eriala mitteomavatel, kuid üldkeskharidusega noortel on raske tööturul tööd leida ning, et tööturul on puudus erialaliselt ettevalmistatud töötajatest. Kuna ITK realiseerumise kohaselt peaks kaebaja olema kutsehariduse omandanud 2017. aastal, on talle tagatud vanglas ka jätkuvalt võimalus üldkeskhariduse omandamiseks, kuna kaebaja vabanemise tähtajaks karistuse ära kandmisel on ITK kohaselt 22.02.2021. a.
18.VangS § 34 lg 6 sätestab, et vanglateenistus suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Kaebajale on individuaalse täitmiskava kohaselt riskide maandamise tegevustena ette nähtud tööharjumuse kujundamiseks ja kindla toimetuleku tagamiseks töötamise võimalus. Töötamist ja hariduse omandamist on seadusandja käsitlenud võrdse tähtsusega kohtlemisabinõudena. Mõlema eesmärk on suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet pärast karistuse kandmisest vabanemist ja aidata seeläbi kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.
19.Kohus on seisukohal, et seetõttu ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi seoses vaidlusaluse ITK-ga rikutud. Seoses põhiõiguse – õigus haridusele riivega ITK-s märgib kohus, et kinnipeetav viibib kinnipidamisasutuses süüdimõistva kohtuotsuse alusel ning temalt on vabadus võetud kohtuotsuse täitmise eesmärgil. Seeläbi on kinnipeetav ise end viinud olukorda, kus tema õigused on piiratud. Kuigi kinnipeetavatele laienevad kõik põhiseaduslikud õigused, on olemas teatud piirangud, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selliselt on piiratud ka kinnipeetavate õigust haridusele, kuid kaebaja puhul ei ole käesoleval juhul tegemist põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumisega, sest põhiõiguse riive ei ole ülekasvanud kaebaja õiguste rikkumiseks.
20.Puutuvalt kaebaja ohutaseme määratlemisega ITK-s tuleb märkida, et kohtule ei ole äratuntav kaebaja õiguste rikkumine ka selles osas. Oma õiguste rikkumist tõendab kaebaja kaebusele lisatud vangla direktori käskkirjadega kaebaja motivatsioonisüsteemi raames lühiajalise väljaviimisega 2013. aasta augustis ja novembris (tl 11–12) ja samasisuliste soodustuste kohaldamisega (tl 13–18) 2014. aasta juunis ja augustis.
21.Kahetsusväärselt peab halduskohus vastuseks kaebajale märkima, et pikemas perspektiivis ei ole vangla kohaldatud motivatsioonisüsteem ja võimaldatud soodustused oma eesmärki veel kaebaja puhul saavutanud, kuna kohus ei saa nõustuda vastustaja esitatud tõendite alusel sellega, et vastustaja oleks alates 2015. a kaebaja osalusel toimunud intsidente arvestades kaebaja ohutaseme määratlemisel eksinud.
22.Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et riskihindamise analüüsis tuleb välja tuua kinnipeetavale omased ohutegurid, mistõttu on riskihindamise vabatekstiväljadel sisalduvate väidete puhul tegemist riskihindamisel kogutud faktide alusel koostatud analüüsi tulemusel antava hinnanguga, millest lähtutakse individuaalse täitmiskava tegevuste ja abinõude kavandamisel. Seega ei saa kaebajaga seonduvaid riske käsitlev individuaalne täitmiskava rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi (vrdl Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2014. a otsus haldusasjas nr 3-12-1988, p 7).
23.Nagu ITK-s toodud kaalutlustest nähtub, on vangla jaoks kinnipeetava karistatus ning käitumine vanglas ja seejuures uute kuritegude toimepanemine, negatiivsete mõjuritena kaalunud üles sellise positiivse asjaolu, nagu kaebaja soovi jätkata õpinguid. Kohus on seisukohal, et kõik ITK vabatekstiväljade alusel tehtud järeldused selle kohta, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt, määrava tähtsustega Seetõttu on viitamine neile asjaoludele ka õigustatud ja vangla ei saa arvestada ainult positiivsete nähtustega kaebaja käitumises 2013–2014. aastatel.
24.Seda, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning tahab jätkata elu seaduskuulekalt iseloomustab kõige enam kinnipeetava karistatus. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kaebaja on toime pannud kinnipidamisasutuses olles aga uue kuriteo. Seega võib järeldada, et kaebajal ei
ole seaduskuulekas käitumine ühiskonnas õnnestunud. Iga järgneva karistusega saadab isik ühiskonnale ühese signaali selle kohta, et ta ei soovi käituda õiguskuulekalt. Kui isikut on karistatud ka kinnipidamisasutuses viibimise ajal, peavad vastupidisele järeldusele asumiseks olema väga mõjuvad põhjused – näiteks isiku seaduskuulekas käitumine vanglas, mida tõendab distsiplinaarkaristuste puudumine. Kaebaja puhul taolisele asjaolule apelleerida ei saa, sest kaebaja poolt viimastel aastatel toime pandud distsipliinirikkumiste arv ja määratud distsiplinaarkaristuste arv on kasvanud. Õiguskuulekat käitumist võib järeldada vaid õigusvastase käitumise puudumisest ning reeglitele allumisest. Kaebuse vastuse kohaselt on kaebaja õigusvastast käitumist (sh kuriteo tunnustega tegude toimepanemist ) jätkanud ka pärast vaidlusaluse ITK koostamist ja isegi pärast kaebuse halduskohtule esitamist, mis kinnitab muuhulgas kaebaja ohutaseme asjakohast tuvastamist ITK-s. Ka kaebaja 15.07.2016. a pöördumisest kohtule (tl 115) saab järeldada õigusvastaste tegude toimepanemise jätkamist kaebaja poolt, kuna pöördumise kohaselt on kaebajale kehtestatud isiklike asjade keeld, mistõttu ei anna kaebuse väited alust ITK õigusvastasuse kindlakstegemiseks ohutaseme määramisel, kuna kaebuse vastuse lisad (tl 85–111) ei kinnita kaebuse väidete põhjendatust.
25.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata.
26.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv jääb Eesti Vabariigi kanda, muud võimalikud kulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Roby Koik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.