Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-30-16 7. detsember 2016 Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Janar Aavamäe (Aavamägi) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks Kaebaja Janar Aavamägi Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-50916 Janar Aavamäe kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Janar Aavamäe kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta jõusse Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-50916, täiendades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kautsjon arvata riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Janar Aavamägi viibis vahistatuna eelvangistuses kriminaalasjas nr 11250100641 ajavahemikul 20. mai 2011 kuni 6. jaanuar 2012. Lääne Ringkonnaprokuratuur piiras 25. mai 2011. a määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg-te 2 ja 3 alusel Janar Aavamäe kirjavahetuse ja telefoni kasutamise õigust ning lühiajalise kokkusaamise õigust kuni vahistuses viibimise aja lõpuni.
2.4. oktoobril 2011 saabus Lääne Ringkonnaprokuratuuri J. Aavamäe taotlus kokkusaamiste piirangu tühistamiseks, kuna ta soovis suhelda oma naisega. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis 5. oktoobri 2011. a määrusega Janar Aavamäe taotluse rahuldamata. Prokurör selgitas määruses, et Janar Aavamäel on õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses. Pärnu Maakohus tühistas 30. novembri 2011. a kohtuotsusega selles kriminaalasjas kirjavahetuse, telefoni kasutamise ja kokkusaamiste keelud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsus jõustus
26.detsembril 2011.
3.26. mail 2014 esitas Janar Aavamägi Tartu Halduskohtule kaebuse Lääne Prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talituse tegevuse peale. Kaebuse põhjenduste kohaselt tegi ta arestimajas viibimise ajal korduvalt menetlejale suulisi avaldusi, et soovib suhelda oma perekonnaga ja elukaaslasega, kuid neid avaldusi ei rahuldatud ning selgitati, et ta peab prokuratuurilt taotlema lähedastega suhtlemiseks luba. Kaebaja leidis, et kokkusaamise võimaldamata jätmisega on talle tekitatud mittevaralist kahju ning palus Lääne Prefektuurilt välja mõista kahjuhüvitise 1500 eurot.
4.Politsei- ja Piirivalveamet leiab vastuses kaebusele, et kaebus on õigesti võetud halduskohtu menetlusse ning Politsei- ja Piirivalveamet on õige vastustaja. Vastustaja leiab, et aja suhtes enne
25.maid 2011 on kaebuse esitamise tähtaeg möödunud. Prokuratuur kui menetluse juht andis oma määrusega otsustuspädevuse kaebaja lähedastega suhtlemise küsimuses menetlejale ning menetleja otsus kokkusaamist mitte lubada tulenes konkreetse kriminaalmenetluse eripärast ja menetluse vajadustest. Menetleja otsus oli õiguspärane ja põhines Lääne Ringkonnaprokuratuuri seaduslikul määrusel. Vastustaja leidis, et kohaldatud piirangud ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui selliste piirangutega paratamatult kaasneb. Kaebajale ei põhjustatud sellisel määral mittevaralist kahju, mis peaks kaasa tooma rahalise hüvituse riigivastutuse seaduse alusel. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
5.Politsei- ja Piirivalveamet märkis täiendavas vastuses, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks väidetava stressi tõttu vajanud meditsiiniabi ning tema tervis oleks kahjustunud määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Vastustaja on tegutsenud kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikuga, soovitades kaebajal tema suhtes kohaldatu tühistamiseks pöörduda taotlusega ringkonnaprokuratuuri poole. Kaebaja ei ole ka kasutanud võimalust kaevata uurimisasutuse ja prokuratuuri peale uurimiskaebemenetluse korras.
6.Tartu Halduskohus jättis 10. oktoobri 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50916 kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus kaebajaga, et igatsus perekonna järele võib tekitada stressi ning viimane võib äärmuslikel juhtudel ka tervist kahjustada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks väidetava stressi tõttu vajanud meditsiiniabi ning tema tervis oleks kahjustunud määral, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Lääne Ringkonnaprokuratuur kui kohtueelse menetluse juht andis 5. oktoobri 2011. a määrusega otsustuspädevuse kaebaja lähedastega suhtlemise küsimuses menetlejale ning menetleja otsus kokkusaamist mitte lubada tulenes konkreetse kriminaalmenetluse eripärast ja menetluse vajadustest. Alates 27. detsembrist 2011 kuni 6. jaanuarini 2012 oleks piiranguid kohaldatud kaebaja suhtes õigusliku aluseta juhul, kui kaebaja oleks sellel ajavahemikul soovinud oma lähedastega suhelda. Samas puuduvad tõendid, et kaebaja soovis sellel ajavahemikul oma lähedastega suhelda. Kohtu hinnangul on praeguse kahjunõude puhul ilmselge, et vastustaja tegevus ei toonud kaasa õigusvastast riivet kaebaja era- ja perekonnaelule ning kaebajal ei ole kahju tekkinud. Asjakohased ei ole kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele, kuna need lahendid puudutavad vanglavälist suhtlemist karistuse kandmise ajal.
7.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus. Politsei- ja Piirivalveamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas Tartu Halduskohtu otsuse põhjendusi oma otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et prokuratuuri määrusest ei tulenenud lühiajaliste kokkusaamiste absoluutset keeldu. Iga lühiajalise kokkusaamise taotlus tuli lahendada eraldi ning selle üle oli õigus otsustada
menetlejal ehk Politsei- ja Piirivalveametil. Kaebajal tuli lühiajalise kokkusaamise taotlust esitades lähtuda arestimaja sisekorraeeskirjas (ASkE) sätestatust. Selle eeskirja § 54 lg 2 kohaselt on vahistatul õigus lühiajalisele kokkusaamisele üks kord kuus kestusega kuni kolm tundi. ASkE § 56 lg 1 järgi toimub kokkusaamine kinnipeetu või kokkusaaja kirjaliku taotluse alusel ja arestimaja juhi või tema määratud ametniku loal. Kaebaja on väitnud, et nii tema kui ka perekonnaliikmed esitasid menetlejale korduvalt suulisi taotlusi perekonnaliikmetega suhtlemiseks. Kaebaja väitel neid taotlusi ei rahuldatud ning talle selgitati, et suhtlemisloa saamiseks tuleb taotlus esitada prokuratuurile. Ringkonnakohus ei leia, et kirjalike taotluste esitamine oleks pelgalt formaalne nõue ning et lahendada tuleks ka suulised taotlused. Sisuliselt on tegemist loa andmise menetlusega ning vastav taotlus lahendatakse haldusaktiga, milles on ka märgitud keeldumise põhjused (ASkE § 58). Õigustatud on järeldus, et suhtlemiseks perekonnaliikmega pidi kaebaja esitama nõuetekohase taotluse, misjärel oleks vastustaja saanud iga kord kaaluda, mis tingimustel kokkusaamisi perekonnaliikmetega lubada. Asjas ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud nõuetekohaseid taotlusi või et vastustaja oleks taotlusi lahendanud. Seega olid kokkusaamiste mittelubamise aluseks prokuratuuri määrused. Kohus leidis, et asjaolusid arvestades ei ole vastustaja õigusvastaselt toiminud. Kui puudub haldusorgani õigusvastane tegu, ei ole alust rääkida ka väidetavalt kahjustada saanud õigushüvedest. Kuna vastustaja tegevus polnud õigusvastane, ei pea kohus hakkama kõrvutama selle vaidluse asjaolusid nende lahenditega, mille on teinud Euroopa Inimõiguste Kohus ja riigisisesed kohtud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõistetakse Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 1500 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt pole ringkonnakohus lähtunud haldusmenetluse seaduse § 14 lg-st 2, mille kohaselt protokollib suulise taotluse haldusorgan. Kohus ei saa isikut jätta kaitseta pelgalt seetõttu, et ta pole esitanud kirjalikku taotlust. Kassaator esitas korduvalt suulisi taotlusi kokkusaamiseks, millele menetleja vastas, et kokkusaamised pole ette nähtud. Menetleja ei juhtinud tähelepanu vajadusele esitada kirjalikke taotlusi. Kohtud ekslikult ei juhindunud EIK-i asjakohasest praktikast, samuti ei hinnanud kohtud võimalust korraldada suhtlus pereliikmega kontrollitud keskkonnas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.KrMS § 1431 lg 1 p 1 alusel võib prokuratuur või kohus määrusega piirata või täielikult keelata vahistuses või vangistuses viibiva kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust. Lääne Ringkonnaprokuratuur piiras 25. mai 2011. a määrusega kaebaja lühiajalise kokkusaamise õigust kuni vahistuses viibimise aja lõpuni. Tegemist on kriminaalmenetluse meetmega, mille kohaldamise eelduseks on piisav kahtlus, et isik võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Selle meetme kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamine otsustatakse
1.mail 2015 jõustunud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduses (SKHS) sätestatud
alustel ja korras. Kolleegium rõhutab, et kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu vangistusseaduse §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul vangistusseadusest tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna.
11.Kaebaja esitas selles asjas Lääne Politseiprefektuuri vastu kaebuse halduskohtule 26. mail 2014, leides, et prefektuur kui kriminaalasja menetleja on täielikult keelanud kaebaja suhtlemise lähedastega. Kaebuse esitamisel tugines kaebaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri eelviidatud määruses avaldatud seisukohale, et lühiajalise kokkusaamise õiguse piirangute seadmise korral saab selliseid kokkusaamisi võimaldada ainult menetleja loal. Selle kriminaalasja menetlejaks oli Politsei- ja Piirivalveamet (Lääne Prefektuur). Kaebaja väitel keeldus menetleja tema sellekohaseid suulisi taotlusi lahendamast. Kolleegium nendib, et ka menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 1431 alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Selle kohtuasja lahendamisel ei omista kolleegium tähendust küsimusele, kas prokuratuuril oli õigus KrMS § 1431 kohaldamisel ja lühiajaliste kokkusaamiste õiguse piiramisel, lähtudes KrMS § 1431 lg 2 punktist 2, volitada menetlejat iga kord otsustama kokkusaamise lubatavuse üle.
12.Kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud kahjunõuded lahendatakse SKHS-is sätestatud korras, mille kohaselt lahendab neid nõudeid kohtumenetluses maakohus. Samas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule 24. mail 2014, s.o enne SKHS-i jõustumist. SKHS § 23 lg 5 järgi lahendab halduskohus kahju hüvitamise kaebuse SKHS-is sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse enne selle seaduse jõustumist menetlusse võtnud.
13.Kuni SKHS-i jõustumiseni lahendasid halduskohtud süüteomenetluses tekitatud kahju nõudeid, tuginedes riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) sätetele või Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 25, arvestades kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega ei ole ette nähtud, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt. SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Sellist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alust ükski varasem seadus, sh AVVKHS ette ei näinud. Kaebuse õiguslikuks aluseks saab seega olla SKHS § 7 lg 1.
14.Kolleegium möönab, et vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste piiramine võib riivata isiku õigusi ning põhjustada mittevaralist kahju SKHS § 11 lg 2 tähenduses. Samas on SKHS § 7 lg 1 alusel kahjunõude rahuldamise esmaseks eelduseks menetleja tegevuse õigusvastasus. Menetleja tegevuse õigusvastasus saab seisneda kriminaalmenetluse sätete süülises rikkumises. Kaebaja arvates tegutses menetleja õigusvastaselt, kui keeldus lühiajalisi kokkusaamisi võimaldamast ja andis kaebajale eksitava juhise pöörduda loataotlusega prokuratuuri poole. Kaebaja esitas prokuratuurile taotluse lühiajaliste kokkusaamiste piirangu tühistamiseks. Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis taotluse
rahuldamata ning kordas oma varasemat seisukohta, et tegemist ei ole suhtlemise keeluga, vaid piiranguga, mistõttu on kaebajal õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses.
15.Kriminaalmenetluse toiminguid, sh prokuratuuri määrusi ning menetleja tegevust saab vabaduspiiranguga kahtlustatav või süüdistatav vaidlustada uurimiskaebemenetluses KrMS § 228 – § 232 sätestatud korras. 10. novembril 2011. aastal anti kaebaja kohtu alla ning alates sellest ajast oli menetlejaks kaebaja kriminaalasjas Pärnu Maakohus. Kaebaja ei ole täpsustanud, kelle poole ta suuliste taotlustega kokkusaamise võimaldamiseks pöördus, selge on aga, et ühegi menetleja keeldumist kokkusaamiste võimaldamiseks kaebaja vaidlustanud ei ole. Seega pole maakohus lähikondsetega kokkusaamise piirangu õiguspärasust kontrollinud. Eeltoodu ei saa aga takistada halduskohtul lahendamast kahjunõuet, mis SKHS § 23 lg 5 alusel halduskohtu pädevusse on antud. Kuna halduskohus peab tuvastama SKHS 2. peatükis sätestatud kahjunõude aluste olemasolu, on halduskohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust.
16.Kolleegium nõustub kohtutega, et käesoleval juhul puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus. Lühiajaliste kokkusaamiste piirangu põhjendatust kinnitab veenvalt asjaolu, et maakohus pidas kohtuotsuses vajalikuks säilitada kokkusaamiste keelu kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Periood, mis jäi kaebaja poolt prokurörile esitatud taotluse (kaebusest tulenevalt soovis kaebaja lühiajalisi kokkusaamisi alates sellest hetkest) ja kohtuotsuse vahele, oli lühike – 4. oktoobrist kuni 30. novembrini. Perioodi pikkust arvestades ei saanud lisapiirangute kohaldamist tingivad asjaolud olla oluliselt teised, võrreldes nende asjaoludega, mis olid kohtule teada kohtuotsuse tegemise ajal. Kuna piiranguid peeti kriminaalmenetluse huvides vajalikuks pärast kohtuotsuse tegemist, on ilmne, et need olid vajalikud ka kuni kohtuotsuse tegemiseni.
17.Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium täiendab Tartu Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selle otsuse põhjendustega. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.